Teema: Suhte lõpetamine lapse pärast

#3455854:

#3455849:

#3455839:

#3455817:

Wow 10.aastat üksindust ning laps kontrollib su elu jonniga manipuleerides, kellega ema võib koos olla ?? Ja see õnnestus? Kes teil laps, kes lapsevanem on? Teil on rollid segi läinud.

Lapsed elavad vanemate järgi, mitte vanemad laste järgi.

Wow. Nii tore on teiste pooleli jäänud mängu mängida.

Ma saan aru, et “pooleli jäänud mäng” on teise mehe tehtud laps.

Keegi ei sunni seda tegema. Kui kaaslase laps on nii ebameeldiv asjaolu, siis ei hakkagi selle inimesega ühise elu asja ajama üldse. Lihtne.

Siin on palju selliseid naisi ka, kes võtavad omale lapsega mehe, ja siis hakkavad soovima (eeldama!), et see laps nende elust vaikselt ära haihtuks. ?!?

Laps on vanemaga tahestahtmata seotud; kui see ei sobi, siis haihtud pigem ise (parem võimalikult ruttu, enne kui suurema kahju tekitada jõuad).

Ei maksa unustada, et on olemas ka neid mehi, kes soovivad naise lapse(d) lapsendada ja sellega on nõus nii laste pärisisa kui lapsed ise.

Samuti on naisi, kes lapsendavad mehe lapse(d), selliseid naisi küll ilmselt on vähem kui mehi.

Ei unusta. Suurt südant nõuab selline asi.

Ei pea isegi lapsendama, piisab sellest, et olla normaalne, hea inimene oma naise/mehe ja ka tema laste kõrval. Aga võtta lapsega kaaslane (relvaga sunniti?), ja siis hakata undama, et pooleli jäänud mäng jne… (näiteks lapsele oma olekuga igati välja näitama, kui ebasoovitav element ta on) – arusaamatu ja julm.

Suurt südant nõuab selline asi ka inimeselt, kes on lapse nn pärisvanem. Arvan, et lubada laps ema/isa uuel kaaslasel lapsendada nõuab samuti suurt hinge. Samas iga vanem peakski oma lapsele parimat tahtma.
See “pooleli jäänud mäng”, ju sellel on tagamaa. Kui ikka pärisvanem last vanema uue kaaslase vastu üles ässitab jne., on asi keeruline. Isegi siin ühte pärisisa näinud, kes lapsele rääkis, et emme ja emme uus mees teda ei armasta.

Tänaseks vägagi tolerantseks naisterahvaks saanud tütarlaps pani võõrasisale jalaga munadesse kui see naistepäeval lillekimpu üle anda tahtis. Nii suur oli vihkamine. Hiljem saadakse aru, aga tehtut tagasi võtta ei saa. Sellised inimesed saavd mingil määral oma patte lunastada üksnes hilisemas elus teistega mõistev ja hea olles

Valgevenes Vitebskis kohtus üks kahe väikese lapsega üpksikuks jäänud naine superilusat, hulka aastat nooremat meest. Armus nii ära, et oli nõus tena pärast kõike tegema. Ei julenud iitsatadagi, et kodus lapsed. Kui mees oli juba tüdinud autos ja suvalistes kohtades amelemisest ja hakkas tegema vihjeid naise kahtlase koduvarjamise pärast, otsustas naine midagi väga hullu. Viis lapsed ükshaaval kuuri ja lõi kirvega pead maha. Laibad mattis sinnasamma. Armunud said tervelt paar kuud hommikust õhtuni teineteise lähedust nautida, enne kui laste vanaema hakkas lõplikult muretsema. Tahad lastega kokku saada, aga iga kord on emal laste asukoha kohta kahtlaselt erinev jutt. Vanamutt läks lõpuks miilitsasse ja avaldas oma kahtlused.
Juba esimesel ülekuulamisel sai ametnikele selgeks, et asi on enam kui kahtlane. Samuti valas õli tulle šarmantse peika imestusest suured silmad, et mis lapsed?! Te ajate midagi segamini!
Samal päeval leiti kuuri kõvakstambitud muldpõranda alt kilede sisse mähitud pisipõnnide kehad. Kui naisel käed raudu pandi siis oli tal varuks vaid üksainus soov – soov oma armastatuga kohtuda. Miilits ütles et ok. Kuna tunnistasid oma veretöö vastupunnimata üles, siis palun väga, kutsume selle Volodja pealegi siia sinuga kohtuma.
Kui aga jõuti mehe elukohta, oli see pooli isiklikke esemeid maha jättes, seitsme tuule poole kadunud. Olukord näitas selgelt ära, et mehed ei suuda mitte iialgi olla oma tunnetes sama sügavad ja empaatilised kui naisterahvad

#3455886:

Aga kui mees ainult külas käis, isegi ööbima ei jäänud – mis seda last siis nutma ajas?

Ma oletan, et laps pidi palju aega üksi olema, sest vahepeal käis mees külas, siis käis ema mehel külas. Või siis pidi näiteks vastu tahtmist olema oma isa juures, samal ajal kui ema ja uus mees liini ajasid. Ma seda varianti välja ei käi, et pidi öösel/hilistel õhtutundidel üksi kodus olema, aga ju seal ikka midagi niisugust oli, et laps tundis end hüljatuna.

Mina leian, et teemaalgataja tegi antud olukorras õige otsuse, kui ikka tema õnn muutis lapse õnnetuks, siis see ei ole hea vundament, millele suhet luua. Oletan, et teemaalgataja nägi, et kokkusaamismustrit muuta ei anna ja tegi siiski kaalutletud otsuse. Võimalik, et mõni teine mees sobiks lapsega paremini suhtlema, ja lõpuks ei maksa nii traagiliseks ka minna, et emale öelda, et ta nüüd iial enam endale mingit meest ei leia. Laps saab ka veel paar aastat vanemaks, mõistust rohkem, endal ka esimesed armumised jms, saab ka ema taas endale kaaslase leida.

Jah, muidugi ei saa ennast üdini ohverdada lapse vajaduste nimel, aga elu ei saa siiski ka päris nii elada, et ainult enda vajadused esikohal ja lapse vajadustega üldse ei arvestata. See käib siiski nii, et sa enda vajadusi realiseerides ei trambi teisest buldoosrina üle. Lapse baasvajadused peavad ikka olema täidetud, nagu näiteks see, et ta ennast kodus hästi tunneks, mitte ei nutaks pool aastat ega langeks depressiooni. Sama keiss, et kui sa näed poes kena kingapaari, mida sa tahaksid küll, aga samal ajal on lapsele vaja uusi botaseid, siis sa jätad endale need kingad ostmata ja ostad lapse botased, kui raha jätkub vaid ühe jalatsipaari jaoks. Mitte ei mõtle, et pohui see laps, ma tahan neid kingi ja ostan endale, minu vajadused olgu esikohal. Mõnes teises olukorras võib tõesti ka iseenda huvid esikohale seada, aga eks seda peab iga lapsevanem erinevas olukorras jooksvalt otsustama.

#3455902:

#3455766:

#3455625:

#3455576:

#3455437:

Inimesed on erinevad. Minu jaoks on see väga veider väide. Minu ja mu mehe jaoks küll ongi meie laps A ja O. Kes siis veel peaks olema?

sina ja mees peaksite teineteise jaoks olema a ja o, alles siis tuleb laps

paarisuhe on olulisem kui laps, et pere oleks õnnelik. kui vanemad seavad lapse esikohale, siis pole lahutused kaugel ja lõpptulemusena on õnnetud nii vanemad kui laps

Kaagadi-kaagadi-kaaa! Mina tean täpselt, kuidas teised peavad elama ja häda kõigile, kes midagi muud julgevad arvata! Kraaks-kraaks!

seda väidavad muide paljud eri koolkondade psühholoogid ja kui sa natuke järgi mõtled, siis saad ise ka aru, et neil on õigus.

see ongi paljude noorte emade viga, et laps ja selle vajadused seatakse kohe esikohale, siis on tükk tühja maad, kuni tuleb mees jm. siis nõutakse, et ka mees unustaks kõik muu, mis talle oluline tundub, ja keskenduks vaid lapse vajadustele. ja siis imestatakse, miks mees hakkab eemale hoidma ja varsti kodust lahkub, sest kogu maailm peab keerlema ümber lapse.

selleks, et pere ja laps saaks olla õnnelik, pead kõigepealt olema ise õnnelik, siis peab olema korras paarisuhe ja siis alles tulevad lapse vajadused. ükski laps ei ole õnnelik, kui vanemad ei ole omavahel koos õnnelikud, elagu nad siis koos või lahus. kui aga vanemad panustavad teineteisesse, siis on nende suhe harmoniline ja see juba iseenesest tagab lastele hea kasvukeskkonna.

https://lood.delfi.ee/perejakodu/peresuhted/hea-suhe-lapsega-algab-heast-suhtest-endaga?id=88796889

Köögipsühholoog on rääkinud. Viiteks pannakse mingi laiatarbeajakirja artikkel. Muig. Sina ega ühegi koolkonna psühholoogid ei tule ette kirjutama, kuidas mina, mees või laps peame õnnelikud olema või mida tundma või kuidas elama. Mina, muuseas, ei ole juba tükk aega noor ema. Millal see mees mul muidu jalga laskma hakkab, mis Delfi ennustab kah? Pea oma nokakene kinni natuke aega, paistad targem välja.

sina oma kitsas eliitsuhtes ei jäta kuidagi rõõmsa ja rahuloleva inimese muljet – millest see küll tulla võib? ja sellest, kas ja kui õnnelik su mees on, ei ole meil ka aimu, ehk peab juba ammu põgenemisplaane ning kui õnnestub leida naine, kes teda esikohale paneb, siis kaob kui tuul sinu elust.
mingi psühholoogi ei tule teine ette kirjutama, kuidas õnnelik olla, küll aga kirjutad sina ise ette, kuidas sinu mees ja laps peavad õnnelikud olema – sinu valitud viisil 😉

https://lood.delfi.ee/perejakodu/vaikelaps/onneliku-pereelu-10-saladust?id=69403429

#3456146:

#3455304:

Mismõttes laps ei võtnud omaks? Tema toas saite kokku või? Ilma lapse nõusolekuta poleks see mees tohtinud üldse elamisse sisse kolida, kui on väärt mees, siis oleks saanud elada visiitsuhet seni, kuni laps veel kodus elab. Sul on ehk elada 50 aastat veel. Laps on kodus umbes 10 aasta jagu veel.

Et lapse käest pean luba küsima, et kellegagi koos elada? Ja kui laps ei ole nõus, siis pean visiitsuhet harrastama? Segi kammisid või? Mis despoote te kasvatate?

Hahahaa, no täpselt! Mees oleks võinud lapsele kingiks tuua minimaalselt iPhone11-me, siis äkki oleks kaubaks läinud?

#3456115:

sina oma kitsas eliitsuhtes ei jäta kuidagi rõõmsa ja rahuloleva inimese muljet – millest see küll tulla võib? ja sellest, kas ja kui õnnelik su mees on, ei ole meil ka aimu, ehk peab juba ammu põgenemisplaane ning kui õnnestub leida naine, kes teda esikohale paneb, siis kaob kui tuul sinu elust.
mingi psühholoogi ei tule teine ette kirjutama, kuidas õnnelik olla, küll aga kirjutad sina ise ette, kuidas sinu mees ja laps peavad õnnelikud olema – sinu valitud viisil ????

Kulla inimene, minul on küll jumala ükskõik, mis mulje ma sulle jätan. Sulle ikka ei anna asu, et ma julgesin sinu moraalitsevale kaagutamisele vastu hakata, aga argumendid on otsas. Kujuta pealegi siis lohutuseks endale ette, kuidas minu mees kaduma hakkab, pane aga teksti smailisid ja otsi oma kujutelmadele kinnitust Delfi artiklitest. Ise samal ajal tunnistades, et sul pole aimugi.
Lõpu poole keerasid juba päris metsa, see viimane lause on lihtsalt mingi arusaamatu sonimine. Jäid vahepeal purju või?

Muuseas, ka mees peab lapse huvidega arvestama, olgu siis uus mees või lapse isa. Ei käi need asjad siiski nii, et esikohal on vaid MEHE huvid, mille eest peaks seisma naine ja siis viimasena tuleb alles lapse heaolu.

Kordan veelkord, et eks see sõltub ka asjaoludest, kord jääb peale ühe inimese vajadus, kord teise inimese vajadus, aga nii see asi küll ei käi, et hierarhiliselt olgu mees alati esikohal ja laps alati viimasel kohal.

Peres käib asi siiski nii, et teineteisega arvestatakse, mitte nii et üks on kunn ja teised istugu vagusi. Loomulikult ei peaks ka laps see üks kunn olema, kelle soovid absoluutselt igas olukorras peale jäävad, aga vastupidine olukord, kus tema heaolu üldse arvesse ei võeta, ei ole ka normaalne.

Teemaalgataja loost on meil liiga vähe teada, et mingeid oma hinnanguid anda, me ei saa kindlasti raiuda seda, et ta tegi valesti kui mehe maha jättis, samuti ei saa kindlalt väita, et väga õige otsus. Ainult tema ise teab, miks ta pidi niigi visiitsuhte lõpetama ja ei saanud leida kõigile sobivat alternatiivi. Mina kaldun arvama, et ju siis teemaalgataja siiski kahtles selles mehes.

Üks asi mis kindel, see otsus on teemaalgataja poolt tehtud otsus ja edaspidi ta ei tohiks oma suhte purunemise eest vastutust panna lapse õlule. Et ei oleks tulevikus süüdistusi stiilis: sinu pärast ma olen üksi, mina olen ennast sinu nimel ohverdanud blabla..

Parem on kohe praegu endasse süüvida ja korralikult järele mõelda, miks ikkagi suhe lõpetatud sai. Kas see väidetav lapse nutt oli ikka põhjuseks, või sai see lõpuks lihtsalt kergeks ettekäändeks, mille taha pugeda?

#3456510:

1. Mees käis oma sõbral külas. (ei tahtnud ööseks jääda veel, ei joonud õlut ja vaadanud jalgpalli jne)
2. Laps oli kodus kunn ja keelas selle külaskäimise ära.
3. Laps oli lausa nii kunn, et keelas emal ka väljaspool kodu selle mehega suhtlemise ära.
Ehk siis laps otsustab, kas ema suhtleb Malle või Maiduga või üldse mitte kellegagi.

Esiteks: kui mees käib naisel külas siis see ei ole päris sama nagu ta käiks külas “oma sõbral”. Ju need mees ja naine siiski mingil ajal kuskil pidid ka niimoodi kohtuma, et seksida said. Kui nad ei seksinud naise kodus, küllap siis tuli leiutada mingeid variante mujal, see aga tähendab, et selleks ajaks tuli laps kuskile mujale suunata, kas kellegi teise hoida või pidi ta olema üksi kodus. Me ei tea, kui sageli käis naine mehega koos niimoodi väljas või kui mugavalt see nende intiimelu naise jaoks korraldatud oli.

Teiseks: Naine kirjutab, et laps nuttis. Kuskohast sa seda välja loed, et laps oli kunn ja KEELAS ära??? Mina loen välja seda, et laps oli õnnetu. Mis põhjusel ta õnnetu oli, seda me ei saa teada. Kas oli päriselt ka selle põhjuseks too mees või oli see naise enda ettekujutus ja tegelikult polnud lapsel mehe enda vastu midagi, aga laps ei tahtnud näiteks jälle üksi koju jääda vms? Mina teemaalgataja jutus ei näe kuskil sellist väidet nagu laps oleks emal KEELANUD mehega suhelda. Praegugi naine kujutab endale ette, et mees vihkab nii teda kui ka last, aga see ei pruugi üldse nii olla. Nagu ka ei pruugi olla see, et laps meest omaks ei võtnud, vaid asi oli hoopis selles, et laps tundis end tõrjutuna. Need on kaks eri asja.

Kolmandaks: kuskohast sa seda välja loed, et LAPS KEELAS emal väljaspool kodu mehega suhelda? Jällegi – teemaalgataja jutust see küll välja ei tule, see on sinu enda interpretatsioon. Väga võimalik, et last painas mingi hoopis muu mure, millest ta ei olegi julgenud emale rääkida, aga ema küsis, et kas sa oled selle mehe pärast õnnetu, laps noogutas, sest see oli lihtsam variant.

Nuttev laps ei võrdu kohe kunn ja jonn.

Kui mees on pettunud ja ei saa sinust ega su lapse tunnetest aru, siis äkki ei olnudki õige mees? Ja võib-olla tegid sa just õige otsuse, et päästsid oma suhte lapsega, mitte suvalise mehega…

Ma olin ilmselt umbes sinu lapse vanune, kui minu vanemad lahutasid. Isal oli kohe uus naine varnast võtta, kes seati esikohale ja kellele ka pakuti palju rohkem (nii aega, tähelepanu kui materiaalset) kui oma lastele. Kui külastasime vanavanemaid, käisime väljas või lihtsalt oma vanemal külas käisin, oli alati see naine ka kohal ja isa allus tema taktikepile. Kogu see situatsioon tekitas minu nii-nii palju halbu tundeid ja mulle oli ka selge, et ilmselgelt ma ei ole omaenda isale üldse oluline. Tänasel päeval teeb see teema ikka valu, aga enam ma oma isaga ei suhtle, nii et selles osas tegelikult probleemi ei ole. Tulevikus suhtleme ilmselt hooldekodu arvete kaudu, sest vähemalt nii palju on ta vanemana vastutav olnud.

me ei tea tegelikult sedagi, kas see laps ikka on juba pubekas. Ainus asi, mida teemaalgataja kirjutab, on see, et lapse isast ollakse lahus 10 aastat. Vabalt võisid nad lahku minna näiteks siis kui laps oli alles aastane või nooremgi. Muidugi võib see laps TEGELIKULT olla ka hoopis 5-aastane 7-aastane vms vanuses, sest siin perekoolis alailma kirjutatakse jälgede segamiseks muid asju.

Me teame ainult seda, et laps nuttis ja ema seetõttu otsustas suhte lõpetada. KAS see laps juba on pubekas või mitte, seda me ei tea. Mina arvan, et ju ta ikka ei ole niiväga pubekas, sest pubekas tõesti pigem käitub teisiti, mitte ei nuta. Pubekas pigem prõmmib uksi ja ütleb, et ma vihkan sind. Aga seda ma siiski ei arva, et kõik pubekad kohe suure hurraaga rõõmsalt üksi kodus tahavad olla. Mõnikord kindlasti, aga mitte kogu aeg.

Ja lõpuks jääb ikkagi üles see küsimus, et äkki ema lihtsalt ajab oma otsuse lapse kaela.

See, millele mina vastu vaidlen, on see, et lapsega ei peaks ei ema ega mees üldse arvestama. Loomulikult peab lapsega ka arvestama, olgu ta siis 10 või 15 aastane. Kas selleks just lahku peab minema, on iseasi.

#3456643:

#3456536:

Esiteks: kui mees käib naisel külas siis see ei ole päris sama nagu ta käiks külas “oma sõbral”. Ju need mees ja naine siiski mingil ajal kuskil pidid ka niimoodi kohtuma, et seksida said. Kui nad ei seksinud naise kodus, küllap siis tuli leiutada mingeid variante mujal, see aga tähendab, et selleks ajaks tuli laps kuskile mujale suunata, kas kellegi teise hoida või pidi ta olema üksi kodus. Me ei tea, kui sageli käis naine mehega koos niimoodi väljas või kui mugavalt see nende intiimelu naise jaoks korraldatud oli.

Teiseks: Naine kirjutab, et laps nuttis. Kuskohast sa seda välja loed, et laps oli kunn ja KEELAS ära??? Mina loen välja seda, et laps oli õnnetu. Mis põhjusel ta õnnetu oli, seda me ei saa teada. Kas oli päriselt ka selle põhjuseks too mees või oli see naise enda ettekujutus ja tegelikult polnud lapsel mehe enda vastu midagi, aga laps ei tahtnud näiteks jälle üksi koju jääda vms? Mina teemaalgataja jutus ei näe kuskil sellist väidet nagu laps oleks emal KEELANUD mehega suhelda. Praegugi naine kujutab endale ette, et mees vihkab nii teda kui ka last, aga see ei pruugi üldse nii olla. Nagu ka ei pruugi olla see, et laps meest omaks ei võtnud, vaid asi oli hoopis selles, et laps tundis end tõrjutuna. Need on kaks eri asja.

Kolmandaks: kuskohast sa seda välja loed, et LAPS KEELAS emal väljaspool kodu mehega suhelda? Jällegi – teemaalgataja jutust see küll välja ei tule, see on sinu enda interpretatsioon. Väga võimalik, et last painas mingi hoopis muu mure, millest ta ei olegi julgenud emale rääkida, aga ema küsis, et kas sa oled selle mehe pärast õnnetu, laps noogutas, sest see oli lihtsam variant.

Nuttev laps ei võrdu kohe kunn ja jonn.

Aga palun.

Esiteks,

on siin üldse oletamiste ja selgeltnägemiste foorum, mitte reaalne elu; SEEGA igaüks räägib, mida mõtleb.

Teiseks.

Pirtsutav teismeline on hea meelega üksi kodus. Ta on ju siis samuti “üksi” kodus, kui kõik vanemad kodus on; ta lihtsalt istub klapid peas oma toas ja uks on kinni.

Et sa teaksid.

Kolmandaks.

Naine kirjutab, et pubekas nuttis. – Hea lugu küll. Pingutas ema nähes pisara ja läks oma tuppa käsi plaksutama ja nõiatantsu tegema.

Sest ta on kohutavalt ARMUKADE.

Ja selle teatriga keelaski. Ei lugenud mina välja seda, et laps oleks tulnud siira jutuga, et kuule emme, mulle see Mati kohe üldse ei meeldi, minuarust ta on ahistaja jne.

Seda polnud.

Neljandaks.

Seda loen välja sellest, et tänaseks on suhe lõhki.

Ja kui sa pealkirja uuesti loeksid (kui oskad), teeksid ehk sama järelduse. Laps ei olnud häppi, et ema isegi väljaspool kodu selle tyybiga suhtleb.

Nuttev laps ei võrdu kohe kunn ja jonn.

Vblla ei võrdu.

Aga vblla võrdub osav manipulaator, mis ongi kunn ja jonn.

Lapsel ei pruugi üldse isafiguuri elus olemas ollagi (nn isa on, aga nad ei pruugi omavahel suhelda) ja lisaks tal puudub ka ettekujutus normaalsest perekonnaelust ehk ta ei teagi, kuidas näeks mehe ja naise kooselu välja. Tal on ilmselt olnud ainult ema ja nüüd ta ei lasegi kedagi ema kõrvale, on armukade ja jonni täis. Saan aru, et mees oli lapsega kannatlik ja üritas sõbruneda, seda enam on kahju, et suhe lõppes. Lapsel on nüüd kogemus, et elus käivad asjad nii, nagu tema tahab ja talle sobib ja väike (üksiku lapse sündroomiga) türann ongi sündinud.
Manipulaator on õige sõna. Praegu rikkus laps ema elu ära, aga üsna sageli üritavad sellised väiksed tegelased oma isa uut kooselu rikkuda. Kuna lapsed enamasti siiski jäävad elama ema juurde, on mehed uue suhte loomisel sammu võrra ees. Mehel on uue naisega ikka juba romanss või kooselu käimas kui alles lapsele tutvustatakse.

Miks peaks pubekas ema uue mehe peale armukade olema ja soovima, et ema üksikuks jääks? Kas ei ole see just vastupidi, et pubekas kel juba “oma elu” st sõbrad, silmarõõmud, väga sooviks just olla ema tähelepanu alt väljas?

Mingi põhjus pidi olema, et laps nutma puhkes. Ilma põhjuseta ei nuta keegi. Ma arvan, et lapsed on nagu loomad: tunnevad inimese tõelise näo ära paremini kui täiskasvanud. Usaldaksin oma lapse reaktsiooni ja kui tundus õige mees maha jätta siis nii jäägugi. Tuleb uus ja parem.

#3456906:

#3456782:

Mis sa muretsed nii palju mingi võõra mehe ja võõra lapse pärast?

Tahan ja muretsen.

Aga miks sina nagu viimane tola teed mingeid postitusi ja siis tuled ca tunni pärast tagasi ja kustutad need ükshaaval ära.

Mis sinu vigastus on, et nii peaks käituma? (hetkeseisuga sul 6 postitust ja ainult viimane neist on loetav. Ilmselt kaob ka see varsti)

Sest ta kardab, et keegi tunneb teda ära ja siis igaks juhuks kustutab ja seda igas teemas. Sest tal on kiiks, et kõik tunnevad teda ära tema jutu põhjal ja muidu ka.

#3457788:

Sest ta kardab, et keegi tunneb teda ära ja siis igaks juhuks kustutab ja seda igas teemas. Sest tal on kiiks, et kõik tunnevad teda ära tema jutu põhjal ja muidu ka.

Paranoidne skisofreenik? Ma oleks tema asemel väga mures ning otsiks abi.