Teema: Suhte lõpetamine lapse pärast

#3457821:

Ma arvan, et selline mömm naine, kes oma lapse taktikepi järgi tantsib, ei väärigi uut suhet. Mehel vedas, et sellisest lahti sai. Lapse karistuseks on aga tulevikus tema ellu oma nina toppiv ema, sest oma elu sel emal pole, kuna laps ei lubanud. Nii et kokkuvõttes võitis sellest loost ainult mees.

Kärgperendus pole ka asi, millest unistada. Ses mõttes nõustun, mees vaid võitis.

Ma ei ole oluline inimene. Minu arvamus on täiesti neutraalne. Mul ei ole sõpru. Nii et – ei karda.

Miks sa siis kustutad ning sellega teisi lugejaid solvad? Ebameeldiv.

#3459487:

Mina isiklikult olen seda meelt, et perekonnasisene suhe peab olema harmooniline, mis tahes pingetel selles kohta. Mehena, ma võin ju naist armastada aga kui ma tema lapsega ei sobi või läbi ei saa, siis teatud tasemest kaugemale see suhe areneda ei saa. Lapsele on kodus esmatähtis turvatunne ja lapse mis tahes viisil survestamine vanema isiklike, eluks mitte esmajärguliste vajaduste tõttu ei näita erilist vastutustundlikkust.

Aga nagu öeldakse, iga poti jaoks on kuskil kaas, kui nii läks, siis järelikult pidigi minema.

aga kui laps survestab vanemat? kas vanemal pole õigust harmooniliseks suhteks ja isiklikuks eluks?
laps on harjunud, et vanem on 100% tema päralt, tema dikteerib elukorraldust ja muidugi tekitab trotsi, kui mingi mees tuleb ja osa ema tähelepanust omale tõmbab.
kui ema aga ütleks, et mulle ei meeldi, et sa kati/matiga mängid ja suhtled – ei ole ükski pubekas nõus sellega, et vanem talle sõpru valib. samas ema peab oma sõpru lapse järgi valima…

See on ehk häiriv, et nüüd on lapse jaoks võõras inimene majas. Lihtsalt häiriv.
Olukord vastupidine- mu lapsel on kallim. Minu jaoks ka võõras. Ei saa enam olla nii vabalt kodus. Ikkagi nagu külaline majas. Ma muidugi ei tunne armukadedust, mida võib tunda laps. Aga mulle ei pruugi see kallim üldse meeldida ja nii ma pean temaga koos elama. Mul on vähemalt võimalus noored omaette elama ajada. Aga laps peab leppima.

#3460482:

Kui inimesel on alaealine laps, siis on ta kõige esimeses järjekorras lapsevanem, siis tuleb tükk tühja maad ja siis kõik ükejäänu, sealhulgas isiklikud vajadused.

vat see on murb, kui inimene peab 18 aastaks enda elu kõrvale lükkama vaid seetõttu, et tal on laps 🙁
selleks, et inimene oleks õnnelik, peavad tema vajadused olema tema jaoks esikohal. siis on tükk tühja maad ja alles siis tulevad kaaslase ja lapse heaolu, sest õnnetu inimene ei suuda kedagi teist õnnelikuks teha, vaid esmalt peab ise olema õnnelik.
ei ole ka laps õnnelik, kui vanem on õnnetu. või siis on tegemist äärmiselt egoistliku lapsega, kelle õnn seisneb õnnetus vanemas, mis ei peaks olema vanema eesmärgiks.
võin kihla vedada, et see laps ei oleks nõus oma parimast sõbra(nna)st loobuma, kui ema seda enda õnne nimel temalt nõuaks – miks siis ema peab oma sõbrast loobuma?
arusaadav, kui mees oleks joodik või vägivaldne, et siis sellist ei too oma koju, aga normaalse mehe puhul peaks siiski vanem enda vajaduse lapsest ettepoole seadma.
ma olen ka olnud selline laps, kes välistas ema uue(d) suhte(d), nüüd täiskasvanuna ei saa aru, kuidas ema sai nii loll olla, et pubeka pirtsutamisele järgi andis ja oma normaalsest elust loobus 🙁 tegelikult olid need mehed ju täiesti normaalsed inimesed. nüüd on ema üksik pensionär, kes elab mul seljas, kuna muud elu tal ju pole, terve elu on ta keskendunud minu õnnelikukstegemisele, aga see pole mingi õnn tegelikult, vaid pigem ema elamata jäänud elu 🙁