Kumb naisele (ja lastele) vähem traumeeriv oleks: kui mees jätab pikaajalise suhte maha teise (nt noorema) naise pärast (“armastan teid väga aga näe seda teist mimmi tundub et veel rohkem”) või niisama, mis võib anda minumeelest negatiivsema signaali, et “mulle ei meeldi teiega nii väga, et parem isegi elan üksi”.
Aga võibolla on ka teisi loogikaid siin.
Vahet ei ole, lastele tuleb selgitada sedasi, et kuigi vanemad üksteist ei armasta, oma lapsi armastavad nad samamoodi nagu varem. Vaevalt keegi sedasi lastele selgitab nagu TA kirjeldab.
Kui sul on midagi väga kallist, mis läheb katki. Mis vahet seal on, kuidas ta katki läks, asja ju pole. Kui üks osapool arvab, et oi kui küll me oleme õnnelikud ja teine poolt kogeb, et küll ma olen õnnetu, siis on asjad juba väga ammu väga halvad ja see “oi me oleme õnnelikud” pool peab hakkama järgi mõtlema, miks ühe õnn on teise õnnetus. Aga tunnetes loogika ei kehti. tunne kas on või ei ole.
Lapsed väidetavalt pidavat vahel hakkama end (surmani) süüdistama, et mina olin halb laps ja minu pärast läks issi/emme minema. Võib juhtuda ka siis kui vanemad parima teevad vastupidise selgitamisel. Aga ühesõnaga naistele siis vahet tegelt pole?
Oleneb naisest, ma arvan. Ei usu, et kõikidel on ühesugune arvamus.
Mulle meeldiks pigem ikka see teine (“niisama”) variant, see ei ole etteheide mulle, naisele, vaid näitab, et mees valis valesti, tema viga.
AGA
Sa pead ütlema nii nagu on, mitte nii, nagu sinu arust naine kuulda tahaks. See tuleb kohe välja, et sa tegelikult hoopis mimmi pärast ta maha jätsid. Veel lollim kui ise peale poolt aastat mimmiga aru saad, et olid vana saabas ning tahad naist tagasi. Siis peaksid juba topeltvaletama. Austa naist ja räägi tõtt. Lastele pole probleemiks mitte see, mida sa ütled, vaid kuidas sa ütled.
Teiste emotsioonide lugemise võimatus pidavat autentsuse puhul tüüpsümptom olevat, võibolla on mul mingi “spekter” nagu moodsal ajal öeldakse.
Autentsuse? Autismi mõtled v?
Teiste emotsioonide lugemise võimatus pidavat autentsuse puhul tüüpsümptom olevat, võibolla on mul mingi “spekter” nagu moodsal ajal öeldakse.
Autentsuse? Autismi mõtled v?
Tundub, et mõtles jah. Arvas, et autentsus tähendab autistiks olemist. Mida kõike Perekool varahommmikul ei paku!
On see pisut noorema pärast või mitte; seal vist pole vahet isegi.
Ja siit moraal: isegi kui mees ajab seda “suhe on ennast ammendanud, ma lihtsalt vajan omaette aega, ei ole kedagi uut silmapiiril” on see tegelikult jamajutt ja mängus on ikka teine naine. Mõnel harval juhul, mitte muidugi teemaalgataja olukorras, on ka mängus hoopis ilmselt teine mees. Eks naised teavad ka seda ja seepärast nende jaoks polegi vahet, mida see mees täpselt ütleb. Aga enamik mehi muidugi lähevad omal algatusel lahku ikka pärast seda, kui on kindlad, et uus on hakkamas, enamasti on kõik juba järele ka proovitud, et olla kindel, et mäng väärib küünlaid. Selliseid, kes ainult võõra naise lahke naeratuse tõttu on nõus pere hülgama, on tunduvalt vähem.
Oleks nagu juba lugenud seda asja. Naisel doktorikraad, beebi ja seksi ei anna, oma mees kodus midagi ei tee, ainult ajab kolleege taga. Teist korda seda küll enam lugeda ei taha.
Lapsed väidetavalt pidavat vahel hakkama end (surmani) süüdistama, et mina olin halb laps ja minu pärast läks issi/emme minema.
Aga miks sa segad neid siis sellesse? (Armastan TEID väga jne)
Lastega jutt on hiljem ja loomulikult ei tohiks mingeid tingimusi ja võrdlusi hõlmata (et armastad oma manni lastest rohkem)
Sina räägid oma jutud naisega ja ütled, kas teda armastad (parem juba õelda ausalt, et ei, mitte oma jura ajada)
Ettekujutus, et viisakas noor neiu töö juurest sinusugust vaataks, on muidugi fantaasia, aga oma naise võiksid sellegipoolest vabaks lasta. Ei juhtu nende lastega ka midagi, kui sellise sad excuse for a man-iga enam koos ei ela – isaks jääd ju edasi.
Rahulikult räägid naisega, et suhe temaga on sulle raskeks muutunud ja töö juures silmarõõm ka tekkinud – nii nagu asi on. Milleks valetada või keerutada? Lahkuminek on mahajäetule valus niikuinii.
Kui sul just ei õnnestu asja korraldada nii, et naine hoopis sinu maha jätab.
Kui sul just ei õnnestu asja korraldada nii, et naine hoopis sinu maha jätab. Oot kuidas selline asi veel käib?
No ikka nii, nagu suurem osa mehi teevad: ajad valimatult teistega ringi, öösiti kodus ei viibi, oma naist sõimad ja vingud kogu aeg, kui halb, kole, paks jne ta on. Ja kui naine enam ei suuda, ütleb, et palun lahku, siis pasundad kõigile, et näe, naine jättis maha. Mis mul, vaesel mehel, siis üle jäi, kui pidin uue naise juurde kolima. Kui keegi midagi teie suhte kohta küsib, valetad suud ja silmad täis, et vana naine jõi, liiderdas ja oli üks igavene nõid, lastega ka suhelda ei luba (tegelikult sul ei jää ju uue armastuse kõrvalt lihtsalt aega). Mõni mehike on selle kõige endale sisendamisega nii edukas, et hakkab ise uskumagi.
Igatahes abikaasaga suhtest olen ma ülimalt väsinud ja selle arengu/päästmise osas lootuse kaotanud. Lapsi ei taha kurvastada ja mis kõige õudsam mõte: olla see järjekordne keskealine mees kes naise lastega maha jätab. Pere lõhkuja. On see pisut noorema pärast või mitte; seal vist pole vahet isegi.
Miks on sul olemas ainult see variant, et kui naisest tahad lahku minna, siis jätad ka lapsed maha? Normaalne oleks mõelda, et naisega lähete lahku, aga lapsed on sul ju ikka lapsed edasi kuni elu lõpuni. Ja seda ka lastele kinnitama. Nendega suhtled ikka samamoodi edasi (loodetavasti praegu koos öeldes ikka suhtled lastega), käid neid trenni viimas, valmistad neile ühist õhtusööki, mängid jalgpalli ja lauamänge laupäeviti jne. See, et te selleks kõigeks peate edaspidi veidi pikemaid vahemaid läbi käima, ei tohiks olla takistus. Aitaks muidugi, kui koliksid oma lastele võimalikutl lähedale, et neil oleks lihtne vahel käia sinu juures õhtusöögil, ööbimas, külas. Või jagate isegi vastutuse laste eest 50:50… pool aega elavad lapsed sinu juures, pool aega oma ema juures.. või midagi…
Ehk siis, naisest võid sa lahku minna, aga lastest on tegelikult võimatu lahku minna, kui ikka oled väärt isa.
Aga ühesõnaga naistele siis vahet tegelt pole?
No “naistel” on ikka vahe küll, kas jäetakse maha, sest suhe on surnud või jäetakse maha, sest mehel on armuke! Ma küll sain alguses aru, et sa küsisid rohkem laste seisukohalt, mitte naise. Lapsi ei huvitagi põhjus, neid huvitab, kuidas elu edasi läheb ja kuna nad issit näevad.
“Armastan sind KA” peale seda, kui ütled naisele, et sul on teine mimm, on hülgemöla ja naise intelligentsuse solvamine.
Ja tavaliselt ongi nii nagu eelmine kirjeldas: ole kodus mölakas ja siis kui naisel üle viskab ja lahku tahab, siis on loomulikult hoopis tema süüdi.
Jah, mul on ka deja vu tunne peal, et selle saaga esimest osa oleme me siit juba lugenud. Arvan, et kui see selle mehe teema on, siis naine vargsi ohkab kergendatult, et enam selga ei ronita- ta ei armasta oma meest juba nagunii ammu. Aga mees, kes läheb lahku ja ise ei teagi, kas teine mimm “on lihtsalt viisakas ja naeratab vastu” või on asjal mingit lootust, on ikka saabas küll.
Või jagate isegi vastutuse laste eest 50:50… pool aega elavad lapsed sinu juures, pool aega oma ema juures.. või midagi…
Tal ju neli last, mis uus naine teda sellise elukorralduse juures peaks tahtma 🙂
mõlemad variandid on minu meelest valusad, sest algataja pole sina..
Mul näiteks tundus, et meil polegi nagu midagi viga, aga teine tundis pikalt, et on midagi viga ja midagi ei öelnud. Seni kuni lihtsalt läks ja pettis ja tagantjärgi ütles, et halb oli juba kõik enne ;((
Kas ei tundu mitte ebaaus, jänespükslik
Oli mingi uurimus, et mehed kujutavad kergemini ette, et naine on neist romantilises plaanis huvitatud ning naised vastupidi ei saa sellest aru.
On sort naisi, kes netisuhtlust teiste meestega kasutab ajaviiteks ja oma ego paitamiseks ning mingeid muid sügavamaid tagamõtteid seal ei ole.
Me kõik oleme oma mehest/naisest ja lastekasvatamisest tüdinenud, aga kaks sammu ette mõeldes ollakse praeguse perekonna ja suhtega juba pikalt vaeva näinud ning uut pole veel deidilegi kutsunud, sealt ei pruugi midagi tulla. Perekonna rajamine võtab päris palju ressurssi nii emotsionaalselt kui ajaliselt, lapsed ka juba olemas- võimalik, et vanasse kaevu sülitades uut perekonda rajada ei õnnestu ning ka vanast oled ilma. Seega on siin ajutise keskeakriisi ja kubemekiheluse palgaks pikas perspektiivis üksindus.
Kui suhe lõpetatakse seetõttu, et omavahel enam ei klappinud on tõenäosus viisakateks ehk isegi sõpradeks jääda, tunduvalt suurem kui siis kui suhtesse tekib keegi veel.
… olla see järjekordne keskealine mees kes naise lastega maha jätab. Pere lõhkuja. On see pisut noorema pärast või mitte; seal vist pole vahet isegi.
Aga oledki ju täpselt see …
see on umbes selline küsimus, et kas nuga selga lüües öelda, et tegid seda kööginoaga või jahipussiga. Vahet ju pole, mismoodi ühega vähem valus oleks kui teisega? Ja tõde tuleb alati välja.
Lapsi ei taha kurvastada ja mis kõige õudsam mõte: olla see järjekordne keskealine mees kes naise lastega maha jätab. Pere lõhkuja. On see pisut noorema pärast või mitte; seal vist pole vahet isegi.
Sa ju oled pere lõhkuja, miks sa selle mõtte eest siis pageda proovid? Ainus variant mitte olla pere lõhkuja on peret mitte lõhkuda.
Aga su jutu järgi tundub sul lihtsalt keskeakriis olema, kujutad ette ei tea mida oma kunagistest silmarõõmudest ja oled juba valmis oma naist, 20 aastat sinuga olnud naist maha jätma, sest sulle tundub, et silmarõõm äkki naeratab sulle!!! See on väga jube, ma väga loodan, et su mõistus koju tuleb ja et su naine kunagi neist mõtetest teada ei saa, mida siia kirja panid.
Ta indleb siin juba aastajagu ja paranemist, nagu näha, ei paista. No parem siis õudne lõpp kui lõputu õudus. Minge lahku, sest see suhe on juba surnud, praegu pole mehel isegi mingit “teist naist” klassikalises mõttes, on zoomikoosolekul vastu naeratav tädi.
Antud maybe-mimm elab kaugel ja nii kaugele isegi mu elav fantaasia ei ulatu
Ahh mis sa ajad, sa ju ainult fantaasiates eladki
Mitte, et ma täna selles mingi pereajakirja-eeskuju oleks, olgem ausad tegelikult naine teeb seal 90% ise ära, näib et saab suurepäraselt hakkama ja mul endal muid asju nii palju, et talt suuremat portsioni endale krabada ei suuda.
Äkki sinu suhe su naisega oleks remonditav, kui naisele ka vahel vaba aega ja vaimujõudu jääks?
Mis “muid asju” sul nii palju on? Hobid-hobid-hobid?
Lahuselavate vanemate puhul käib laste haldamine nii, et kui lapsed on sinu juures, siis sina hoolitsed 100% selle eest, et nad õigel ajal ärkaks, tuletad meelde õppimist, pesemist, söömist, teed selle söögi neile, serveerid, palud neil pärast enda järelt nõud koristada, koristad ise, kui nad sinu palvet eiravad, suunad nad distantsõppima, vaatad ekooli, kui seal ilmnevad probleemid, siis lähed räägid lapsega, õpid temaga koos, vajadusel aitad tal õpetajaga konsultatsiooni aja kokku leppida, tuletad meelde, et ta vahepeal jalutamas ka käiks, ei, täpsustame, lähed ise koos lastega jalutama, sest ainult toas istumine mõjub kõigile halvasti; kui kontaktõpe peaks lubatud olema, siis liitub sellele komplektile veel laste kooli ja tagasi kuljetamine ja jälgimine, et nende riided oleksid hommikul väljudes puhtad, mis tähendab omakorda seda, et sul peab olema neile anda puhtaid varuriideid, sul peab kõigel silm peal olema ja asjad meeles ja kui mõned riideesemed läbi kuluvad või väikseks jäävad, tuleb need jooksvalt asendada, ka see tuleb meeles pidada, muidugi, need tunnid kui lapsed on koolis, on sul nö vaba aeg. Ja siis tuleb aegajalt lastele suhu vaadata ja nad hambaarsti kontrolli viia ja kui nad peaks liiga sageli pead sügama (kontaktõppe toimumise ajal) siis vaatama, ega ei ole täisid (reaalsus; täid ei ole ainult vaeste perede teema) ja siis tuleb suhelda õpetajaga ja tema märkusi arvestada ja jälgida, et lastel oleksid olemas kõik vajalikud koolitarbed ja tüdrukutel spets hügieenitarbed, kui nad on selleks piisavalt suured ja ainult sellega asi ei piirdu, aga kõik ei tule mulle korraga meelde, ahjaa, kui lapsed jäävad haigeks, tuleb helistada perearstile ja kirjutada kooli puudumistõend ja anda lapsele rohtu ja jälgida, et…
…ja nendel nädalatel kui lapsed on emaga, sa selle kõigega tegelema ei pea vaid siis tegeleb sellega ema. No ilmselt tegeleb sellega ema ka praegu ainult et mitte poole ajast vaid kogu aeg, 24/7/365, seega, miks sa imestad, et teil suhe halb on? See on ju ebavõrdne. Kuidas ebavõrdne suhe saabki hea olla?
Aga lahku minnes nii ei taha või, et sina saad lapsed ja naine läheb “vabana” elama? Käib teil üks kord kuus mänguasjadega külas ja saadab natuke raha. Kuidas ülejäänud raha ja üüri kokku saad täiskohaga üksinda laste kasvatamise kõrvalt, on sinu mure juba. Ja kuidas lastekasvatamise ja töö kõrvalt silmarõõmu sebimiseks aega jääb on ka sinu mure.
Aga sellist olukorda tahad praegu oma laste emale korraldada?
Loodad vallaliseks saada? Laste eest hoolitsemise kohus ei kao mitte kusagile ära. 50% aega ja 50% raha või ümber arvestada aega/raha omavahel, et võrdne oleks. Kui sa praegu nii palju ei hoolitse, siis suht lohe oled.
Ja fantaasia lendab edasi kõrgelt 🙂
Kindlasti räägiks firmajuht sellist teismelise juttu nagu teema algul noorest kolleegist unistades.
see suhtekriis
Teil ei ole ju suhtekriisi, esimest korda räägid sellest.
Milles see suhtekriis väljendub?
Sinu fantaasiad ei pea tähendama suhtekriisi, miks sa sellise asja endale välja oled mõelnud? Sul on äge, aktiivne naine, ära ole selline tossike ta kõrval, muidu lähebki ise minema – aga sina ju ei saa üksi hakkama
Mulle jääb mulje, et mingit perelõhkujat sinust küll ei saa, sest sul poelgi peret. Su naisel on pere ja lapsed. Sinul on töökohustused ja kasvuhoone.
Mingi mimmi juurde kaugele kolimisega ära lahku minnes küll arvesta. Või noh, kui tahad sama moodi edasi tiksuda ja sul on piisavalt raha, et töömehi palgata, kes kasvuhoone valmis ehitavad, siis miks mitte. Kasvuhoonet sa ju ka ometi maha ei jäta, kui naise maha jätad – ehituse võib mudiugi koledalt pooleli jätta, kui deprekas peale tuleb… seda küll.
Küll aga võid loota sellele, et ehk saad lahku minnes omale oma pere, kui muidugi kaardid õigesti mängid. Lapsed hakkavad lõpuks ometi ka isaga aega veetma ja sa saad ka selgeks, mis isaks olemine tähendab – mängida ja jutustada, arutleda ja koos areneda.
Juba nende eelmiste teemade juures hakkab iga kord nii kahju su naisest. Rabab nagu loll laste eest hoolitseda ja mees õhkab muudkui selja taga, et saaks ükskõik mis muu muti kuidagi kätte, sest püksis kiheleb. Selle pärast jätaks kõik oma lapsed ja paneks plagama. Naisel pole mingit aega mehi taga ajada. Ja selliseid troppe mehi on kõik kohad täis.
enda pärandiks saadud talu aegajalt kontrollida, vana ema järele vaatamine (viimane kohustus lõppes küll paar päeva tagasi igaveseks, mulle ja talle endale kergenduseks).
Ahsoo, nii et sul suri ema ära paar päeva tagasi, minu kaastunne, ja nüüd mõtled, kuidas naisest lahku minna? Et lastel lihtsam: vanaema suri ära, isa läheb ka nüüd ära?
Mina jätsin oma mehe maha Sinu definitsiooni järgi niisama, st polnud teist meest. Kasvasime ajaga lahku lihtsalt ja ühisosa enam ei leidnud, ehkki otsisime.
Eksmees on tagant järele öelnud, et ehkki oli raske aeg, oli tema jaoks kergem teadmine, et ma ei läinud ära kellegi teise pärast.
