Olen pikalt kaalunud, kas siia kirjutad avõi mitte, kuid teen seda siiski.
Ausalt, nii nagu on ja tunnen. Loodan saada ausat vastukaja ja soovitusi.
Mehega koos 10a, kaks last. Suhe on kogu see aeg olnud kehv. Mõni aasta on ehk olnud vähem tülisid, aga ikka….mõned head mälestused, aga tülid on olnud ikka väga kerged tekkima.
Saime väga noorelt kokku ja ilmselgelt on see elu meid niimoodi kasvatanud, et justkui ei teakski, kuidas normaalne elu välja näeb.
Jah, ma ei ole ka kerge iseloomuga, olen kärsitu ja ka ärritun, kui ikka süüdistatakse, milles süüdi ei ole.
Mees on veel hullema loomuga. Ärritub ikka väga kergesti, igast sõnast võib tüli tulla…või näoilmest, kõnetoonist…on ka kallale tulnud. Aastaid tagasi ikka väga hullusti. Ja üldse suhtles ta minuga aastaid väga üleolevalt. Kannatasin, sest olin ilmselgelt sõltuvuses. Olen eluaeg soovinud, et mul on oma turvaline keskkond, kuhu kuuluvad mulle kõige kallimad inimesed, see on mu loomuses. Ma hoian peret, pigem olen kodus, kui lähen üksi välja möllama.
Mees on aga kõik need aastad tülide peale jooma läinud ja väga tüüpiline- mina olen ju süüdi, et seda ja toda jne jne jne. Kogu aeg on põhjus minus. Viimati tuli kallale aasta tagasi. Siis olin süüdi, et läksin sõbrannaga kokku saama ja panin ennast ilusti riidesse ja nägin \”liiga hea\” välja. Tal lihtsalt keerab ära. Nüüd on aga olnud nii, et tal pole põhjust kallale tulla. Kui hakkab norima või on tüli, ma oian ennast tagasi, sest ei viitsi, ei taha, vist ka ei huvita enam. Ja milleni see on viinud- mees läks jälle jooma ja seekord sisi põhjuseks, et ma ei taha teda :). Täiesti naljakas, kuidas ma sellest kõigest varem aru ei saanud. Mina olen põhjus, miks tema halvasti käitub ja manipulatsioon on ikka tasemel-olen kõik aastad uskunud, et olen halb. Jah, ma tunnistan, minuga ei lihtne ja seda eriti viimasel ajal, sest ausalt- ei soovi teda kaissu, ei soovi temaga isegi sexida….kas peaks?
Ei meeldi vist enam.
Samas tundub, et ta VÕIKS olla normaalne inimene, kui mina olen. Aga ma ei usu seda. Inimese loomus küll ei muutu, kogu aeg on pidutsemas/joomas käinud. Mõnikord on jäänud ehk mõned kuud vahele, siis on tüli üles kistud ja mindud.
Miks ma kirjutan…tahaks lahku minna, aga lastest on nii kahju. See on ju ka nende kodu ja elu- ema ja isa. Ja juba mõtlen ka selle peale, et saavad ehk kunagi kasuõde-vennad…ka see tundub kuidagi halb. Kõik on halb, väga pikka aega juba.
arvaks ehk keegi midagi. Nii raske on üksi…