Teema: Suhte varjamine

#3745522:

Ma olin sinuga samas paadis ja see suhe siiski lõppes, sest lõpuks tuligi välja, et tema jaoks oli tähtis see, et saaks teistega flirtida ning jätaks mulje, et on ikkagi vaba mees.

See kas kellegi empaatiavõimetu naise järjekordne gigolo tahab mingi vallutusega koos pildile jääda või mitte … ja teemaalgatuse “üks tuttav”, kes oma eksvangist mehe nime ei soovi igale vastutulijale pasundada – no need teemad on ikka nagu siga ja kägu.

Või arvavad tõesti need tädid, kes siin teemas oma (eks)gigoloid kirjeldavad, teisiti?
Ja et see “üks tuttav” on samuti naissoost gigolo?
Halloo nagu …

#3745553:

No see on jälle teine äärmus, mingi sotsiofoobia vorm?

Jah, ilmselt küll.

Kui perekooli ei loeks, siis vist ei teakski, et ka sellised on päriselt olemas.

#3745553:

#3745182:

Pulmad tegime ka nii, et regasime kabinetis ja hiljem olid koduaeda kutsutud peotäis inimesi grillile ja lobisemisele. Meie neile ei öelnud, et pulmad on….oleks keegi küsinud, oleks muidugi vastanud, et pulmapidu, mitte tavaline suvine õuepidu.

No see on jälle teine äärmus, mingi sotsiofoobia vorm? Vaikselt abiellumine on igati ok, aga et kutsud ema oma nn pulmapeole ja isegi ei maini, et abiellumist tähistad? Hea ongi, et keegi ei küsinud – oleks nad teada saanud, et pulm, oleksid sa nad väga ebamugavasse olukorda pannud. Kui keegi perest surema juhtub, siis ka kellelgi ei räägi, teed peo ja kui keegi küsima juhtuks, siis poetaksid moka otsast, et peied?

Just suri. Panime lehte teate. Oma pulmadest ei osanud sellist teadet küll teha, aga edu sulle!

#3745408:

#3745306:

Mina juhuslikult teadsin, et sel naisel ei ole enam last. Aga loomulikult ma ei hakanud ütlema ja see naine ise ka ei öelnud. Vastas napisõnaliselt, et jah, kõik on hästi ja lõpetas jutu ära. Keeruline situatsioon – kõigi nende võõraste inimeste ees ta ei tahtnud hakata valusal teemal rääkima, aga samas mitte ausalt vastata on ju ka tobe. Võibolla on sotsiaalmeedia ja üldse oma eraelu olulisemate sündmuste jagamine siiski millekski hea. Hoiab nii mõnegi piinliku situatsiooni ära. Ülepingutatud privaatsus, et keegi ei tohi teada, et mul on laps(ed) ja ma olen suhtes on ju ka juba rumal.

Nii, ja kuidas sotsiaalmeediasse piltide postitamine oleks aidanud? Sa tahad, et inimesed paneksid üles oma lapse matusepildid? Pigem võiks siis öelda, et piltide puudumise järgi oleks pidanud ka lapse puudumist oletama.

Loomulikult ma ei mõtle, et keegi peaks lapse matusepildi fb-sse panema. Pidasin silmas rohkem nagu neid inimesi, kes siin teemas uhkeldavad, kuidas keegi ei tea, et nendel üldse mingi kaaslane on või et laps on saadud. Ega selle privaatsusega nii hulluks ka ei pea minema. Ja muuseas, ka inimese surmast saab sotsiaalmeedias viisakal ja väärikal viisil teada anda. Mis selles nii eriliselt halba peaks olema?

#3745182:

Pulmad tegime ka nii, et regasime kabinetis ja hiljem olid koduaeda kutsutud peotäis inimesi grillile ja lobisemisele. Meie neile ei öelnud, et pulmad on….oleks keegi küsinud, oleks muidugi vastanud, et pulmapidu, mitte tavaline suvine õuepidu.

Natuke kentsakas ikka. Milleks siis see pidu üldse just sel päeval? Iseenda sees tähistasite abiellumist, aga sõpradel ei lubanud selles emotsioonis osaleda. Häbenesite tähelepanu. Ja tundub, et nüüd on natuke vist kahju, et keegi ei küsinud ja teiste jaoks oli suvaline grillimine.

#3745805:

Ma olen 2,5 aastat suhtes olnud, aga lisaks sellele, et me pole FB-s isegi mitte sõbrad, ei ole meist selle aja jooksul ka ainsatki fotot, kus me mõlemad koos peal oleksime. Mees ei ole mulle sõbrakutset saatnud, minu uhkus ei luba temale ka saata.

Uhkus ei takista magada mehega, kes ei ole sinuga isegi abielluda soovinud. Samas uhkus ei luba sõbrakutset saata. Vau.

Ohjah. Ega me tagamaid ei teagi. Äkki varjabki? Äkki on niisama privaatsemaks muutunud?

Mul on täditütar, kes pole oma mehega sõbralistis ka mitte. Täditütar ütleb, et pole vajagi, et nad suhtlevad omavahel telefonis või õhtul kodus. Koos on olnud 14-15a. Kohe laps tulemas ja ostavad koos kodu just. Sõbrad teavad, et koos aga väljas käivad koos väga harva.

Ma läksin nüüd vaatama FB-sse. Oleme küll märkinud, et oleme abielus aga mehel minust pilti pole. Küll aga on tal 1 pilt puhkusel tehtud, kus on märkinud, et mina olen ka. Mulle sobib.

Paar aastat tagasi jaanitulel nägi mees tuttavat, keda ta teab lapsepõlvest saadik. Tuttava sugulased elavad meie kandis. Mehed peatusid, et juttu ajada ja siis mees tutvustas mind, kui oma abikaasat. Selle peale läks teise mehe naine pöördesse, et ta teab mu meest 6a (meie oleme koos olnud 12a) ja ei teadnud, et tal üldse nainegi on. Mina ei imestanud ega pannud pahaks, eriti veel teades mu meest, kellel on FB profiili pilt aastast 2009 ja enda asjadest ei räägi ta oma perelegi. Mina ka ei teadnud, et sellel tuttaval naine on – ma polnud kunagi huvi tundnud.

#3747601:

Minu jaoks on see küll pisut imelik kui varjatakse. Tean, et ka mul on tuttavaid, kes seda teevad. Ühe sõbranna uuest mehest ei teadnud ma üldse midagi, kuni siis vaatasin, et sõbrannal uus perekonna nimi facebookis ehk siis mehe oma. Mehest ei ole ainsatki pilti, pole ka suhtesse märgitud. Nojah siis. Kui ma nüüd oleksin näiteks mees, kes tahaks tutvusi luua, siis kust ma peaksin aimama, et naisel juba on mees kui ta seda väljagi ei näita mitte kusagil? Ma ju ei teaks ja lööksin niisama külge. Pärast oleks palju segadust.

No mida hullu siis juhtuda saab? Mees küsib, kas lähme koos välja. Naine vastab, aitäh kutsumast, mul on oma mehega õhtuks plaanid tehtud. Asi selge, ei mingit probleemi. Minu mees näiteks ei ole ise sotsiaalmeedias ja on keelanud ka minul temast sinna midagi postitada. Talle ei meeldi selline maailmale enese eksponeerimine. Ja see on tema õigus. Mina pole mitte kunagi ühegi oma tuttava puhul vaevunud vaatama, kellega ta suhtesse on märgitud, eeldan, et enamik neist pole üldse oma suhtestaatust kuidagi märkinud, ma ei tea ka enda profiili puhul peast, mis staatus mul seal märgitud on, ei pea seda oluliseks. See suhtesse märkimine on pigem teismeliste teema.

#3746049:

Iseenda sees tähistasite abiellumist, aga sõpradel ei lubanud selles emotsioonis osaleda. Häbenesite tähelepanu.

Uskumatu kuidas suudetakse sedasi lörtsida ühe halvustava lausega teise inimese emotsioonid ja soovid ja kaunid hetked. Et kui keegi soovib teisiti kui sina, siis kohe häbeneb ja varjab ja mida iganes? Sul ei ole midagi, mida tahaksid teha ainult kahekesi, koos oma armsamaga, ilma, et peaks samal ajal külalistele tähelepanu pöörama?

#3747778:

Arusaadav, et sul on minust normaalsemad sõbrad, kes ei tundnud pisimatki kahetsust, et nad ei saanud teile õnne soovida ega teie pärast rõõmustada.

Ma ei tea isegi. Usun, et see, et ma mehele läksin, ei rõõmustanud mu sõpru kuidagi. Nad ju teadsid, et see juhtub või on juhtunud. Selles polnuks ei sel päeval ega kolm kuud varem ega kaks aastat hiljem olnud midagi üllatuslikku ega ootamatut. Mida seal nii hirmsasti tähistada ja nende vaates rõõmustada, et kaks inimest vormistasid oma abielu, kui see oli neile niikuinii ette teada, et juhtub.

Tõepoolest, mitte ükski sõber pole pärast nukra näoga ohanud: “Näed, mul jäigi tol konkreetsel päeval teie üle rõõmustamata. Vat just 17. juulil oleksin soovinud rõõõmustada, aga näe – te võtsite minult võimaluse 🙁 Käsi sügeles toona nagu õnnitlemist soovides terve päeva, hirmsasti oleksin tahtnud õnne soovida, nüüd lausa värisen nutust, et ei saanud”.

Hästi nagu ei kujuta ette iseennastki rõõmustades karglemas ja käsi plaksutamas, kui kuulen, et Jaan sõbranna Juta ikka ära võttis. Ma ei ole selles kunagi kahelnud ja meie sõpradele tulid meie pulmad sama vääramatult kui fakt, et teisipäevale järgneb kolmapäev.

Keegi ka ei varjaud kellegi eest, et pulmapidu on. Keegi ei küsinud, et mis asjus pidu.

Pulmapäevade pitsivahuga tähistamine, morsikannud ja “tagasihoidlik ent ülinaiselik” pulmameik, kannikesed juustest ja “lendlev lokipärg” – see pole meie moodi ega ka me sõprade moodi. Abielu sõlmimises pole midagi nii igatsetut, et kui kätte jõuab, kargaks rõõmust hammastega lühtrisse. Pigem tekitas sellise rõõmulaine varasem kahepoolne otsus, et abiellume ja seega hakkame kooselu orgunnima. Tore oli tõdeda ja aru saada, et me mõlemad tahame seda ning vananemispartner on sama ellusuhtumisega.

Pulmapäeval aga meeletult rõõmustada, et teine pool perbüroost enne allkirja jalga ei lasknud, ka ei oskaks.

Ja kui meil on pidu seltskonnas, siis ikka rõõmustame kõik koos. Nüüd peagi 25 aastapäev, siis loodame ka minimaalse hulga piinlike õnnitlustega ja totrate heietusteta a la “pika abielu saladus” hakkama saada ja korraldada ägeda peo.

Ma olen eriline varjaja, me pole mehega isegi mitte FB-s sõbrad (mõlemal on see küll olemas) , kumbki pole ka suhtes olnuks ennast varjanud! Kõik, kes teavad, et oleme juba aastaid suhtes, teavad seda nagunii ning eraelulisi pilte kumbki ei kipu ka postitama. Mõlemad kasutame FB kas vanade tuttavatega suhtlemiseks või töö tõttu. Omavahel suhtleme nagunii ja kui kummalgi on soov teise FB-sse vaadata, saab seda vabalt teha 🙂