Teema: Suhted eksämma-äiaga

Mina jätsin mehe maha, mitte tema vanemaid. Kui vaja on nad ikkagi olemas. Ega nad lahkuminekut heaks ei kiitnud. Ise on ju \”surmani\” abielus. Algul hoidsid veidi eemale küll…. Ei osanud arvata, mis mina arvan edasisest suhtlusest jne.
Pelgasin küll, et see võib minu ja nende suhteid halvendada. Seda pole kunagi kartnud, et lapsed vanavanematest ilma oleks võinud jääda.
Laste isaga said asjad kiirest paika ja on kestvalt paigas juba 5a. Kindlasti on ka sellel minu ja nende suhtes oma osa.

Anna veidi seeimis aega, ehk loksub paika ikkagi.

Võimalik, et vanemad ei tea tõelist põhjust. Pettis ja valetas sulle, miks ei või seda vanematele teha. Nii et kui tahad selgus, võta ja kirjuta üks korralik kiri neile. Selgita oma lahutuse tagamaid. Võimalik et mees on suutnud asja nii esitleda, et sina oledki see, kelle pärast lahku mindi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võimalik, et vanemad ei tea tõelist põhjust. Pettis ja valetas sulle, miks ei või seda vanematele teha. Nii et kui tahad selgus, võta ja kirjuta üks korralik kiri neile. Selgita oma lahutuse tagamaid. Võimalik et mees on suutnud asja nii esitleda, et sina oledki see, kelle pärast lahku mindi. [/tsitaat]

Sellisel juhul oleks kasu vast ainult siis, kui kõik koos maha istutakse ja koos räägitakse. Muidu on nii, et tibi õgustab ennast ja mustab alusetult pojat. Usutakse ikka oma last.
Mina seda ei teeks.
Veri on paksem, kui vesi.

Mnjaa, ka mina sain oma ämma-äiaga ideaalselt läbi, kuni nende pojaga koos elasin. Hoidsid ja ninnu-nännutasid lausa (no et ma neile kui tütre eest, külas olles vägisi panid head-paremat sööma) ja kui laps sündis, hoiti tedagi suurima rõõmuga. Siis aga jätsin mehe süveneva alkoholiprobleemi ning sellest tuleneva vastutustundetu käitumise pärast maha. Tol ajal aga oligi kodus olev ämm lapse põhiline hoidja nendel päevadel, kui lapse isa pidi oma \”äriasju\” ajama. Mina siiski pidin iga päev tööl olema, nii et kui issi ei saanud, viisin lapse ämmale. Nii paratamatult suhtlesin nendega veel päris tihedalt. Nägin küll, et nad olid kui kahevahel ja lõpuks äi ka tuli midagi uurima olukorra kohta, kuid kuidas ma ikka nende oma poega põhjan. Siiski hakkasin tundma, et nende jaoks olukord ebamugav, enam ei tuntud head meelt, et ma sinna läksin. Ämm oli ka tihti haige ja nii ma otsisin üldse lasteaia koha. Samas ka mina tõesti tahtsin sidet säilitada, kuid mingi hetk siis öeldi exi kaudu, et las edaspidi toob last neile vaid lapse isa! See oli tol ajal löök! Aga ok. Paraku oli see nendega kokku mitte puutumine siiski võimatu, sest ex tihti viis lapse vanemate juurde hoida, kuid järgi enam minna ei saanud, nii et tuli mul ju ikka ise minna. Ja siis ühel korral ka äi plahvatas – sõimas mu põhimõtteliselt keset tänavat täis! Mingi täitsa suvalisel ettekäändel, lihtsalt oli vaja oma kogunenud vihkamine välja valada. Küllap ei suutnud nad siiski andestada mulle, eriti vbl ka seepärast, et äial endal samasugused alkoprobleemid, kuid naine siiski truult kõrval seisnud. Või ei peagi nad seda üldse probleemiks… kes teab. Aja möödudes hakkas ämmal vist siiski natuke paha, kuna ta ikka paar-kolm korda aastas helistab mulle, seda muide salaja! Ja küsib siiralt, kuidas mul läheb. Mis mulle ainult täiesti arusaamatu on, et kuidas nad aru ei saa või ei hooli, et lapsega on neil nüüd suhted märksa jahedamad, kui nad oleksid võinud olla. Sest mina peale seda sõimamisjuhtu väldin nii palju kui võimalik sinna minemist, lasen lapsel majanurga peale tulla, hops autosse ja minema! Lapse isa ka paraku viib last sinna üha harvem ja nüüd ongi olukord, kus laps tegelikult nii suur juba, et vabalt võiks omal jalal sinna minna, kuid ega ta taha – nad nii võõraks jäänud. Ja ometi on ta ainuke lapselaps..

14:05 jutt on rumal.

Kui minu vend läks lahku oma kauaaegsest elukaaslasest, säilisid minu vanematel ja minu perel exnaisega väga head suhted. Vast alguses pool aastat oli kõik liiga värske ja ei teadnud, kuidas suhelda, aga sealt edasi on ta meile lihtsalt väga hea sõber.
Ühiseid lapsi polnud, oli naise laps eelmisest abielust. Ka tema on endiselt kui \”päris\” meile:)

Ütlen ausalt, venna praegune abikaasa on tore ja puha, aga sellist lähedust nagu exiga meil ei ole.

Ma arvan, see sõltub kõik inimestest

Minu ainukesed (üks abielu) ämm ja äi on suurepärased avatud meele ja eelarvamustevaba suhtumisega inimesed, kellega kontakti oman siiani, olgugi et see abielu on juba 16 aastat lahutatud. Mitte nüüd igapäevaselt, aga aeg-ajalt helistame, oleme kohtunud ja üksteise eludega kursis. Nende lapselaps ja minu esimene laps on juba nii suur, et kõrvalist suhtlemisabi enam ei vaja 🙂

Vahepeal oli mul üks lühike suhe, kus mehe ema oli hästi lahke ja tore inimene ja suhtus minusse hästi, vahepeal kutsus mind küll kogemata mehe eksnaise nimega 🙂 Ta on juba aastaid surnud, nagu ka kahjuks tema poeg, ehk minu eks.

Hiljaaegu lõppes mul aga elu pikim suhe, mis abieluks ei saanud, seega ei saanud ma endale sealt ka ämma. Mehe emaga sellepärast vist erilist suhtlemist ei olnudki, mõned korrad aastas nägime, helistanud vist oleme 10 aasta jooksul 10 korda.
Aga ma täitsa imestasin, et ta isegi peale lahkuminekut pole helistanud ega midagi, nagu see polekski tema jaoks üldse mingi elumuutus. No mina vist sellises olukorras, sellise \”uudise\” puhul võtaksin ühendust juba lastelaste ja edasise suhtlemise pärast, aga eks inimesi on igasuguseid, püüan aru saada.

mul lapsi pole, eksmehe (7a koos) perekonnaga ei suhtle. pole osanud puudust tunda ka. toredad inimesed, aga jah, kui mõnede vanemate inimestega saad sõbraks ja suhtled sõpruse tasandil, siis nemad selleks liiga erinevad, et sõbrad saaksime olla.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]miks peaks ämm ja äi suhtlema oma eks-miniaga?
lastelastega suhtlevad nad tõenäoliselt nii ehk nii, kui nende lihane poeg (e. laste isa) oma järeltulijad vanavanemate juurde külla toob.

aga mis side on ämmal-äial oma eks-miniaga? mismoodi see suhtlus peaks välja nägema?
te nagu tõsiselt arvate, et ämm peaks näiteks oma 50. juubeli eel valima, kas kutsuda sünnipäevale oma lihane poeg (ja selle uus naine näiteks) või poja eksnaine? ühe laua taha ilmselgelt need inimesed ju ei sobi.

ma ei saa aru …
kui olete mehega lahku läinud, siis olete ka mehe suguvõsast ju välja arvatud. te pole isegi sugulased, sest puudub vereside. te olete lihtsalt hõimlane, kes on abielu kaudu suguvõsa liikmeks saanud (ja samamoodi lahutuse kaudu sealt välja arvatud).
vereside on ainult lastel ja nemad saavad oma vanavanematega suhelda isa vahendusel.
mis siin üldse solvuda?
kas tõesti tunduks loogiline, et ämm hoiaks peale lahutust minia poole ja ütleks lahti oma pojast? kas te ise teeks seda? ma ei usu. isegi kui minia jutu järgi oleks teie lihane poeg lahkuminekus süüdi, hoiaks te ikkagi oma poja poole.[/tsitaat]

Sorry, aga Su vastus on täiesti küsimusest mööda ja ülepaisutatud. Kes räägib siin nõudmisest, solvumisest, poolte valimisest??? Mina küll ei eeldanud sinnapoolegi, et mind edaspidi juubelile kutsutaks või et minu \”poole hoitaks\”. Kuigi me lahutus polnud sõbralik, siis minu teada ei käinud ka ex oma vanemate juures meie musta pesu pesemas, ammu siis mina. Keegi ei pannud kedagi valima! Ja ma pole nõudnud enda või lapsega suhtlemist! Kuigi elu ongi nüüd seda näidanud, et kui lapse isa ei viisti eriti vanematele last viia, siis lõpuks laps ei tunnegi neid. Ja ei, ma poleks ka solvunud, kui lihtsalt oleks distantsi hoitud. Kuid kui ikka nägu täis sõimatakse lihtsalt paika panemiseks, siis olen küll väga solvunud. Eeldasin ikkagi inimlikku suhtlust, et KUI näeme, siis vahetame viisakalt, vbl isegi sõbralikult paar sõna. Vahel helistame, kuidas läheb või räägime lapse teemadel… Aastaid on üksteist tuntud, minu arvates on ikka väga imelik tõmmata joon ühel päeval – enam ei suhtle üldse! Ma saan aru, et see pole küll päris sama, kuid nt oma ühe sugulase naisega sain väga lähedaseks. Läksid nad lahku, kusjuures väga inetu ja suure tüliga, kuid mina keeldusin kohe algusest pooli valimast ja suhtlengi aastaid juba mõlemaga edasi. Ma sain endale parima sõbranna ja see, et ta mulle ka kallist inimesest lahku läks, ei kustuta teda minu jaoks ära. Nende omavaheline tüli ei puutunud minusse.

Eks-äiga mina ise praktiliselt ei suhtle, ämm on kahjuks surnud. Samas näeb äi oma lapselapsi tihedalt, sest nende poeg oma uue naisega külastab neid koos lastega peaaegu iga kord, kui lapsed isa juures käivad. Ma ei taipa, miks ma peaksin ennast oma äi pereellu toppima. Tal on nüüd uus (ja täiesti siiralt väga tore) minia ja see, et mina seal vahel midagi susiks, ei teeks asju kellelegi lihtsamaks ega paremaks.

Võta arvesse, et kui Su eksmehel on uus naine, siis ei pruugi sellele naisele meeldida, et vana naine ämma-äia juures edasi asjatab. Ka see võib olla argument, et Sinuga suhtlemine on minimeeritud.
Minu praeguse mehe vanemad eelistasid mehe eksiga hirmus head sõbrad olla. Olles sealjuures teadlikud, et eks on peale lahkuminekut mehega üsna vastikult käitunud. Tulemus on see, et mina ei suuda nendega enam suhelda ning ka nende oma poeg kahjuks mitte. Seega mõnikord võib oma laste ekside vältimine peresuhte koha pealt väga tervislik olla.

Olen mehest lahus juba 8 aastat, aga tema emaga saan endiselt hästi läbi. Ta on ju minu kahe lapse vanaema ja pealegi väga kena inimene. Meil oli alguses pigem niipidi, et ämm oli natuke solvunud, et ma enam näiteks nende jõuluõhtusöögile ei läinud, tema jaoks poleks selles midagi erakordset olnud, et istub seal tema poeg oma uue naisega ja siis mina. Ma ise ei tahtnud minna. Suhtlemine on sellegipoolest hea ja ka eksmehe uue naisega olen ühe söögilaua taga istunud, pole hullu midagi. Kuna lahkumineku põhjuseks ei olnud kummagi poole kõrvalehüpped, siis on uued naised/mehed kõik täiesti neutraalsed isikud.
Nüüd, kui olen uue mehega abielus ja temaga väike laps, siis kutsub eksämm mind ikka külla, et tulge terve perega :). Lapsega käisin, oma uut meest siiski ei hakanud kaasa võtma. Aga mul on tõsiselt hea meel, et mul selline eksämm on. Uue ämmaga kahjuks ei ole sellist ühist keelt leidnud, kuigi ega meie vahel ka mingit vastumeelsust ei ole.

Muide, ka eksmehe kõigi teiste sugulastega suhtleme ikka vabalt edasi, kuigi enam mitte niisama tihedalt kui varem. Minu arvates on nii, et kui suhtest on sündinud lapsed, siis on kogu eksmehe suguvõsa ju minu laste kaudu siiski mu pere ja kui tegemist on normaalsete inimestega, siis pole mingit põhjust hakata neist eemale hoidma.

Muide minu praeguse elukaaslase vanemad ja õed-vennad suhtlevad väga tihedalt mehe endise elukaaslasega. Nad olid ikka oma 6-7 aastat koos. Sünnipäevadel viivad lilli, lapse sünni puhul helistasid-külastasid ja niisamagi vist helistavad. Mees oma eksiga suhtleb ka samamoodi, helistavad vahel, sünnipäevadel viib mes eksile lilli jne. Kõigil on sõbralikud suhted, oldi ju ikkagi mitu aastat üks pere. Väga tervitatav nähtus ja kadestan.

suhtleme. saadame üksteisele kaarte,pilte, helistame sünnipäevadel. kui sinna kanti satun, astun kindlasti läbi. kahjuks on nad 130 km kaugusel.
ma olin 10a abielus ja on 2 last nende pojaga. ei näe põhjust miks ei peaks suhtlema. no tõsi, spetsiaalselt neile külla ei sõida, lapsi viib sinna eksmees.
lahutusest möödas 10 aastat juba.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]suhtleme. saadame üksteisele kaarte,pilte, helistame sünnipäevadel. kui sinna kanti satun, astun kindlasti läbi. kahjuks on nad 130 km kaugusel.
ma olin 10a abielus ja on 2 last nende pojaga. ei näe põhjust miks ei peaks suhtlema. no tõsi, spetsiaalselt neile külla ei sõida, lapsi viib sinna eksmees.
lahutusest möödas 10 aastat juba.[/tsitaat]

Meil oli midagi sarnast. Nüüd on minu poolt seda suhtlemist vähemaks jäänud, sest laps juba täisealine ja elab eraldi, aga ta ise suhtleb küll nendega edasi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]miks peaks ämm ja äi suhtlema oma eks-miniaga?
lastelastega suhtlevad nad tõenäoliselt nii ehk nii, kui nende lihane poeg (e. laste isa) oma järeltulijad vanavanemate juurde külla toob.

aga mis side on ämmal-äial oma eks-miniaga? mismoodi see suhtlus peaks välja nägema?
te nagu tõsiselt arvate, et ämm peaks näiteks oma 50. juubeli eel valima, kas kutsuda sünnipäevale oma lihane poeg (ja selle uus naine näiteks) või poja eksnaine? ühe laua taha ilmselgelt need inimesed ju ei sobi.

ma ei saa aru …
kui olete mehega lahku läinud, siis olete ka mehe suguvõsast ju välja arvatud. te pole isegi sugulased, sest puudub vereside. te olete lihtsalt hõimlane, kes on abielu kaudu suguvõsa liikmeks saanud (ja samamoodi lahutuse kaudu sealt välja arvatud).
vereside on ainult lastel ja nemad saavad oma vanavanematega suhelda isa vahendusel.

mis siin üldse solvuda?
kas tõesti tunduks loogiline, et ämm hoiaks peale lahutust minia poole ja ütleks lahti oma pojast? kas te ise teeks seda? ma ei usu. isegi kui minia jutu järgi oleks teie lihane poeg lahkuminekus süüdi, hoiaks te ikkagi oma poja poole.[/tsitaat]Ehk siis sulle meeldiks, et sina saaksid dikteerida, kellega su ämm ja äi suhelda tohivad ja enda sünnipäevale kutsuda?