Esileht Pereelu ja suhted Suhted ekskaaslaste vahel

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )

Teema: Suhted ekskaaslaste vahel

Postitas:
Kägu

Sai paar päeva tagasi suheldud ühe sõbraga. Jutt muudkui veeres ja veeres, kuni jõudsime inimeste vahelistesse suhetesse. Ehk siis lahutatud inimesed.

Ja siis selgus, et ühed vaidlevad juba 8 aastat, teised 5 aastat, kolmandad 16 aastat, neljandad 4 aastat. Põhjuseks ei ole mitte lahutus kahe inimese vahel ega varajagamine, vaid hoopiski laste emad takistavad laste isadel lapsi näha ja kohtuda.

Küsimus tekkiski, et miks nii siis? Kõige suurem summa, mida üks isa kulutas advokaatidel oli 30000 € aga last pole ta 8 aastat näinudki.

 

+11
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks need mehed teavad ise, millega hakkama saanud ja millised mehed on. Sõbrale hea kurta, milline nõid ikka eksnaine on. Nemad nii head isad ja mehed, aga vaat kuri mutt ei lase näha. Ju on sigadustega hakkama saanud ja ka isana ebausaldusväärsed lödipüksid. Head isa lastest eemal ei hoita.

+18
-29
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Eks igal ühel on omad põhjused.  Mina olen ka lahutatud aga ei keela kellegil suhtlemist. Aga isa onlihtsalt niii töö ja hobidega hõivatud, et tal ei jää aega lastega suhtlemiseks.

Kui  ükslapsevanematest oleks vägivaldne, ahistaja, sõltlane, siis jah pigem keelaks suhtlust.

+16
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina jälle tean selliseid lahkuläinud paare, kes on ka pärast lahutust sõpradeks edasi jäänud, rääkimata sellest, et lastega suheldakse.

Kui naine mingil põhjusel takistab isa ja laste suhtlemist ja see päriselt ka nii on, et naine takistab, mitte mees ei valeta seda lugu kokku, siis peab see põhjus tulenema mehest endast, mida ta enda kohta avaldada ei taha.

Need naised, keda mina tunnen ja kellel on eksiga probleemi, mitte ei takista lapse suhtlemist isaga, vaid ei võimle selle nimel, et laps kindlasti isaga kohtuks. Mitte ei takista, vaid ei soodusta, seal on kaks vahet.

+17
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on eksiga suhted suht viisakad olnud. Lapsed käisid aastat viis päris sageli minu juures. Siis hakkas rahakottide erinevus juba valusalt tunda andma. Minu palk miinus elatised ei andnud mingist otsast sama tulemit välja, mis eksi palk pluss elatised. Lisaks jäi eksile nii korter, selle sisustus, kui auto. Mina pidin üürima ja endale laste liigutamiseks uued rattad leidma. Aastatega kujunes nõnda päris arvestatav toimetuleku-taseme erinevus. Seega minu toidulaud ei olnud enam lastele meelepärane ja ma ei saanud neid ka tasulistesse lõbustustesse vedada. Minu juures teleka ees istumine või kuskil niisama kondamas käimine neid enam ei ahvatlenud. Vanem poeg helistab vahel ja astub läbi, noorem eriti enam ei hooli suhtlemisest.

+13
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

On selliseid ekse ka , kes norm läbi saavad, isegi sõbralikult ning ei käi kohut.

1 mees lubas naisel lapsega enda korterisse elama jääda ja ise kolis naise pisikesse korterisse. Elavad lähestikku, siis päevasel ajal hoiab last naise (tegelikult tema enda korteri) koduhoovis või kodus.

Mis imestama paneb on see, et tema valikut ja elukorraldust on valusalt kommenteeritud ühe naistuttava poolt, kes agaralt oma laste isadega kohut käib, sest magus vara tahab jagamist. (repliigi mõte:’Su eksil on vist kuldne v****, et ta su korteris elab, ma tahaks ka kunagi su eks olla’).
Nii, et jah on igasusugust.

See, millises elukorralduses kokkuleppele saadakse või kas asjad käivad ilma kohtuta, ei ole meie arvustada. Ammugi see, kuidas mees oma varaga toimetab. Ei pea olema uue naise jaoks kaasavara. Võib vabalt kõik oma laste emale jätta. Eriti kui mehel pole plaanis uut naist võtta, vaid elada poissmehe elu.

 

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sai paar päeva tagasi suheldud ühe sõbraga. Jutt muudkui veeres ja veeres, kuni jõudsime inimeste vahelistesse suhetesse. Ehk siis lahutatud inimesed.

Ja siis selgus, et ühed vaidlevad juba 8 aastat, teised 5 aastat, kolmandad 16 aastat, neljandad 4 aastat. Põhjuseks ei ole mitte lahutus kahe inimese vahel ega varajagamine, vaid hoopiski laste emad takistavad laste isadel lapsi näha ja kohtuda.

Küsimus tekkiski, et miks nii siis? Kõige suurem summa, mida üks isa kulutas advokaatidel oli 30000 € aga last pole ta 8 aastat näinudki.

Lahutus ja kohtuvaidluste üle arutlemine tähendab, et iga lugu ja igat inimest tuleb võtta iseseisvalt. Inimesed ei ole “kast õlut”, keda panna ühte kasti teatud tunnuse järgi ja teades, et sisu on alati ühesugune. Iga inimene võib mõne tunnuse järgi olla sarnane teise inimesega, aga samas on hulgaliselt omadusi, mis neid inimesi eristab. Nii et konkreetsed inimesed, konkreetne lugu ja siis saab midagi öelda. Kui kohus 8 aasta jooksul ei ole leidnud võimaliku, et vanem võib lapsega kohtuda, siis tahan teada mina mis tõendid sellist otsust toetavad. Mida on mees teinud või võib teha, kui kohtub lastega ?Kohus teeb ju laste huvides otsuse.  Mis on see omadus, mida kohus on pidanud ohtlikuks. Kõik naised ei ole “nõiad,” kes kiivat maksavad mehele kätte laste kaudu. Ja kõik mehed ei ole pühakud, kes peaksid ja tahaksid ja suudaksid laste eest iseseisvalt hoolitseda. Mina tean isa, kes igakord kui lapsed tema hooles, viib lapsed enda emale.  Milleks on vaja laste ja vanaema suhtlemiseks üldse isa vahendamist. Lapsed saab otse ka vanaema juurde viia.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui laste ema on kurjust ja kiusu täis siis loeb väga palju mehe uue elukaaslase suhtumine ja hoiak. Kui see on heatahtlik ja  meest toetav- nõustav siis on võimalik väga palju kiusu ära neutraliseerida. Ema võib kodus rääkida ulmelood kokku, milline mõrd on laste isa varas ning kui kaabakas on paps aga kui lapsed näevad, et omavaheline suhe on üksteist toetav ja armastav ning lastega tegeletakse ja suhtutakse lahkelt ja leebelt siis saavad nad ruttu aru, et tegelikult on isaga äge ja tädi on tore.

Ka siis kui laste ema põhimõtteliselt ei lase isa laste ligi ja emotsioon on  mõlemal laes, on uue kaaslase toetus väga oluline, et külma mõistust hoida ja järjekindlalt läbi rääkida.

+7
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma tean sellist lugu, et laste ema tegi autoavarii, läks EMO-sse, valetas, et lapse isa oli pahatahtlik, arst kirjutas tõendi välja ja laste isa ei suutnudki kohtus tõestada, et ta ei ole pahatahtlik, kohtunik ütles, et arst ju kinnitab.

Arst ütles, et tema pani nii kirja, nagu naine rääkis, sest kontrollida on võimatu.

+6
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda juhtub küll päris tihedalt, et laps jääb täpselt sel päeval haigeks, kui peab isa juurde minema. Tegelikkuses on lapse ema pahatahtlik.

+8
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Beebit võid Sa mitte “näidata”. Suurem laps siiski otsustab ise, kellega ja kui palju ta suhtleb. Kui inimene ei ole advokaatide ja kohtu abiga 8 aastat enda last näinud, siis on järelikult sitt isa, kes ka kohtuniku meelest ei vääri lapsega kokku puutumust ja keda ilmselgelt ka laps ise näha ei taha.

+9
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema oli imelik. Mina ei saanud isaga suhelda. Ta nii vihkas eksi, mu isa. Kuna ma elasin emaga, mis elu see mul  kodus oleks olnud, kui ma isaga oleks ise suhelnud. Mäletan küll et isa vahel käis sünnipäeva aegu, aga ema oli temaga nii sapine.pärast kiitis mind, et ma ka rääkisin isaga vähe. Ja siis kasuisa saatis ta oma last vaatama.  pärast rääkisid, kui jube sapine ja õel on kasuisa eks.

+8
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks ole ka selliseid isasid, kes koos elades tundsid laste vastu minimaalset huvi, aga pärast lahutust hakkavad hirmsasti lapsi armastama. Eks sellises käitumises ole ka veidi kiusu laste ema vastu.

+7
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema oli imelik. Mina ei saanud isaga suhelda. Ta nii vihkas eksi, mu isa. Kuna ma elasin emaga, mis elu see mul kodus oleks olnud, kui ma isaga oleks ise suhelnud. Mäletan küll et isa vahel käis sünnipäeva aegu, aga ema oli temaga nii sapine.pärast kiitis mind, et ma ka rääkisin isaga vähe. Ja siis kasuisa saatis ta oma last vaatama. pärast rääkisid, kui jube sapine ja õel on kasuisa eks.

Oo  õudu. Mitmes Eesti see küll on, kus sina kasvasid?

+4
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

On põnev olla juuraharidusega.

See tähendab, et ikkagi inimesed aeg ajalt pöörduvad igasuguste juriidiliste küsimustega minu poole (nö tööväliselt, et mingeid suuniseid saada, kuhu poole joosta). Ja mitmeid kordi on teemaks olnud just lastevaidlused.

Minu kogemuste kohaselt on sooline läbilõige umbes pooleks – pooltel juhtudel tahavad naised ja pooltel mehed midagi teiselt poolelt. Ja huvitaval kombel on minu poole pöördunud mehed enamasti küsinud seda, kuidas saaks normaalselt lastega kohtuda ja naised pigem seda, et kuidas elatis eksmehelt kätte saada. Kui igasse juhtumisse konkreetselt süveneda, siis saan öelda, et on nii tõpraid naisi, kes täiesti nahhaalselt ei lasegi isasid laste lähedale (eriti kui lapsed väiksemad), kui ka tõpraid mehi, kes põhimõtteliselt varjavad sissetulekuid ja irvitavad eksidele näkku ametlikult näidates miinimumsissetulekut või lihtsalt üldse mitte makstes või makstes mingit üliväikest summat, arvates, et see on jokk. Ja alati on ütleme “kiuslikum” pool olnud see, kelle jalas olid suhtes ilmselgelt püksid ehk siis bravuurikam ja agressiivsem pool. Ja ilmselgelt see pool ei taha ka kohustusi ning nõuab üksnes õigusi.

Aga loomulikult on mingi osa ka täiesti normaalseid keskmisi inimesi, kes ei ole osanud oma probleemiga lihtsalt  tegeleda ehk polegi midagi konkreetset enda eksile välja käinud ja kõige tihemini ei saada aru sellest, et lastega kohtumine ei ole kuidagi seotud elatisega. Ehk naised ütlevad, et mingit last isa ei näe, kuni raha ei maksa ja mehed ütlevad, et mingit raha ei näe eks kuni last ei näita – seega 100% kommunikatsioonihäire ja lapse ning juriidiliselt seisukohalt kummagi poole poolt täiesti vastutustundetu käitumine.

Selliste keskmiste omavahelise kommunikatsioonihäirega inimeste puhul aitan hea meelega ja suunan inimeste mõtte õigele rajale, enamasti saadaksegi hakkama ilma kohtuta. Aga ausalt, käsi ei tõuse aitama neid, kes kiusu pärast oma ekse laste abiga “kotivad”. Kui ikkagi ema tuleb täiesti teadlikult nõudmisega, et kuidas ma saaks nii, et hooldusõigus oleks ainult mul ja isa lapsega ei kohtuks ja meid lapsega “ei häiriks”, aga raha edasi maksaks, siis ei anna nõu. Samamoodi ei anna nõu isale, kes küsib küsimusi, kuidas saaks vähem või üldse mitte midagi maksta, sest eksnaine on ilgelt paha. Kui aga selgitad, et raha polegi eksnaisele vaid lapsele, aga kui tõesti on soov mitte midagi maksta, siis võib lapse 50% ajast enda kasvatada võtta. Tavaliselt seepeale selgub, et last nagu ka väga ei taheta, sest uus beib on juba silmapiiril ja siis oleks laps ju jalus.

Aga keerulised ja vastikud on need küsimused alati, sest selles on nii palju emotsionaalset poolt, mis tuleneb lahkuminekust ja tegelikult pole lastega kuidagi seotud.

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oo  õudu. Mitmes Eesti see küll on, kus sina kasvasid?

Tavaline eesti, kus naisel on mingi kaksikmoraal. Oma eksi vihkab ja tahab kätte maksta sellega, et mõjutab ka last isa vastu.  Aga oma praegusele mehele teeb selgeks, et laps jääb su lapseks. Ainult kahju et mehe eks nii inetult käitub.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laste üle ei anna 16 aastat kuidagi vaielda, kuna 14-aastaselt on lapsel õigus hooldusõiguse osas otsustada – kui laps ei ole nõus HÕ üleandmisega, siis nii see ka jääb.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laste üle ei anna 16 aastat kuidagi vaielda, kuna 14-aastaselt on lapsel õigus hooldusõiguse osas otsustada – kui laps ei ole nõus HÕ üleandmisega, siis nii see ka jääb.

Aga kas see asi pole mitte nii, et kuigi laps on juba 14 aastane, kohus võib anda oma otsusega hooldusõiguse teisel vanemale, hoolimata lapse vastuseisust?

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laste üle ei anna 16 aastat kuidagi vaielda, kuna 14-aastaselt on lapsel õigus hooldusõiguse osas otsustada – kui laps ei ole nõus HÕ üleandmisega, siis nii see ka jääb.

Aga kas see asi pole mitte nii, et kuigi laps on juba 14 aastane, kohus võib anda oma otsusega hooldusõiguse teisel vanemale, hoolimata lapse vastuseisust?

Perekonnaseadus ütleb üheselt:

§ 137.   Ühise hooldusõiguse lõpetamine

  (1) Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Kohus võib hooldusõiguse vaidluse lahendada ka abielu lahutamise menetluses.

  (2) Avaldust ei rahuldata, kui:
  1) vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või
  2) on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

On põnev olla juuraharidusega.

See tähendab, et ikkagi inimesed aeg ajalt pöörduvad igasuguste juriidiliste küsimustega minu poole (nö tööväliselt, et mingeid suuniseid saada, kuhu poole joosta). Ja mitmeid kordi on teemaks olnud just lastevaidlused.

Minu kogemuste kohaselt on sooline läbilõige umbes pooleks – pooltel juhtudel tahavad naised ja pooltel mehed midagi teiselt poolelt. Ja huvitaval kombel on minu poole pöördunud mehed enamasti küsinud seda, kuidas saaks normaalselt lastega kohtuda ja naised pigem seda, et kuidas elatis eksmehelt kätte saada. Kui igasse juhtumisse konkreetselt süveneda, siis saan öelda, et on nii tõpraid naisi, kes täiesti nahhaalselt ei lasegi isasid laste lähedale (eriti kui lapsed väiksemad), kui ka tõpraid mehi, kes põhimõtteliselt varjavad sissetulekuid ja irvitavad eksidele näkku ametlikult näidates miinimumsissetulekut või lihtsalt üldse mitte makstes või makstes mingit üliväikest summat, arvates, et see on jokk. Ja alati on ütleme “kiuslikum” pool olnud see, kelle jalas olid suhtes ilmselgelt püksid ehk siis bravuurikam ja agressiivsem pool. Ja ilmselgelt see pool ei taha ka kohustusi ning nõuab üksnes õigusi.

Aga loomulikult on mingi osa ka täiesti normaalseid keskmisi inimesi, kes ei ole osanud oma probleemiga lihtsalt tegeleda ehk polegi midagi konkreetset enda eksile välja käinud ja kõige tihemini ei saada aru sellest, et lastega kohtumine ei ole kuidagi seotud elatisega. Ehk naised ütlevad, et mingit last isa ei näe, kuni raha ei maksa ja mehed ütlevad, et mingit raha ei näe eks kuni last ei näita – seega 100% kommunikatsioonihäire ja lapse ning juriidiliselt seisukohalt kummagi poole poolt täiesti vastutustundetu käitumine.

Selliste keskmiste omavahelise kommunikatsioonihäirega inimeste puhul aitan hea meelega ja suunan inimeste mõtte õigele rajale, enamasti saadaksegi hakkama ilma kohtuta. Aga ausalt, käsi ei tõuse aitama neid, kes kiusu pärast oma ekse laste abiga “kotivad”. Kui ikkagi ema tuleb täiesti teadlikult nõudmisega, et kuidas ma saaks nii, et hooldusõigus oleks ainult mul ja isa lapsega ei kohtuks ja meid lapsega “ei häiriks”, aga raha edasi maksaks, siis ei anna nõu. Samamoodi ei anna nõu isale, kes küsib küsimusi, kuidas saaks vähem või üldse mitte midagi maksta, sest eksnaine on ilgelt paha. Kui aga selgitad, et raha polegi eksnaisele vaid lapsele, aga kui tõesti on soov mitte midagi maksta, siis võib lapse 50% ajast enda kasvatada võtta. Tavaliselt seepeale selgub, et last nagu ka väga ei taheta, sest uus beib on juba silmapiiril ja siis oleks laps ju jalus.

Aga keerulised ja vastikud on need küsimused alati, sest selles on nii palju emotsionaalset poolt, mis tuleneb lahkuminekust ja tegelikult pole lastega kuidagi seotud.

Siin on nimetatud kommunikatsioonihäiret. Ma ise ei saa aru, miks lastekaitseametnikud ei kutsu tervet perekonda isa, ema ja lapsed ümarlauda ega ei aruta, kuidas elu edasi läheb?

Räägitakse laste huvidest, mis on esikohal aga keegi terves riigis ei oska öelda, mis need olla võiksid konkreetses juhtumis.

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lastekaitsed korraldavad ümarlaudu, kuhu kutsutakse nii vanemad, kui lapsed (vastavalt vanusele). Probleem on selles, et vanemad ei käitu laste, vaid enda huvides – mina tahan last sama palju, kui teine vanem. Tänases Maalehes on lugu, kuidas üks väike laps pendeldab  kahe nädala kaupa lausa kahe riigi vahet.

 

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Räägitakse laste huvidest, mis on esikohal aga keegi terves riigis ei oska öelda, mis need olla võiksid konkreetses juhtumis.

SEDA saab nüüd küll igaüks tegelikult ise aru. Saavad ka kõige paremini lapse enda vanemad, aga nad ignoreerivad laste huvisid ja seavad esikohale oma motiivid. Lapsel oleks kõige positiivsem olla koos mõlema vanemaga ühes perekonnas, või kui vanemad on oma elu nässu elanud, siis vähemalt lahus vanematega, kes on lapse kasvatamises ühte meelt ja töötavad meeskonnaga ja suudavad oma haavunud egod ja lahkuminekutraumad jätta tahaplaanile, kui on küsimuses lapsega seonduv. Alati pole ka lapse sõna puhas kuld, nt võib tahta ka üle 14-aastane minna vanema juurde, kes on ta lihtsalt “ära ostnud” jms.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lastekaitsed korraldavad ümarlaudu, kuhu kutsutakse nii vanemad, kui lapsed (vastavalt vanusele). Probleem on selles, et vanemad ei käitu laste, vaid enda huvides – mina tahan last sama palju, kui teine vanem. Tänases Maalehes on lugu, kuidas üks väike laps pendeldab kahe nädala kaupa lausa kahe riigi vahet.

Ei tehta mingeid ümarlaudu koos lastega. Kuna see pidavat olema laste huvide vaenulik.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Räägitakse laste huvidest, mis on esikohal aga keegi terves riigis ei oska öelda, mis need olla võiksid konkreetses juhtumis.

SEDA saab nüüd küll igaüks tegelikult ise aru. Saavad ka kõige paremini lapse enda vanemad, aga nad ignoreerivad laste huvisid ja seavad esikohale oma motiivid. Lapsel oleks kõige positiivsem olla koos mõlema vanemaga ühes perekonnas, või kui vanemad on oma elu nässu elanud, siis vähemalt lahus vanematega, kes on lapse kasvatamises ühte meelt ja töötavad meeskonnaga ja suudavad oma haavunud egod ja lahkuminekutraumad jätta tahaplaanile, kui on küsimuses lapsega seonduv. Alati pole ka lapse sõna puhas kuld, nt võib tahta ka üle 14-aastane minna vanema juurde, kes on ta lihtsalt “ära ostnud” jms.

Tean juhtumeid, kus isal oli üks arvamus ja emal oli teine arvamus. Lapsepsühholoog toetas isa arvamust. Aga lastekaitse toetas ema ja läbi surutigi ema arvamus.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

On põnev olla juuraharidusega.

See tähendab, et ikkagi inimesed aeg ajalt pöörduvad igasuguste juriidiliste küsimustega minu poole (nö tööväliselt, et mingeid suuniseid saada, kuhu poole joosta). Ja mitmeid kordi on teemaks olnud just lastevaidlused.

Minu kogemuste kohaselt on sooline läbilõige umbes pooleks – pooltel juhtudel tahavad naised ja pooltel mehed midagi teiselt poolelt. Ja huvitaval kombel on minu poole pöördunud mehed enamasti küsinud seda, kuidas saaks normaalselt lastega kohtuda ja naised pigem seda, et kuidas elatis eksmehelt kätte saada. Kui igasse juhtumisse konkreetselt süveneda, siis saan öelda, et on nii tõpraid naisi, kes täiesti nahhaalselt ei lasegi isasid laste lähedale (eriti kui lapsed väiksemad), kui ka tõpraid mehi, kes põhimõtteliselt varjavad sissetulekuid ja irvitavad eksidele näkku ametlikult näidates miinimumsissetulekut või lihtsalt üldse mitte makstes või makstes mingit üliväikest summat, arvates, et see on jokk. Ja alati on ütleme “kiuslikum” pool olnud see, kelle jalas olid suhtes ilmselgelt püksid ehk siis bravuurikam ja agressiivsem pool. Ja ilmselgelt see pool ei taha ka kohustusi ning nõuab üksnes õigusi.

Aga loomulikult on mingi osa ka täiesti normaalseid keskmisi inimesi, kes ei ole osanud oma probleemiga lihtsalt tegeleda ehk polegi midagi konkreetset enda eksile välja käinud ja kõige tihemini ei saada aru sellest, et lastega kohtumine ei ole kuidagi seotud elatisega. Ehk naised ütlevad, et mingit last isa ei näe, kuni raha ei maksa ja mehed ütlevad, et mingit raha ei näe eks kuni last ei näita – seega 100% kommunikatsioonihäire ja lapse ning juriidiliselt seisukohalt kummagi poole poolt täiesti vastutustundetu käitumine.

Selliste keskmiste omavahelise kommunikatsioonihäirega inimeste puhul aitan hea meelega ja suunan inimeste mõtte õigele rajale, enamasti saadaksegi hakkama ilma kohtuta. Aga ausalt, käsi ei tõuse aitama neid, kes kiusu pärast oma ekse laste abiga “kotivad”. Kui ikkagi ema tuleb täiesti teadlikult nõudmisega, et kuidas ma saaks nii, et hooldusõigus oleks ainult mul ja isa lapsega ei kohtuks ja meid lapsega “ei häiriks”, aga raha edasi maksaks, siis ei anna nõu. Samamoodi ei anna nõu isale, kes küsib küsimusi, kuidas saaks vähem või üldse mitte midagi maksta, sest eksnaine on ilgelt paha. Kui aga selgitad, et raha polegi eksnaisele vaid lapsele, aga kui tõesti on soov mitte midagi maksta, siis võib lapse 50% ajast enda kasvatada võtta. Tavaliselt seepeale selgub, et last nagu ka väga ei taheta, sest uus beib on juba silmapiiril ja siis oleks laps ju jalus.

Aga keerulised ja vastikud on need küsimused alati, sest selles on nii palju emotsionaalset poolt, mis tuleneb lahkuminekust ja tegelikult pole lastega kuidagi seotud.

Siin on nimetatud kommunikatsioonihäiret. Ma ise ei saa aru, miks lastekaitseametnikud ei kutsu tervet perekonda isa, ema ja lapsed ümarlauda ega ei aruta, kuidas elu edasi läheb?

Räägitakse laste huvidest, mis on esikohal aga keegi terves riigis ei oska öelda, mis need olla võiksid konkreetses juhtumis.

Olen eelmine kommenteeriv jurist. Tegelikult lastekaitseametnikud ikkagi üritavad (vähemalt kohusetundlikud) – jah, lapsi pigem kohe laua taha ei võeta, või kui, siis pigem suuremaid, aga vanemad kutsutakse tihtipeale küll mõlemad välja, eriti esialgse kokkuleppe saavutamiseks. Ja ausalt öeldes, on ka see tihti tüliõunaks – välja kutsutav pool on suhtumisega, et näe nüüd saadeti mulle lastekaitse kaela, on ikka eriline tõbras see eks mul. Aga reaalsus on see, et inimestel puudubki lapse osas omavaheline kirjalik kokkulepe ja kui nad tegelikult (sõltumata omavahelisest kaklusest) on mõistlikud inimesed, siis saab selle kokkuleppe seal lastekaitses ka paberile ja allkirjastatud, mis on hea mõlema poole jaoks – tehtud ilma notaritasuta ja kohtukuludeta. Aga see kategooria emasid ja isasid, kes võitlevad lihtsalt võitlemise pärast, lähevad nagunii kohtusse – sõltumata headest soovitustest, lastekaitseametniku püüdlustest või ilmast. Jah, sealt edasi on kohtunikul juba sundluslikult õigus määrata perelepituse seansid, aga kui pooltel (või ühel poolel) puudubki absoluutselt igasugune reaalne tahe kuulata ja kuulda, kuidas lapse huvides uut elukorraldust peaks seadma, siis käiakse seal lihtsalt sellepärast, et “linnuke kirja saada” ja oodatakse kohtumäärust ning kaevatakse edasi järgmisesse astmesse, kui ei sobi.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

On põnev olla juuraharidusega.

See tähendab, et ikkagi inimesed aeg ajalt pöörduvad igasuguste juriidiliste küsimustega minu poole (nö tööväliselt, et mingeid suuniseid saada, kuhu poole joosta). Ja mitmeid kordi on teemaks olnud just lastevaidlused.

Minu kogemuste kohaselt on sooline läbilõige umbes pooleks – pooltel juhtudel tahavad naised ja pooltel mehed midagi teiselt poolelt. Ja huvitaval kombel on minu poole pöördunud mehed enamasti küsinud seda, kuidas saaks normaalselt lastega kohtuda ja naised pigem seda, et kuidas elatis eksmehelt kätte saada. Kui igasse juhtumisse konkreetselt süveneda, siis saan öelda, et on nii tõpraid naisi, kes täiesti nahhaalselt ei lasegi isasid laste lähedale (eriti kui lapsed väiksemad), kui ka tõpraid mehi, kes põhimõtteliselt varjavad sissetulekuid ja irvitavad eksidele näkku ametlikult näidates miinimumsissetulekut või lihtsalt üldse mitte makstes või makstes mingit üliväikest summat, arvates, et see on jokk. Ja alati on ütleme “kiuslikum” pool olnud see, kelle jalas olid suhtes ilmselgelt püksid ehk siis bravuurikam ja agressiivsem pool. Ja ilmselgelt see pool ei taha ka kohustusi ning nõuab üksnes õigusi.

Aga loomulikult on mingi osa ka täiesti normaalseid keskmisi inimesi, kes ei ole osanud oma probleemiga lihtsalt tegeleda ehk polegi midagi konkreetset enda eksile välja käinud ja kõige tihemini ei saada aru sellest, et lastega kohtumine ei ole kuidagi seotud elatisega. Ehk naised ütlevad, et mingit last isa ei näe, kuni raha ei maksa ja mehed ütlevad, et mingit raha ei näe eks kuni last ei näita – seega 100% kommunikatsioonihäire ja lapse ning juriidiliselt seisukohalt kummagi poole poolt täiesti vastutustundetu käitumine.

Selliste keskmiste omavahelise kommunikatsioonihäirega inimeste puhul aitan hea meelega ja suunan inimeste mõtte õigele rajale, enamasti saadaksegi hakkama ilma kohtuta. Aga ausalt, käsi ei tõuse aitama neid, kes kiusu pärast oma ekse laste abiga “kotivad”. Kui ikkagi ema tuleb täiesti teadlikult nõudmisega, et kuidas ma saaks nii, et hooldusõigus oleks ainult mul ja isa lapsega ei kohtuks ja meid lapsega “ei häiriks”, aga raha edasi maksaks, siis ei anna nõu. Samamoodi ei anna nõu isale, kes küsib küsimusi, kuidas saaks vähem või üldse mitte midagi maksta, sest eksnaine on ilgelt paha. Kui aga selgitad, et raha polegi eksnaisele vaid lapsele, aga kui tõesti on soov mitte midagi maksta, siis võib lapse 50% ajast enda kasvatada võtta. Tavaliselt seepeale selgub, et last nagu ka väga ei taheta, sest uus beib on juba silmapiiril ja siis oleks laps ju jalus.

Aga keerulised ja vastikud on need küsimused alati, sest selles on nii palju emotsionaalset poolt, mis tuleneb lahkuminekust ja tegelikult pole lastega kuidagi seotud.

Siin on nimetatud kommunikatsioonihäiret. Ma ise ei saa aru, miks lastekaitseametnikud ei kutsu tervet perekonda isa, ema ja lapsed ümarlauda ega ei aruta, kuidas elu edasi läheb?

Räägitakse laste huvidest, mis on esikohal aga keegi terves riigis ei oska öelda, mis need olla võiksid konkreetses juhtumis.

Olen eelmine kommenteeriv jurist. Tegelikult lastekaitseametnikud ikkagi üritavad (vähemalt kohusetundlikud) – jah, lapsi pigem kohe laua taha ei võeta, või kui, siis pigem suuremaid, aga vanemad kutsutakse tihtipeale küll mõlemad välja, eriti esialgse kokkuleppe saavutamiseks. Ja ausalt öeldes, on ka see tihti tüliõunaks – välja kutsutav pool on suhtumisega, et näe nüüd saadeti mulle lastekaitse kaela, on ikka eriline tõbras see eks mul. Aga reaalsus on see, et inimestel puudubki lapse osas omavaheline kirjalik kokkulepe ja kui nad tegelikult (sõltumata omavahelisest kaklusest) on mõistlikud inimesed, siis saab selle kokkuleppe seal lastekaitses ka paberile ja allkirjastatud, mis on hea mõlema poole jaoks – tehtud ilma notaritasuta ja kohtukuludeta. Aga see kategooria emasid ja isasid, kes võitlevad lihtsalt võitlemise pärast, lähevad nagunii kohtusse – sõltumata headest soovitustest, lastekaitseametniku püüdlustest või ilmast. Jah, sealt edasi on kohtunikul juba sundluslikult õigus määrata perelepituse seansid, aga kui pooltel (või ühel poolel) puudubki absoluutselt igasugune reaalne tahe kuulata ja kuulda, kuidas lapse huvides uut elukorraldust peaks seadma, siis käiakse seal lihtsalt sellepärast, et “linnuke kirja saada” ja oodatakse kohtumäärust ning kaevatakse edasi järgmisesse astmesse, kui ei sobi.

Vabandust aga teie jutust jääb silma, et vanemad ei taha seda ja vanemad ei taha toda. Kes ja millal määrab laste huvid? Kas ei peaks asjad olema nii, et olenemata, mida lapsevanemad arvavad määratakse selgelt laste huvid ja tehakse otsus?

Riigikogu õigusosakonna juhataja on selgelt väljendanud, et kohtumääruses peavad olema laste huvid ka selgelt kirjas, muidu on kohtumäärus vigane. Tegelikkuse aga kohtumääruseid vaadates pole laste huvidest jälgegi.

Lisaks jääb segaseks, kuidas toimub lastele kohtumääruses selgitamine, kui lapse arvamus ja kohtuotsus on täiesti erinevad?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

On põnev olla juuraharidusega.

See tähendab, et ikkagi inimesed aeg ajalt pöörduvad igasuguste juriidiliste küsimustega minu poole (nö tööväliselt, et mingeid suuniseid saada, kuhu poole joosta). Ja mitmeid kordi on teemaks olnud just lastevaidlused.

Minu kogemuste kohaselt on sooline läbilõige umbes pooleks – pooltel juhtudel tahavad naised ja pooltel mehed midagi teiselt poolelt. Ja huvitaval kombel on minu poole pöördunud mehed enamasti küsinud seda, kuidas saaks normaalselt lastega kohtuda ja naised pigem seda, et kuidas elatis eksmehelt kätte saada. Kui igasse juhtumisse konkreetselt süveneda, siis saan öelda, et on nii tõpraid naisi, kes täiesti nahhaalselt ei lasegi isasid laste lähedale (eriti kui lapsed väiksemad), kui ka tõpraid mehi, kes põhimõtteliselt varjavad sissetulekuid ja irvitavad eksidele näkku ametlikult näidates miinimumsissetulekut või lihtsalt üldse mitte makstes või makstes mingit üliväikest summat, arvates, et see on jokk. Ja alati on ütleme “kiuslikum” pool olnud see, kelle jalas olid suhtes ilmselgelt püksid ehk siis bravuurikam ja agressiivsem pool. Ja ilmselgelt see pool ei taha ka kohustusi ning nõuab üksnes õigusi.

Aga loomulikult on mingi osa ka täiesti normaalseid keskmisi inimesi, kes ei ole osanud oma probleemiga lihtsalt tegeleda ehk polegi midagi konkreetset enda eksile välja käinud ja kõige tihemini ei saada aru sellest, et lastega kohtumine ei ole kuidagi seotud elatisega. Ehk naised ütlevad, et mingit last isa ei näe, kuni raha ei maksa ja mehed ütlevad, et mingit raha ei näe eks kuni last ei näita – seega 100% kommunikatsioonihäire ja lapse ning juriidiliselt seisukohalt kummagi poole poolt täiesti vastutustundetu käitumine.

Selliste keskmiste omavahelise kommunikatsioonihäirega inimeste puhul aitan hea meelega ja suunan inimeste mõtte õigele rajale, enamasti saadaksegi hakkama ilma kohtuta. Aga ausalt, käsi ei tõuse aitama neid, kes kiusu pärast oma ekse laste abiga “kotivad”. Kui ikkagi ema tuleb täiesti teadlikult nõudmisega, et kuidas ma saaks nii, et hooldusõigus oleks ainult mul ja isa lapsega ei kohtuks ja meid lapsega “ei häiriks”, aga raha edasi maksaks, siis ei anna nõu. Samamoodi ei anna nõu isale, kes küsib küsimusi, kuidas saaks vähem või üldse mitte midagi maksta, sest eksnaine on ilgelt paha. Kui aga selgitad, et raha polegi eksnaisele vaid lapsele, aga kui tõesti on soov mitte midagi maksta, siis võib lapse 50% ajast enda kasvatada võtta. Tavaliselt seepeale selgub, et last nagu ka väga ei taheta, sest uus beib on juba silmapiiril ja siis oleks laps ju jalus.

Aga keerulised ja vastikud on need küsimused alati, sest selles on nii palju emotsionaalset poolt, mis tuleneb lahkuminekust ja tegelikult pole lastega kuidagi seotud.

Siin on nimetatud kommunikatsioonihäiret. Ma ise ei saa aru, miks lastekaitseametnikud ei kutsu tervet perekonda isa, ema ja lapsed ümarlauda ega ei aruta, kuidas elu edasi läheb?

Räägitakse laste huvidest, mis on esikohal aga keegi terves riigis ei oska öelda, mis need olla võiksid konkreetses juhtumis.

Olen eelmine kommenteeriv jurist. Tegelikult lastekaitseametnikud ikkagi üritavad (vähemalt kohusetundlikud) – jah, lapsi pigem kohe laua taha ei võeta, või kui, siis pigem suuremaid, aga vanemad kutsutakse tihtipeale küll mõlemad välja, eriti esialgse kokkuleppe saavutamiseks. Ja ausalt öeldes, on ka see tihti tüliõunaks – välja kutsutav pool on suhtumisega, et näe nüüd saadeti mulle lastekaitse kaela, on ikka eriline tõbras see eks mul. Aga reaalsus on see, et inimestel puudubki lapse osas omavaheline kirjalik kokkulepe ja kui nad tegelikult (sõltumata omavahelisest kaklusest) on mõistlikud inimesed, siis saab selle kokkuleppe seal lastekaitses ka paberile ja allkirjastatud, mis on hea mõlema poole jaoks – tehtud ilma notaritasuta ja kohtukuludeta. Aga see kategooria emasid ja isasid, kes võitlevad lihtsalt võitlemise pärast, lähevad nagunii kohtusse – sõltumata headest soovitustest, lastekaitseametniku püüdlustest või ilmast. Jah, sealt edasi on kohtunikul juba sundluslikult õigus määrata perelepituse seansid, aga kui pooltel (või ühel poolel) puudubki absoluutselt igasugune reaalne tahe kuulata ja kuulda, kuidas lapse huvides uut elukorraldust peaks seadma, siis käiakse seal lihtsalt sellepärast, et “linnuke kirja saada” ja oodatakse kohtumäärust ning kaevatakse edasi järgmisesse astmesse, kui ei sobi.

Vabandust aga teie jutust jääb silma, et vanemad ei taha seda ja vanemad ei taha toda. Kes ja millal määrab laste huvid? Kas ei peaks asjad olema nii, et olenemata, mida lapsevanemad arvavad määratakse selgelt laste huvid ja tehakse otsus?

Riigikogu õigusosakonna juhataja on selgelt väljendanud, et kohtumääruses peavad olema laste huvid ka selgelt kirjas, muidu on kohtumäärus vigane. Tegelikkuse aga kohtumääruseid vaadates pole laste huvidest jälgegi.

Lisaks jääb segaseks, kuidas toimub lastele kohtumääruses selgitamine, kui lapse arvamus ja kohtuotsus on täiesti erinevad?

Otsustus- ja hooldusõiguse küsimustes määratakse ka lapsele(lastele) advokaat, kes siis peaks nende huvide eest seisma. Võimaluste piires arvestatakse ka lapse arvamust, kui tema arengutase/vanus seda võimaldab ja kohtunik otsustab lapse protsessi kaasata. Kaasamine ei pruugi muidugi alati ollagi lapse huvides vaid pigem traumeeriv, samuti on väiksemad lapsed mõjutatud tihti. Sellepärast kohtunikud määravadki perelepitust vanematele kohustuslikus korras. Aga kahjuks on ikkagi nii, et vanemad tahavadki seda ja toda ja mitte leppida ja mõistusega asju võtta ning siis ongi 30000 maksvad kohtuvaidlused, mis kestavad aastaid. Ja kui on karvupidi koos vanemad, kes võitlevad võitlemise pärast, siis lapse huvid jäävadki tahaplaanile. Samas kumbki vanematest pole mingi kodutu asotsiaal ega otseselt (tõendatult?) vägivaldne, seega polegi põhjust kummagi hooldust piirata.

Ja lõpuks pole ka kohtunik ühegi konkreetse perega koos elanud, seega saabki otsuse tegemisel põhineda üksnes poolte poolt esitatud tõenditele, arvamusele ja advokaadi tööle. Aga olen väga nõus sellega, et perekonnaasjades on esimeses kohtuastmes päris palju praaki ja väga mitmel juhul on edasikaebamine ka õigustatud. Aga kahjuks on ka palju neid vanemaid, kes ei tahagi näha ega aru saada ja kaebavad kiusu pärast ja reaalsuses jääbki otsus kuni Riigikohtuni põhimõtteliselt muutmata ning tegelikult on algusest peale olnud laste seisukohalt õiglane.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda juhtub küll päris tihedalt, et laps jääb täpselt sel päeval haigeks, kui peab isa juurde minema. Tegelikkuses on lapse ema pahatahtlik.

Märksa sagedamini juhtub seda, et lapse isal tuleb “midagi ootamatult” vahele, kui on varasemat kokkuleppe kohaselt see päev, mil laps peaks tema juurde minema…

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda juhtub küll päris tihedalt, et laps jääb täpselt sel päeval haigeks, kui peab isa juurde minema. Tegelikkuses on lapse ema pahatahtlik.

Märksa sagedamini juhtub seda, et lapse isal tuleb “midagi ootamatult” vahele, kui on varasemat kokkuleppe kohaselt see päev, mil laps peaks tema juurde minema…

Mõlemat juhtub, lihtsalt see juhtub enamasti erinevatel inimestel. Kuigi võib ka olla, et üksakord tuli isal midagi vahele ja jättis ema seda lapse kurvastust ja pettumust klaarima ja teinekord kättemaksuks naine siis luuletab lapse väikse nohu hirmsaks haiguseks. Nii nagu pole 100% õige see, et ju isa oli õudne isa, kui naine lapsi talle kohtumisteks ei taha anda. Võib ka olla, et isa oli lihtsalt saast mees elukaaslasena, aga isana täitsa ok ja nüüd mahajäetud manipuleerib lastega või elab oma pettumust ja viha niimoodi välja. Muidugi võib veel olla, et mees oligi isana ka lastega koos elades selline eemalolev ja emal asjatada laskev pigem, aga nüüd tahaks ikkagi päriselt isa olla, aga endine naine ei usalda seda, et ta sellega hakkama saab. Inimesi ja olukordi on erinevaid ikkagi.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on eksiga suhted suht viisakad olnud. Lapsed käisid aastat viis päris sageli minu juures. Siis hakkas rahakottide erinevus juba valusalt tunda andma. Minu palk miinus elatised ei andnud mingist otsast sama tulemit välja, mis eksi palk pluss elatised. Lisaks jäi eksile nii korter, selle sisustus, kui auto. Mina pidin üürima ja endale laste liigutamiseks uued rattad leidma. Aastatega kujunes nõnda päris arvestatav toimetuleku-taseme erinevus. Seega minu toidulaud ei olnud enam lastele meelepärane ja ma ei saanud neid ka tasulistesse lõbustustesse vedada. Minu juures teleka ees istumine või kuskil niisama kondamas käimine neid enam ei ahvatlenud. Vanem poeg helistab vahel ja astub läbi, noorem eriti enam ei hooli suhtlemisest.

Päris kurb lugemine.

+1
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )


Esileht Pereelu ja suhted Suhted ekskaaslaste vahel