Minu ema oli imelik. Mina ei saanud isaga suhelda. Ta nii vihkas eksi, mu isa. Kuna ma elasin emaga, mis elu see mul kodus oleks olnud, kui ma isaga oleks ise suhelnud. Mäletan küll et isa vahel käis sünnipäeva aegu, aga ema oli temaga nii sapine.pärast kiitis mind, et ma ka rääkisin isaga vähe. Ja siis kasuisa saatis ta oma last vaatama. pärast rääkisid, kui jube sapine ja õel on kasuisa eks.
Nõuka ajal oli see jah tavaline.
Ainult ei tajuta, et kaotajaks on laps. Minu onul sama keiss- sünnipäeval sai last piiluda ukse vahelt. Eks muidugi oli onul vigu, ei eitagi. AGA, kui palju oleks see tüdruk võitnud, kui oleks saanud ülejäänud suved olla maal teiste lastelastega, pealegi 2 onu ja tädi ja vanaema ootasid teda väga, meil olid megavahvad suved maal, tore suur suguvõsa!
Tüdruk oli üksik, ema suri, kui ta oli 24 ja pidi kõigega hakkama saama kui ise lapse sai, ta siiani räägib kui raske see oli. Aga näe suhtlema ka ei tulnud, eks viha õhutati korralikult. Onu matuseks jõudis ikka kohale ja sest saati oleme tema ja tema perega suhelnud, tädid ja onud alati kutsuvad juubelitele ja külla. Kõigil on nii kahju, et see nii läks aga aega tagasi ei keera.
Kõik need suhtlemist keelavad emad võiksid mõelda, et nad pole igavesed ja kas tasub ikka lapselt teine suguvõsa ära võtta, on see viha seda väärt?
