Teema: Suhted emaga

#3120785:

Vanematega kohtume järjest harvem, kuigi hinges on lapsepõlvekodu järele igatsus sage. Põhjus on nn vaimne domineerimine.

Nt

Räägime reisimisest. Tema läheb suvel reisile Saksamaale, mina vastan, et väga tore, mina tahaks minna Islandile. Selle peale tuleb vastuseks, et miks sinna, mine parem ikka… Ja loeb üles kõikvõimalikud muud Euroopa riigid, kus ma juba käinud olen või mis üldse huvi ei paku.

Näide 2. Laps läks tennisetrenni, rääkis sellest õhinal vanaemale. Vastuseks, mis sa sinna lähed, mine rahvatantsu, balletti. Tennis on nõme.

Näide 3. Läksin prantsuse keelt õppima. Jutu sees mainisin, jälle vastu: No mispärast, saksa keel oleks palju parem valik…

Ja nii iga teemaga. Põhimõtteliselt ma pidevalt kontrollin, mida üldse räägin, sest igas asjas peab tema minu arvamuse/mu laste arvamuse maha suruma. Elukutseline pedagoog…

Ka lapsed ei taha omapead vanaema juures pikemalt suvitama, sest siis on 24/7 monoloogid, kuidas ikka peaks käituma ja olema. Ega ma lapsi jätagi.

Kas üldse saab neid suhteid korda? Kui olen temaga rääkinud, et miks ta nii teeb, siis “tema nii hoolib ja vaid heast tahtest soovitab. Vanemat inimest tuleb ikka kuulata…”. Oeh…

Sellised ongi tüüpilised nõukaaegsete vaadetega inimesed. Ja ega seal midagi muutu. Kaks võimalust, kas hoiad eemale ja oled õnnelik või suhtled nendega ja tunned ennast kogu aeg süüdi, et nende tahtmise järgi ei tee. Ise valisin esimese. Kahju on, aga mis teha, sest tõepoolest igat minu valikut kritiseeriti. Minul laienes see kõik mitte ainult keeltele, mida õppida tahtsin ega lapse trennidele vaid ettekirjutusi tehti ka mehe valikul, toidu osas (nõukaaja toidud peavad laual olema, mis sushit sööte näiteks) ja üldse sõprade valikul.

Tal on õpetajate kutsehaigus. Kahjuks on see ravimatu.

Minu meelest on see ka lihtsalt teatud inimtüübi (ja teatud vanuserühma?) suhtlemisviis, nad ei oska muudmoodi nagu juttu jätkatagi kui sinu valikuid maha tehes või vähemasti küsimärgi alla pannes ja (enda meelest) paremaid alternatiive soovitades.

Ka minu ema kipub tihti sarnaselt käituma. Nt ütlen, et ostsime magamistuppa uue valge kapi. Tema kohe: “Miks te valge ostsite, tumedam olnuks praktilisem.” Või ütlen, et lendame nädalavahetuseks Londonisse. Tema: “Kas te kuskile lähemale poleks võinud lõõgastuma minna, väsitate end selle reisiga ainult ära.” Või näeb lapselapse vastlõigatud poppi soengut ja kiitmise asemel küsib, kas ta poleks võinud külgi pikemaks jätta, olnuks ehk ilusam. Jne. jne.

Ma olen praeguseks sellist kommentaaride suhtes täiesti immuunne ega lase end neist kõigutada. Vastangi lihtsalt, et tahtsime just valget kappi, sest meile meeldib ja sobib ülejäänud mööbliga kokku. Või et London ongi õnneks lähedal. Või siis 14-aastane poeg vastab, et laskis endale ikka sellise soengu lõigata, mis endale meeldib, ja et vaat kus siis vanaemal veab, et temaealiste naiste seas selline soeng moes ei ole 🙂

Sellised ju pedagoogid ongi. Jube dominantsed ja jube tähtsad ja targad ,et lämmatab vaid. Pigem eemale hoida.

Appi, ma olen ka pedagoog. Palun sakutage mind, kui ma suureks saades ka selliseks hakkan!

Minu ämm on ka täpselt selline. Ükskõik, millest räägime, kõik on vaja maha teha. 4aastane poeg ütles talle, et tahab jalgpallitrenni minna ja ta vastas lapselapsele selle peale “See jääb küll kindlasti ära!” Tema arvates peab poiss laulmisega tegelema, sest ta peab viisi. Poega ennast see aga üldse ei huvita. Mina ütlen ämmale väga konkreetselt, et laps tegeleb sellega, millega soovib ja vanaema pole mitte mingi ütleja. Ka iga muu asja kohta, mis ta peale surub (“Ei, te ei lähe sinna reisile, sest mina küll ei taha sinna minna!”) ütlen ma otse, et teda me ju polegi kaasa kutsunud ja meie elame oma elu ikka nii, nagu ise soovime. Tema on oma elu elanud enda järgi, nüüd on meie kord oma elu elada. Kui ta negatiivselt reageerib, ei soovi me oma asju ja tegemisi temaga enam jagada. Talle jõuab see kohale küll ja ta tõmbab ennast tagasi. Aga selleks tulebki ennast väga selgelt väljendada.

Mu ema on kokk, aga täpselt samasugune. Tal on veel kraad hullem selle poolest, et iial ei ole tema suust pudenenud mingit kiitust. Kui koristasin pubekana kogu elamise ära, mitte vaid enda toa, siis ta märkas esimese asjana seda, et vannitoas oli midagi ripakile jäänud ja konkreetselt sõimas selle eest, jättes üldse märkamata selle, et kõik muu oli korda tehtud.

Muidugi ma ütlesin talle seda kohe vastu, et ta on ebaõiglane ja ainult teeb mind maha kogu aeg. Seda ta nimetas haukumiseks, meil tuli tookord päris suur tüli ja ma arvan, et selle sündmusega midagi murdus lõplikult. Enne seda oli ta arvustanud mu kõnnakut (käid nagu part, ma olin siis algklassilaps), kehaehitust (liiga peenike), juukseid (liiga õhukesed), iseloomu (egoist, laisk, lohakas, elajas, koletis) jne. Koolis õppisin neljadele viitele, käisin laulukooris, käsitööringis, ei hulkunud ringi, tema süüdistused olid täiesti alusetud, aga ta tampis seda iga päev, päevast päeva. Iga päev oli mingi teema pärast kodus karjumine, kõige pikem karjumisvaba periood oli kolm päeva. Ma pidasin päevikut, seepärast on ka meeles. Õnneks mul oli superhea vanaema (isa ema), kelle abiga ma sain selle põrgu üle elatud ja kui ma lõpuks juba suurem olin, siis seda vähem ema mulle pähe astuda sai, sest ma hakkasin talle kogu aeg vastu. Ema on mind ka löönud, mina olen teda vastu tõuganud, füüsiliseks see asi väga ei läinud, aga verbaalne tümitamine oli täiesti kohutav.

Pärast seda kui ise lapse sain, hakkasid mu enda lapsepõlvemäestused üha enam pinnale kerkima ja olen alles nüüd hakanud aru saama, KUI ÕUDNE meil kodus elu oli tänu ema vaimsele vägivallale. Teda ennast peeti muidugi tubliks ja eeskujulikuks inimeseks, tema ise oli selles veel eriti veendunud.

Praegu ma emaga ikka suhtlen, aga vist ei pea mainima, et see suhtlemine on üsna kauge ja jäine. Ema nagu üritaks, aga mina ei suuda talle seda lapsepõlves tehtud tampimist andeks anda. Ja eks seda halvustamist tuleb ette ka praegu, kuigi harva, sest ma ütlen kohe vastu ja ei püüagi halva mängu juures head nägu teha. Ta püüab olla kommenteerimata.

Oma lapse puhul ma jälgin hoolikalt, et ma tema rõõmustamisi ei rikuks, et ma ei kordaks kuidagi seda mustrit, mis mul lapsena läbi elada tuli.

Ma arvan, et emad peavad seda “kasvatamiseks” ja nad ju tahavad, et meist, nende lastest, saavad “normaalsed inimesed”. Minu ema ka kriitiline ja sageli mahategev, aga nüüdseks olen aru saanud, et see oli tema viis mind ohtude eest kaitsta. Ja ju siis teda kasvatati samamoodi. Õnneks mul lapsi pole, nii et minu poolt muster edasi ei lähe 🙂

Ma just rääkisin ükspäev oma õega meie emast ja avastasin, et meil on täiesti erinevad suhtumised emasse. Temal on emaga suhteliselt kehva läisaamine ja just sellisel sarnasel teemal – kunagi ei saa emale midagi rääkida nii, et ta kuulaks sind ära. Alati tuleb tal vajadus mitte just otseselt õpetada vaid hakata om mälestusi rääkima või kuidas temal on olnud.
kui ma järgi mõtlen, siis tõesti ongi nii emaga, aga minu erinevus õest on, et ma kunagi isegi ei oota, et ema mind ära kuulaks. Ema pole mul kunagi selleks vaja olnud. Olen harjunud, et ta on selline ja ei ootagi muud. Kuigi mingit ideaali tagaotsides võiks ju ema tõesti olla selline, kes kuulab, mõistab ja kaasa elab.

Ag anüüd kirjutan siia täpselt nagu mu ema kirjutaks – misiganes on teemaalgtaja näide ja mure, ma ikka vatran enda näidet :). Jutu mõte on siiski see, et kui ei taha ema nõuannet, siis lase ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Aga vahel on ehk isegi põnev ema käest täpsemalt uurima hakata, et miks ta just täpselt selliselt mõtleb ja sellist nõu annab. Ehk saad oma ema kohta midagi põnevat teada?! Aga ehk õnnestub niimoodi diskuteerides (ja mitte oma jonni ajades vaid just uurides, miks ema sellist arvamust avaldab, kuidas mõtleb) isegi ema vahel ümber veenda…. kuigi seda viimast ma eesmärgiks küll ei seaks.

Seda teemat lugedes meenub mulle minu ema, kes on väga sarnane. Alati on tal õigus ja ta leiab, et minu valikud ei ole piisavalt head ega õiged. Minu ema puhul aga on veel üks tahk.
Tema noorte kolleegidega kohtunud olles, kiidavad nad mu ema taevani, peavad tööl enda mentoriks. On lausa kadedad, et mul on selline ema – julgustav, positiivne, kiitev. Tegelikkuses on ta teiste noortega hoopis teistsugune kui oma lastega. Mul jääb ühe käe sõrmi üle kui loen kokku, mitu korda elus ta mind kiitnud on. Lapsepõlvest meenuvad ka sedalaadi juhtumid kui olin enda initsiatiivist midagi teinud, aga sain pärast pahandada et üldse midagi tegin. Käsu peale tehtud asjad olid tavaliselt puudulikult tehtud. Pidev kriitika.
Imelik tunne on kui kuulen teisi oma ema kiitmas ja ema omakorda on uhke, et ta on nii populaarne ja imehea inimene. Jumal tänatud, et ma pole oma ema ainus laps, kellel tema kui lapsevanema kohta hoopis teine pilt kui kaugematel inimestel. Muidu tunneks vist, et mina olen ise kaamel.