Esileht Pereelu ja suhted suhted emaga ja depressioon

Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )

Teema: suhted emaga ja depressioon

Postitas:
Kägu

Olen depressioonis juba tükimat aega. Psühholoog on leidnud, et selle taga on katkised perekonna suhted. Nimelt on mu suhted emaga külmad, ta eelistab mu õdesid. Minust on tal suva. Ta teeb pidevalt mulle haiget, nii kui saavutan mingi leppimise endas, nii ta jälle teeb midagi, mis valu tekitab. Eriti tuleb see välja selles, kuidas ta mu lapsi kohtleb. Neid nagu ei olekski, aga õdede lapsed saavad tohutut tähelepanu. Ma ei kujuta seda ette, see lihtsalt on nii. Olen seda psühholoogiga rääkinud, ka tema kinnitab, et ma ei kujuta seda ette, vaid see ongi lihtsalt nii. Ja et ma pean sellega lihtsalt leppima.  Tahaks terveks saada, olen miljon korda emale andeks andnud, aga kui ta järjest julmemaks läheb,  saan  ikkagi haiget, suur kurbus ja valu tulevad peale, nii et kõik jõupingutused enese ravimisel kaovad.

+15
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
kuldne_nokk

Kas sa oled kunagi oma tunnetest emale rääkinud? Kui ei julge, siis tasub ehk need paberile kirja panna ja kasvõi ära põletada. Tee näiteks nii kaua, kuni tunned, et oled oma valu kõik paberile välja kirjutanud. Olen ise ka olnud depressioonis ja käinud psühholoogide-pshühhiaatrite juures. Aga lõpuks aitas mind hoopis holistiline teraapia, kus võtsime peremustrid ikka hoopis teistmoodi läbi. See aitas näha, miks teatud inimesed teatud asju teha võisid – ja ka andestamisele aitas see kaasa. Aga see on pikk protsess ja neid mõtteid-tundeid võib ka aastate pärast kuskilt südamesopist ikka välja tulla. Ehk siis – mina soovitan leida holistilise terapeudi. Edu!

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa ei pea üldse sellise emaga suhtlema. Ma tean, et on raske end mitte mõjutada lasta, aga katsu vähemalt mõelda, et tema arvamus ei määra midagi. Ta on ainult üks inimene. Ilmselgelt mitte eriti tore inimene. Vanemaid ei saa valida, aga saad vähemalt proovida tema vigu vältida. Ja sa oled ju juba täiskasvanu, seega sa ei pea oma emaga suhtlema üldse, sa võid täiesti oma elu tema omast eraldada. Jah, on ebaõiglane, et kõik vanemad ei ole armastavad ja toetavad, on vanemaid, kes on lastele needuseks ja veskikiviks, mis neid allakäigule tirib (ma ei ütle, et sinu ema selline päris on, ma lihtsalt tean, et on ka selliseid), aga kui sa oled täiskasvanu, on sul valida, keda oma ellu lased ja millisel määral. Minevikku nagunii ei muuda, aga sellest saab õppida.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen proovinud mingit teraapiat küll, kus just ema käitumise motiive lahati, tema suutmatust minu vastu  midagi enamat tunda ka omakorda tema vanemate kasvatamise tagajärjena nähti. Sellest vaatevinklist vaadates mul ka temast kahju on.. Samuti on see andestamise talle lihtsamaks on teinud. Annan andeks ja valu väiksemaks jääb, samas teeb ta mingil hetkel taas midagi, mis mind tundma paneb, et olen kõrvalejäetu, nemad õdedega moodustavad “meie” -ringi ja mina sinna nende hulka ei kuulu. Ta on võimeline valetama, otseselt ründama ja mida iganes tegema. Nii et kui varem arvan, et olen üle saanud, siis järgmise proovikivi juures selgub ikkagi, et see mu kujutlus…Ja ma jälle kokku vajun. Mu enesehinnang on väga madalaks muutunud.

Rääkida mul temaga raske, olen proovinud, ta eitab ja siis asi veel hullemaks läheb. Proovin seda põletamise tehnikat. Aitäh!

+5
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen proovinud ka mitte suhelda, järjest vähem tegelikult seda teen, aga elu paraku nii seotud. Elame lähedal, ühised sugulaste sünnipäevad jne.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Saan sinust väga hästi aru. Olen 40, aga siiamaani võib ema mind tasakaalust välja ajada. Olen käinud pikalt teraapias ja see on väga aidanud. “Ema-valust” ongi raske üle saada sellepärast, et ema on lapse esimene kontakt maailma ja armastusega ja kui seda armastust ei ole või pole osatud näidata, siis laps ongi hiljem depressiivne ja tunneb, et teda ei armastata. Tegeliklut, tõesti, nagu siin keegi ütles, on su ema lihtsalt üks inimene ja ta kahjuks ei osanud sind armastada. See ei tähenda, et sa poleks ise armastust väärt (nagu ilmselt oled isegi aru saanud, kuna oled rajanud uue pere).

Mina tunnen samuti, et pean emaga lihtsalt vähe suhtlema. Nii ei lähe ma selle tundega nii palju kaasa. Ei ole midagi parata, ta on lihtsalt nii võimukas ja tekitab minus palju ebakindlust ja ärevust. Mul on parem olla oma inimeste ja oma pere keskel. Sinu asemel ma kaaluks isegi kolimist! Sa pead kuidagi need piirid maha tõmbama.

Selle kohta öeldakse isegi lein – sa leinad seda armastuse puudumist / ema, kes su ema olla ei osanud. Ja ongi tunne, nagu pead terve elu käima mingi tühimikuga. Aga tegelikult – täiskasvanuna – ei pea see enam EMA olema, kes sind armastab, vaid sa ise ja inimesed su ümber. Näiteks enda lapsi armastades ma tunnen, et see armastus hoovab sealt vastu ja ma saangi nagu selle olemata jäänud armastuse tagasi mingil emotsionaalsel-psühholoogilisel-tunnetuslikul moel.

Aga kindlasti soovitan teraapiat. On olemas ka uus revolutsiooniline meetod, millega traumadega tegeleda (ma ise pole proovinud) – nimelt EMDR (https://www.emdr.com/what-is-emdr/), mida soovitas mulle üks täiesti ametlik “tavapsühhiaater”, st tegu pole mingi umbluuga. Aga jällegi, ma ise pole proovinud, kuna mulle sobib see nn rääkimisteraapia.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laske ükskord oma emade seelikusabadest lahti. Täiskasvanud inimesel peaks ju oma elu ometi olema.

Aga ei. Just viimastel aastatel on siin PK-s massiliselt emasüüdistajaid. Kõik on süüdi – emad, isad, litsid mehed, riigivõim. Aga kui vaataks ise korraks peeglisse?

+11
-17
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hoia siis emaga distantsi, kui ta sulle halba mõju avaldab. Kui suhtlemine toimub ka telefoni teel, siis hangi omale uus number ja ära emale/õdedele seda ütle. Kui vaja, vaheta elukohta. Sotsiaalmeedias kustuta ema ja õed oma kontaktide hulgast ja pane profiil nii privaatseks kui võimalik. Kaks korda aastas – jõulude ajal ja sünnipäevaks – saada emale kaart ilma saatja aadressita, soovi lakooniliselt häid pühi /õnne sünnipäevaks ja kirjuta paar lauset, kuidas sul superhästi läheb, aga et aega ei ole ja külla tulla ei saa. Ja võid lisada, et oled talle kõik andestanud. Ära klammerdu selle külge, mis ema sinust arvab – igal inimesel võib ju olla oma arvamus, aga igasugune arvamus on subjektiivne. Oled pesast välja lennanud lind, kes elab oma elu ja keskendugi sellele. Sinu lapsed ei pea sellepärast kannatama.

+4
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsepõlv saadab meid terve elu ja kujundab meid palju. Ära tee välja õelatest, kes aru ei saa. Nende piiratus ei anna neile mõista Su valu. On lugematuid raamatuid nendel teemadel, äkki võib mõnest Sulle abi olla. Uuri.

Loe ka seda, äkki leiad mingit lohutust:

https://foorum.perekool.ee/teema/taiskasvanud-kellel-puudus-olemata-olnud-emalikust-hoolest/

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laske ükskord oma emade seelikusabadest lahti. Täiskasvanud inimesel peaks ju oma elu ometi olema.

Kirjutan kahel käel alla. Kui keegi reaalses elus räägiks, et emme teda ei armasta, siis mõtleks, et ikka päris uhuu peast. Kui isik on täiskasvanud ja endale pere loonud, siis võiks elada iseendale ja oma perele. Muudes riikides elavad vanemad nii kaugel, et tihti nähaksegi kord aastas pühade ajal.

Mina jälle vaidlen “kahel käel” vastu! Osad siin ei saa aru, et mitte teemaalgataja ei pea ema seelikusabast lahti laskma, vaid tema ema peab õppima oma lapsest lahti laskma.

Sellised emad on tõepoolest olemas, kes mitte kuidagi ei suuda leppida, et lapsel on nüüd oma elu ja hakkavad manipuleerima, kiusama, valetama, ähvardama ja teesklema, et täiskasvanud lapses süütunnet tekitada. Ja seda teevad nad järjest hullemates vormides, kui näevad et ei mõju ja täiskasvanud laps soovib siiski oma elu elada. Asi võib väga piinlikuks ja kurvaks minna.

 

Osadel siinsetest vastajatest on emaga vedanud ja neile ei mahu mitte kuidagi pähe, et võib ka teistmoodi minna.

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui on pere ja sugulased kellega tahaks läbi käia ja ema kellega ei taha läbi käia  siis on väga raske jälgida soovitust kõik telefoninumbrid kustutada ja mitte kohtuda. Ega see iseenda pere ülejäänud suguvõsast välja lõikamine pole ka hea variant.

Mul on ka düsfunktsionaalne suhe oma emaga  ja ega head lahendust polegi. Mu õde on paras susserdaja. Mõnikord ta lihtsalt ei suhtle nädalate viisi, seepeale hakkab ema süüdistama mind, et oleks keda süüdistada, sest õde ei räägi kellegagi. Ema süüdistab siis, et mina olen õe kuidagi välja vihastanud või ära pahandanud. Ja samas pole minu ja õe vahel mitte midagi olnud. Täielik tsirkus. Ema pahandab mind ja tahab, et ma õde aupaklikult kohtleks. Lõpuks olen ma emaga tülis, siis ärkab õde ja hakkab taas suhtlema, mõnikord asub ema rünnakut õigustama ja simmsalabimm, korraga on õde ja ema mu vastu ning aru ei saa, mille eest.

Ühesõnaga õde on manipulaator ja vaatab kõrvalt, kuidas mina ema käest noomida saan.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen nõus selle käoga, kes siin ütles, et laske emme seelikusabast lahti ja ärge süüdistage oma emasid kõigis maailma surmapattudes.

Ega mul endal ka oma emaga pole suhted kaugeltki pilvitud, samuti on tihti tunne, et ma ei ole talle olnud küllalt tähtis, et ta manipuleerib minuga, ei tunnusta piisavalt jne. Kui läheksin selle jutuga psühholoogi juurde, siis seal küllap “juttu jätkub kauemaks”.

Ent samas annan endale aru, et me kõik oleme inimesed. Meil on kombeks rääkida oma emast nii palju halba seetõttu, et emaga oleme kokku puutunud palju, vähemalt lapsepõlves. Kui meil oli mingeid muresid, pretensioone mille iganes suhtes – nii ootasime kohe, et just ema selle ära lahendaks. Me ootasime, et just ema loeks mulle unejuttu, lohutaks kukkumisel, paneks plaastri haavale, annaks puhtad riided, ajaks minema kiusaja, pühiks mu peput, annaks süüa, ostaks kommi ja kuulaks aktiivselt nii palju, kui mina tahan, jne-jne-jne.

Ehk siis, meie ootused emale on olnud väga suured, ilmselt suuremad kui me eales ühelegi teisele inimesele pannud oleme. Me ootame emalt väga palju. Kõige rohkem ootasime temalt muidugi lapsena, ent praegugi, mil oleme ise juba suured ja ehk emadki, ootame emalt ikka veel midagi väga erilist.

Päris kindlasti me oleme oma pika elu jooksul kohtunud tõeliselt vastikute inimestega: meid on reedetud parima sõbranna poolt, mõned meist on v-o sattunud vägivaldse joodiku kaasaks, meid on kiusatud koolis või töökohal – ja ilmselt on nende paljude inimeste iseloom tunduvalt halvem kui mu emal. Ent ometi me ootame emalt ideaali, sõbrannalt aga mitte. Vägivaldse joodiku juurest, kes on naist aastaid peksnud ja alandanud, laseme jalga, ent kui oma ema peaks korragi mainima midagi tütre kehakaalu kohta, nii mäletab tütar seda elu lõpuni ja kaebab psühholoogilegi ära.

Mis oma jutuga öelda tahan – las emad olla. Teile tundub, et te ema on maailma halvim inimene – tegelikult on see nii sellepärast, et teie ootused emale olid palju kõrgemad kui ootused teistele inimestele. Ei, teie ema pole maailma halvim, koledaim, vastikuim ega manipuleerivaim kiusaja, aga kuna te puutusite omavahel palju kokku, siis tekkis ka sellevõrra rohkem võimalusi, et esines kiusamist ja manipulatsiooni. Sa ei saa vihata suvalist tänaval vastutulnud võõrast, kuna sinul ei ole talle mingeid nõudmisi ega ootusi ja teie kokkupuutepunktid on pea olematud.

Üha rohkem on kuulda ka sellest, kuidas psühholoog asub igal juhul lapse poolele ja ema vastu. Samas ei mõtle ta sellele, et lapse räägitav jutt on ühepoolne ja egas laps ise (ka täiskasvanuna) alati tingimata ingel pole olnud. Aga seda laps ei näe ja psühholoog ei tunne huvi. Tegelikult peaks psühholoogi töö eesmärk olema lepitada, aidata leida inimeses/inimestes rahu. Selmet täiskasvanud lapse vihkamist oma ema vastu veelgi enam üles kütta, võiks öelda hoopis, et ju siis olete emaga erinevad inimesed ja kui ise tunned, et suhtlemine temaga ei suju, siis ei pea seda ka tegema.

+9
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen nõus selle käoga, kes siin ütles, et laske emme seelikusabast lahti ja ärge süüdistage oma emasid kõigis maailma surmapattudes.

Ega mul endal ka oma emaga pole suhted kaugeltki pilvitud, samuti on tihti tunne, et ma ei ole talle olnud küllalt tähtis, et ta manipuleerib minuga, ei tunnusta piisavalt jne. Kui läheksin selle jutuga psühholoogi juurde, siis seal küllap “juttu jätkub kauemaks”.

Ent samas annan endale aru, et me kõik oleme inimesed. Meil on kombeks rääkida oma emast nii palju halba seetõttu, et emaga oleme kokku puutunud palju, vähemalt lapsepõlves. Kui meil oli mingeid muresid, pretensioone mille iganes suhtes – nii ootasime kohe, et just ema selle ära lahendaks. Me ootasime, et just ema loeks mulle unejuttu, lohutaks kukkumisel, paneks plaastri haavale, annaks puhtad riided, ajaks minema kiusaja, pühiks mu peput, annaks süüa, ostaks kommi ja kuulaks aktiivselt nii palju, kui mina tahan, jne-jne-jne.

Ehk siis, meie ootused emale on olnud väga suured, ilmselt suuremad kui me eales ühelegi teisele inimesele pannud oleme. Me ootame emalt väga palju. Kõige rohkem ootasime temalt muidugi lapsena, ent praegugi, mil oleme ise juba suured ja ehk emadki, ootame emalt ikka veel midagi väga erilist.

Päris kindlasti me oleme oma pika elu jooksul kohtunud tõeliselt vastikute inimestega: meid on reedetud parima sõbranna poolt, mõned meist on v-o sattunud vägivaldse joodiku kaasaks, meid on kiusatud koolis või töökohal – ja ilmselt on nende paljude inimeste iseloom tunduvalt halvem kui mu emal. Ent ometi me ootame emalt ideaali, sõbrannalt aga mitte. Vägivaldse joodiku juurest, kes on naist aastaid peksnud ja alandanud, laseme jalga, ent kui oma ema peaks korragi mainima midagi tütre kehakaalu kohta, nii mäletab tütar seda elu lõpuni ja kaebab psühholoogilegi ära.

Mis oma jutuga öelda tahan – las emad olla. Teile tundub, et te ema on maailma halvim inimene – tegelikult on see nii sellepärast, et teie ootused emale olid palju kõrgemad kui ootused teistele inimestele. Ei, teie ema pole maailma halvim, koledaim, vastikuim ega manipuleerivaim kiusaja, aga kuna te puutusite omavahel palju kokku, siis tekkis ka sellevõrra rohkem võimalusi, et esines kiusamist ja manipulatsiooni. Sa ei saa vihata suvalist tänaval vastutulnud võõrast, kuna sinul ei ole talle mingeid nõudmisi ega ootusi ja teie kokkupuutepunktid on pea olematud.

Üha rohkem on kuulda ka sellest, kuidas psühholoog asub igal juhul lapse poolele ja ema vastu. Samas ei mõtle ta sellele, et lapse räägitav jutt on ühepoolne ja egas laps ise (ka täiskasvanuna) alati tingimata ingel pole olnud. Aga seda laps ei näe ja psühholoog ei tunne huvi. Tegelikult peaks psühholoogi töö eesmärk olema lepitada, aidata leida inimeses/inimestes rahu. Selmet täiskasvanud lapse vihkamist oma ema vastu veelgi enam üles kütta, võiks öelda hoopis, et ju siis olete emaga erinevad inimesed ja kui ise tunned, et suhtlemine temaga ei suju, siis ei pea seda ka tegema.

Täiesti õige jutt. Aga väga ei vähenda seda tunnet. Emale on nii lastel kui ühiskonnal suurimad ootused, eriti võrreldes isaga.

Selle teadmine siiski väga enesetunnet ei paranda kui tunnetad emapoolset liigategemist. Mind ei häirigi asjad, mida ema on tegemata jätnud. Mind häirib kui ta mu vastu halb on olnud. Kui ta on käitunud minuga nagu ma oleks ta väike sõrm, mida ta võib keerutada või pigistada või hammustada kuna pähe tuleb. Nagu isiklik stressipall või nii. Öelda võib ka kõike, teha võib kõike, kannata aga ära ja ole tänulik ka veel.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Selle teadmine siiski väga enesetunnet ei paranda kui tunnetad emapoolset liigategemist. Mind ei häirigi asjad, mida ema on tegemata jätnud. Mind häirib kui ta mu vastu halb on olnud. Kui ta on käitunud minuga nagu ma oleks ta väike sõrm, mida ta võib keerutada või pigistada või hammustada kuna pähe tuleb. Nagu isiklik stressipall või nii. Öelda võib ka kõike, teha võib kõike, kannata aga ära ja ole tänulik ka veel.

Mis mõttes, kannata ära? Ja milles peaks seisnema sinu tänulikkus? Nagu öeldud – kui te ei klapi omavahel, siis temaga suhtlema ei pea. Ei, sa ei pea iga päev talle kooki ja lilli viima ning ülevoolavalt tänama, et “Oh mu kallis emake, ma tänan sind!” Ei, midagi niisugust pole küll vaja… Lihtsalt leiad endale teised inimesed, need, kellega te klapite ja kellega koos on hea.

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas psühholoogil olles on üldse võimalik et probleemi põhjus pole lapsepõlves või halbades suhetes?
Vastupidine polegi ju võimalik. Ilma probleemita ju psühholoogile ei mindagi. Ja klienti ennast ka probleemi tekitajaks kunagi ei tehta.
Kas pole võimalik et ema ei oska lihtsalt suhelda kui on depressioon lapsel?
Minu lapsel on ka. mida ma ütlen või teen, on ikka vale. Ma küsin-tundub et urgitsen. Ei küsi-ei huvitu. Mul on oma mitte depressioonis lapsega palju lihtsam. Ma suhtlen temaga palju meelsamini. Ma võin temaga olles arvata midagi, öelda midagi ,me räägime.
Aga depressioonis laps solvub ja ärritub iga ütluse peale. Isegi mu pilk olevat SELLINE. Milline selline. Ja seetõttu ma suhtlen temaga vähe, et asja mitte hullemaks teha. Muidugi peaks ma olema toeks. Aga ma ei saa olla, kui ta leiab mus nii palju vigu.
Iseloomus käitumises. Aga mina olen ju ka tulnud oma lapsepõlvest ja olen selline nagu olen.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen nõus selle käoga, kes siin ütles, et laske emme seelikusabast lahti ja ärge süüdistage oma emasid kõigis maailma surmapattudes.

Ega mul endal ka oma emaga pole suhted kaugeltki pilvitud, samuti on tihti tunne, et ma ei ole talle olnud küllalt tähtis, et ta manipuleerib minuga, ei tunnusta piisavalt jne. Kui läheksin selle jutuga psühholoogi juurde, siis seal küllap “juttu jätkub kauemaks”.

Ent samas annan endale aru, et me kõik oleme inimesed. Meil on kombeks rääkida oma emast nii palju halba seetõttu, et emaga oleme kokku puutunud palju, vähemalt lapsepõlves. Kui meil oli mingeid muresid, pretensioone mille iganes suhtes – nii ootasime kohe, et just ema selle ära lahendaks. Me ootasime, et just ema loeks mulle unejuttu, lohutaks kukkumisel, paneks plaastri haavale, annaks puhtad riided, ajaks minema kiusaja, pühiks mu peput, annaks süüa, ostaks kommi ja kuulaks aktiivselt nii palju, kui mina tahan, jne-jne-jne.

Ehk siis, meie ootused emale on olnud väga suured, ilmselt suuremad kui me eales ühelegi teisele inimesele pannud oleme. Me ootame emalt väga palju. Kõige rohkem ootasime temalt muidugi lapsena, ent praegugi, mil oleme ise juba suured ja ehk emadki, ootame emalt ikka veel midagi väga erilist.

Päris kindlasti me oleme oma pika elu jooksul kohtunud tõeliselt vastikute inimestega: meid on reedetud parima sõbranna poolt, mõned meist on v-o sattunud vägivaldse joodiku kaasaks, meid on kiusatud koolis või töökohal – ja ilmselt on nende paljude inimeste iseloom tunduvalt halvem kui mu emal. Ent ometi me ootame emalt ideaali, sõbrannalt aga mitte. Vägivaldse joodiku juurest, kes on naist aastaid peksnud ja alandanud, laseme jalga, ent kui oma ema peaks korragi mainima midagi tütre kehakaalu kohta, nii mäletab tütar seda elu lõpuni ja kaebab psühholoogilegi ära.

Mis oma jutuga öelda tahan – las emad olla. Teile tundub, et te ema on maailma halvim inimene – tegelikult on see nii sellepärast, et teie ootused emale olid palju kõrgemad kui ootused teistele inimestele. Ei, teie ema pole maailma halvim, koledaim, vastikuim ega manipuleerivaim kiusaja, aga kuna te puutusite omavahel palju kokku, siis tekkis ka sellevõrra rohkem võimalusi, et esines kiusamist ja manipulatsiooni. Sa ei saa vihata suvalist tänaval vastutulnud võõrast, kuna sinul ei ole talle mingeid nõudmisi ega ootusi ja teie kokkupuutepunktid on pea olematud.

Üha rohkem on kuulda ka sellest, kuidas psühholoog asub igal juhul lapse poolele ja ema vastu. Samas ei mõtle ta sellele, et lapse räägitav jutt on ühepoolne ja egas laps ise (ka täiskasvanuna) alati tingimata ingel pole olnud. Aga seda laps ei näe ja psühholoog ei tunne huvi. Tegelikult peaks psühholoogi töö eesmärk olema lepitada, aidata leida inimeses/inimestes rahu. Selmet täiskasvanud lapse vihkamist oma ema vastu veelgi enam üles kütta, võiks öelda hoopis, et ju siis olete emaga erinevad inimesed ja kui ise tunned, et suhtlemine temaga ei suju, siis ei pea seda ka tegema.

Päris niiviisi see elu ja inimese psüühika ikka ei käi. Hoolimatu emaga kasvamine jätab jälge kogu eluks. Pole neid põllepaelasid kunagi olnudki. Mina olen distantseerinud ennast oma emast. Kui ma rohkem suhtleks, tuleks sealt midagi solvavat, meenuks traumaatiline lapsepõlv vägivallaga. Juba ühes ruumis viibimine temaga elustab mälestused peksmistest, emotsionaalsest hüljatusest. Mu mees ja tema pere korvab vähesel määral seda ebaväärtuslikiks olemise tunnet.

Keegi ei oota ideaalset ema, vaid piisavalt head.

+4
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina arvan, et enamus soigujatel oleks aeg suureks saada. Kui emaga läbisaamine on enamvähem sõbralik ja viisakas (vähemalt esimene koosoldud tund aega), siis mis seal enam analüüsida ja üleanalüüsida? Las nende iseloom ja käitumine olla selline nagu see on, ise saab piirid paika panna ning igaühega ei peagi ninapidi koos olema.

Mul ei ole sellist aegagi, et hakata mõtisklema, mis ühe või teise sugulase käitumise taga võiks olla, kas nad soovisid mulle minevikus head või halba. Terve maailm on huvitavaid tegemisi ja inimesi täis, mille peale oma aega kulutada.

+4
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sinu kirjeldusest paistab välja, et on suur võimalus, et ema on nartsissistlik ehk maakeeli egoist, kelle jaoks ei ole muu oluline, kui ta ise. Selliste isiksushäiretega inimesi on väga palju ja mõningad psühholoogid on olukorda nimetanud juba ka epideemiliseks.

Oled arvatavasti nartsissisti jaoks peksupoiss (scapecoat), õed on kuldsed lapsed (golden child). Kuigi ema eelistab ja toetab õdesid, siis ei maksa arvata, et see on kuidagi parem, sest õed on kuldsed lapsed vaid niikaua, kuni nad teevad täpselt seda, mida ema tahab. Ja ema teeb vaid seda, mida tema tahab, teda ei huvita mitte kellegi tunded, arvamused jne. Tema on maailma naba ja nii on.

Muretsed palju selle pärast, mida ema arvab või mitte. See on täiesti normaalne käitumine egoisti ohvrite puhul. Kui sa isegi emasse mittepuutuvatel teemadel hakkad muretsema selle pärast, mida ema arvab või ütleb, siis on see märk, et oled nartsissismi ohver.

Nartsissistid oma oma arvates ilmeksimatud ja nende arvamust ei muuda. Emale ei ole mõtet ütleda midagi, ta keerab selle sinu vastu ja lõppkokkuvõttes jääd süüdi hoopis sina. Egoistide töövõteteks on süüdistamine, valetamine, musta valgeks rääkimine, õigustamine, süümepiinade tekitamine jne. Nendega vaielda ei maksa, ole vagusi ja kiida vaid takka (gray rock e halli kivi meetod). Kõige parem on, kui suudad emast üldse eemalduda ja üldse mitte suhelda (black rock e musta kivi meetod).

Juhul kui arvad, et suhtlemise lõpetamine on liiga karm ja ebaviisakas jne, siis tea, et seegi on loomulik mõte ja näitab, et oled normaalne inimene. Aga sinu vastane seda ei ole ja tema sinu moodi ei mõtle. Sinu ema ainus eesmärk nii sinu, kui ka teiste inimestega, on saada võimalikult palju tähelepanu ja kasu (narcissistic supply). Seega nii karm ja julm, kui see ka pole, siis lõika emaga suhtlemine läbi või suhtlegi vaid loetud minutid telefoni teel nt sünnipäeval.

Endal sul soovitan lugeda ja aru saada, mis sinuga juhtus. Raamatuid on palju, palju head kirjandust on inglise keeles. Netis on palju lehti ja kommuune, kus nartsissismi ohvrid suhtlevad ja infot jagavad — reddit.com on üks hea koht.

Soovitan ka teraapiat. Olgu siin ohal mainitud, et kui ise ca 10 a tagasi sain aru, et ema on egoist ja üritasin abi saada nn tavameditsiinist (käisin psühholoogi ja psühhiaatri juures), siis mitte mingit abi sealt ei saanud. Kuna tavamedistiin üritab kõike asju lahendada keemiaga (tabletid ja rohud), aga meie probleem on hingeline, siis julgen soovitada nt holistilist teraapiat. Terapeudid vaatavad inimest tervikuna ja katsuvad aru saada kogu süsteemist. Kindlasti peab aru saama, et 1-2 korraga ei tule muutust, kuna tõen. on sinus hirm, kiindumus, armastus, vihkamine, segadus jne. Isiklikult olen tegelenud asjaga aktiivselt 3-4 aastat ja olen nartsu tekitatud traumast suuresti üle saanud. Suhtlemine on peaaegu olematu ja nn võimuvõitlus on üle elatud (sõimamine, nutmine, manipuleerimine, anumine, ähvardamine).

Kõige esimese sammuna soovitaksin haigustekitajast eemaldumist. Ise kolisin mingiks ajaks lausa teise riiki.

Peamine — sellest olukorrast on võimalik välja tulla, on tuldud ja tullakse veelgi. Said teised, saad ka sina 🙂 Aga sellest olukorrast tullakse välja üksi — sa ei saa muuta enda ema.

Edu ja jõudu, sa saad sellega hakkama!

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ikka tahaks oma emale meeldida.

Aga kui juba on selge, et ei meeldi, mis seal siis enam pikalt meelt heita. Kurb lugu, aga parandada seda ju enam ei saa. Tema kaotus. Ole temaga viisakas ja kauge.

Minu ema ka unustas mu armastamise ära umbes põhikooliaegadel, kui hakkasid esimesed probleemid, mis probleemi nime väärt. Pidi hakkama regulaarselt meeles pidama, et lapsele on vaja riideid (enne sai väikelapserõivaid ikka sugulastelt), millega ka näiteks kehalise tundi on vaja minna. Et lapsele on vaja juuksehari hankida, et last on vaja teinekord sülle võtta, et kui pesus pole ühtki paari musti aluspükse, võiks seitsme-aastase käest küsida, et kas sul puhtaid ikka on või miks sa neid ei vaheta, kui on. Jne. Nii palju pisikesi sekeldusi selle va lapsega. Nõme.

Ja pisike mina, kust pidin mina teadma kuue-seitsme aastaselt, et mul peaks olema näiteks kamm. Kuskil lasteaias kammis ema mind oma kammiga. Koolis ka ei mäleta, et lapsed oleksid ise väga kammidega vehkinud 🙂 Kooli minnes nuputasin ja läks paar aastat hommikuti kahvliga kammimist, kuni sain ema vana kammi endale virutada. Ja pahandada sain ka, kui ema aru sai, et ma kahvliga pead olin kamminud (pesin ära ikka ka muidugi). Miks sa kammi ei küsinud minult???? Miks sa ei öelnud, et sul kammi pole???

Kulla ema, ma ei teadnudki, et kamm oleks normaalne. Kust pagan peab kuueaastane esimesse kassi mineja (läksin kuueselt, kuna sünnipäev oktoobri alguses) teadma, et tema ise peab emale ütlema, et osta mule kamm. Või et kuule, ema, mul on kaks paari alukaid, kas saaks äkki kolmanda ka.

Temale käisid need lihtsad ema-asjad üle mõistuse, et see miljoni pisiasja eest hoolitsemine ongi tema kohus. Ei, ta ei joonud ega olnud vaene ega loll ega laisk ega kooner. Ta lihtsalt ei vaevunud. Teiste lastega hiljem oli lihtsam – asju pärandus vanematelt lalstelt ja vanemad õpetasid nooremaid.

Su ema ei taha sind. Punkt. Minge lahku, st taandu. Viisaka inimesena muidugi sünnipäevaõnnitlused jne ja tered-palun-head aega kohtumisel.

Ära põe mingi inimese pärast, kes sind ei väärtusta. See on tema kaotus niikuinii.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas see õdede eelistamine on kogu aeg olnud või algas mingist ajast? Mitmes laps sa oled? Mis sa ise arvad, miks ta õdesid eelistab? Olete te väga erinevad?

 

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ikka tahaks oma emale meeldida.

Aga kui juba on selge, et ei meeldi, mis seal siis enam pikalt meelt heita. Kurb lugu, aga parandada seda ju enam ei saa. Tema kaotus. Ole temaga viisakas ja kauge.

Minu ema ka unustas mu armastamise ära umbes põhikooliaegadel, kui hakkasid esimesed probleemid, mis probleemi nime väärt. Pidi hakkama regulaarselt meeles pidama, et lapsele on vaja riideid (enne sai väikelapserõivaid ikka sugulastelt), millega ka näiteks kehalise tundi on vaja minna. Et lapsele on vaja juuksehari hankida, et last on vaja teinekord sülle võtta, et kui pesus pole ühtki paari musti aluspükse, võiks seitsme-aastase käest küsida, et kas sul puhtaid ikka on või miks sa neid ei vaheta, kui on. Jne. Nii palju pisikesi sekeldusi selle va lapsega. Nõme.

Ja pisike mina, kust pidin mina teadma kuue-seitsme aastaselt, et mul peaks olema näiteks kamm. Kuskil lasteaias kammis ema mind oma kammiga. Koolis ka ei mäleta, et lapsed oleksid ise väga kammidega vehkinud 🙂 Kooli minnes nuputasin ja läks paar aastat hommikuti kahvliga kammimist, kuni sain ema vana kammi endale virutada. Ja pahandada sain ka, kui ema aru sai, et ma kahvliga pead olin kamminud (pesin ära ikka ka muidugi). Miks sa kammi ei küsinud minult???? Miks sa ei öelnud, et sul kammi pole???

Kulla ema, ma ei teadnudki, et kamm oleks normaalne. Kust pagan peab kuueaastane esimesse kassi mineja (läksin kuueselt, kuna sünnipäev oktoobri alguses) teadma, et tema ise peab emale ütlema, et osta mule kamm. Või et kuule, ema, mul on kaks paari alukaid, kas saaks äkki kolmanda ka.

Temale käisid need lihtsad ema-asjad üle mõistuse, et see miljoni pisiasja eest hoolitsemine ongi tema kohus. Ei, ta ei joonud ega olnud vaene ega loll ega laisk ega kooner. Ta lihtsalt ei vaevunud. Teiste lastega hiljem oli lihtsam – asju pärandus vanematelt lalstelt ja vanemad õpetasid nooremaid.

Su ema ei taha sind. Punkt. Minge lahku, st taandu. Viisaka inimesena muidugi sünnipäevaõnnitlused jne ja tered-palun-head aega kohtumisel.

Ära põe mingi inimese pärast, kes sind ei väärtusta. See on tema kaotus niikuinii.

Ahah, mul oli sama lugu kaheksa aastaselt hambaharjaga. No kuidas küll mu kõrgharidusega ja ülikorralike eluviisidega ema pidi teadma, et lapsele on vaja pioneerilaagrisse hambahari kaasa pakkida. Kirjutasin talle laagrist, et ta tooks mulle külastuspäeval hambaharja, aga no ta ei toonud. Kasvataja saatis meid kohalikku poodi, kus mu ema veel kaua puikles, enne kui harja ostis. Hambapastat ei ostnud, ütles et laena siis teistelt kui nii väga pastat tahad. Me polnud vaene pere.

 

 

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ikka tahaks oma emale meeldida.

Aga kui juba on selge, et ei meeldi, mis seal siis enam pikalt meelt heita. Kurb lugu, aga parandada seda ju enam ei saa. Tema kaotus. Ole temaga viisakas ja kauge.

Minu ema ka unustas mu armastamise ära umbes põhikooliaegadel, kui hakkasid esimesed probleemid, mis probleemi nime väärt. Pidi hakkama regulaarselt meeles pidama, et lapsele on vaja riideid (enne sai väikelapserõivaid ikka sugulastelt), millega ka näiteks kehalise tundi on vaja minna. Et lapsele on vaja juuksehari hankida, et last on vaja teinekord sülle võtta, et kui pesus pole ühtki paari musti aluspükse, võiks seitsme-aastase käest küsida, et kas sul puhtaid ikka on või miks sa neid ei vaheta, kui on. Jne. Nii palju pisikesi sekeldusi selle va lapsega. Nõme.

Ja pisike mina, kust pidin mina teadma kuue-seitsme aastaselt, et mul peaks olema näiteks kamm. Kuskil lasteaias kammis ema mind oma kammiga. Koolis ka ei mäleta, et lapsed oleksid ise väga kammidega vehkinud 🙂 Kooli minnes nuputasin ja läks paar aastat hommikuti kahvliga kammimist, kuni sain ema vana kammi endale virutada. Ja pahandada sain ka, kui ema aru sai, et ma kahvliga pead olin kamminud (pesin ära ikka ka muidugi). Miks sa kammi ei küsinud minult???? Miks sa ei öelnud, et sul kammi pole???

Kulla ema, ma ei teadnudki, et kamm oleks normaalne. Kust pagan peab kuueaastane esimesse kassi mineja (läksin kuueselt, kuna sünnipäev oktoobri alguses) teadma, et tema ise peab emale ütlema, et osta mule kamm. Või et kuule, ema, mul on kaks paari alukaid, kas saaks äkki kolmanda ka.

Temale käisid need lihtsad ema-asjad üle mõistuse, et see miljoni pisiasja eest hoolitsemine ongi tema kohus. Ei, ta ei joonud ega olnud vaene ega loll ega laisk ega kooner. Ta lihtsalt ei vaevunud. Teiste lastega hiljem oli lihtsam – asju pärandus vanematelt lalstelt ja vanemad õpetasid nooremaid.

Su ema ei taha sind. Punkt. Minge lahku, st taandu. Viisaka inimesena muidugi sünnipäevaõnnitlused jne ja tered-palun-head aega kohtumisel.

Ära põe mingi inimese pärast, kes sind ei väärtusta. See on tema kaotus niikuinii.

Ahah, mul oli sama lugu kaheksa aastaselt hambaharjaga. No kuidas küll mu kõrgharidusega ja ülikorralike eluviisidega ema pidi teadma, et lapsele on vaja pioneerilaagrisse hambahari kaasa pakkida. Kirjutasin talle laagrist, et ta tooks mulle külastuspäeval hambaharja, aga no ta ei toonud. Kasvataja saatis meid kohalikku poodi, kus mu ema veel kaua puikles, enne kui harja ostis. Hambapastat ei ostnud, ütles et laena siis teistelt kui nii väga pastat tahad. Me polnud vaene pere.

Selliste asjade pärast käite psühholoogi juures? Psühholoogi kui võõra (tervet elu talle ära rääkida ei jõua ja kõik ei tule korraga meeldegi) kõikvõimas diagnoosi järgi katkestate peresidemed? Võiks ju lihtsalt leppida, a la tingimusteta armastus. Kuidas te juurteta ininesed edasi elus hakkama saate? nt peale ema surma.

0
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ikka tahaks oma emale meeldida.

Aga kui juba on selge, et ei meeldi, mis seal siis enam pikalt meelt heita. Kurb lugu, aga parandada seda ju enam ei saa. Tema kaotus. Ole temaga viisakas ja kauge.

Minu ema ka unustas mu armastamise ära umbes põhikooliaegadel, kui hakkasid esimesed probleemid, mis probleemi nime väärt. Pidi hakkama regulaarselt meeles pidama, et lapsele on vaja riideid (enne sai väikelapserõivaid ikka sugulastelt), millega ka näiteks kehalise tundi on vaja minna. Et lapsele on vaja juuksehari hankida, et last on vaja teinekord sülle võtta, et kui pesus pole ühtki paari musti aluspükse, võiks seitsme-aastase käest küsida, et kas sul puhtaid ikka on või miks sa neid ei vaheta, kui on. Jne. Nii palju pisikesi sekeldusi selle va lapsega. Nõme.

Ja pisike mina, kust pidin mina teadma kuue-seitsme aastaselt, et mul peaks olema näiteks kamm. Kuskil lasteaias kammis ema mind oma kammiga. Koolis ka ei mäleta, et lapsed oleksid ise väga kammidega vehkinud 🙂 Kooli minnes nuputasin ja läks paar aastat hommikuti kahvliga kammimist, kuni sain ema vana kammi endale virutada. Ja pahandada sain ka, kui ema aru sai, et ma kahvliga pead olin kamminud (pesin ära ikka ka muidugi). Miks sa kammi ei küsinud minult???? Miks sa ei öelnud, et sul kammi pole???

Kulla ema, ma ei teadnudki, et kamm oleks normaalne. Kust pagan peab kuueaastane esimesse kassi mineja (läksin kuueselt, kuna sünnipäev oktoobri alguses) teadma, et tema ise peab emale ütlema, et osta mule kamm. Või et kuule, ema, mul on kaks paari alukaid, kas saaks äkki kolmanda ka.

Temale käisid need lihtsad ema-asjad üle mõistuse, et see miljoni pisiasja eest hoolitsemine ongi tema kohus. Ei, ta ei joonud ega olnud vaene ega loll ega laisk ega kooner. Ta lihtsalt ei vaevunud. Teiste lastega hiljem oli lihtsam – asju pärandus vanematelt lalstelt ja vanemad õpetasid nooremaid.

Su ema ei taha sind. Punkt. Minge lahku, st taandu. Viisaka inimesena muidugi sünnipäevaõnnitlused jne ja tered-palun-head aega kohtumisel.

Ära põe mingi inimese pärast, kes sind ei väärtusta. See on tema kaotus niikuinii.

Ahah, mul oli sama lugu kaheksa aastaselt hambaharjaga. No kuidas küll mu kõrgharidusega ja ülikorralike eluviisidega ema pidi teadma, et lapsele on vaja pioneerilaagrisse hambahari kaasa pakkida. Kirjutasin talle laagrist, et ta tooks mulle külastuspäeval hambaharja, aga no ta ei toonud. Kasvataja saatis meid kohalikku poodi, kus mu ema veel kaua puikles, enne kui harja ostis. Hambapastat ei ostnud, ütles et laena siis teistelt kui nii väga pastat tahad. Me polnud vaene pere.

Selliste asjade pärast käite psühholoogi juures? Psühholoogi kui võõra (tervet elu talle ära rääkida ei jõua ja kõik ei tule korraga meeldegi) kõikvõimas diagnoosi järgi katkestate peresidemed? Võiks ju lihtsalt leppida, a la tingimusteta armastus. Kuidas te juurteta ininesed edasi elus hakkama saate? nt peale ema surma.

Minu ema oli juures ja ei kaitsnud mind, kui tema isa ja ema mind peksid. Võtsid riided seljast ja alandasid 13-aastast, et mitte keegi sind ei kaitse, vaata, milline sa oled. Järgmisel hetkel kutsus ta oma venna minust jagu saama. Tahaksid sellise emaga suhelda? Sellise perekonnaga? Ma ei jõua kõiki alandusi siia ümber kirjutada, aga need olid kõige jõhkramad. Igapäevast hoolimatust oli loomulikult palju. Psühholoogi ka ei külasta, sest mitte miski ei muuda neid tundeid. Mehe pere on loonud mulle mingi turvatunde ja pakub lohutust. Päritolupere mul tõesti pole ja see on tõesti raske koorem kanda. Mina ei suuda ühes lauas istuda ja head nägu teha inimestega, kes olid suutelised mu alasti kiskuma ja rihmaga lööma. Ainult selle pärast, et ma ei allunud kõigile nende nõudmistele, ja seisin enda eest niihästi kui oskasin.

+8
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu
  1. Ikka tahaks oma emale meeldida.

    Aga kui juba on selge, et ei meeldi, mis seal siis enam pikalt meelt heita. Kurb lugu, aga parandada seda ju enam ei saa. Tema kaotus. Ole temaga viisakas ja kauge.

    Minu ema ka unustas mu armastamise ära umbes põhikooliaegadel, kui hakkasid esimesed probleemid, mis probleemi nime väärt. Pidi hakkama regulaarselt meeles pidama, et lapsele on vaja riideid (enne sai väikelapserõivaid ikka sugulastelt), millega ka näiteks kehalise tundi on vaja minna. Et lapsele on vaja juuksehari hankida, et last on vaja teinekord sülle võtta, et kui pesus pole ühtki paari musti aluspükse, võiks seitsme-aastase käest küsida, et kas sul puhtaid ikka on või miks sa neid ei vaheta, kui on. Jne. Nii palju pisikesi sekeldusi selle va lapsega. Nõme.

    Ja pisike mina, kust pidin mina teadma kuue-seitsme aastaselt, et mul peaks olema näiteks kamm. Kuskil lasteaias kammis ema mind oma kammiga. Koolis ka ei mäleta, et lapsed oleksid ise väga kammidega vehkinud 🙂 Kooli minnes nuputasin ja läks paar aastat hommikuti kahvliga kammimist, kuni sain ema vana kammi endale virutada. Ja pahandada sain ka, kui ema aru sai, et ma kahvliga pead olin kamminud (pesin ära ikka ka muidugi). Miks sa kammi ei küsinud minult???? Miks sa ei öelnud, et sul kammi pole???

    Kulla ema, ma ei teadnudki, et kamm oleks normaalne. Kust pagan peab kuueaastane esimesse kassi mineja (läksin kuueselt, kuna sünnipäev oktoobri alguses) teadma, et tema ise peab emale ütlema, et osta mule kamm. Või et kuule, ema, mul on kaks paari alukaid, kas saaks äkki kolmanda ka.

    Temale käisid need lihtsad ema-asjad üle mõistuse, et see miljoni pisiasja eest hoolitsemine ongi tema kohus. Ei, ta ei joonud ega olnud vaene ega loll ega laisk ega kooner. Ta lihtsalt ei vaevunud. Teiste lastega hiljem oli lihtsam – asju pärandus vanematelt lalstelt ja vanemad õpetasid nooremaid.

    Su ema ei taha sind. Punkt. Minge lahku, st taandu. Viisaka inimesena muidugi sünnipäevaõnnitlused jne ja tered-palun-head aega kohtumisel.

    Ära põe mingi inimese pärast, kes sind ei väärtusta. See on tema kaotus niikuinii.

    Ahah, mul oli sama lugu kaheksa aastaselt hambaharjaga. No kuidas küll mu kõrgharidusega ja ülikorralike eluviisidega ema pidi teadma, et lapsele on vaja pioneerilaagrisse hambahari kaasa pakkida. Kirjutasin talle laagrist, et ta tooks mulle külastuspäeval hambaharja, aga no ta ei toonud. Kasvataja saatis meid kohalikku poodi, kus mu ema veel kaua puikles, enne kui harja ostis. Hambapastat ei ostnud, ütles et laena siis teistelt kui nii väga pastat tahad. Me polnud vaene pere.

    Selliste asjade pärast käite psühholoogi juures? Psühholoogi kui võõra (tervet elu talle ära rääkida ei jõua ja kõik ei tule korraga meeldegi) kõikvõimas diagnoosi järgi katkestate peresidemed? Võiks ju lihtsalt leppida, a la tingimusteta armastus. Kuidas te juurteta ininesed edasi elus hakkama saate? nt peale ema surma.

    Minu ema oli juures ja ei kaitsnud mind, kui tema isa ja ema mind peksid. Võtsid riided seljast ja alandasid 13-aastast, et mitte keegi sind ei kaitse, vaata, milline sa oled. Järgmisel hetkel kutsus ta oma venna minust jagu saama. Tahaksid sellise emaga suhelda? Sellise perekonnaga? Ma ei jõua kõiki alandusi siia ümber kirjutada, aga need olid kõige jõhkramad. Igapäevast hoolimatust oli loomulikult palju. Psühholoogi ka ei külasta, sest mitte miski ei muuda neid tundeid. Mehe pere on loonud mulle mingi turvatunde ja pakub lohutust. Päritolupere mul tõesti pole ja see on tõesti raske koorem kanda. Mina ei suuda ühes lauas istuda ja head nägu teha inimestega, kes olid suutelised mu alasti kiskuma ja rihmaga lööma. Ainult selle pärast, et ma ei allunud kõigile nende nõudmistele, ja seisin enda eest niihästi kui oskasin.

    Einoh, pole norm. Paraku elu oli karm nõuka-ajal. Sama oli mujal maailmas. Lisaks oli mitu sõda, küüditamine, varade natsionaliseerimine. Arvatavasti oli su ema samasugune ohver. Lihtsalt võiksid temaga rääkida, milline tema lapsepõlv oli. Näeksid suuremat pilti ja saaksid otsustada.

+1
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ikka tahaks oma emale meeldida.

Aga kui juba on selge, et ei meeldi, mis seal siis enam pikalt meelt heita. Kurb lugu, aga parandada seda ju enam ei saa. Tema kaotus. Ole temaga viisakas ja kauge.

Minu ema ka unustas mu armastamise ära umbes põhikooliaegadel, kui hakkasid esimesed probleemid, mis probleemi nime väärt. Pidi hakkama regulaarselt meeles pidama, et lapsele on vaja riideid (enne sai väikelapserõivaid ikka sugulastelt), millega ka näiteks kehalise tundi on vaja minna. Et lapsele on vaja juuksehari hankida, et last on vaja teinekord sülle võtta, et kui pesus pole ühtki paari musti aluspükse, võiks seitsme-aastase käest küsida, et kas sul puhtaid ikka on või miks sa neid ei vaheta, kui on. Jne. Nii palju pisikesi sekeldusi selle va lapsega. Nõme.

Ja pisike mina, kust pidin mina teadma kuue-seitsme aastaselt, et mul peaks olema näiteks kamm. Kuskil lasteaias kammis ema mind oma kammiga. Koolis ka ei mäleta, et lapsed oleksid ise väga kammidega vehkinud 🙂 Kooli minnes nuputasin ja läks paar aastat hommikuti kahvliga kammimist, kuni sain ema vana kammi endale virutada. Ja pahandada sain ka, kui ema aru sai, et ma kahvliga pead olin kamminud (pesin ära ikka ka muidugi). Miks sa kammi ei küsinud minult???? Miks sa ei öelnud, et sul kammi pole???

Kulla ema, ma ei teadnudki, et kamm oleks normaalne. Kust pagan peab kuueaastane esimesse kassi mineja (läksin kuueselt, kuna sünnipäev oktoobri alguses) teadma, et tema ise peab emale ütlema, et osta mule kamm. Või et kuule, ema, mul on kaks paari alukaid, kas saaks äkki kolmanda ka.

Temale käisid need lihtsad ema-asjad üle mõistuse, et see miljoni pisiasja eest hoolitsemine ongi tema kohus. Ei, ta ei joonud ega olnud vaene ega loll ega laisk ega kooner. Ta lihtsalt ei vaevunud. Teiste lastega hiljem oli lihtsam – asju pärandus vanematelt lalstelt ja vanemad õpetasid nooremaid.

Su ema ei taha sind. Punkt. Minge lahku, st taandu. Viisaka inimesena muidugi sünnipäevaõnnitlused jne ja tered-palun-head aega kohtumisel.

Ära põe mingi inimese pärast, kes sind ei väärtusta. See on tema kaotus niikuinii.

Ahah, mul oli sama lugu kaheksa aastaselt hambaharjaga. No kuidas küll mu kõrgharidusega ja ülikorralike eluviisidega ema pidi teadma, et lapsele on vaja pioneerilaagrisse hambahari kaasa pakkida. Kirjutasin talle laagrist, et ta tooks mulle külastuspäeval hambaharja, aga no ta ei toonud. Kasvataja saatis meid kohalikku poodi, kus mu ema veel kaua puikles, enne kui harja ostis. Hambapastat ei ostnud, ütles et laena siis teistelt kui nii väga pastat tahad. Me polnud vaene pere.

Selliste asjade pärast käite psühholoogi juures? Psühholoogi kui võõra (tervet elu talle ära rääkida ei jõua ja kõik ei tule korraga meeldegi) kõikvõimas diagnoosi järgi katkestate peresidemed? Võiks ju lihtsalt leppida, a la tingimusteta armastus. Kuidas te juurteta ininesed edasi elus hakkama saate? nt peale ema surma.

Ei käi me kõik kuskil psühholoogide juures. Kust sa seda võtad?
Sa ei saa ikka üldse aru millest see teema siin räägib. Mis tingimusteta armastusest sa jahud? Mis mõttes peale surma? Meil siin küsimus, et mida teha ENNE ema surma. Pärast on muudugi kama kaks!

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu
  1. Ikka tahaks oma emale meeldida.

    Aga kui juba on selge, et ei meeldi, mis seal siis enam pikalt meelt heita. Kurb lugu, aga parandada seda ju enam ei saa. Tema kaotus. Ole temaga viisakas ja kauge.

    Minu ema ka unustas mu armastamise ära umbes põhikooliaegadel, kui hakkasid esimesed probleemid, mis probleemi nime väärt. Pidi hakkama regulaarselt meeles pidama, et lapsele on vaja riideid (enne sai väikelapserõivaid ikka sugulastelt), millega ka näiteks kehalise tundi on vaja minna. Et lapsele on vaja juuksehari hankida, et last on vaja teinekord sülle võtta, et kui pesus pole ühtki paari musti aluspükse, võiks seitsme-aastase käest küsida, et kas sul puhtaid ikka on või miks sa neid ei vaheta, kui on. Jne. Nii palju pisikesi sekeldusi selle va lapsega. Nõme.

    Ja pisike mina, kust pidin mina teadma kuue-seitsme aastaselt, et mul peaks olema näiteks kamm. Kuskil lasteaias kammis ema mind oma kammiga. Koolis ka ei mäleta, et lapsed oleksid ise väga kammidega vehkinud 🙂 Kooli minnes nuputasin ja läks paar aastat hommikuti kahvliga kammimist, kuni sain ema vana kammi endale virutada. Ja pahandada sain ka, kui ema aru sai, et ma kahvliga pead olin kamminud (pesin ära ikka ka muidugi). Miks sa kammi ei küsinud minult???? Miks sa ei öelnud, et sul kammi pole???

    Kulla ema, ma ei teadnudki, et kamm oleks normaalne. Kust pagan peab kuueaastane esimesse kassi mineja (läksin kuueselt, kuna sünnipäev oktoobri alguses) teadma, et tema ise peab emale ütlema, et osta mule kamm. Või et kuule, ema, mul on kaks paari alukaid, kas saaks äkki kolmanda ka.

    Temale käisid need lihtsad ema-asjad üle mõistuse, et see miljoni pisiasja eest hoolitsemine ongi tema kohus. Ei, ta ei joonud ega olnud vaene ega loll ega laisk ega kooner. Ta lihtsalt ei vaevunud. Teiste lastega hiljem oli lihtsam – asju pärandus vanematelt lalstelt ja vanemad õpetasid nooremaid.

    Su ema ei taha sind. Punkt. Minge lahku, st taandu. Viisaka inimesena muidugi sünnipäevaõnnitlused jne ja tered-palun-head aega kohtumisel.

    Ära põe mingi inimese pärast, kes sind ei väärtusta. See on tema kaotus niikuinii.

    Ahah, mul oli sama lugu kaheksa aastaselt hambaharjaga. No kuidas küll mu kõrgharidusega ja ülikorralike eluviisidega ema pidi teadma, et lapsele on vaja pioneerilaagrisse hambahari kaasa pakkida. Kirjutasin talle laagrist, et ta tooks mulle külastuspäeval hambaharja, aga no ta ei toonud. Kasvataja saatis meid kohalikku poodi, kus mu ema veel kaua puikles, enne kui harja ostis. Hambapastat ei ostnud, ütles et laena siis teistelt kui nii väga pastat tahad. Me polnud vaene pere.

    Selliste asjade pärast käite psühholoogi juures? Psühholoogi kui võõra (tervet elu talle ära rääkida ei jõua ja kõik ei tule korraga meeldegi) kõikvõimas diagnoosi järgi katkestate peresidemed? Võiks ju lihtsalt leppida, a la tingimusteta armastus. Kuidas te juurteta ininesed edasi elus hakkama saate? nt peale ema surma.

    Minu ema oli juures ja ei kaitsnud mind, kui tema isa ja ema mind peksid. Võtsid riided seljast ja alandasid 13-aastast, et mitte keegi sind ei kaitse, vaata, milline sa oled. Järgmisel hetkel kutsus ta oma venna minust jagu saama. Tahaksid sellise emaga suhelda? Sellise perekonnaga? Ma ei jõua kõiki alandusi siia ümber kirjutada, aga need olid kõige jõhkramad. Igapäevast hoolimatust oli loomulikult palju. Psühholoogi ka ei külasta, sest mitte miski ei muuda neid tundeid. Mehe pere on loonud mulle mingi turvatunde ja pakub lohutust. Päritolupere mul tõesti pole ja see on tõesti raske koorem kanda. Mina ei suuda ühes lauas istuda ja head nägu teha inimestega, kes olid suutelised mu alasti kiskuma ja rihmaga lööma. Ainult selle pärast, et ma ei allunud kõigile nende nõudmistele, ja seisin enda eest niihästi kui oskasin.

    Einoh, pole norm. Paraku elu oli karm nõuka-ajal. Sama oli mujal maailmas. Lisaks oli mitu sõda, küüditamine, varade natsionaliseerimine. Arvatavasti oli su ema samasugune ohver. Lihtsalt võiksid temaga rääkida, milline tema lapsepõlv oli. Näeksid suuremat pilti ja saaksid otsustada.

Minu ema lapsepõlv oli ilus tema enda sõnade järgi. See oli nõukogude ajal. Polnud tal nälga ega asjade puudust. Tema pere ei ole küüditamisega seotud. Ta tegi vea selles, et allus oma domineerivatele vanematele, ja mitte kunagi ei saanud iseseisvaks. Terve elu on näiteks nende juures põrandaid pesnud, töid teinud. Iga kõne peale jäeti oma pere ja tormati vanemate juurde. Mina ei allunud, nägin juba väikese lapsena nad läbi, et mind kasutatakse ära odava tööjõuna, minust ei hoolitud. Kunagi ei tänatud töö eest, öeldi, et vähe teed. Sinna juurde räägiti, et teil veab, et siin süüa saate, kui ema ära sureb, siis olete vaeslapsed ja meie teie kõigi eest küll hoolitseda ei jõua. Eks see “allumatus” põhjustaski mulle kallaletungi. Jah, ka ema abielu lagunes sellel põhjusel. Minu isa hakkas jooma ja muutus täiesti teovõimetuks, teda ma samuti ei austa. Aktsepteerin jah seda, et kõik inimesed pole tugevad, ei suuda jääda inimeseks. Aga ei unusta kunagi, mida aeg edasi, seda ükskõiksem ma olen selles osas, et elu võib olla ilus. Inimestel, kellel on normaalsed vanemad, te olete õnnega koos.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei käi me kõik kuskil psühholoogide juures. Kust sa seda võtad? Sa ei saa ikka üldse aru millest see teema siin räägib. Mis tingimusteta armastusest sa jahud? Mis mõttes peale surma? Meil siin küsimus, et mida teha ENNE ema surma. Pärast on muudugi kama kaks!

Kusjuures ei pruugi olla nii, et pärast on kama kaks. Pärast võib olla hoopis kahju, et asju ära ei klaarinud, et suhe parem oleks – aga siis pole teha enam midagi. See võib kergesti jääda hinge vaevama, sest pärast vanemate surma hakkavad enamasti esile tõusma ilusad mälestused ja halvad asjad hakkavad taanduma – ilmselt küll juhul, kui ikka oli ka ilusaid aegu ja hetki.

Kaks terve mõistusega  täiskasvanud inimest peaksid ikka suutma oma suhted normaalsuse tasandile viia, erimeelsused selgeks rääkida, ehk tõesti ka üht-teist alla neelata, kui vanemad juba eakad – vanainimesed kipuvadki ju lapseks tagasi minema, koos kõigi jonnihoogude ja muuga, sellega tuleb lihtsalt arvestada. On asju, mis ei muutu. Ega aias maasse löödud raudkangile ka lehed selga kasva, ükskõik kui hoolega seda kastad. Nii tulekski neid asju võtta ja leida enda jaoks talutav kesktee. Vaenamine ei ole lahendus ja suhete igasugust katkestamist pean ma võimalikuks ainult kapitaalsete alkohoolikutega, kes ise on selle tee valinud – ei pea teised kõik koos nendega põhja käima.

 

 

+1
-4
Please wait...

Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )


Esileht Pereelu ja suhted suhted emaga ja depressioon