Veelkord kinnitab see mu veendumust, et kooselu saab alata ainult ja alati koos ühise eluaseme soetamisega. Mitte mingi teine variant lõppkokkuvõttes ei tööta.
Nii on. Aga kuna paljudel pole võimalik oma osa ca 400 000 eurost maksta, kus juba viisaka kinnisvara hinnad on, siis kolitakse rikkama poole juurde.
Aga kuna paljudel pole võimalik oma osa ca 400 000 eurost maksta, kus juba viisaka kinnisvara hinnad on, siis kolitakse rikkama poole juurde.
Ja siis halatakse, et mees nõuab seda ja teist. Lastega koos ei soovita üldse mehe juurde kolida. Läheb ütlemiseks nagunii.
Igal vanemal on oma viis lapsi kasvatada ja oma isikupärane moodus need ära rikkuda. Kahjuks või õnneks sina nende laste eest ei vastuta ega ole nende vanem, seega pole sul ka erilist sõnaõigust. Eeldatavasti on neil isa olemas ja neil kahel on oma laste kasvatamise kohustus ja kui see on emateenija mängimine, siis nii on. Mingi “mina kasvatan oma lapsi teistmoodi” ei päde teise pere peal küll mitte- tee sina nagu soovid oma lastega. Nagu näha, sinu konstruktiivset kriitikat ei ole hinnatud, seega pole sul midagi rohkemat vajadust ega õigust ette võtta. Ema ise saab ainult olla see, kes midagi muudab ja ette võtab antud olukorras. Ja lapsed on täpselt nii laisad kui neil lastakse olla. Kui on lohed, no eks elu õpetab mingil hetkel.
Tsiteerides klaaasikudi: kärgpere on okse. On tõesti ja teemaalgataja olukord on veel ülileebe võrreldes kõikide jamadega, mis võivad ette tulla.
klaaasikudi
klassikuid… no anna kannatust!
Olen teemaalgataja. Laste isa pole nende elus osalenud ja neid on kasvatanud ainult ema. Enda vanemate laste kasvatamises osalesin ise 100% , noorim elab oma emaga ja käib nv minu juures. Tänaseks elame ühiselt ostetud kodus ja seega probleem eriti fookusesse kerkinud. Ma pole tähenärija ega pedant, aga kui näiteks kraanikausis, mis asub nõudepesumasina kõrval, on 5(!) ühe lapse pandud pähklivõist nuga ja see tundub kõigile peale minu ok, siis ongi jama majas. Ma ei tee vahet enda ja tema lastel, mida nad teevad oma tubades, pole minu mure. Aga kui ühiskasutatavad ruumid on ära prahistatud, siis eirata seda on raske.
Olen teemaalgataja. Laste isa pole nende elus osalenud ja neid on kasvatanud ainult ema. Enda vanemate laste kasvatamises osalesin ise 100% , noorim elab oma emaga ja käib nv minu juures. Tänaseks elame ühiselt ostetud kodus ja seega probleem eriti fookusesse kerkinud. Ma pole tähenärija ega pedant, aga kui näiteks kraanikausis, mis asub nõudepesumasina kõrval, on 5(!) ühe lapse pandud pähklivõist nuga ja see tundub kõigile peale minu ok, siis ongi jama majas. Ma ei tee vahet enda ja tema lastel, mida nad teevad oma tubades, pole minu mure. Aga kui ühiskasutatavad ruumid on ära prahistatud, siis eirata seda on raske.
Vabandust, ei oska sulle nõu anda, aga tänud sulle ülevaate eest, milline on päris elu kärgperes. Praegu tunnen, et mul on oma visiitsuhtes nii hea olla. Absoluutselt ei taluks, et mingi mees läheks mu kodus närvi pähklivõise noa või krõpsupuru pärast ja tekitaks mõtetuid tülisid. Mul on nii hea rahulik oma lastega kolmekesi.
Kärgperes elamine nõuab suurt kannatlikkust, leplikkust, aktsepteerimist.
Olen teemaalgataja. Laste isa pole nende elus osalenud ja neid on kasvatanud ainult ema. Enda vanemate laste kasvatamises osalesin ise 100% , noorim elab oma emaga ja käib nv minu juures. Tänaseks elame ühiselt ostetud kodus ja seega probleem eriti fookusesse kerkinud. Ma pole tähenärija ega pedant, aga kui näiteks kraanikausis, mis asub nõudepesumasina kõrval, on 5(!) ühe lapse pandud pähklivõist nuga ja see tundub kõigile peale minu ok, siis ongi jama majas. Ma ei tee vahet enda ja tema lastel, mida nad teevad oma tubades, pole minu mure. Aga kui ühiskasutatavad ruumid on ära prahistatud, siis eirata seda on raske.
Vabandust, ei oska sulle nõu anda, aga tänud sulle ülevaate eest, milline on päris elu kärgperes. Praegu tunnen, et mul on oma visiitsuhtes nii hea olla. Absoluutselt ei taluks, et mingi mees läheks mu kodus närvi pähklivõise noa või krõpsupuru pärast ja tekitaks mõtetuid tülisid. Mul on nii hea rahulik oma lastega kolmekesi.
Kärgperes elamine nõuab suurt kannatlikkust, leplikkust, aktsepteerimist.
Jutt ei käi mõnest purust ja ühest noast kraanikausis. See näide oli toodud ilmestamaks valitsevat mõttelaadi. Kui sa teed viis saia, kõigi jaoks võtad uue noa, sest eelmise olid kraanikaussi visanud ja ja jätad südamerahus kõik sinna vedelema selmet nõudepesumasinasse panna ja tead, et keegi koristab need sealt ära ning nii ongi, siis on minu silmis midagi päris valesti.
Kuna tegu on ühiselt ostetud koduga ja minu silmis pole ok laste ema moodi vaikides ja automaatselt pidevalt teismeliste laiali pillutatud sodi kokku korjata ja senised katsed sel teemal midagi muuta on lõppenud tüliga, siis ongi mõistus otsas.
Kooselu on kompromisside kunst.
Laste ema ilmselt lähtub laste kasvatamisel põhimõttest: “Vali oma lahinguid” ehk iga pisiasja pärast pole mõtet näägutada. Varasema näite puhul – kui see nuga juba kraanikaussi jõuab, on olulord oluliselt parem kui siis, kui neid räpaseid nuge peaks mööda erinevaid köögi tasapindu (või laste tubasid) taga ajama. Nugade ise nõudepesumasinasse ladumine nõuab väiksemat pingutust, kui noad kraanikaussi jätnud lapse isiku tuvastamine, tema kööki toimetamine ja nugasid masinasse laduma motiveerimine. Seega lihtsam on see töö ise ära teha.
Kui sind see olukord ikkagi häirib, siis pead sa naisega maha istuma ja rääkima, mis sind häirib ja miks sind häirib. Seejuures see, et ema laste eest tööd ära teeb, ei ole ok häiring. Aga on ok öelda, et sinu jaoks pole pool päeva kraanikausis vedelevad noad ok, kui sa samal ajal kraanikaussi millekski (nt toiduvalmistamiseks) kasutada soovid. Siis ongi naise valik, kas ta võtab selle probleemi lastega teemaks või hoolitseb ise selle eest, et need noad enne kraanikausist kaoks, kui sina neile peale satud. Ja nii on absoluutselt iga asjaga – krõpsupuru diivanil, must pesu vannitoa põrandal, mustad nõud laste tubades – kokkulepete küsimus, kas koristab ema ise või paneb lapsed koristama või keelab lastel toiduga köögilauast kaugemale minna.
Kui te omavahel mõistlikule kokkuleppele ei jõua, siis paraku nii ongi, et kooselu sellisel kujul ei suju ja ehk peaks mõnda aega eraldi proovima, mõistmaks kas armastus on piisavalt suur, et mõnes asjas partneri soovidele vastu tulla.
Kooselu on kompromisside kunst.
Laste ema ilmselt lähtub laste kasvatamisel põhimõttest: “Vali oma lahinguid” ehk iga pisiasja pärast pole mõtet näägutada. Varasema näite puhul – kui see nuga juba kraanikaussi jõuab, on olulord oluliselt parem kui siis, kui neid räpaseid nuge peaks mööda erinevaid köögi tasapindu (või laste tubasid) taga ajama. Nugade ise nõudepesumasinasse ladumine nõuab väiksemat pingutust, kui noad kraanikaussi jätnud lapse isiku tuvastamine, tema kööki toimetamine ja nugasid masinasse laduma motiveerimine. Seega lihtsam on see töö ise ära teha.
Kui sind see olukord ikkagi häirib, siis pead sa naisega maha istuma ja rääkima, mis sind häirib ja miks sind häirib. Seejuures see, et ema laste eest tööd ära teeb, ei ole ok häiring. Aga on ok öelda, et sinu jaoks pole pool päeva kraanikausis vedelevad noad ok, kui sa samal ajal kraanikaussi millekski (nt toiduvalmistamiseks) kasutada soovid. Siis ongi naise valik, kas ta võtab selle probleemi lastega teemaks või hoolitseb ise selle eest, et need noad enne kraanikausist kaoks, kui sina neile peale satud. Ja nii on absoluutselt iga asjaga – krõpsupuru diivanil, must pesu vannitoa põrandal, mustad nõud laste tubades – kokkulepete küsimus, kas koristab ema ise või paneb lapsed koristama või keelab lastel toiduga köögilauast kaugemale minna.
Kui te omavahel mõistlikule kokkuleppele ei jõua, siis paraku nii ongi, et kooselu sellisel kujul ei suju ja ehk peaks mõnda aega eraldi proovima, mõistmaks kas armastus on piisavalt suur, et mõnes asjas partneri soovidele vastu tulla.
Siin paraku on nii, et mitte ei valita lahinguid vaid neid pole olnudki. Ilmselt on mul lihtsam tagasi tõmmata ja olla ise sama chill mõnda aega ja vaadata, mis juhtuma hakkab.
Kui vaadata neid täna tööturule jõudvaid abituid ja saamatuid noori, kuulata lugusid naistest, kes on saanud mehe näol veel ühe lapse ja samas ise neid emadena kasvatatada selliseks, siis…
Kaua te siis koos olete nüüd elanud? Ja miks üldse pidite kokku kolima?
Ma pole tähenärija ega pedant, aga kui näiteks kraanikausis, mis asub nõudepesumasina kõrval, on 5(!) ühe lapse pandud pähklivõist nuga ja see tundub kõigile peale minu ok, siis ongi jama majas. Ma ei tee vahet enda ja tema lastel, mida nad teevad oma tubades, pole minu mure. Aga kui ühiskasutatavad ruumid on ära prahistatud, siis eirata seda on raske.
Oled ju küll tähenärija ja pedant ja teed lastel vahet. Meie peres juhtub ka seda, et lapsed asju laiali jätavad. Aga laste isa ei hakka ju tegema Perekooli teemat, et ema on lapsed ära hellitanud. Muidugi lastele räägitakse iga jumala päev selliseid asju, aga ikka teevad. Üks ei tee mitte kunagi, teisel läheb see asjade ärapaneku jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Aga laste pärisisa ei hakka ju mind koju ootama, et ma lapse järelt asjad ära paneks ja tema käest vabandust paluks või ma ei tea, mis sina ootad, et see naine teeks.
Ma pole tähenärija ega pedant, aga kui näiteks kraanikausis, mis asub nõudepesumasina kõrval, on 5(!) ühe lapse pandud pähklivõist nuga ja see tundub kõigile peale minu ok, siis ongi jama majas. Ma ei tee vahet enda ja tema lastel, mida nad teevad oma tubades, pole minu mure. Aga kui ühiskasutatavad ruumid on ära prahistatud, siis eirata seda on raske.
Siis ütled sellele lapsele, et ole hea, pane noad masinasse. Ütleb see, keda häirib. Lapsed elavad teie kodus ning peavad teie mõlema sõna kuulama.
Need, kes TA süüdistavad, kas teie jaoks OK, et lapsed jätavad kasutatud nõud lohakile? Küsimus ei ole selles, et kes seda märkab – vaid selles, et lapsed peavad õppima kodu korras hoidma. Tegu ei ole pedantsusega, kui nõutakse, et nõud pannakse nõupesumasinasse, mitte ei jäeta kraanikaussi vedelema. Minu jaoks ei ole see ka OK ja lastele teeks märkuse ning käsiks kraanikausist nõudekasse tõsta.
Need, kes TA süüdistavad, kas teie jaoks OK, et lapsed jätavad kasutatud nõud lohakile? Küsimus ei ole selles, et kes seda märkab – vaid selles, et lapsed peavad õppima kodu korras hoidma. Tegu ei ole pedantsusega, kui nõutakse, et nõud pannakse nõupesumasinasse, mitte ei jäeta kraanikaussi vedelema. Minu jaoks ei ole see ka OK ja lastele teeks märkuse ning käsiks kraanikausist nõudekasse tõsta.
Ei ole okei, kuid jutt oli sellest, et see pole mingi ainulaadne ainult kärgperele omane olukord, aga kärgperes hakatakse sellepärast vahutama ja süüdistama, et lapsed ära hellitatud. Osad lapsed ongi lohakamad ja neile tulebki ilusti kogu aeg meelde tuletada, mitte sellest mingit draamat üles kiskuda. Mina näen küll, et üsna pahatahtlikult süüdistatakse naist ja lapsi. Oma laste puhul samas olukorras inimene sama asja nii traagiliselt ei näe. Ja miks sina kirjutad nii agressiivselt, et tehakse märkus? Ei tehta märkus, vaid öeldakse ilusti, et kuule, sa unustasid mingi asja sinna, kas saaksid ära panna. Mu mees on ka üsna lohakas, ma ei tee talle sellepärast teravas toonis märkusi ja ei KÄSI teda.
Need, kes TA süüdistavad, kas teie jaoks OK, et lapsed jätavad kasutatud nõud lohakile? Küsimus ei ole selles, et kes seda märkab – vaid selles, et lapsed peavad õppima kodu korras hoidma. Tegu ei ole pedantsusega, kui nõutakse, et nõud pannakse nõupesumasinasse, mitte ei jäeta kraanikaussi vedelema. Minu jaoks ei ole see ka OK ja lastele teeks märkuse ning käsiks kraanikausist nõudekasse tõsta.
Ei ole okei, kuid jutt oli sellest, et see pole mingi ainulaadne ainult kärgperele omane olukord, aga kärgperes hakatakse sellepärast vahutama ja süüdistama, et lapsed ära hellitatud. Osad lapsed ongi lohakamad ja neile tulebki ilusti kogu aeg meelde tuletada, mitte sellest mingit draamat üles kiskuda. Mina näen küll, et üsna pahatahtlikult süüdistatakse naist ja lapsi. Oma laste puhul samas olukorras inimene sama asja nii traagiliselt ei näe. Ja miks sina kirjutad nii agressiivselt, et tehakse märkus? Ei tehta märkus, vaid öeldakse ilusti, et kuule, sa unustasid mingi asja sinna, kas saaksid ära panna. Mu mees on ka üsna lohakas, ma ei tee talle sellepärast teravas toonis märkusi ja ei KÄSI teda.
Just nimelt. Mina näen ka siin seda, et TA jutust kumab läbi, et tema ise ei taha kasvatusprotsessi sekkuda, ehk siis tema ei ütle naise lapsele, et ole hea, pane nuga masinasse või palun, kas saad prügi välja viia, vaid tahaks hakata naise käitumist muutma. Aga nagu teada on, siis teist inimest muuta ei saa, sinna on juba konflikt sisse kirjutatud, kui hakkad naiselele etteheiteid tegema, et ta kasvatab oma lapsi valesti. Selle asemel, et proovida teist inimest muuta, võiks ise näidata eeskuju.
Ehk siis tõesti, see keda häirib, see ütleb lapsele, et palun tee mingi asi ära. Sõbralikult, viisakalt. Siis ehk hakkab naisele ka see külge
Jään siiski selle juurde, et ma pole pedant. Enda lastele tegin varakult selgeks, et kodus teenijaid pole ning ema ja isa pole samuti teenidav pool. Enda tubades lasin neil olla nagu nad soovisid. Kui mustad nõud jõudsid nõudepesumasina asemel kraanikaussi kuhja ja ilusasti rääkimine ei aidanud, siis süüa lihtsalt ei teinud ja paari korraga asi lahenes. Jutt käib siin teismelistest. Elementaarne enda järelt sodi kokku korjamine ja teistega arvestamine. Ma pole sekkunud naise laste kasvatamisse. Küll aga olen püüdnud võtta seda temaga jutuks. Et lapsed pole enam pisikesed ja ema ning vanaema ei peaks nende järelt pidevalt kasima. Et mida nad ellu kaasa nii võtavad ja mida enda lastele edasi annavad?
Teiseks tekkis dilemma, et kui minu laps eelmisest elust on meil, siis kas talle tekivad topeltstandardid? Kodus on ühtviisi ja meil võib sarnaselt teistega kõik vedelema jätta?
Ma pole sekkunud naise laste kasvatamisse. Küll aga olen püüdnud võtta seda temaga jutuks. Et lapsed pole enam pisikesed ja ema ning vanaema ei peaks nende järelt pidevalt kasima. Et mida nad ellu kaasa nii võtavad ja mida enda lastele edasi annavad?
Kui lapsed elavad sinu katuse all, pead sekkuma.
Eks need erinevad arusaamad (eelnev kasvatsustiil, praegune koostöö) tuleb, nagu tavaliseski peres, omavahel läbi rääkida ja tasapisi leida ehk koostööna (mitte kindlasti etteeitena ja süüdistamisena) kompromisslahendus.
Mulle on ka mehe sõbra poolt ette heidetud, et teen liiga palju ehk oma lapse heaks. Aga tean, et tema pereelus on see ka aeg-ajalt “probleemiks”, kui naine nende ühist last ehk aitab. Olgu see õppimises või muus ja tema last aitab tema naine tegelikult samamoodi ja tegelikult ootaks mehelt samamoodi rohkem peresisiest üksteise toetust lihtsalt üksteise abistamise pärast. Meest ennast polegi lapsepõlves ka aidatud ning tema jaoks see võõras nö näha ja keerulisem ka ise seda teistele teha, pakkuda. Samoodi saab nö kohustusi jooksvalt ja abistamisena ette suunata ja ka koos tehes, mitte ilmtingimata antud ainult range nõudmsiega nö kellaajalise täpsusega kohustuste täitmise nimekiri vms.
Mis tähendab laste (tegemiste) eelistus? Ma siiski ka sätin söögitegemise õhtuks, kuigi tean, et mees ja ise süüa juskui ei tahakski (või söime jääkidest kõhu täis), aga laps tuleb trennist ja kõht on tühi. Absurdne on nõuda, et teismeline teeks veel ise õhtul söögi valmis (kui tal veel õhtul koolitöid õppida) ja ise läheks mehega välja mehe soovil aega veetma. Või nõuaks teismeliselt oma nõude pesu, kuigi tal vaja veel õppida ning mina ja mees vaataks samal ajal koos televiisorit. Pigem pesen ise nõud ja lasen lapsel õppida ja ehk ka tööpäeva õhtul ka puhata (ehk minguil määral teenindan) ning kodused toimetused jagan mehega (kes teeb millal süüa vms), sest meil on tegelikult tööpäeva õhtu muudest kohustustest vabam.
Kui see naine on oma lastele olnudki nö siimaani ainuke tugi lapsevanemana, siis ilmselt ei käigi nii, et järksu kohe pereelus lastega tegemisi, olemisi eelistatakse mehega tegemistele, olekutele. Igasugused end ära tegemised on ilmselt ka väja kujunenud selliselt, et saab kiiremini ja tehtud vms. Oleks ehk aeg ise ka koos elades nö kohustusi naiselt kõigepealt natuke enda peale võtta ja alles siis ka koos nö lastele midagi ka delegeerida. Midagi on ilmselt ka mehe tegemistes pereelus võimalik muuta paremuse poole, sest mehe kaks eelnevat lastega peret´mingil põhjusel ikkagi laiali läinud.
Ehk on siin kirjutatust tekkinud valesti mõistmine? Ma ei ei süüdista oma naist milleski. Ta on olnud väga tugev naine ja hea ema ning üksi suurepäraselt hakkama saanud. Lastel ei ole ka mitte midagi viga. Olen püüdnud temaga senini kõigest rääkida nendel teemadel. Ise võtan aktiivselt kodustest toimingutest osa nii koristamise kui ka toidu tegemise näol. Aga kui iga kord töölt tulles kööki astudes sama pilt on, siis teeb nõutuks. Kui olen naiselt küsinud, et mis tema meelest muutub, kui ta ise automaatselt kõik iga päev ära koristab ja teismelised ei tunnetagi, et see ei peaks nii olema, siis on olnud pinge õhus. Teemat püstitades ei teinud ma kellegi suunas etteheiteid vaid küsisin kõrvalseisjate pilgu läbi nõu. Et kas mina olen liiga nõudlik või peabki nii olema.
Ehk on siin kirjutatust tekkinud valesti mõistmine? Ma ei ei süüdista oma naist milleski. Ta on olnud väga tugev naine ja hea ema ning üksi suurepäraselt hakkama saanud. Lastel ei ole ka mitte midagi viga. Olen püüdnud temaga senini kõigest rääkida nendel teemadel. Ise võtan aktiivselt kodustest toimingutest osa nii koristamise kui ka toidu tegemise näol. Aga kui iga kord töölt tulles kööki astudes sama pilt on, siis teeb nõutuks. Kui olen naiselt küsinud, et mis tema meelest muutub, kui ta ise automaatselt kõik iga päev ära koristab ja teismelised ei tunnetagi, et see ei peaks nii olema, siis on olnud pinge õhus. Teemat püstitades ei teinud ma kellegi suunas etteheiteid vaid küsisin kõrvalseisjate pilgu läbi nõu. Et kas mina olen liiga nõudlik või peabki nii olema.
Minu jaoks tundud ikka suht karmi ja nõudliku olemisega mees. Sellised kasvatusvõtted, et kui nõusid masinasse ei pane, siis süüa ei tee – minu jaoks karmid võtted.
Ma vist ka tunduksin sellise teenindava emana, aga minu põhimõtted on samad, nagu siin ühel eespool kirjutanul. Ma näen, kui pikad ja rasked on teismelise päevad, lisaks veel õhtused õppimiskohustused. Ei noki nendega pisiasjade pärast, pigem teen mõned asjad ise rohkem. Minu tööpäevad ei ole väga väsitavad. Neil on ka omad kohustused, nt poiss tassib puid tuppa ja niidab muru.
Minul oli ka teismelisena väga vähe koduseid kohustusi, aga ega sellepärast minust lohe ei kasvanud. Iseseisvalt elama asudes hakkasin kõike ise tegema.
Arutlen siin endamisi ja olen suht nõutu. Olen loonud suhte ja elan ka koos minu jaoks imetoreda naisega, kellel on eelmisest suhtest kaks last. Kõik tundub tore ja üldine läbisaamine on omavahel hea. Aga… Mind on hakanud aina enam häirima mõned asjad, mille mõistmiseks soovin erinevaid arvamusi. Nimelt on minu partner pikalt üksi elades ja minu nägemuses ka lastele varasemalt osaks saanu korvamiseks liialt hoolitsev ja kohati nagu teenija lastele. Mina ise kasvasin teistsuguses keskkonnas ja ka oma lapsi kasvatasin vaimus, et lapsed koristavad enda järelt ise, nende soovid pole alati esmajärjekorras täitmiseks ning nad ei asetse peremudelis esimesel kohal. Olen püüdnud seda ka selgitada partnerile, et minu jaoks on see võõras ja kohati vastuvõetamatu, kui teismelistel on palju vabadust, aga vähe kohustusi. Tavaliselt on selle tulemuseks konflikt. Olen püüdnud endasse süübida, et kas viga on minus, minu autoritaarsuses või ongi ok pidevalt teismeliste järele koristada, ise prügi välja viia ja laste huve kiirelt endale prioriteediks seada. Veidi nõutuks teeb see, kuna oma lastele sean teistsugused nõudmised. Kuidas need asjad paika loksutada?
Kas te siis suhelda ei suuda, et siin sellist asja pead arutama. Sul ei ole peret. Pere tähendab võimalust rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Mitte stiilis sina ütled ja partner ei kuula, vaid sina räägid ja jäta teisele oma vabaduse teha edasi või teha muutus. Sina tahad teada, kuidas meie annaks sulle nõu, kuidas sina saaks oma tahtmise ? Palun – räägi OMA naisega. Ja räägi mitte võimu positsioonil vaid partneri positsioonilt.
Arutlen siin endamisi ja olen suht nõutu. Olen loonud suhte ja elan ka koos minu jaoks imetoreda naisega, kellel on eelmisest suhtest kaks last. Kõik tundub tore ja üldine läbisaamine on omavahel hea. Aga… Mind on hakanud aina enam häirima mõned asjad, mille mõistmiseks soovin erinevaid arvamusi. Nimelt on minu partner pikalt üksi elades ja minu nägemuses ka lastele varasemalt osaks saanu korvamiseks liialt hoolitsev ja kohati nagu teenija lastele. Mina ise kasvasin teistsuguses keskkonnas ja ka oma lapsi kasvatasin vaimus, et lapsed koristavad enda järelt ise, nende soovid pole alati esmajärjekorras täitmiseks ning nad ei asetse peremudelis esimesel kohal. Olen püüdnud seda ka selgitada partnerile, et minu jaoks on see võõras ja kohati vastuvõetamatu, kui teismelistel on palju vabadust, aga vähe kohustusi. Tavaliselt on selle tulemuseks konflikt. Olen püüdnud endasse süübida, et kas viga on minus, minu autoritaarsuses või ongi ok pidevalt teismeliste järele koristada, ise prügi välja viia ja laste huve kiirelt endale prioriteediks seada. Veidi nõutuks teeb see, kuna oma lastele sean teistsugused nõudmised. Kuidas need asjad paika loksutada?
Kas te siis suhelda ei suuda, et siin sellist asja pead arutama. Sul ei ole peret. Pere tähendab võimalust rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Mitte stiilis sina ütled ja partner ei kuula, vaid sina räägid ja jäta teisele oma vabaduse teha edasi või teha muutus. Sina tahad teada, kuidas meie annaks sulle nõu, kuidas sina saaks oma tahtmise ? Palun – räägi OMA naisega. Ja räägi mitte võimu positsioonil vaid partneri positsioonilt.
Täiesti mööda🙂 Ma soovin neutraalset arvamust ja ütlesin ka kohe, et võibolla eksin hoopis mina. Iseenda peegeldus… Ja olen hakanud mõtlema, et teil võib õigus olla.
Minu arust on tegemist täiesti tavaliste teismelistega, nad kõik on laisad. Ise olin ka samas vanuses. Kasvatustöö nendega ju käib alles.
Mul on ka mehega kahepeale 3 poissi. Ainult, et vastupidi, tema vanim poeg käib meil juba üsna väiksest peale. Ja ma ei ole kunagi endale sellest probleemi teinud. Olen teda alati kasvatanud nii nagu kasvataks enda lapsi. Tänaseks on ta teismeline ja kujutad ette, ikka tuleb talle meelde tuletada laga koristamist aeg ajalt või seda, et toogu oma hunnik musti riideid, ma panen pessu. Aga seda ma pole kunagi aktsepteerinud, et mina mingi ainus koristajatädi olen. Pealegi, mis eeskuju see mu noorematele annaks, kui vanemal lubatakse lagastada ja nemad peavad koristama. Ei. Kõigile kehtivad ühed reeglid. Ehk mida ma tahan öelda, on see, et võta julgelt sõna ja palu lastel koristada. Lihtlausetega ja sõbralikult. Ole kena pane need noad kraanikausist nõudekasse, ole kena vii oma kruus nõudekasse, ole kena võta tolmuimeja ja tõmba siit põrandalt küpsisepuru ära. Ja ei, ma ei arva, et sa selliste nõudmistega kuidagi üle piiri astuks või ilgelt sekkuks sedasi “kasvatamisesse”. See on sinu kodu ja ühiskasutatavatel pindadel peab kõigil hea olema. Kui virinat tuleb, siis saadki lastele saata hoopis minasõnumi. Ütledki, et tead, ma ei nõua koristamist virisemise pärast vaid sellepärast, et mul on siin köögis/laua taga/põrandal halb olla, kui siin see x asi vedeleb. Ja see on ka tegelikult tõde ju nagu ma aru olen saanud. Ja siis on vastupidi, kui naisel on sellega probleem, et sina palud lastelt elementaarset korda, siis peab tema sellest rääkima tulema. Ja ma isiklikult arvan, et sellisel juhul on tal ikka päris raske enda seisukohta kaitsta, et miks ta üldse elementaarset korda lastelt ei nõua ja kusjuures eeldab veel seda ka, et sina laste järelt samamoodi koristaks. Aga! Panen veel südamele – ära liiga äkki ka 100% kannapööret tee, soovitan ükshaaval ja vaikselt reegleid juurutama hakata, kui need seni on üldse puudunud. Ja kui tuleb täielik protest kõige vastu laste poolt, siis võta hoopis kätte ja kutsu kokku pere koosolek. Siis saavad kõik sõna ja lase ka lastel endil lahendusi välja pakkuda, kõik tahavad ju lõpuks, et nende arvamusega arvestatakse ning tunda, et nad on olulised. Eriti teismelised 🙂 Kuid samas, peab kõigil siiski oma kodus hea olla olema.
Kui lapsi polegi harjutatud maast-madalast kodutöödega (ka kaheaastane saab oma plasttaldrikut kuivatada või mõne õuna pesta vms), siis on raske seda nullist äkki nõudma hakata ja lastel leppida, et ei lasta enam lohetseda, vastuseis on paratamatu ja loomulik. Aga kui ema ei näe vajadust midagi muuta, siis midagi ei muutu. Mis te ostsite ühise kinnivaa suure hurraaga, ilma et oleks proovinud perena üldse koos elada või pikkamööda hakkavad asjad närvidele käima ja kui pikalt siis elate koos? Kui teismelised, siis lähevad mõne aasta pärast vast kodust õppima jms.
Minu meelest täiesti normaalsed soovid. Ühe katuse all kehtigu ühesugused reeglid. Ausalt, mind ajaks need noad ka pöördesse, olgu omad v partneri lapsed. Paraku on mu enda omadki sellised, et oeh – toit saab tehtud, aga panni pesku ema. Mind ajab lihtsalt marru, kui panni kraanikausis näen 🙂 Ja mingi aeg tasus kadunud tasse ja taldrikuid nende voodite alt otsida. Mina kasvasin puhtusefriigist emaga, olen püüdnud enda omadega ka leebem olla, aga ei maksa 🙂 Jõudu!
Mind ajab lihtsalt marru, kui panni kraanikausis näen
Aga mõtle järele, kas tasub iga jumala kord niimoodi vahutada sellise tühise asja pärast. Mu ema oli selline hirmus marutaja. Tuli koju ja sõimas lihtsalt terve perekonna läbi, sest tema jaoks ei olnud nad piisavalt korralikud. Nüüd elab uhkes üksinduses oma korras kodus, ega keegi ei riski sellise jubeda asjaga, et viib sinna mõne lapselapse, kes toa sassi ajab.
Paljud teist kirjutaks siin hoopis teisel toonil, kui sood oleks vahetuses. Kui naine oleks see, kes koduse korra ja hoolimatute teismelistega hädas ja mees see, kes pubekaid korrale kutsuma ei vaevu.
Kui naine oleks see, kes koduse korra ja hoolimatute teismelistega hädas ja mees see, kes pubekaid korrale kutsuma ei vaevu.
Kui asi oleks nii, nagu praegusel juhul, et see mees, kes korda ei nõua, ise kõik nagunii ära koristab, mitte see hädaldav naine, siis ilmselt poleks mitte mingisugust kisa. Ilmselt naine ei hakkaks õiendama, kui mehe lapsed teevad segadust, mida mees ise koristab. Asi oleks teine, kui naise kaela asi jääks, aga praegusel juhul pole ju sellest juttu.
Olen ka üks ema, kes sõna otseses mõttes peab ära kannatama kui mehe poeg tuleb meile ning lagastab meie ühist kodu. Aastaid tagasi mulle öeldi, et ära sekku – hoidsin eemale. Nüüd aastaid hiljem olen olukorras kus ma seda poissi ei kannata enam silma otsas ka. Igakord kui ta meile tuleb siis mul on tunne, et võta rahusti sisse või mine kodunt minema.
Toon siis näiteid mis meie kodus toimub. Peale vetsus käimist on triibud potis (pea alati), hambaid pestakse nii, et terve valamu, segisti ja sein on vett täis. Süüakse nägupidi taldrikus ja osaliselt näppudega, toit kukub pidevalt maha, seda hõõrutakse kas siis köögist võetud rätiga või t-särgi või sokiga. Pidevalt häälitsetakse ning filmi vaatamise ajal küsitakse ajubavasid küsimusi – mis temast saab, kus ta tuli, kes ta on – selle asemel, et võiks süveneda ja vaadata. Ammu enam ei suuda sama diivani peal olla, ole pigem oma toas ja vaatan eraldi filmi. Rääkimata ühiselt laua taga söömisest. Külla minnes kutsusvad teised poissi korrale, mitte tema isa. On veel näiteid vaja? Tegemist on siis 12 aastase lapsega. Koolipäevad on napilt kaheni – ei saaks öelda, et ei väsimus keelaks enda järel koristamist. Ma pigem ütleks, et siin on lapsevanema tegemata töö.
Minul on ka sama vana laps, aga kuidagi olen suutnud tema panna enda järgi koristama. Olen rääkinud, et see on meie kõigi kodu ja selleks ,et kõigil oleks hea olla siis peavad kõik panustama. Käin ka täiskohaga tööl, ei saa paraku koristaja olla ning sooviksin ka puhtasse koju tulla.
Aga mida mina pean siis nüüd tegema? Iga kord kui see laps meile tuleb, tõmban klapid pähe ja kannatan ära?
Olen rääkinud ka lapse isaga, tema tunneb aga süümekaid, et laps nii vähe temaga koos on ning üritab seda kompenseerida.
Kas tõesti peaksin lõhkuma ära selle mis siiani saavutatud ja leidma uue mehe? Või siis ootan veel mõned aastad lootuses, et ehk varsti laps piisavalt suur ja läheb oma elu peale? Seniks aga tõmban alati klapid pähe kui ta siin on ja võtan rahusti sisse.
Olen proovinud ka kunagi lapsega viisakalt rääkida ja teda suunata aga nagu hane selga vesi..
