Esileht Pereelu ja suhted Suhted kärgperes

Näitan 14 postitust - vahemik 61 kuni 74 (kokku 74 )

Teema: Suhted kärgperes

Postitas:
Kägu

Olen proovinud ka kunagi lapsega viisakalt rääkida ja teda suunata aga nagu hane selga vesi.. Rate this item:Submit Rating00

Kunagi? Iga jumala kord tuleb öelda. Inimesed, mis teil viga on?

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kunagi? Iga jumala kord tuleb öelda. Inimesed, mis teil viga on?

Ei saa ka aru. Mul on 13 aastane poiss, kellel on küll viisakad kombed, aga lohakas on ta ikkagi. Iga jumala päev ütlen talle: palun pese hambad ära, palun tee oma voodi ära, korista tuba ära, vabandust, sa unustasid oma klaasi diivanilauale, palun pane nõud nõudepesumasinasse. Siis käib siin kari poja sõpru, nendele ütlen ka, et meil süüakse noa ja kahvliga, kas saad nii süüa, et ei matsuta, palun korista enda järelt ära, palun ära jäta oma jalanõusid keset teed, keegi võib kukkuda jne, jne. Mitte ma ei vahuta omaette nurgas, et on tropid, keda ma pean siin kannatama.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ehk siis teoreetiliselt peaksin ikkagi teise inimese last kasvatama hakkama? Tegelikult on see ju tema vanemate töö.

Kui varasemalt poissi korrale kutsusin siis ta läks ema juurde ning ütles, et issi uus naine koguaeg kutsub korrale ja see talle ei sobi. Seejärel ema võttis isaga ühendust, et mis teil toimub seal, paluti mul kõrvale hoida 🙂

Eks see ju ikkagi on tema vanemate asi ja neid uusi väga ei austata. Kui need uued julgevad midagi öelda siis materdatakse kohe maha..

Ei saa öelda, et see alati nii, aga sooviksin südamele panna vanematele, et kuulake ka oma partnerit – lapsed oskavad tegelikult ka olla manipuleerivad ja olukordasid ära kasutada.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks see ju ikkagi on tema vanemate asi ja neid uusi väga ei austata. Kui need uued julgevad midagi öelda siis materdatakse kohe maha..

Aga teeni siis ära see austus. Sinu jutust kumab välja jälle pahameel ikka selle endise naise vastu ja eelarvamus tema lapse suhtes. Eks see ongi kahepoolne ja konflikt on siia sisse programmeeritud. Aga kui oled kärgperenduse endale valinud, tulebki olla leplik ja mõistev mõlemalt poolt. Hetkel pole ka sinu jutust mingit erilist mõistvust välja tulnud. Sa vihkad mehe last ja eksi ja sellepärast vaatad kogu olukorda kallutatult. Küsid nipsakalt, et miks sina pead teiste inimeste last kasvatama. Sellepärast peadki, et sa elad kodus, mis on ka sinu mehe lapse isa kodu ja ka see laps peaks kuuluma teie perekonda. Ta ei ole mingi suvaline võõras, nagu sina näid arvavat.

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tänaseks ütlen tõesti, et ma ei salli seda last enam. See on selle toreda kannatlikkuse tulemus. Kõigil on oma mõõdupuu, ka kõige kannatlikumatel.

 

Teemaalgatajale soovitaks siinkohal, et kindlasti ära tee seda viga mida mina tegin. Katsu ikka kohe algul kaaslasega rääkida ning kehtesta ennast endi kodus. Vastasel juhul oled sa peatselt üks seinamaal, keda ei kuulata ega austata.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tänaseks ütlen tõesti, et ma ei salli seda last enam. See on selle toreda kannatlikkuse tulemus. Kõigil on oma mõõdupuu, ka kõige kannatlikumatel.

Vaevalt küll, et su suur kannatlikkus on probleemi põhjuseks. Sa ei sobi kärgperenduseks, vihkad mehe last, kes peaks olema ka sinu perekond. Kui sa kaaslase lapsi ei salli, ei tule elust midagi mõistlikku välja ja sa oleks pidanud valima lasteta mehe. Mingit märtrit oma kodus pole vaja mängida, vaid ilusti rääkida ja ka vajadusel last kasvatada. Aga mitte (passiiv)agresiisvselt, vaid normaalselt ja heatahtlikult. Mina oma laste sõprade puhul ei puhise omaette, et miks mina pean võõraste inimeste lapsi kasvatama, vaid teen seda kindlalt ja mõistvalt, mingit probleemi pole sellest tulnud. Kui tegemist on veel sinu mehe lapsega, siis seda enam võiks normaalselt sekkuda, mitte last vihata. Sellest ei võida mitte keegi midagi, kannatavad sinu ja mehe suhted pluss sul on enda kodus halb olla. Mul on ka endal kogemus kärgperendusega olemas, oli suhe mehega, kellel oli laps, kes mind ei sallinud ja käitus ebaviisakalt. Mina sain sellest täiesti aru, sest ühelegi lapsele ei meeldi väga vanemate uued kaaslased, neile meeldiks, kui nende vanemad oleks koos. Olin kannatlik ja sõbralik, aga samas ütlesin viisakalt, kui laps minuga ebaviisakalt käitus, et nii pole ilus öelda. Poolehoiu saamisega läks aega, aga varsti hakkas laps minusse hästi suhtuma. Lapsed üldiselt ei hakka vastu, kui neil palutakse midagi teha, aga ainult siis, kui nendesse suhtutakse viisakalt ja sõbralikult. Sina seda ei tee, siis pole ka mingit paremat käitumist oodata. Kui sina ütled, et vihkad seda last, siis ta vihkab sind sajakordselt vastu ja käitub ekstra halvasti.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sa juba praegult nii täiega seda last vihkad, siis arvesta, et paar aastat kindlasti käib ta teie juures edasi. Ja kui juhtub emaga riidu minema, siis võib-olla kolib teie juurde sisse ka. Võid jäädagi sinna magamistuppa elama.

 

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Su enda laps elab teiega nagu aru saan. Ja on nunnu ja koristab, aga mehe laps on igavene põrsas, kes lagastab ja häälitseb. Kas poisid omavahel saavad läbi?

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ehk siis teoreetiliselt peaksin ikkagi teise inimese last kasvatama hakkama? Tegelikult on see ju tema vanemate töö.

what? Sa läksid ilmselt kellegi võõra inimese koju elama ka, et selline suhtumine. Mina ei kavatse oma kodus mingeid järeleandmisi teha. Edaspidises elus hangi oma kodu, siis nii lolli elu ja juttu ei aja ka.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgatajale soovitaks siinkohal, et kindlasti ära tee seda viga mida mina tegin. Katsu ikka kohe algul kaaslasega rääkida ning kehtesta ennast endi kodus. Vastasel juhul oled sa peatselt üks seinamaal, keda ei kuulata ega austata.

Oot-oot, et mees ikkagi kolis sinu majja ja sa lasid endale pähe istuda? Kuidas see võimalik on? Millest selline pask enesehinnang?

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgatajale soovitaks siinkohal, et kindlasti ära tee seda viga mida mina tegin. Katsu ikka kohe algul kaaslasega rääkida ning kehtesta ennast endi kodus. Vastasel juhul oled sa peatselt üks seinamaal, keda ei kuulata ega austata.

Vastupidi- kui lapsesse suhtuda eelarvamustevabalt, sõbralikult, mõistvalt, alguses jah vajadusel tagaplaanile hoides, aga mitte siiski lasta ignoreerida ja mitte unustada, et tema on ka üks seal elav täiskasvanu ja pereelu osa, siis pikapeale hakatakse aktsepteerima seda nii pere kui lapse poolt. Ise andsid arvatavasti igasuguse initsiatiivi köest ja jäi ainult kibestumine lapse suunas. Pole ime, et sellisest suhtest ei kasva mingit lähedust.

Kuidas teemaalgataja siis lastega suhtleb- nagu kasuisa või nagu ühes korteris ema voodis magav võõras mees, kes juhuslikult lapsega koridoris vahel kokku saab? “Kunagi ütlesin lapsele” ei kõla just väga kaasavalt, teil on uus pere, kus elavad lapsed, jah, mitte bioloogilised, aga sa saad neid õpetada ja suunata nagu iga täiskasvanu. Mingit issit ei pea mängima hakkama, aga koos elades tuleb teineteisega arvestada- kehtib igasuguste koosluste kohta, akates toanaabrist ühikas kuni võõraslapseni. Käskima ja paluma, nii et sind ka kuulatakse, saab hakata alles siis, kui sind autoriteedina aktsepteeritaks. Teismelistega on isegi lihastel vanematel raske seda savutada, uutel kasuvanematel seda enam. Aga kärgpere ei olegi kerge. Oleneb ka, kelle pinnal elate, kui kolisid naise juurde sisse, siis sry, sul on veel raskem midagi kehtestama hakata.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui endal laps(ed) suured, kas siis tasub üldse hakata kokku inimesega, kellel veel lapsed kodus elavad? Miks mitte vaadata sama suure või sarnase kohustustepagasiga inimest (kellel palju vaba aega, sissetulek ei kulu suures osas laste peale jmt)?

Arvan ka, et liiga keeruliseks muudetakse oma elu kärgperes, kus ühel partneritest on lapsed alles väikesed ja teisel juba suured ning elavad omaette. Samamoodi on kummaline, kui üks tahab saada lapsi ja valib endale teadlikult partneri, kellel on lapsed juba suured ja siis hakatakse punnitama ja survestama, et 40ndates või 50ndates ühist last saada. Lihtsam on variant, kui mõlemad on võrdses seisus, lapsi pole või on enam-vähem üheealised, sarnaste rõõmude ja muredega.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lihtsam on variant, kui mõlemad on võrdses seisus, lapsi pole või on enam-vähem üheealised, sarnaste rõõmude ja muredega.

Aga kui mees tahab nooremat naist saada, siis ju pole muud valikut, kui et ta enda lapsed on juba ammu suured, naise lapsed on väikesed, aga vaja veel ühist last ka. Tihtipeale pole sellel suurte laste omanikul mehel erilisi kasvatamiskogemusi olemaski, sest on sujuvalt ühest perest teise liigutud ja lastekasvatamisega on minevikus tegelenud rohkem nagu naine. Ja kui suhted pole niigi kiita nende olemasolevate väiksemat sorti lastega või teismelistega ja juurde saadakse veel ühine laps, siis pööravad need olemasolevad lapsed tavaliselt päris ära ja terve elu on suhteliselt põrgu. Ja siin eriti ei aita käsutamine, et lapsed harjugu ära ja asi vask.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgatajale soovitaks siinkohal, et kindlasti ära tee seda viga mida mina tegin. Katsu ikka kohe algul kaaslasega rääkida ning kehtesta ennast endi kodus. Vastasel juhul oled sa peatselt üks seinamaal, keda ei kuulata ega austata.

Vastupidi- kui lapsesse suhtuda eelarvamustevabalt, sõbralikult, mõistvalt, alguses jah vajadusel tagaplaanile hoides, aga mitte siiski lasta ignoreerida ja mitte unustada, et tema on ka üks seal elav täiskasvanu ja pereelu osa, siis pikapeale hakatakse aktsepteerima seda nii pere kui lapse poolt. Ise andsid arvatavasti igasuguse initsiatiivi köest ja jäi ainult kibestumine lapse suunas. Pole ime, et sellisest suhtest ei kasva mingit lähedust.

Kuidas teemaalgataja siis lastega suhtleb- nagu kasuisa või nagu ühes korteris ema voodis magav võõras mees, kes juhuslikult lapsega koridoris vahel kokku saab? “Kunagi ütlesin lapsele” ei kõla just väga kaasavalt, teil on uus pere, kus elavad lapsed, jah, mitte bioloogilised, aga sa saad neid õpetada ja suunata nagu iga täiskasvanu. Mingit issit ei pea mängima hakkama, aga koos elades tuleb teineteisega arvestada- kehtib igasuguste koosluste kohta, akates toanaabrist ühikas kuni võõraslapseni. Käskima ja paluma, nii et sind ka kuulatakse, saab hakata alles siis, kui sind autoriteedina aktsepteeritaks. Teismelistega on isegi lihastel vanematel raske seda savutada, uutel kasuvanematel seda enam. Aga kärgpere ei olegi kerge. Oleneb ka, kelle pinnal elate, kui kolisid naise juurde sisse, siis sry, sul on veel raskem midagi kehtestama hakata.

Nagu mainisin, elame ühisel pinnal. Lastega suhtlen nagu täiskasvanu ja pere liige. Probleem pole ju selles, et neid poleks võmalik suunata enda järelt koristama vaid selles, et laste ema ei näe probleemi seda ise teha. Kuna mõlemil on omad tegemised, siis tihtipeale juhtub nii, et mina jõuan segamini koju ja siis ongi kaks varianti – jätan nagu on ja laste ema koristab tulles ise või lasen lastel korda teha. Viimase variandi puhul jõuamegi teema algusesse ja on pinged õhus. Ise koristan terves elamises aktiivselt ja seetõttu tundubki mulle vastuvõetamatu selline asjade korraldus.

0
0
Please wait...

Näitan 14 postitust - vahemik 61 kuni 74 (kokku 74 )


Esileht Pereelu ja suhted Suhted kärgperes