Teema: Suhted sugulastega pingelised

Oled sa lapselaps või üks nendest tütardest? Väga raske on aru saada kas oled üks nendest tütardest, lihtsalt räägid kohati endast kolmandas isikus. Või oled hoopis vanim lapselaps?

Ma ka ei saa aru, kas oled laps või lapselaps. Kui lapselaps, siis peavad selle probleemi lahendama lapsed. Praegu on lugu segane, täpsustaksid üle. Vanaisa võib alati oma poole pärandada kellele tahab, aga kahtlen, et kas notar enam testamenti teeb (tegelikult tundub, et vanaema ei tahagi teha).

kui sa oled üks tütardest, siis räägi oma õega. kui aga üks lapselastest, siis hoia üldse eemale, las ema ja tädi tegelevad.

Tegelikult käid ja abistad, et maja sulle kingitaks?

Ohh, lapseke. Need asjad ei käi nii. Ära susi sinna vahele, ema ja tädi toimetavad oma emaga, mis teha annab.
Mine tööle ja arenda ennast ning hangi endale selline maja nagu hing ihkab.

#3734513:

Üks tütar on neil selline konkreetne, ütleb kõik välja, aga samas abistab ja rohkem selline tegude inimene. Temaga on pidevad sõnelused, aga samas kui abi vaja, siis pöördutakse tema poole ning temaga suheldakse ka rohkem.

Teine tütar on selline distantne, oma arvamust välja ei ütle, noogutab ja ei sekku. Käib külas, aga vanavanemad tema juures ei käi. Viimasel ajal on suhtlus tihenenud.

Vanaema on olnud raske iseloomuga alati, kahepalgeline ja probleemide eitaja, sinult rahale mõtlev, samas lapselaste osas toetav st maksab trennid ja hariduse jne.

Kui maja sulle pärandatakse, peaksid tegelikult sina olema see, kes vanasid seal aitamas käib. Sul on aitamise eest kõige suurem tasu saada. Aga käib esimene tütar. Nüüd on suhted ka teise tütrega soojenenud, ilmselt oled mures, et vanakesed hakkavad varsti ka ise mõtlema, et miks mitte kõigile võrdselt vara jätta, selle asemel, et kõik vanimale lapselapsele jätta. Seda enam, et vanaema kohta on sul ainult halba öelda. “Rahale mõtlev” ei ole muideks just puudus kui see on aidanud tal kõiki oma lapselapsi koolitada ja trennitada.

#3734513:

Oh jah, probleem

Mis sul siis mureks on?

Kas tohib küsida, mis teil, täiskasvanud inimestel, viga on, et 80+ vanake maksab Sinu laste hariduse ja trennid kinni? Mina panen oma last kord aastas vanaemaga linna jalutama saates isegi jäätiseraha kaasa 🙂 Ja see, kuidas Sa veel justkui halvustad oma ema rahale mõtlemise pärast, kui ta ometi seda kasutab Su laste hüvanguks, on küll veider.

Olgu, see selleks. Mul endal on praegu ka dementne lähedane. Tõeline dementsus on siiski midagi muud kui lihtsalt söögitegemise vähendamine ja mõne asja unustamine. Dementsus on näiteks see, kui Su ema ei tunne enam Sind ka ära ja räägib, et praegu käib II maailmasõda ja hoiab aknaid kinni, kuna sakslased tungisid öösel Tallinnasse.

Antud juhul tasub mõelda, kas ja millal üldse sekkuda. Nagu teisedki siin juba ütlesid, on vanaemal olemas vanaisa, kes tema eest vajadusel hoolitseb. Ja tõesti, see on ikkagi nende kodu ja kui suguvõsas juba tekivad pinged sellest, et keegi viib kellegi kavalusega (st valetades) arsti juurde olukorras, kus tolle elu pole tegelikult ohus ja arstilkäik ei muuda sisuliselt midagi, siis on see märk sellest, et võiksid pisut tagasi tõmbuda ja lasta neil olla.

Ja kui Su emal nüüd diagnoositakse/diagnoositud see dementsus, mis siis nüüd edasi? Ravi ju ei ole. Hooldekodusse panek on kallis ja vaevalt teda seal hooldekodus paremini valvatakse, või tema eest hoolitsetakse kui praegu kodus. Lisaks on hooldekodud eriolukorra tõttu pikaajalises karantiinis, st lähedastega kohtuda ei lubata. Et siis, mida Sa nüüd selle nn dementsuse diagnoosiga siis ka peale hakkad?

Minu lähedane tuli minuga arsti juurde hea meelega, kuna ta oli selleks ajaks juba nii segamini, et hädavaevu sai aru, et mina ta lähedane olen. Tehti uuringuid, MRT jt, öeldi et jah, mingid muutused on näha, ja laiutati käsi et nii lihtsalt on. Tulime koju tagasi ja nüüd lihtsalt valvame teda, tuletame meelde, et ta peab sööma ja oma tavalisi rohtusid (vererõhk, kolesterool jms) võtma. Ja kui meie valvamisest ka enam ei piisa, siis hooldekodusse. See on sisuliselt kõik – seepärast ei saa ma aru, mis häda on Sinul iga hinna eest üritada oma emale dementse pabereid saada, ravi ju pole ja kui talt maja kätte saada tahad, siis pead ta hooldekodusse paigutama, see aga maksab rohkem kui su laste erakool(?) ja trennid.

#3734513:

Ja nüüd siis jälle olen etteheidetest väsinud

Las vanaisa tühistab testamendi ära ja kohe lõppevad ka etteheited.

Kerge on arvustada kui ise ei ole olnud olukorras, kus üks lähedane abi palub ja teine selle andmist torpedeerib. Mina saan küll aru, kui vanaisal on tolmuallergia, et siis on tarvis aidata koristamisega. Kui koristamine on aastakümneid olnud vanaema teha, ei ole mõtet elada illusioonid, et nüüd võtab selle meisterlikult üle krapsakas vanaisa. Ta ei tule enamiku tolmukoguvate kohtade pealegi, keskpõranda kraapimine allergikut ei aita.
Vanaemast ja arstilkäigust – dementsed muutuvad paranoiliseks. Muutuste progresseerumist on võimalik ravimitega pidurdada. Mitte ravida või tagasi pöörata. Aga seegi o vanaema (ja teiste) elukvaliteedi osas suur asi. Teine äärmus on jätta ravi otsustamine inimesele endale, teades, et ta ei saa aru ei sellest, et ta haige in ega sellest, et ravi tarvis on ja loota kiiret hääbumist. Et kui unustab süüa, siis ise ei paku ja joomisega sama. Ainult et minu jaoks klassifitseerub see kergemal juhul abita jätmiseks. Ja oma kalliste vanavanematega ma niimoodi käituda ei suudaks. Ja siin ei saa unustada ka seda, et dementsus muudab inimese iseloomu. Ja mitte paremuse suunas. Ehk siis on mõistetav, kui tunded vanaema suhtes pisut kohati jahtuvad. Aga vanaisa tahaks ju ikka aidata. Ja on ebaõiglane ta vanaemaga üksi jätta. Vanaisal on ju veel kõige keerulisem – tema kallis kaasa on muutunud ja muutub edasi ning täiesti ettearvamatus suunas ja kiirusega.
Jaksu sulle, TA!
Katsu suhted selle muidu distantseerunud tädiga korda saada ja selgitada talle ravi vajalikkust. Usun, et perearst võib siin ka abiks olla kui neutraalne osapool.

#3734731:

Muutuste progresseerumist on võimalik ravimitega pidurdada. Mitte ravida või tagasi pöörata. Aga seegi o vanaema (ja teiste) elukvaliteedi osas suur asi. Teine äärmus on jätta ravi otsustamine inimesele endale, teades, et ta ei saa aru ei sellest, et ta haige in ega sellest, et ravi tarvis on ja loota kiiret hääbumist.

Ole kena ja pane siia selle ravimi nimi, mis aitab dementsust pidurdada? Kui mina oma lähedasega arstide vahet jooksin, siis ütlesid kõik ühest suust, et ravi ei ole olemas ja ka pidurdav ravi on pigem ainult eksperimentaalne ja mitte kuigi tõestatud (toidulisandid, vitamiinid). Jah, oleme ostnud talle koju kõiki vitamiine ja toidulisandeid, millel arvatakse olevat mingisugust dementsust pidurdavat mõju, aga reaalsuses me mingit kasutegurit küll pole täheldanud.

Selle taustal mõjuvad Su jutud, kuidas teised inimesed “jätavad oma eaka ravimitest ilma, keelduvad teda aitamast” ikka väga pahatahtlike süüdistustena. Mitte keegi ei jäta siin vanurit ravist ilma – kui vaid selline ravi (kasvõi natukenegi pidurdav) olemas oleks.

Kui vanaema on dementne, siis peaks ju keegi eeskostele võtma ja saaks tema pensioni kasutada elamises vajalike asjade ostmiseks.

Muidugi peaks lapselapsed siis seni rahaliselt panustama st kogutakse raha kokku ja sots.töötaja käib seal nt 2x nädalas süüa viimas. Ka tütred saavad seal käia abis (kui rahaliselt ei saa panustada)

Juhul kui see elamise ülalpidamine käib üle jõu, tuleb maha müüa ja leida väike korter. Vanaema vist tuleb peagi  hooldekodusse panna, sest vanaisast ei ole ka valvajat.

#3734963:

Mina olen tõesti selle otse ütleja tütre lsps ja distangne on minu tädi. Minu vanaema ei olnud hea ema ja oma tütardega on duhted olnud halvad. Üks om vältinud ja teisega tülitsevad. Minule on ta olnud armas vanaema ja lapsena tasus minu õppemaksu ja trenne. Minu laste asju ta tasuma ei pea, küll annab taskuraha.

Olen rääkinud tädiga, kes ei näe probleemi ja puhtusest pole mõtet temaga rääkida, sest ta on tränikoguja. Minu ema ei suuda palju teha, sest ärritub vanaema peale.

Pärand on neil ammu jagatud kõigile lastele, see ei puutu asjasse.

Vanaemaga olen rääkinud muutustest ja uuringutulemustest, aga ta ägestub ja ähvardab end ära tappa. Ta pole enam 100% toimiv, eksib poodi ära, räägib võõrastega, üksi poes käimisrga hakkama ei sas, kodus sööki teeb veidralt või unustab pliidile. Vanaisa on need üle võtnud. Kodus ta vastab vaid telekat. Riided on mustad, haisevad, on pidamisega probleeme, aga vahendeid ei kasuta. Mitmeid kordi on külalisi vastu võtnud pluusi ja aluspükstega, hommikumantel lahtiselt peal. Ma pole dementsuse ekspert, aga raviarst soovitas ta kavalusega kohale saada. Mõtlesin, et kui uuring tehtud, siis bähemalt on kindlus, et mina ei kujuta neid asju ette. Ja ma ei tea ravist midagi, raviarst mainis toetavat ravi. Lihtsalt mõtlesin, et parem ta arsti juurde saada ja uurida ning välistada kasvajad jms.

Tundub, et tahad parimat ja siis…

Minu jaoks tundub ebainimlik ka vanaisa olukord, kus ta üksi rabeleb majaga ja valvab vanaema ka. Vanal majal vaja uusi aknaid ja soojustust. Vanaema rahaliselt ei panusta ja vanaisal ei jätku. Olengi võtnud järelmaksu peale ja siis vansisa on ise maksnud, sest talle ei anta laenu. Selliste asjadega on ka vaja tegeleda.

Tütred on tal mõlemad töövõimetuspensionärid ja tööl ri käi. Ka rahaliselt pole nad võimelised toetama.

Lsps, distangne, sas, vansisa, om, ri, bähemalt jne.

Kas ei saaks oma teksti üle lugeda ja näpuvead parandada, et teistel oleks kergem lugeda?

Kirjelduse järgi võiks vanaema vajada sotsiaaltöötaja abi lisaks vanaisale.

Esimeses postituses mainid, et vanaisa plaanib maja sulle jätta. Järgmisel päeval kirjutad, et pärandus juba jagatud ja ei puutu asjasse. Vahepeal kirjutad seda ka, et testament on olemas.
Miski siin ei klapi ju.

Enamik suguvõsatülisid on kaudselt ikkagi pärandiga seotud ja tundub, et siin ka. Kirjutad, et vanapaar plaanis 10 a tagasi lahku minna ja siis jagati varandus pooleks. Huvitav, et nad lahkuminekut varanduse jagamisest alustasid. Ja milles see jagamine seisnes, mis väärtused neil siis peale selle maja veel on, suvila Saaremaal? Mis praegu vanaemale kuulub?

Mul on väga kurb lugeda seda kuidas jälle ühes peres arvatakse, et vanim lapselaps peab pärija olema. Ja kui see lapselaps on niigi kõige enam tähelepanu ja toetust saanud, siis seda enam, miks peab üks teistest enam saama.
Ma elus ei tee seda viga, et jagan oma pärandi ebavõrdselt ja ülejäänud elu on mu järglaste suhted rikutud. Tihti kaasnevad majaga või kodukohaga suured sentimentaalsed väärtused ning vanad soovivad, et see jääb perre. Sellisel juhul peab pärandamise hetkel (mitte aastaid varem) selle ära hindama ja see kes tahab sinna elama jääda, maksab teistele nende osa kinni. Selle peale tuleb tihti protest, et raha ju pole. Aga teised peavad küll ühe kasuks kõigest ilma jääma?

Mingil hetkel oli tavaks see, et vanem generatsioon kirjutas oma pärandi vanima lapselapse nimele, sest nõukaajal oli mingi oht, et muidu läheb riigile.
Pakun, et see maja ongi juba sellele vanimale lapselapsele ära vormistatud ehk kingitud. Sellest ka see tädi distantsus, suhtlemiseisu väheneb pisut kui sind ja su lapsi julmalt pärandusest ilma jäetakse. Sellest ka see, et kui midagi teha vaja, kutsutakse appi vanim tütar ja tema vanim laps. Oleks ikka eriti häbematu jätta varandus ühele, aga teistel selle eest hoolitseda lasta.
Laenu saaks vanaisa ju sellesama vara tagatisel. Kuna laenuvõtjaks on vanim lapselaps, siis ilmselt sellepärast, et ta on renoveeritava objekti omanik vói planeeritud omanik, kel on sissetulek ja saab niisama laenu. Nüüd kui see lapselaps ise on juba nii vana, et tahaks sinna majja sisse kolida, hakkab tasakesi niite tõmbama, et vanem generatsioon, vähemalt vanaema, ära hooldekodusse saada. Distantne õde ei suuda sellist manipuleerimist pealt vaadata ja sekkub.
Võibolla saab seda kinkelepingut veel vaidlustada ja muuta või polegi veel maja vanimale lapselapsele vormistatud. Nii et sel vanimal lapselapsel on nüüd hirm kaotada see, mida ta alati enda omaks on pidanud (laengi võetud).
Loo moraal: Jagage oma varandus võrdselt. Sentimentaalsed väärtused võib pärandisaaja iga kell rahaks muuta (objekt maha müües) ja siis on teised järeltulijad ilma igasuguse sentimentaalsuseta haneks tõmmatud.

Sellist versiooni muidugi TA ise siia välja ei kirjutaks ja see on minu pakkumine, mis ilmselt pole 100% tõsi, aga see oletus põhineb elukogemusel ja juriidiliste õigustega seotud töökogemusel. Eesti on täis rikutud suhetega peresid, kus halvad suhted said alguse ebavõrdsest pärandi jagamisest.

#3734657:

Kas tohib küsida, mis teil, täiskasvanud inimestel, viga on, et 80+ vanake maksab Sinu laste hariduse ja trennid kinni? Mina panen oma last kord aastas vanaemaga linna jalutama saates isegi jäätiseraha kaasa ???? Ja see, kuidas Sa veel justkui halvustad oma ema rahale mõtlemise pärast, kui ta ometi seda kasutab Su laste hüvanguks, on küll veider. Olgu, see selleks. Mul endal on praegu ka dementne lähedane. Tõeline dementsus on siiski midagi muud kui lihtsalt söögitegemise vähendamine ja mõne asja unustamine. Dementsus on näiteks see, kui Su ema ei tunne enam Sind ka ära ja räägib, et praegu käib II maailmasõda ja hoiab aknaid kinni, kuna sakslased tungisid öösel Tallinnasse.

See on kaugelearenenud dementsus. Dementsus algab justnimelt sellistest asjadest, et inimene justnagu ei oska enam teha asju, mida ta varem väga hästi oskas. Näiteks on üks dementsuse märke, kui varem väga hea kokk ei oska vanuse lisandudes järsku enam üldse süüa teha. Minu tädi oli selline – tagantjärele vaadates oli just see esimene märk, et kõik pole päris ok enam.
Ka vähenenud hügieen võib väga vabalt olla üks algava dementsuse märk.

Teemaalgataja kirjeldatud vanainimese puhul on arsti juures algav dementsus juba ju tuvastatud. Tänapäeval on selle puhul ravimid, mis aitavad haiguse progresseerumist kontrolli all hoida. Et ta arsti juurde sai, on väga suur ja tubli asi. Väga kahju, kui see pooleli jääb ja ravimiteni ei jõuta.

Minu meelest teemaalgataja küll hoolib vanavanematest, muidu ta ei tegeleks nii suures mahus nende abistamisega, ammugi ei vaevuks kedagi arstile vedama.