Esimeses postituses mainid, et vanaisa plaanib maja sulle jätta. Järgmisel päeval kirjutad, et pärandus juba jagatud ja ei puutu asjasse. Vahepeal kirjutad seda ka, et testament on olemas.
Miski siin ei klapi ju.
Enamik suguvõsatülisid on kaudselt ikkagi pärandiga seotud ja tundub, et siin ka. Kirjutad, et vanapaar plaanis 10 a tagasi lahku minna ja siis jagati varandus pooleks. Huvitav, et nad lahkuminekut varanduse jagamisest alustasid. Ja milles see jagamine seisnes, mis väärtused neil siis peale selle maja veel on, suvila Saaremaal? Mis praegu vanaemale kuulub?
Mul on väga kurb lugeda seda kuidas jälle ühes peres arvatakse, et vanim lapselaps peab pärija olema. Ja kui see lapselaps on niigi kõige enam tähelepanu ja toetust saanud, siis seda enam, miks peab üks teistest enam saama.
Ma elus ei tee seda viga, et jagan oma pärandi ebavõrdselt ja ülejäänud elu on mu järglaste suhted rikutud. Tihti kaasnevad majaga või kodukohaga suured sentimentaalsed väärtused ning vanad soovivad, et see jääb perre. Sellisel juhul peab pärandamise hetkel (mitte aastaid varem) selle ära hindama ja see kes tahab sinna elama jääda, maksab teistele nende osa kinni. Selle peale tuleb tihti protest, et raha ju pole. Aga teised peavad küll ühe kasuks kõigest ilma jääma?
Mingil hetkel oli tavaks see, et vanem generatsioon kirjutas oma pärandi vanima lapselapse nimele, sest nõukaajal oli mingi oht, et muidu läheb riigile.
Pakun, et see maja ongi juba sellele vanimale lapselapsele ära vormistatud ehk kingitud. Sellest ka see tädi distantsus, suhtlemiseisu väheneb pisut kui sind ja su lapsi julmalt pärandusest ilma jäetakse. Sellest ka see, et kui midagi teha vaja, kutsutakse appi vanim tütar ja tema vanim laps. Oleks ikka eriti häbematu jätta varandus ühele, aga teistel selle eest hoolitseda lasta.
Laenu saaks vanaisa ju sellesama vara tagatisel. Kuna laenuvõtjaks on vanim lapselaps, siis ilmselt sellepärast, et ta on renoveeritava objekti omanik vói planeeritud omanik, kel on sissetulek ja saab niisama laenu. Nüüd kui see lapselaps ise on juba nii vana, et tahaks sinna majja sisse kolida, hakkab tasakesi niite tõmbama, et vanem generatsioon, vähemalt vanaema, ära hooldekodusse saada. Distantne õde ei suuda sellist manipuleerimist pealt vaadata ja sekkub.
Võibolla saab seda kinkelepingut veel vaidlustada ja muuta või polegi veel maja vanimale lapselapsele vormistatud. Nii et sel vanimal lapselapsel on nüüd hirm kaotada see, mida ta alati enda omaks on pidanud (laengi võetud).
Loo moraal: Jagage oma varandus võrdselt. Sentimentaalsed väärtused võib pärandisaaja iga kell rahaks muuta (objekt maha müües) ja siis on teised järeltulijad ilma igasuguse sentimentaalsuseta haneks tõmmatud.
Sellist versiooni muidugi TA ise siia välja ei kirjutaks ja see on minu pakkumine, mis ilmselt pole 100% tõsi, aga see oletus põhineb elukogemusel ja juriidiliste õigustega seotud töökogemusel. Eesti on täis rikutud suhetega peresid, kus halvad suhted said alguse ebavõrdsest pärandi jagamisest.
Igaüks pärandab ikka nii, nagu ise õigeks peab. Kasvõi kirikule või loomade varjupaigale.
Millest tuleb ettekujutus, et peab tingimata lastele pärandama ja võrdselt? Või lastel omast arust õigustatud ootus, et saavad vanemate vara?
Kõige normaalsem oleks, et vanemad kasutavad oma vara esmalt enese heaolu tagamiseks. Vajadusel ka seda “kõrge sentimentaalse väärtusega ja seetõttu müüdamatut” maja müües, et endale selle arvelt vabu vahendeid ja kergemat vanaduspõlve lubada.
Selles suhtes olen küll sallimatu, kui lapsed ise ei viitsi enda tagala kindlustamiseks vaeva näha ja on tuleviku kundlustamise planeerinud oodatava pärandusega.