Millised on teie suhted täiskasvanud, eraldi elavate lastega? Meie 26-aastane poeg elab Tallinnas, töötab heal ametikohal, käib korra kuus nädalavahetusel kodus. Justkui hea meelega käib. Kuid kodus on sageli pahur, kärsitu ja üleolev. Midagi me isaga ei tea, midagi ei või küsida ega millegi kohta arvamust avaldada. Kui elamis- või töötingimuste kohta uurime, vastab kärsitult “ja-ja, normaalne on”. Kõik. Kui kohe aru ei saa, kähvab “autist oled või!”. Kui on vaja suuremaid töid koos teha ja arvamused nende osas lahku lähevad, siis viskab asjad nurka “no tehke ise siis”. See ülbus ja üleolek on tekkinud paari viimase aasta jooksul, lapsena ja noorukina polnud mingeid käitumisprobleeme. Ausalt öeldes, teeb meele üsna mõruks, töö juures saan oma asjadega suurepäraselt hakkama, noored kolleegid kuulavad ja võtavad õppust, aga kodus olen loll ja autist. Ei taha öelda ka, et ära siis tule üldse koju, kui siin kõik ärritab, ta oma kange iseloomuga vast ei tulekski siis. Muidugi oleme rõõmsad iseseisva, eduka ja tubli poja üle, aga… Huvitav, kas see läheb tal vanusega üle või jääbki nüüd suhtumine, et “vanurid” on lollid?
Teema: Suhted täiskasvanud lastega
Mina ütleks küll üsna rahulikult, et oma paha tuju pole vaja minu juurde välja elama tulla. Kui peale seda enam ei tule, siis ei tule. Täiskasvanud inimene. Kummaline on olla õnnelik poja edukuse, iseseisvuse ja tubliduse üle, kui ta tundub täielik tropp.
miks ta üldse kodus käib? kui vingus näoga siis ju pole heameelega käimine
kuidas suhted alkoholi ja narkootikumidega on? kanepit suitsetab?
Need asjad teevad närviliseks.
Uuriks, kas lapsel on muresid. Suured lapsed, suured mured.
Jõudu!
Kui te olete mehega veel sellises vanuses, et käite tööl, saate enda ja oma koduga ise hakkama, siis polegi ju vaja poega kaasata sellesse teie majapidamisse. Kui nagu tuleks appi, aga siis jälle ärritub, siis milleks teda sinna üldse? Tehke ise oma asjad korda. Kui ta elab eraldi, siis las ollagi need külaskäigud lihtsalt korraks kokkusaamine. Tal on nüüd ju oma kodu. Seda enam, et teie teda ärritate, ta ei suuda viisakas olla. Jäta prooviks ära see rutiinne küsimus, et kuidas tööl läheb jne. Ma olen 40-aastane ja mind siiamaani ärritab, et iga kord, kui ema juurde lähen, hakkab ta esimese asjana üles lugema, mis on pliidil potis ja mis külmkapis, hakkab toitu toppima. Varjan küll ärritust ja ütlen lihtsalt, et kõht ei ole tühi, aga lihtsalt ärritab see iga kord samas stiilis toiduga peale pressimine. Vanemate juures võib olla tuhat pisiasja, mis ärritavad, enamasti inimesed suudavad seda enda teada hoida, aga su poeg on selles mõttes veel puberteeti kinni jäänud. Kui tuleb teie juurde, juhul kui tal on seal veel mingid oma asjad, las siis teeb seal, mis iganes teeb, istub kasvõi telefonis, aga andke hingamisruumi. Võid ka öelda, et ei pea teid kord kuus külastama, kui endal tegemised, et saate väga hästi hakkama. Ehk siis mõistab, et seda plärtsumist pole teile vaja. Kellegi autistiks nimetamine ei ole ju tegelikult asi, millest mööda vaadata, suhtlemisteema ja viisakuse oleks võinud kohe selle sõimamise ajal üles võtta.
26-ne on juba suur inimene. Lahendab oma mured ise (kui neid peaks üldse olema).
Ehk urgitsed liialt?
Ega see, et ta edukas on, anna alust vanematega ülbitseda.
Ma ei suudaks küll seda vaikides taluda. Ütlekski, et tulgu nüüd oma egoga maa peale tagasi ja me, vanematena, pole talle mingiks peksukotiks, kelle peal võib end välja elada.
Kui on mõni mure, siis on vanemad ta jaoks olemas, aga sellise klähvimise suhtes on nulltolerants.
Ei saa keppi vb
Ei saa keppi vb
???? Kui poeg küsib, et oled autist või, siis võiks küll ema vastu küsida, et kas sa pole keppi saanud või.
Suht raske on uskuda seda, et enne oli kõik normaalne ja nüüd küsib ema käest, et oled autist või? ma saaks veel aru, kui suhted ongi kogu aeg pingelised olnud ja mingi jama lapsest saati. Aga et enne oli kõik korras ja nüüd on inimene nagu ära vahetatud, no eriti ei usu.
Ainus loogiline seletus oleks mingi sõltuvusprobleem, mis on kestnud juba pikemat aega
Perekond Tropid on asja nimi.
Üks pool, ei ema ega isa, ei suuda küsida, vaid tehakse perekooli teema ja küsitakse perekoolikate käest; no hallooo…
Teine pool ei suuda vanematele öelda, MIS teda täpselt seal häirib ja nii see asi siis vaikselt kulmineerub.
Sellised pinged tavaliselt koguvad ja koguvad, kuni mõnel lööb purjus peaga (jõulude v. jaanide ajal on ntx. sobilik hetk´) korgi pealt ära.
Siis, kas saab keegi lõuga, mingi saunaaken lüüakse sisse või keegi lahkub öösel ja purjus peaga vms väga tarka. Pluss muud ossiteatri draama tunnused…
See, kuidas kellelgi TEISEL on suhted oma täiskasvanud lastega ei puutu ju absoluutselt asjasse. See on kõige viimane asi, millest eeskuju võtta või mille vastu huvi tunda.
Teemaalgataja, infoks sulle, et oma ema või isa nii täiskasvanud inimese poolt autistiks sõimamine on sihilik ja konkreetne solvang. (pubekate värk on pisut teine, neil on kõik täiskasvanud autistid ja nõmedad jne)
MIS TAKISTAB sul poja käest küsimast, et MIKS sa mind solvad?
Mis takistab su kaasal seda teha? (et, poiss, miks sa ema solvad)
Mis teil üldse toimub seal, tekib küsimus.
Müstika.
PS: Teemaalgata, see proovi ka omale lõpuks selgeks saada, et kui poiss on teie juures, siis ta ei ole “kodus” vaid on teil külas. Vanemate pool, lapsepõlvekodus, jne misiganes. AGa mitte kodus.
Tema kodu on nüüd mujal. Elu läheb edasi ja muutub, proovi aru saada.
(kas ehk selles + muudes analoogilistes asjades ongi teema?)
Mina viskaks välja kui poiss mind autistiks kutsub. Lihtsalt. Ei tea mis suhted teil on aga enam külla ei kutsuks.
Natuke liiga vana on see poeg, et niimoodi vanematega plärtsuda. Pigem 16 a suhtlusviis.
Kutil on suhteprobleemid? Mõni sõltuvus? Tööl jamad? Samas, mis iganes, täiskasvanu kas räägib oma muredest või hoiab endale, aga jääb viisakaks.
Pole see Tallinn mingi city, kus karm elu ülbeks muudab. Tavaline väike ja vaikne linn.
Ei maksa oma pere kombeid kõigile omistada, kus nina täis tõmmatakse ja saunaaknaid lõhkuma hakatakse.
Mis see minu pere nüüd siia puutub, inimene?
Kas oma terapeudile ütled tõesti nii, et ära siin oma kogemusest räägi? Tal on ju 1000 kogemust, lisaks enda omale, miks ta peaks OMA perest sulle rääkima?
Aga ma saan aru, et ma ärritasin sind.
Kogu end siis pisut, söö üks magus komm ja proovi eelnevatele küsimustele vastata. Kui üldse midagi teada tahad saada.
(ära lase end häirida sellest, et neid ei esitatud läbi lillede, nagu muidu kombeks)
Kui ei ole oma eluga rahul, siis ju ei meeldi, kui keegi selle kohta ka küsib.
Kui ei ole oma eluga rahul, siis ju ei meeldi, kui keegi selle kohta ka küsib.
Siis sa ütled seda ju kuidagi teisiti, mitte ei sõima ema autistiks?
Mul on emaga suhteliselt halvad suhted, aga isegi mina ei ole talle kunagi öelnud, et kle kas sa oled autist või? Ma ütlen et jäta mind rahule või ära räägi rumalat juttu või kas sa kuulad ka üldse mida ma räägin? Või et ma ei viitsi sama asja uuesti seletada. Autistiks nimetamine on ikka üsna äärmuslik ja tõesti, sihilik solvamine.
Kui ei ole oma eluga rahul, siis ju ei meeldi, kui keegi selle kohta ka küsib.
Arusaadav, täiesti nõus.
Aga see vist peaks tavamõistusega täiskasvanud inimesele, kes on 26 aastase poja ema, samuti selge olema, et kui mõni kägu vastab, et suhtleme lapsega igakuiselt, sest tal on alati kiire ja vahemaa on 243km. AGA läbi astub alati hea meelega, viimati, sept alul, tõi meile suure uue LCD teleka kingiks kaasa ja käskis vana kiseskoobika minema visata, kuna see pidi tulekahjusid tekitama. Papal küll tekkisid mingid nostalgiapinged ja pisut torises, aga lõpuks oli siiski nõus.
Kõik olid häppid.
(ja papa tassis vana teleka salaja pööningule, mitte ei visanud ära, nagu kästud.)
Jne.
TA-d see ja selle pere pisiprobleemid mitte kuidagi edasi ei aita.
Kui ei ole oma eluga rahul, siis ju ei meeldi, kui keegi selle kohta ka küsib.
Arusaadav, täiesti nõus.
Aga see vist peaks tavamõistusega täiskasvanud inimesele, kes on 26 aastase poja ema, samuti selge olema, et kui mõni kägu vastab, et suhtleme lapsega igakuiselt, sest tal on alati kiire ja vahemaa on 243km. AGA läbi astub alati hea meelega, viimati, sept alul, tõi meile suure uue LCD teleka kingiks kaasa ja käskis vana kiseskoobika minema visata, kuna see pidi tulekahjusid tekitama. Papal küll tekkisid mingid nostalgiapinged ja pisut torises, aga lõpuks oli siiski nõus.
Kõik olid häppid.
(ja papa tassis vana teleka salaja pööningule, mitte ei visanud ära, nagu kästud.)
Jne.
TA-d see ja selle pere pisiprobleemid mitte kuidagi edasi ei aita.
Siin on jälle üks isehakanud psühholoog heietamas ja õpetussõnu jagamas. Ei saa mitte näppe klaviatuurist eemal hoida, kui kedagi õiendada ja parastada saab?
Otsesele küsimusele vastus on, et suhted on head. Niisama kiunumas, turtsumas ja külmkappi tühjaks söömas muidugi keegi neist ei käi ka. Samas keegi lastest on pea igal nädalavahetusel meil külas.
Kui mõni lastets käituks nii, nagu sinu poeg, ma ilmselt mingil hiljemalt 5. korral ütleksin et palun tule siis tagasi, kui sul on vähem turtsakas tuju ja sa suudad minuga viisakalt rääkida – autistiks kutsumine seda ei ole. Seniks head aega ja helista, kui saad sõbralikult tulla. Ja kui ta siis tuleks ja olekski sõbralik, ma ei meenutaks seda noomivat vestlust muidugi iial ega poole silbigagi.
Vahe on ilmselt ka hoopis muus asjas. Kui lapsed välja kolisid ja kodus käisid, oli neil ikka midagi imestada, mõnikord lausa nördinult, et miks oleme teinud tubades nii ja miks on tema endises toas naa, aga mitte hoopis teistmoodi. Või et miks te mu lemmik-tikri üles võtsite või miks meie valge vannituba on nüüd sinine, üldse pole meie kodu moodi.
Siis me mehga kolisime. Sellest ajast lapsed käivad meil külas, mitte oma kodus. Kõik muutus oluliselt viisakamaks ja mingit meie koduse elu korraldamist nad enam ei proovinudki. Soovitan, kui võimalik. Täiskasvanud lastel pole siis omanditunnet ega nostalgilisi mälestusi selle kohaga ja nende emotsioonid mingite lapsepõlvekardinate äraviskamise vastu on hoopis mahedamad.
Müügihetk oli neile muidugi ehmatav, aga mu mees pidas neile väikese sõnavõtu teemal, et me ei saa kolmekesi (üks vanem pereliige on ka meiega) jääda elama 7-toalisse majja lihtsalt seepärast, et ise juba lapsevanemad olevatel lastel on seal nostallgiline liivakast. Paar retoorilist küsimust, kas nad ise kavatsevad elus mitte enam kolida pärast laste saamist, ja kõik said asjast aru.
Sellised pinged tavaliselt koguvad ja koguvad, kuni mõnel lööb purjus peaga (jõulude v. jaanide ajal on ntx. sobilik hetk´) korgi pealt ära.
Siis, kas saab keegi lõuga, mingi saunaaken lüüakse sisse või keegi lahkub öösel ja purjus peaga vms väga tarka. Pluss muud ossiteatri draama tunnused…
See, kuidas kellelgi TEISEL on suhted oma täiskasvanud lastega ei puutu ju absoluutselt asjasse. See on kõige viimane asi, millest eeskuju võtta või mille vastu huvi tunda.
Õudne tekst. Eladki nii?
minu arvates on poeg teil sotsiaalselt arengult maas, umbes 13-aastase tasemel.
ma esimese hooga tahtsingi küsida, et miks ta ei käi vanemate juures koos naise ja lastega või vähemalt tüdruksõbraga, aga pidurdatud sotsiaalse arengu juures võibki olla, et selles vanuses veel elukaaslast ei ole.
minu mees on autistlike joontega. tema peres oli samamoodi, nagu teemaalgatuses kirjeldatud, et väikelinna vanemad on uhked pealinna jõudnud poja üle 😀 kui tema vanematekodus käima hakkasime, mina vanuses 23 ja tema 22, siis ta käitus oma vanematega samamoodi. ma arvan, et just oma autistlikest joontest tulenevalt, ta ei mõistnud kohaseid käitumisnorme. turtsus ja ülbitses. kolmandal korral tema vanematekodus käies, ütlesin, et ma ei suuda seda enam taluda, et ta on mats, solvab oma vanemaid, rikub kõigi meeleolu. muidugi oli see mitte üks lause, vaid mitmekordsed vestlused. igal juhul läksid asjad korda. mees lõpetas vanemate solvamise.
kui teie pojal ei ole kedagi, kes talle käitumist õpetaks st eekõige elukaaslast, siis peate seda ise tegema. mina ütleks kindlasti, et selline käitumine on lubamatu, kõigil peab koos hea olema, ka vanematel. ja mitte mingil juhul ma ei koormaks külla tulnud last mingite “suuremate töödega”. teie ju temale külla minnes, ei tahaks ka olla remonti vms kaasatud.
Püüdke ikka omavahel hästi läbi saada. Keegi meist ei tea, mis elus võib juhtuda – ühel hetkel mu täiskasvanud last enam ei olnud ja nii palju asju jäi ütlemata. Kuigi meie suhted olid head, siis mõtled paratamatult vaid sellele, kui palju meil jäi üheskoos kogemata ja nägemata… seega, palun ärge tülitsege.
Silma riivas TA väljend “korra kuus käib kodus”. Õige oleks “korra kuus käib meil külas”. TA peaks võtma omaks, et poja kodu on nüüd mujal. Teiseks, kui poeg 26, ilmselt te tema isaga väga vanad veel pole. Oma majapidamisega saate ise hakkama. Kui poeg tuleb, suhtuge temasse nagu kallisse külalisse, mitte nagu teile lõpuks ometi kodutöödele appi tulnud tasuta sulasesse. See aeg tuleb ka, 15-20 aasta pärast, kui te ise enam kõigega toime ei tule. Seni suhelge nagu võrdsed täiskasvanud.
Võib-olla poeg on tõre sellepärast, et sa TA urgitseb liiga palju? Küsib liiga palju töö ja eraelu kohta, toimetulemise kohta. Lase rohkem pojal endal rääkida, millest ta tahab. Vestelge neutraalsetel teemadel, mitte tema isiklikust elust. Kui ta tahab rääkida, siis ise räägib. Ma räägin oma kogemusest praegu. Ma ema juurde minnes alati kardan tema urgitsevaid küsimusi, need on nii piinlikud. Tavaliselt lähen siis mingil ettekäändel lihtsalt ruumist minema. Väldin emaga kahekesi jäämist, sest siis ta hakkab esitama küsimusi minu eraelu ja töö kohta. Tal tuleb kohe selline eriline urgitsemise nägu pähe, siis juba tean, et nüüd tuleb joosta!
Ma ei taha õigustada poja käitumist, aga lihtsalt kirjutan, et mina käitusin oma (väga hea) emaga natuke sarnaselt. Ma tõesti ei saanud ei siis ega saa ka praegu tagantjärele päris täpselt aru, miks. See oli nagu kohe selline… ma ei oska paremini öelda, kui et bioloogiline vastumeelsus tema suhtes, ma lihtsalt tundsin, et pean temast tõukuma, ehkki ta polnud minu meelest ülearu klammerduv või muidu ahistav vanem üldse. Samas ma armastasin teda ikka ja tahtsin hea meelega tal külas käia, kujutasin alati enne minekut ette, mida koos teeme või räägime ja kuidas õdusalt aega veedame – aga kui reaalselt koos olime, siis iga asi, mida ta tegi, ja iga asi, mida ta ütles, ärritas, ärritas täiesti FÜÜSILISELT ja ebaõiglaselt, sest ta ei teinud tegelikult otseselt midagi valesti. Kuna ema oli/on intelligentne inimene, siis ta loomulikult tajus mu suhtumist, ehkki ma püüdsin küll seda varjata. Kuidagi oli see ikkagi seotud iseseisvumise, enese vabaksmurdmisega, mul oli väga soe, turvaline ja hooliv kodu ja võib-olla selleks, et ikkagi suudaksin OMA elu luua ja lapsepõlve selja taha jätta, pidin selliseks sarkastiliseks jobuks muutuma? Samuti võis asi olla selles, et ma tundsin vastutust olla ägedam, andekam ja edukam inimene, ma olin küll igati hakkamasaav, aga ise lootsin pubekana endast rohkem, arvasin end erilisemaks, ja noore täiskasvanu vanuses elasin võib-olla seda alateadlikult üle, et osutusin ikkagi täitsa tavaliseks inimeseks. Ja võib-olla alateadlikult tundsin, et oleksin tahtnud oma vanematele rohkem muljet avaldada, ehkki nad tõepoolest iialgi ei olnud minu suhtes liiga auahned vms.
Igatahes lohutuseks – see läks tunduvalt paremaks, kui mulle sündsid lapsed.
Nüüd tunnen seda ärritust üksnes mõnikord harva, kui olen millegi pärast väga mures, stressis (enamasti tööga seotud teemad, samuti ühe lapse tervis), aga tõesti pingutan 100%, et mitte ema peale seda välja elada, kes ju toetab, muretseb, armastab. Minu meelest see, mida keegi siin soovitas, et poja kohatu solvangu peale küsida, et kuule mis sa pole ammu keppi saanud, oleks üsna üllatav ja humoorikas vastus, aga ise teate oma suhteid, kas selline asi pigem tõukaks suhet teravamaks või paneks poja mõtlema.
Ma ka muidugi ei kujuta ette, millised võiksid olla eriliselt piinlikud urgitsevad küsimsued kellegi töökoha suhtes, mis kohe solvavad ja riivavad. Kuidas tööl meeldib? Kulle, tänan küsimast, hästi meeldib. Seega tööd on? Jah, praegu on, loodetavasti veel kaua. Mis sa seal siis täpsemalt teed? Ma pole päris kindel, kas oskan seda lühidalt kirjeldada, aga töötan arvutiga ja koostan teatud dokumente. Niiet kontoritöö või? Nojah, ma olen väikese osakonna juht, aga see on ikka alamastme juhi koht. Kus see töö sul asub? Pärnu maantee 23667, see on täitsa uus maja. Ahso, niisiis oled rahul, see on kõige tähtsam? Jah, olen küll. Kas palgaga ka? Äh, see võiks alati suurem olla, aga saame hakkama!
Milline osa sellest dialoogist siis nii hirmus sügav PIINLIK urgitsemine on, et praktiliselt võtaks ennast nagu alasti, kui viisakalt vastaks?
Ja eraelu kohta – no küsib, kas sul keegi on ka. Vastadki talle, et tead, ema. Ma luban sulle, et teatan sulle esimesena, kui mul peaks korralik suhe tekkima. Seega jätame need küsimused praegu ära ja naaseme nende juurde kohe, kui on mõtet sellest rääkida. Ma ei viitsi tõesti iga kord sel teemal küsimusi kuulda, ma annan sulle teada.
Mis kohutav hingehaavav urgitsus see siis on. Mõistetamatu minu jaoks, Kuigi jah, mul on tööl üks naine, kes haavus, kui ämm helistas ja küsis, kas ta kaht uut sulepatja tahaks. “Ronib minu perekonna elu korraldama ja kodu sisustama, nagu ma ise ei oskaks!” oli solvumise põhjus.
Meil mehega on suhted täiskasvanud lastega head. Vastavalt võimalustele käime üksteisel külas, helistame ja saadame sõnumeid. Kui kokku saame, siis räägime omavahel muredest ja rõõmudest, probleemidest ja lootustest. Kuulame üksteist. Ei karju, süüdista, sõima ega solva.
Kui mõni minu poegadest või miniatest meile kähvaks, nähvaks või asju loobiks, siis peaks nende elus olema mingi väga kriitiline ja traagiline hetk. Just hetk, mitte periood. Ei oska seda hästi isegi ette kujutada – võibolla eile saadud hulgiskleroosi diagnoos või aastaid kestnud viljatusravi luhtumine näiteks.
Müügihetk oli neile muidugi ehmatav, aga mu mees pidas neile väikese sõnavõtu teemal, et me ei saa kolmekesi (üks vanem pereliige on ka meiega) jääda elama 7-toalisse majja lihtsalt seepärast, et ise juba lapsevanemad olevatel lastel on seal nostallgiline liivakast. Paar retoorilist küsimust, kas nad ise kavatsevad elus mitte enam kolida pärast laste saamist, ja kõik said asjast aru.
Ehk ka väike pakkumine lapsepõlvekodu ise ära osta?
Kusjuures siis hakkaksid muidugi sellesama nostalgitseja õed-vennad (ja ehk ka teie) nüüd tema kallal õiendama, et miks sa vannitoa nii tegid või sinna tuppa teistsuguse tapeedi panid. 😉
