Esileht Pereelu ja suhted Suhted täiskasvanud lastega

Näitan 24 postitust - vahemik 31 kuni 54 (kokku 54 )

Teema: Suhted täiskasvanud lastega

Postitas:
Kägu

Müügihetk oli neile muidugi ehmatav, aga mu mees pidas neile väikese sõnavõtu teemal, et me ei saa kolmekesi (üks vanem pereliige on ka meiega) jääda elama 7-toalisse majja lihtsalt seepärast, et ise juba lapsevanemad olevatel lastel on seal nostallgiline liivakast. Paar retoorilist küsimust, kas nad ise kavatsevad elus mitte enam kolida pärast laste saamist, ja kõik said asjast aru.

Ehk ka väike pakkumine lapsepõlvekodu ise ära osta?

Kusjuures siis hakkaksid muidugi sellesama nostalgitseja õed-vennad (ja ehk ka teie) nüüd tema kallal õiendama, et miks sa vannitoa nii tegid või sinna tuppa teistsuguse tapeedi panid. 😉

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Selles peres on hästi palju armastust, teineteise toetamist, mõistmist ja hoolimist. Poeg on nagu öeldakse vanajumala selja taga saanud turvaliselt kasvada.

Mis meid aga mõjutab on keskkond, vormib ja paneb proovile.
Kindlasti läheb üle. Ei usu, et ta ise ka oma nähvamiste üle tegelikult rõõmu tunneb.
Küsi, ega sa ometi energiajooke ei joo, et sa nii närviline oled. Meile ei meeldi, et sa meiega nii räägid. Küsi, kas ta on teadlik, et autism on diagnoos ja diagnoose väljastab arst.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Piinlik tunnistada, aga mul oli 20ndate teises pooles justkui teine puberteet. Täpsemini väljendudes esimene, sest teismelisena olin ma vaoshoitud ja vaikne tüdruk, kes kunagi vastu ei vaielnud ja arvamust avaldasin ka pigem harva. Ma ei teagi täpselt, mis või miks see “krõks” mu peas ära käis, aga jah, neid tagantjärgi piinlikke perekondlikke kokkusaamisi on kahjuks rohkem kui üks. Kuna kogu varasema elu olen ma need asjad ütlemata jätnud ja millegi eest vabandada polnud vaja, siis ei suuda/oska ma sedagi tänaseni, nii et päris paljud arvavadki, et muutusin üheks nõmedaks inimeseks.

Kuna mainisid, et su poeg oli ka siiani viisakas inimene, siis näen teatud sarnasusi. Ma usun, et läheb üle, minul läks. Aga seda olen küll mõelnud, et keegi oleks võinud (viisaka?) märkuse teha.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täiskasvanud tütar suhtleb omal algatusel peamiselt siis, kui raha vaja juurde küsida. Tütar ikka vahel kurdab oma probleeme ka ja on teemasid, kus ise küsin, et kuidas arenguid on. Täiskasvanud poeg helistab tihti niisama ka, raha on tal endal piisavalt. Samas probleemide või elumuutuste osas on poeg kinnisem, mõni elumuutev uudis tuleb välja möödaminnes takkajärgi. Poja elukaaslasega eriti ei suhtle, ei helista talle, ei saada sõnumeid, ei toimeta nende kodus, lasen neid olla ja elada. Näen elukaaslast alla 10x aastas, poega u 25x aastas. Üldiselt on seetõttu, et kohtume suht harva, suhted head, mingit regulaarsuse nõuet läbi astuda pole ma iial sisse seadnud, sest ei tunne vajadust selle järele. Käitumine on viisakas, ei ole põhjust inetusi öelda. Nende elus ise ei urgitse, kui tahavad, räägivad ise tööst või muust.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Näen elukaaslast alla 10x aastas, poega u 25x aastas. Üldiselt on seetõttu, et kohtume suht harva,

Mnjaa, rohkem kui 2x kuus eraldielavat täiskasvanud last näha ei tundu minu jaoks üldsegi “suht harva”, aga ehk on siin asi ka selles, et ma ise ei ela oma vanematega samas riigis…

+11
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Müügihetk oli neile muidugi ehmatav, aga mu mees pidas neile väikese sõnavõtu teemal, et me ei saa kolmekesi (üks vanem pereliige on ka meiega) jääda elama 7-toalisse majja lihtsalt seepärast, et ise juba lapsevanemad olevatel lastel on seal nostallgiline liivakast. Paar retoorilist küsimust, kas nad ise kavatsevad elus mitte enam kolida pärast laste saamist, ja kõik said asjast aru.

Ehk ka väike pakkumine lapsepõlvekodu ise ära osta?

Kusjuures siis hakkaksid muidugi sellesama nostalgitseja õed-vennad (ja ehk ka teie) nüüd tema kallal õiendama, et miks sa vannitoa nii tegid või sinna tuppa teistsuguse tapeedi panid. 😉

Ma ei kavatse praegu midagi kinnisvarast osta, aga Eestis on teisigi inimesi peale minu, muide.

Minu omad ei hakanud õiendama. Muidugi küsiti midagi (näiteks et kas akendel on tuulutusasend ka), aga hoopis teise toomniga, mitte selle süüdistava-haleda tooniga, et: “ja minu lapsepõlve tapeedi olete ka maha võtnud…ja see diivan…üldse pole enam kdune..kahju…miks te nii tegite, see poekski nagu enam see minu kodu..” jne jne.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Müügihetk oli neile muidugi ehmatav, aga mu mees pidas neile väikese sõnavõtu teemal, et me ei saa kolmekesi (üks vanem pereliige on ka meiega) jääda elama 7-toalisse majja lihtsalt seepärast, et ise juba lapsevanemad olevatel lastel on seal nostallgiline liivakast. Paar retoorilist küsimust, kas nad ise kavatsevad elus mitte enam kolida pärast laste saamist, ja kõik said asjast aru.

Ehk ka väike pakkumine lapsepõlvekodu ise ära osta?

Ma ei kavatse praegu midagi kinnisvarast osta, aga Eestis on teisigi inimesi peale minu, muide.

Ma pole kindel, mille peale see vastus on? Minu soovitus oli, et kui täiskasvanud lapsele on oluline, et asjad oleks nii, et lapsepõlvekodu oleks selline nagu vanasti, siis on tore võimalus see lapsepõlvekodu endale osta. Ja elada sees nagu vanasti või kasvõi muuseumiks teha.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Müügihetk oli neile muidugi ehmatav, aga mu mees pidas neile väikese sõnavõtu teemal, et me ei saa kolmekesi (üks vanem pereliige on ka meiega) jääda elama 7-toalisse majja lihtsalt seepärast, et ise juba lapsevanemad olevatel lastel on seal nostallgiline liivakast. Paar retoorilist küsimust, kas nad ise kavatsevad elus mitte enam kolida pärast laste saamist, ja kõik said asjast aru.

Ehk ka väike pakkumine lapsepõlvekodu ise ära osta?

Ma ei kavatse praegu midagi kinnisvarast osta, aga Eestis on teisigi inimesi peale minu, muide.

Ma pole kindel, mille peale see vastus on? Minu soovitus oli, et kui täiskasvanud lapsele on oluline, et asjad oleks nii, et lapsepõlvekodu oleks selline nagu vanasti, siis on tore võimalus see lapsepõlvekodu endale osta. Ja elada sees nagu vanasti või kasvõi muuseumiks teha.

Andeks! Ma sain valesti aru. Sain su lausest aru nii, et pärast minu soovitust võimalusel kolida, soovitasid sa mul irooniliselt kõnealune kodu ise ära osta.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Loen ja kokkuvõttes mõtlen – kui lapsed on täiskasvanud ja kodust läinud, siis ei erine lapsi omav näiteks 60-aastane mitte kuidagi lapsi mitte omavast 60-aastasest. Ühtmoodi elavad üksi (või siis paaris oma vanamehega). Väga palju on ju neid, kel lapsed üleüldse kodumaalt lahkuvad – siis on erinevus üldse olematu. Nendel, kel lapsed on, on see eelis, et neil lihtsalt on lapsed, kes on kohustatud edaspidi nende hooldekodu kinni maksma. Nendel, kel lapsi pole, on veelgi lihtsam – nende hooldekodu peab kinni maksma kohalik omavalitsus, ja tõenäoliselt on neil rohkem raha või vara elu jookul kogunenud, sest pole lapsi pidanud kasvatama. + nad ei käi oma lastele pinda (sest neil lihtsalt pole lapsi) ja neil pole sellepärast vaja end halvasti tunda.

Mul on üks sugulane, kes on mitu aastat üle 100 aasta vana. Me oleme arutlenud, et huvitav, mis on tema pikaealisuse saladus. Ja ikka jõudnud sinna – tal pole lapsi! 😉

+9
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Poeg on lihtsalt suureks saanud, on uhke oma iseseisvuse ja saavutuste üle. Peaksite teda küsimise asemel hoopis kiitma ja tunnustama. Eriti kui ise poja edu üle uhked olete, siis näidake ka välja ja öelge seda. Kiitusega pole võimalik ära hellitada ega suhteid rikkuda. Tegelikult kui on teada, et poja elu hea ja tööga rahul, ei peagi ju uurima igakord, et kuidas läheb ja mis värk täpselt on. Kui midagi oleks, räägiks ju ise. Muidugi autistiks pole ikkagi viisakas nimetada oma vanemaid ja seda peaksite ka ütlema pojale kohe kui see sõna kasutust leiab. Üldiselt kuna pojal on nüüd oma kodu mujal, siis ise teete reeglid, kuidas teiega seal suhelda tuleb, mis sõnavara võiks Tallinna jätta, kui tihti külastada, kui pikalt külla jääda jne. Selle teema võiks läbi arutada perekeskselt küll. Läheb üle kindlasti kuna 26 on ikka väga ebaküps alles. Väike ‘seal on meie piirid, seda me sult ootame’ vestlus ei teeks paha

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

See autistimärkus on nii veider, juhul kui poeg muidu viisaka jutuga on, võib olla, et keegi on talle tööl halvasti öelnud ja ta ei oska teisiti enda pinget välja elada. Mitte et see oleks vabandus. Ma ütleks talle, et märkan, et ta käitub teisiti kui varem ja et soovin toeks olla juhul kui teda miski stressab. Ja muidugi seda ka, et minuga sedasi ei räägita.
See töö, iseseisvus ja edukus mille üle vanemad uhkust tunnevad, võivad kaugelt ilusad paista, aga tegelikkus võib ilusast kaugel olla. Mina käisin klassis kus oli küll intriige ja pingeid, aga see kõik oli idüll võrreldes miljööga, millega oma esimesel töökohal tutvust tegin. Eriti hullud olid pugejad ja tallalakkujad ning ülemused, kellele sellised meeldisid. Ma olin nii pettunud, üldse ei kujutanud ette, et täiskasvanud võivad niisugused olla.
Aga ma ise võin ka vanemate juures või nendega telefonis suheldes turri minna, kuigi olen su pojast vanem. Peamine turrimineku ja lukkumineku põhjus on kui ema hakkab urgitsema.
Mis on urgitsemine? Need on küsimused, mida ma ise oma emalt ei küsiks ja mida tema teistelt ei küsiks. Eraelu kohta näiteks, et kas ma kellelegi sünnipäeval õnne soovisin. Ja mitte vanaemale või vennale või isale, kelle sünnipäevade meeles pidamine talle tähtis võiks olla. Vaid kui ta näiteks küsib, kas ma soovisin õnne oma kolleegile, mehe tädile või ämmale. Või et küsib, kas ma oma parima sõbrannaga rääkisin viimati telefonis või chattisin netis. Minu jaoks on selliste asjade küsimine ebaloomulik. Samuti ta küsib kui palju ma palka saan ja erinevate asjade hindu tahab ka täpselt teada. Vahest laupäeval helistades küsib, mis kell ma hommikul ärkasin ja kas siis panin kohe riidesse või jäin voodisse lebotama. Tõesti pole otseselt ebaviisakas ega solvav, aga tekitab ebamugava tunde, et miks kuradi pärast ta peab selliseid asju teadma.

+10
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei saa keppi vb

😀 Kui poeg küsib, et oled autist või, siis võiks küll ema vastu küsida, et kas sa pole keppi saanud või.

Või nagu tänapäeval kombeks küsida: pole ammu saanud või?

Minu ema küsiks küll vabalt nii 🙂

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina suhtlen küll oma vanematega sageli, emaga 4-5 korda nädalas, kas helistame või kirjutame chatis ja isaga ka ikka paar korda nädalas, mul on tore pere ja pean ütlema, et on privileeg omada häid vanemaid, kes on minu jaoks alati olemas olnud. Meie omavahel küsida võime küll kõike ilma, et midagi imelikuks peaksime, kui ei taha siis ei pea vastama ja sellest pole ka midagi. Me kõik oleme surelikud ja ühel päeval pole vanemaid enam ja siis võib seda uurimist ja söögi pakkumist vägagi taga igatsema hakata. Olen oma elus piisavalt palju kalleid inimesi kaotanud ja sellepärast olen õppinud hindama kvaliteetaega just oma vanematega ja nii palju, kui võimalik, oma lapsepõlvekoju on alati hea külla minna. Leidke aega oma inimeste jaoks, sest elul on kombeks otsa saada aga kohustused need ei lõpe seni, kuni elad.

+10
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hoiatuseks noortele naistele: kui mees oma emast lugu ei pea, siis varsti kohtleb ta samamoodi oma laste ema. Teemaalgatajal soovitan end ikka kehtestada või vähemalt märkus teha olukorra sees, kui tal järgmisel korral sõnad või toon lähevad üle viisakuse piiri.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ilmselt on pojal depressioon, ta ei ole rahul oma eluga hetkel, tööga, või elukaaslase puudumise vms-ga. See, kui kodus samal teemal uuritakse kogu aeg, ajabki närvi, sest midagi uut vastata ei ole, midagi paremaks ei lähe, kui täpselt sama juttu nagu eelmine kord rääkima pead ja tunned justkui vajadust end õigustada või midagi valetada, et mitte halvakspanu osaliseks saada.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas te olete tal Tallinnas külas ka käinud? Või miks küsite tema eluolu kohta?
Töö kohta ei ole ka mõtet küsimusi igakord esitada, sest selles vanuses tunnevad noored ikka kõige targemana ja juhul kui te pole just ajaga kaasaskäivad sama valdkonna spetsialistid, siis ta teie nõu ei kuula.
Minul oli noorena sama teema, et vanemad ise kuskil ei käinud ja siis ootas kodus küsimusterahe, et mida ma huvitavat ikka teen ja mida veel teha võiksin kuna keegi sugulane tegeleb just selle hobiga või töõtab tähtsal kohal. Nagu pidev võrdlemine.
Mina olin veel üksik laps ja sellepärast tundsin kodus seda urgitsemist veel eriti teravalt.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Küsimus laiale ringile

Kõik muu selles olukorras muuks, aga mille põrgu pärast mõned arvavad, et “autist” on sõimusõna? Nõme lugeda (autistina).

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täiskasvanud tütar suhtleb omal algatusel peamiselt siis, kui raha vaja juurde küsida. Tütar ikka vahel kurdab oma probleeme ka ja on teemasid, kus ise küsin, et kuidas arenguid on. Täiskasvanud poeg helistab tihti niisama ka, raha on tal endal piisavalt. Samas probleemide või elumuutuste osas on poeg kinnisem, mõni elumuutev uudis tuleb välja möödaminnes takkajärgi. Poja elukaaslasega eriti ei suhtle, ei helista talle, ei saada sõnumeid, ei toimeta nende kodus, lasen neid olla ja elada. Näen elukaaslast alla 10x aastas, poega u 25x aastas. Üldiselt on seetõttu, et kohtume suht harva, suhted head, mingit regulaarsuse nõuet läbi astuda pole ma iial sisse seadnud, sest ei tunne vajadust selle järele. Käitumine on viisakas, ei ole põhjust inetusi öelda. Nende elus ise ei urgitse, kui tahavad, räägivad ise tööst või muust.

25 korda aastas näha on “suht harva”?

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõik muu selles olukorras muuks, aga mille põrgu pärast mõned arvavad, et “autist” on sõimusõna? Nõme lugeda (autistina).

See oleneb sellest, kuidas ja miks seda öeldakse. Lihtsalt fakti ütlemisena, ei ole see muidugi sõimusõna. Aga kui öelda seda mitteautistile lihtsalt nähvamiseks, siis on.

Teemaalgataja, mina sinu asemel ei uuriks poja elu kohta. Näed ju, et ta seepeale reageeib üle. Pole siis vaja torkida, kui see negatiivset reaktsiooni esile kutsub. Las ta elab oma elu, külla tuleb siis, kui ise tahab, mitte siis kui mingit tööd vaja teha ja rääkige neil teemadel, mis sellist resktsiooni esile ei kutsu. Usun, et kui sa mõne aja ei torgi, läheb suhtlus vabamaks ja ta hakkab ise rääkima.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Küsi, ega sa ometi energiajooke ei joo, et sa nii närviline oled. Meile ei meeldi, et sa meiega nii räägid.

 

No see oleks kindel pauk kümnesse, mille puhul iga noor end ahistatuna tunneks ja te talle topelt pinda käiksite.

Üldiselt arvan, et see, mis väikelinna või sootuks maale tulles näib kohalikele eduna ja “oh, küll meie poja on kaugele jõudnud”-imetlust väärivana, ei ole seda Tallinnas koha peal teps mitte. Siin on olelusvõitlus ja iga odava ülikonnaga tööl käiv noormees, kel väike üürikas ja liisinguga sõiduvahend, pole kaugeltki edukas. Ja õige pea avardab see maanoore silmaringi, et ta mõistab seda ka ise, et tegelikult ei saa ta endale suurt midagi lubada. Teisalt kodus maal vaatavad imetlevad vanemad talle suu sisse ja anuvad infot, kui edukas ta ikka on. See ajabki närvi.

Ilmselt ka jube poputatud laps, sellised ei oska väljakutset võtta võimalusena ja oma elu ise üles töötama hakata.

Oma päritolu osas tuntakse pettumust, laps mõistab järjest enam, kui vähe vanemad aru saavad, et nood imetlevad midagi, mis on elementaarne, madal keskklass. Pealinna tuled iseenesest pole mingit imetlust väärt. Kodus pannakse ta end tundma aadlikuna, Tallinnas pole ta mitte keegi.

Samas välja pahvatada seda ei saa. Juba sel põhjusel, et ta ei viitsi teiega pärast kuus tundi rääkida asjast, millest te aru ei saa (nii ta vähemalt arvab).

Samas viisakus on elementaarne. Ma ei arva TA-st ja tema superkodust juba seetõttu midagi, et lubab lapsel end rämedalt solvata. Lapse isa samasugune lihtne maamees, suu vett täis. Pangu poiss paika!

Kuidas peakski see hellitatud poja teid siis austama, kui te sellised sussid olete, kes mitte millestki aru ei saa? Nimelt sellest siis, et “autistiks” sõimamise peale teataks iga normaalse enesekindlusega inimene, et see on nüüd mulle ebasobiv ja sa kas vabandad ja korrigeerid oma käitumist või kõnnid oma teed.

Meelemürke jms ma siinkohal ei kahtlustaks, need probleemiks Tallinnas küll, aga pigem tippharidusega edukate noorte hulgas.

Pigem on see plärtsumine ja sitt tuju ikkagi sellest, et põeb, kust ta pärit ja Tallinnas väga raske end hea elu peale murda, mujalt tulnud noorel kordi raskem veel. Ma kehtestaks end TA asemel.

 

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii tuttav lugu! Minu laps on 27-aastane ja käitub täpselt samamoodi. Kõik, mida me mehega teeme, teeme valesti. Töökohad on meil valed, mõtteviis on vale, koduseinad on valet värvi, valed nõud on kapis, riides käime valesti, tema nooremat õde kasvatame täiesti valesti jne jne.

Mina töötan normaalsel töökohal, mis mulle meeldib ja kus ma olen edukas. Mu töökaaslased hindavad minu teadmisi ja nende seas olen ka muus suhtes hinnatud kolleeg. Aga oma lapse arvates olen ma täiesti vale inimene, kes elab täiesti vale elu.

Ma ei ole ka midagi vastu kobisenud ja lasen tal oma arvamuse välja elada. Ei näe vaidlemisel või enda õigustamisel mõtet. Huvitav on ka see, et meil on väike vanusevahe (vaid 18 aastat), aga maailmavaade on niivõrd erinev. Saan aru, kui 40-aastase vanusevahega emal ja lapsel on mingid suured põlvkondadevahelised erinevused.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina saan pojast täitsa aru.

Ma olen juba 30+ aga samamoodi nagu siin mõni on maininud, ajavad vanemad närvi.

Kuna neid külastades külvatakse mind nagu laviiniga üle. Küll tohutu kogus küsimusi ja lisaks igasugu tühjast-tähjast lõputult juttu. A’la, kuidas tulbid õitsevad, mida naabri-Kati tegi, kuidas tädi Klaarikal jälle kõik tuksis on jne. Lähen sinna, alguses suudan rahulik olla, aga mida kauem see kestab, seda kõrgemale krutib mu närvilisuse aste. Tunnen end lämmatatuna ja vanemad tüütavad selle seljas elamisega. Samamoodi elan linnas ja mõtlen, et tahaks minna maale rahunema ja rahulikult aega veetma. Pole asi minus, vend tunneb täpselt sama, nagu ka vennanaine.

Lisaks sellele on vanemate suhted iga aastaga üha pingelisemaks läinud. Kui meie oma elu peale läksime, siis hakkasid üha enam üksteisel kõrisid närima. Seetõttu on kogu see õhkkond seal maru negatiivne ja konfliktne. Teineteisega suhtlevad ainult nähvates ja kaagutades, lisaks kiruvad üksteist meile. Väsitav. Samas ju ikkagi oma pere, aga kahju, et kõik see nii negatiivne peab olema.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selline käitumine ei ole tõesti normaalne.

Sellise käitumise võimalikud põhjused on:

1) elab oma vanemate peal oma tööpingeid välja

2) tal on sõltuvusprobleem (alkohol, narkootikumid). Kaldun just selle variandi poole.

3) ta häbeneb oma maakaid vanemaid. Mul oli Tallinna elama asudes ka 10 aastat selline periood. Praegu lihtsalt põlgan oma maakaid vanemaid, kellele ei jõuagi kohale minu reaalsus Tallinnas (12tunnised tööpäevad ja pidev kurnatuse piiril elamine), lihtsalt ei jaksa enam olla see “toetaja ja lohutaja tütar”). Maal, kus miskit teha pole (korteris) tundub selline orav rattas elustiil hoomamatu asjana. Olen frustreeritud neist lõpututest süüdistustest a la “miks sa meil külas ei käi?”

 

Kui teil on olnud peres suhtumine, et saa hakkama, ära vingu ja ole edukas, siis on raske oma poega rääkima saada.

Ma siiski üritaks. Sõltlasena pole tal varsti enam niikuinii seda head töökohta ja kõik veerebki allamäge.

Ära anna alla. Sa pead tõele jälile saama. Olukord on tõsine.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõik muu selles olukorras muuks, aga mille põrgu pärast mõned arvavad, et “autist” on sõimusõna? Nõme lugeda (autistina).

Ka mind häiris see. Igasuguse meditsiinilise diagnoosi kasutamine inimese solvamiseks on väga madal ja tekitab kahtlusi solvaja intelligentsuse või ehk isegi inimlikkuse suhtes.

+1
0
Please wait...

Näitan 24 postitust - vahemik 31 kuni 54 (kokku 54 )


Esileht Pereelu ja suhted Suhted täiskasvanud lastega