Esileht Pereelu ja suhted Suhted vanavanemate ja lapselaste vahel pärast vanemate lahkuminekut

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )

Teema: Suhted vanavanemate ja lapselaste vahel pärast vanemate lahkuminekut

Postitas:
Kägu

Milliseks muutusid teie enda suhted lapsepõlves oma vanavanematega, kui teie vanemad lahku läksid? Pean silmas nt et kui ema ja isa läksid lahku ja isa kolis mujale, siis milliseks jäid suhted isapoolsete vanavanematega? Või kui teie ise olete läinud lahku, siis milliseks on jäänud teie laste suhted nende (isapoolsete) vanavanematega? Kas lahkuminek on läbikäimist või suhtumist mõjutanud?

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hmm, hea teema 🙂

Minu vanemad lahutasid ja kolisid lahku, kui läksin 1. klassi.

Sealt maalt peale kohtusin isaga siis, kui oli näiteks sünnipäevad, mingid isa-poolsete sugulaste (minu tädide ja vanaema) sünnipäevad.

Tänaseks olen 30 ja samuti juba omad lapsed saanud. Aga suhtlus isaga on endiselt sama. Ehk siis, kui on meil kummalgi tähtpäev, siis helistame ja soovime õnne. Kord või paar korda aastas ka kohtume ja oleme külas üksteisel.

Nagu sellest järeldada saab, on suhtlus minimaalne. Isa poolsete sugulastega ei kohtu ja ei lävi. Ning isaga pole sooja “isa suhet”.

Oma perekonnaks pean ainult emapoolset suguvõsa.

+16
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks sellest sõltub palju, kui aktiivselt vanavanemad ise ennast lapse ellu panevad.

Lapsepõlves tekkiv baas-suhe vanavanemate ja lapse vahel on ülimalt oluline. Kui näiteks lahkumineku järel isa poolsed vanavanemad ei ole huvitatud väga lapselapsega suhtlemisest, siis võib eeldada, et lapse suureks kasvades ta ei ole ka huvitatud nendega suhtlemisest 🙂

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu puhul oli lahkuminek vanavanemate poolt väga valulik. Endine mees suhtus väliselt vähemalt üsna rahulikult, vähemalt kuni ma elatist küsisin. Siis läks asi väga hulluks.

Vanavanemad isapoolselt vajasid vähemalt aastat et maha rahuneda  ja ka peale seda on suhtlemine praktiliselt null.  Nüüd kui kohtuvad siis no on ja ei ole ka. Aega on mööda läinud juba 17 aastat ja suhtlus praktiliselt puudub.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oma perekonna pealt võin öelda, et suhted läksid paremaks, kui vend lahutas. Mitte küll kohe. Enam ei pidanud n.ö. valima pooli,  lapsed suhtlesid mõlema poole sugulastega, elu läks edasi. Tänaseks on vennalapsed ka öelnud, et lahutus oli nende jaoks kergenduseks, sest kodus kadusid pinged ära. Seega vanavanemate, tädide-onude osas mingeid muudatusi ei toimunud.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Midagi ei muutunud. Isa läks ära, aga temapoolne vanaema ju ei läinud ära 🙂 Ikka helistasime, käisime külas. Isa ja ema tsiviliseeritud inimesed, mitte mingid ahvid, kui vanaema sünnipäeval või jõululauas või niisama kuskil kokku saime, oli kõik kena ja rahulik.

+17
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil oli lahutus paar aastat tagasi. Mehe-poolsete vanemate suhtleme edasi. Natuke tõrva sai sisse, et ma polnudki nõus enda ostetud kodu maha müüma ja saadud raha poolitama, aga no see selleks.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema võttis peale lahkuminekut seisukohta, et isa ja isapoolne suguvõsa on halvad. Isaga ja isapoolsete vanavanematega veidi küll suhtlesin aga erilist lähedust meile ei jäänud. Isapoolse suguvõsa sünnipäevadele ja üritustele mind ei lubatud. Ka tädi- ja onulastega seetõttu suhelda ei saanud ja praegu täiskasvanuna on seda suhtlust taastada üsna võimatu. Olen väga pettunud oma emas, kes isoleeris mind pooltest sugulastest.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle jääb siiani täiesti segaseks see isade kadumine. Et vanemate lahutus tähendab laste isata jätmist jms. Ma ise lahutatud vanemate laps, isa juba surnud ja mul endal ka tegelikult lahutus käimas, aga minu kogemus selline, et lastel on hommikust õhtuni midagi vaja ja mõlemad vanemad ka tegelevad hommikust õhtuni nende vajadustega. Kummalgi ei lähe hetkekski lapsed meeles, kas oleme siis tööl või lapsed mõnel päeval teise vanema juures. Laps on ju kõige tähtsam, ta ei lähe sul hetkekski meelest. Ma saan aru, et mõnel mehel on mingi hälve ja teda on võimalik lapsest eraldada, aga et niimoodi massiliselt? Noh ja sama  nende vanaemade-vanaisadega ka – kui laps on olemas, kuhu ta siis kaob selle lahutuspaberi allkirjastamise päeval?? LAst pole võimalik unustada, ta on vanemale elu ja surma küsimus, kui tuleb püsikul sa, ju hüppad ise ete et last kaitsta. Ma tõesti ei saa aru. Ja minu arust polegi probleem see, et nii paljud lahutavad, vaid see kui palju on unustusse jäetud lapsi. Inimesed ei pea koos elama ja kangelast mängima et vaata kuidas ma abielu nimel tööd teen! Nagunii elatakse koos väga palju ka kinnisvara pärast – et pole kusagile minna. Kui kõik oleks rikkad ja saaks valida – ma arvan neid surmani koos oleks veel vähem. Aga inimesele peaks loomulikult tulema oma lapse jaoks olemas olla. Siis poleks koos või eraldi nii suur asi.

+10
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nagunii elatakse koos väga palju ka kinnisvara pärast – et pole kusagile minna. Kui kõik oleks rikkad ja saaks valida – ma arvan neid surmani koos oleks veel vähem. Aga inimesele peaks loomulikult tulema oma lapse jaoks olemas olla. Siis poleks koos või eraldi nii suur asi.

Täpselt. Hea ema või isa saab olla ka lapsest eraldi elades. Ponnistamine koos elada on vastik ja rikub lapse närvikava.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei tea kuidas teistes peredes on aga meil mehe vanematega ei olnud ka kooselu ajal just sellised kõige soojemad suhted. Vanaisaga meeldis lastel  suhelda ja nad tõesti arutasid igasuguseid asju. Nüüd  kui lahus olem, siis ütleks, et mu lapsed lähevad pigem minu ema juurde kui isa poolse vanaema juurde. Mülemad vanavanemad elavad samas linnas, samas piirkonnas. Kusjuures minu ema on palju halvem kokk aga ta on rohkem oma.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle jääb siiani täiesti segaseks see isade kadumine. Et vanemate lahutus tähendab laste isata jätmist jms. Ma ise lahutatud vanemate laps, isa juba surnud ja mul endal ka tegelikult lahutus käimas, aga minu kogemus selline, et lastel on hommikust õhtuni midagi vaja ja mõlemad vanemad ka tegelevad hommikust õhtuni nende vajadustega. Kummalgi ei lähe hetkekski lapsed meeles, kas oleme siis tööl või lapsed mõnel päeval teise vanema juures. Laps on ju kõige tähtsam, ta ei lähe sul hetkekski meelest. Ma saan aru, et mõnel mehel on mingi hälve ja teda on võimalik lapsest eraldada, aga et niimoodi massiliselt? Noh ja sama nende vanaemade-vanaisadega ka – kui laps on olemas, kuhu ta siis kaob selle lahutuspaberi allkirjastamise päeval?? LAst pole võimalik unustada, ta on vanemale elu ja surma küsimus, kui tuleb püsikul sa, ju hüppad ise ete et last kaitsta. Ma tõesti ei saa aru. Ja minu arust polegi probleem see, et nii paljud lahutavad, vaid see kui palju on unustusse jäetud lapsi. Inimesed ei pea koos elama ja kangelast mängima et vaata kuidas ma abielu nimel tööd teen! Nagunii elatakse koos väga palju ka kinnisvara pärast – et pole kusagile minna. Kui kõik oleks rikkad ja saaks valida – ma arvan neid surmani koos oleks veel vähem. Aga inimesele peaks loomulikult tulema oma lapse jaoks olemas olla. Siis poleks koos või eraldi nii suur asi.

Asi ei ole lahutuspaberi allkirjastamises, vaid koosveedetud ajas. See kahaneb isade puhul, kes koos ei ela, vähemalt poole võrra. Enamasti palju rohkem. Uued suhted nõuavad isadelt samuti ajaressurssi. Tekib kaugenemine. Nt kui varem veedeti iga jaanipäev koos, nüüd ehk siis pooltel kordadel. Läheduse ja side säilib vaid koos olles, just argipäevas, muidu tekib võõrandumine. Paljude isade jaoks polegi oma lapsed kõige tähtsamad, vaid hoopis uus naine.

+10
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanemad lahutasid, kui olin 10-aastane ja minu lähedased suhted isapoolse vanaema ja teiste isapoolsete sugulastega jäid sama lähedasteks. Nagu ka mu ema suhted nende inimestega. Jäin elama ema juurde ja isaga kohtusin vast korra kuus, regulaarset graafikut polnud. Aga vanaemal ja onulastel käisin ikka külas samamoodi siis koos emaga ja hiljem iseseisvalt. Kaudselt selle hind oli, et isa uut naist isa pere õieti omaks ei võtnud ja ka nende ühistel lastel ei tekkinud sugulastega suhet. Eks vanaema oli selleks ajaks ka juba liiga vana, et neid teise ringi väikesi lapsi hoida võtta – hoidmisest saab ju alguse lapse lähedane side.

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Asi ei ole lahutuspaberi allkirjastamises, vaid koosveedetud ajas. See kahaneb isade puhul, kes koos ei ela, vähemalt poole võrra. Enamasti palju rohkem.

Isa magas ühes toas, laps teises. Mis vahet. Isa vedeles tugitoolis arvutiga – mis lähenemine. Kui isa oleks lapsega tegelenud 5-7 h päevas aktiivselt, poleks ilmselt ka lahutust.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen ise lahku läinud, laps käib ikka mõlema poole vanavanematega endiselt läbi, isa juures viibimise ajal külastab isa sugulasi ja kui on minuga, siis käime minu vanemate juures. See oleks tõsiselt nõme, kui nt eks piiraks lapsel minu vanemate juurde käimist või vastupidi, mina oleks vastu, et laps isapoolsete vanavanemate juurde käib. Õnneks on ka vanavanemad arukad inimesed ja kummalgi pool ei tehta esimestel ja teistel lastel vahet, kõik on ühtemoodi oodatud.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks ei muutunud midagi, tegelikult sain isa uue naise kaudu ka väga toredad vanavanemad, kelle sünnipäevadele on meid vennaga alati oodatud. Olime ka juba piisavalt suured, et arusaada, mis kodus toimus.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle jääb siiani täiesti segaseks see isade kadumine. Et vanemate lahutus tähendab laste isata jätmist jms.

Isasid on igasuguseid. Minu isa tegelikult ei kadunud ära, sünnipäevadel ikka käis, vahel saime ka juhuslikult linna peal kokku ja ajasime juttu. Aga üldiselt oli isa väga hõivatud oma uue naise ja selle sugulastega, nii et minu suhted isa sugulastega muutusid olematuks. Isa “uue elu” üritustele mind ei kutsutud, ka isa enda sugulasi külastas ta koos oma uue naisega, mind kaasa ei võetud.

Kontakti isa sugulased minuga ei otsinud,  mina nendega samuti mitte (lapsena polnudki mul seda võimalust, kuna isa sugulased elasid kaugemal ja telefoni meil tol ajal veel ei olnud).

Kontakt isa sugulastega tekkis aastaid hiljem (vanavanemad olid selleks ajaks juba surnud), kui isa vanaks jäädes minu abi vajas – siis äkki hakkasid isa sugulased mind oma sünnipäevadele kutsuma ja teada andma,  et isa vajab minu abi,  peaksid temast rohkem hoolima jms.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul oli vanaema, kes iga koolivaheaeg kutsus oma poja poolt maha jäetud lapsed enda juurde. Saatis lapsed iga kord ka isa juurde mõneks ajaks, aga ega neil seal mõnus olnud, uus naine ei olnud just ülearu rõõmus. Seda uut naist ja ta lapsi lõpuks meie suures suguvõsas lõpuni vastu ei võetudki, need “endised” lapsed olid ja on palju lähedasemad.

Kahjuks on nüüd ka noorema põlvkonna seas näide, kus mees läks naisest lahku ja lapsi käib aegajalt pigem ema ja õdede survel vaatamas. Õnneks saavad laste ema ja ämm suurepäraselt läbi, nii et laste suhted isapoolsete sugulastega pole katkenud. Ehk et paljud emad ikkagi saavad aru, kui nende poeg mölakaks osutub.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Määrab koosveedetud aja ja ühiste tegevuste kvaliteet ning sagedus, kas usaldus ja lähedus tekib või on see suhe pigem külm ja kauge nagu Antarktikas. Kui ei isa ise ega tema vanemad ei huvitu oma lapsest/ lapselastest, ei tee midagi perena koos, ei tunta üksteise vastu huvi, ei kuulata ära, ei tunnustata, siis on parem olla eemal. Kokku juhtudes ei öelda sageli “tere”-gi. Või kui paremal päeval vaevutakse lapselapsega rääkima, siis otsitakse vigu,  kritiseeritakse ja esitatakse nõudmisi (parimad hinded, ideaalne kehakaal jms erilised saavutused). Õnnetu seis on praegu isade ja isapoolsete vanavanemate ning laste suhetega… 

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Natukene teemast välja… Loen neid kommentaare ja mõtlen, et ma olen vist üliõnneliku lapsepõlvega inimene. Minu vanemad ei tülitsenud pea mitte kunagi. Kõvemat sõna meie majas polnud. Mitte kordagi ei mäleta ma riide. Vanemad olid mõlemad väga rahulikud ja intelligentsed inimesed. Elasid koos 60 aastat, kuni surm nad lahutas.

Olen sügavalt nõukaaja laps (1971 sündinud) . Sel ajal vist nii palju ei lahutatud kui tänapäeval.

Samas, olen klassiõdedelt nüüd, täiskasvanuna kuulnud, milline põrgu nende kodus käis. Joomine, petmine, peksmine…

Kahjuks ei ole minu täiskasvanu elu ilusaks kujunenud. Mul on palju lapsi. Ja kõik see põrgu, millest just kirjutasin, on mind tabanud, mu teises elus. Mul on suur rõõm, et mu eksmehe vanemad ja minu enda vanemad seda kõike ei tea, mis meie peres nüüd on. Sellepärast, et neid enam ei ole.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

https://naine.postimees.ee/7382343/lastemaja-sunge-reaalsus-koige-noorem-kes-gunekoloogi-toolis-istus-oli-2-aastane

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lahutatud isa oli väga hajameelne inimene, kes võinuks jääda raamatut lugemagi, kui tema uus naine poleks öelnud, et aeg sul minna oma lapsi vaatama või siin on telefon, heista lastele. Isa tahtis küll, aga unustas, professori asi 🙂 Ka väga tööga hõivatud. Saime isa uue naise vanamatest endale suurepärase võõrasvanaisa ka. Isa uus naine oleks isa ilmselt maha jätnud, kui sa poleks meie eest õiglast raha maksnud. Isa muidugi maksis ja maksis kauemgi, kui oleks pidanud. Alguses emale, aga pärast, kui olime juba ülikoolis, siis meile. Uus naine ja tema isa olid väga erineva elusuhtumisega meie emast, aga armastust saime vanemate lahutusega hoopis kahe inimese võrra juurde.. Lisaks armastavale emalee ja armastavale isale ka armastava võõrasvanaisa ning kui just mitte armastava, siis sooja, rõõmsa ja hooliva isa uue naise.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suhted vanavanematega olenevad palju sellest, millised need enne lahkuminekut on olnud. Minu mehe ema on nii keeruline inimene, et temaga suhtlemine on tema oma pojalegi raske. Kui me kunagi lahku peaks minema, siis ainus positiivne asi oleks see, et mehe emaga kohtumiste korraldamine jääks mehe ülesandeks ja minul ei oleks sellega mingit pistmist.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suhted vanavanematega olenevad palju sellest, millised need enne lahkuminekut on olnud.

Täpselt nii ongi. Minu vanemad läksid lahku kui ma olin hilises teismeeas. Suhted isaga ja isapoolse vanaemaga jäid täpselt sellisteks nagu nad ka enne olid. Ehk siis isaga suhtlesin regulaarselt, ta ei kolinud meist kaugele. Teises linnas elava isapoolse vanaemaga kohtusin kord või kaks aastas päev või kaks korraga nagu ennegi. Ei tundunud tema oma lastelaste vastu suuremat huvi ja selleks ajaks ei tundnud ka tema lapselapsed tema vastu enam suuremat huvi.

+1
0
Please wait...

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )


Esileht Pereelu ja suhted Suhted vanavanemate ja lapselaste vahel pärast vanemate lahkuminekut