Teema: Suhted vanavanemate ja lapselaste vahel pärast vanemate lahkuminekut

Hmm, hea teema 🙂

Minu vanemad lahutasid ja kolisid lahku, kui läksin 1. klassi.

Sealt maalt peale kohtusin isaga siis, kui oli näiteks sünnipäevad, mingid isa-poolsete sugulaste (minu tädide ja vanaema) sünnipäevad.

Tänaseks olen 30 ja samuti juba omad lapsed saanud. Aga suhtlus isaga on endiselt sama. Ehk siis, kui on meil kummalgi tähtpäev, siis helistame ja soovime õnne. Kord või paar korda aastas ka kohtume ja oleme külas üksteisel.

Nagu sellest järeldada saab, on suhtlus minimaalne. Isa poolsete sugulastega ei kohtu ja ei lävi. Ning isaga pole sooja “isa suhet”.

Oma perekonnaks pean ainult emapoolset suguvõsa.

Minu puhul oli lahkuminek vanavanemate poolt väga valulik. Endine mees suhtus väliselt vähemalt üsna rahulikult, vähemalt kuni ma elatist küsisin. Siis läks asi väga hulluks.

Vanavanemad isapoolselt vajasid vähemalt aastat et maha rahuneda  ja ka peale seda on suhtlemine praktiliselt null.  Nüüd kui kohtuvad siis no on ja ei ole ka. Aega on mööda läinud juba 17 aastat ja suhtlus praktiliselt puudub.

Midagi ei muutunud. Isa läks ära, aga temapoolne vanaema ju ei läinud ära 🙂 Ikka helistasime, käisime külas. Isa ja ema tsiviliseeritud inimesed, mitte mingid ahvid, kui vanaema sünnipäeval või jõululauas või niisama kuskil kokku saime, oli kõik kena ja rahulik.

Minu ema võttis peale lahkuminekut seisukohta, et isa ja isapoolne suguvõsa on halvad. Isaga ja isapoolsete vanavanematega veidi küll suhtlesin aga erilist lähedust meile ei jäänud. Isapoolse suguvõsa sünnipäevadele ja üritustele mind ei lubatud. Ka tädi- ja onulastega seetõttu suhelda ei saanud ja praegu täiskasvanuna on seda suhtlust taastada üsna võimatu. Olen väga pettunud oma emas, kes isoleeris mind pooltest sugulastest.

#3997240:

Nagunii elatakse koos väga palju ka kinnisvara pärast – et pole kusagile minna. Kui kõik oleks rikkad ja saaks valida – ma arvan neid surmani koos oleks veel vähem. Aga inimesele peaks loomulikult tulema oma lapse jaoks olemas olla. Siis poleks koos või eraldi nii suur asi.

Täpselt. Hea ema või isa saab olla ka lapsest eraldi elades. Ponnistamine koos elada on vastik ja rikub lapse närvikava.

#3997240:

Mulle jääb siiani täiesti segaseks see isade kadumine. Et vanemate lahutus tähendab laste isata jätmist jms. Ma ise lahutatud vanemate laps, isa juba surnud ja mul endal ka tegelikult lahutus käimas, aga minu kogemus selline, et lastel on hommikust õhtuni midagi vaja ja mõlemad vanemad ka tegelevad hommikust õhtuni nende vajadustega. Kummalgi ei lähe hetkekski lapsed meeles, kas oleme siis tööl või lapsed mõnel päeval teise vanema juures. Laps on ju kõige tähtsam, ta ei lähe sul hetkekski meelest. Ma saan aru, et mõnel mehel on mingi hälve ja teda on võimalik lapsest eraldada, aga et niimoodi massiliselt? Noh ja sama nende vanaemade-vanaisadega ka – kui laps on olemas, kuhu ta siis kaob selle lahutuspaberi allkirjastamise päeval?? LAst pole võimalik unustada, ta on vanemale elu ja surma küsimus, kui tuleb püsikul sa, ju hüppad ise ete et last kaitsta. Ma tõesti ei saa aru. Ja minu arust polegi probleem see, et nii paljud lahutavad, vaid see kui palju on unustusse jäetud lapsi. Inimesed ei pea koos elama ja kangelast mängima et vaata kuidas ma abielu nimel tööd teen! Nagunii elatakse koos väga palju ka kinnisvara pärast – et pole kusagile minna. Kui kõik oleks rikkad ja saaks valida – ma arvan neid surmani koos oleks veel vähem. Aga inimesele peaks loomulikult tulema oma lapse jaoks olemas olla. Siis poleks koos või eraldi nii suur asi.

Asi ei ole lahutuspaberi allkirjastamises, vaid koosveedetud ajas. See kahaneb isade puhul, kes koos ei ela, vähemalt poole võrra. Enamasti palju rohkem. Uued suhted nõuavad isadelt samuti ajaressurssi. Tekib kaugenemine. Nt kui varem veedeti iga jaanipäev koos, nüüd ehk siis pooltel kordadel. Läheduse ja side säilib vaid koos olles, just argipäevas, muidu tekib võõrandumine. Paljude isade jaoks polegi oma lapsed kõige tähtsamad, vaid hoopis uus naine.

#3997268:

Asi ei ole lahutuspaberi allkirjastamises, vaid koosveedetud ajas. See kahaneb isade puhul, kes koos ei ela, vähemalt poole võrra. Enamasti palju rohkem.

Isa magas ühes toas, laps teises. Mis vahet. Isa vedeles tugitoolis arvutiga – mis lähenemine. Kui isa oleks lapsega tegelenud 5-7 h päevas aktiivselt, poleks ilmselt ka lahutust.

Minu jaoks ei muutunud midagi, tegelikult sain isa uue naise kaudu ka väga toredad vanavanemad, kelle sünnipäevadele on meid vennaga alati oodatud. Olime ka juba piisavalt suured, et arusaada, mis kodus toimus.

Minul oli vanaema, kes iga koolivaheaeg kutsus oma poja poolt maha jäetud lapsed enda juurde. Saatis lapsed iga kord ka isa juurde mõneks ajaks, aga ega neil seal mõnus olnud, uus naine ei olnud just ülearu rõõmus. Seda uut naist ja ta lapsi lõpuks meie suures suguvõsas lõpuni vastu ei võetudki, need “endised” lapsed olid ja on palju lähedasemad.

Kahjuks on nüüd ka noorema põlvkonna seas näide, kus mees läks naisest lahku ja lapsi käib aegajalt pigem ema ja õdede survel vaatamas. Õnneks saavad laste ema ja ämm suurepäraselt läbi, nii et laste suhted isapoolsete sugulastega pole katkenud. Ehk et paljud emad ikkagi saavad aru, kui nende poeg mölakaks osutub.

Natukene teemast välja… Loen neid kommentaare ja mõtlen, et ma olen vist üliõnneliku lapsepõlvega inimene. Minu vanemad ei tülitsenud pea mitte kunagi. Kõvemat sõna meie majas polnud. Mitte kordagi ei mäleta ma riide. Vanemad olid mõlemad väga rahulikud ja intelligentsed inimesed. Elasid koos 60 aastat, kuni surm nad lahutas.

Olen sügavalt nõukaaja laps (1971 sündinud) . Sel ajal vist nii palju ei lahutatud kui tänapäeval.

Samas, olen klassiõdedelt nüüd, täiskasvanuna kuulnud, milline põrgu nende kodus käis. Joomine, petmine, peksmine…

Kahjuks ei ole minu täiskasvanu elu ilusaks kujunenud. Mul on palju lapsi. Ja kõik see põrgu, millest just kirjutasin, on mind tabanud, mu teises elus. Mul on suur rõõm, et mu eksmehe vanemad ja minu enda vanemad seda kõike ei tea, mis meie peres nüüd on. Sellepärast, et neid enam ei ole.

Minu lahutatud isa oli väga hajameelne inimene, kes võinuks jääda raamatut lugemagi, kui tema uus naine poleks öelnud, et aeg sul minna oma lapsi vaatama või siin on telefon, heista lastele. Isa tahtis küll, aga unustas, professori asi 🙂 Ka väga tööga hõivatud. Saime isa uue naise vanamatest endale suurepärase võõrasvanaisa ka. Isa uus naine oleks isa ilmselt maha jätnud, kui sa poleks meie eest õiglast raha maksnud. Isa muidugi maksis ja maksis kauemgi, kui oleks pidanud. Alguses emale, aga pärast, kui olime juba ülikoolis, siis meile. Uus naine ja tema isa olid väga erineva elusuhtumisega meie emast, aga armastust saime vanemate lahutusega hoopis kahe inimese võrra juurde.. Lisaks armastavale emalee ja armastavale isale ka armastava võõrasvanaisa ning kui just mitte armastava, siis sooja, rõõmsa ja hooliva isa uue naise.

#4007790:

Suhted vanavanematega olenevad palju sellest, millised need enne lahkuminekut on olnud.

Täpselt nii ongi. Minu vanemad läksid lahku kui ma olin hilises teismeeas. Suhted isaga ja isapoolse vanaemaga jäid täpselt sellisteks nagu nad ka enne olid. Ehk siis isaga suhtlesin regulaarselt, ta ei kolinud meist kaugele. Teises linnas elava isapoolse vanaemaga kohtusin kord või kaks aastas päev või kaks korraga nagu ennegi. Ei tundunud tema oma lastelaste vastu suuremat huvi ja selleks ajaks ei tundnud ka tema lapselapsed tema vastu enam suuremat huvi.