Teema: Suhteline vaesus

Lihtsalt huvist, mis reis nii kallis on?

#3270601:

On need, kes ei lase oma lapsele välja teha ja on need, kes võõrast vara nõrkemiseni kasutaks. (sina siis see viimane)

vastupidi, ma olen pigem see, kelle jaoks ei ole probleem kuhugi minnes ka 1-2 lapse sõpra kaasa võtta ja nende eest maksta. 5000eurost reisi ma neile tõesti lubada ei suuda, aga mööda eesti toredaid kohti sõites maksan nii enda lapse kui ka tema sõprade eest, kui tean, et nende vanematel on väiksemad sissetulekud ning see käik tuleks neil kõhu arvelt. paar korda oleme ühe sõbra ka laevareisile kaasa võtnud ning tema kulud katnud, tegemist alla keskmiste teeniva üksikema lapsega.
kurb, kui mõni nende vanematest selles probleemi näeks

Väga võimalik, et see teema ei ole liba. Mul on üks tuttav perekond, kus samuti rahanumbreid ei tunta. Pereema (põhiharidusega proua muide) tööl ei käi, auto on kõige suurem ja kõige kallim, riided alla Armani ja Guessi pole kellelgi, suvel ollakse kaks kuud välismaal, talvel samuti vähemalt kaks kuud järjest (vanim laps küll osa sellest ajast, sest koolis peab käima) soojal maal. Lapsehoidja ja koduabiline. Pereisa end harva kodus näitab, keegi peab ju raha ka teenima. Eliitkooli pole, on õpiraskused ja segamini närvikavaga lapsed hoopis. Kui siis mõne lapse sünnipäev on, peetakse nagu juubelit ja pea kõik, keda vähegi tuntakse, on kutsutud. Õudne.

#3270233:

Muinasjutt, keegi ei hakka teise lapse reisi, mis maksab 5000! kinni maksma.

5000 mitte, aga oma laste sõbrannat, kes on pärit väiksepalgalise üksikemaga perest, oleme Itaaia reisile ja Hispaania reisile kaasa võtnud küll. Meie raha eest. ÕNNEKS selle väikese neiu ema on normaalne inimene ja kui südamest pakutakse, võtab vastu. Mitte ei hakka edvistama mingi “ma ei taha armuande” poosiga. Mille tulemusena tema tütar peaks konutama kuskil paneelmaja korteris, kui tema sõbrannad ehk minu tütred peesitavad palmi all, ujuvad ja söövad head ja paremat. Miks peaks üks ema seda oma tütrele tahtma.

Ärgu see ema võtku vastu heast südamest pakutud kinke endale, kui ta neid armuandideks peab, aga mis õigusega ta otsustab oma lapse eest, et ka laps ei tohi vastu võtta sõprade lahke käega tehtud kingitust? Ema õigusega? Miks? Mis selles halba on, kui keegi soovib tõesti midagi vastu tahtmata laste sõbrannale rõõmu valmistada. Kitsarinnalisus sellise ema poolt. “Mulle ei anna keegi midagi niisama, siis ei pea ka mu laps saama”. Imelik suhtumine.

minu laps käib ka kesklinna eliitkoolis (sellises kuhu saab sisse heade tulemustega), samas klassis nii mõnegi prominendi lapsega.
olen tähele pannud, et kuigi mõnda toob kooli isa auotjuht, on telefonid ka rikkurite lastel vanemate vanad mitte kõige uuemad mudelid ja kõik kannavad koolivorme.
need on nn ‘uusrikkad’ kes oma lapsukesed lootusetult ära hellitavad.
probleem ei ole selles et kellelgi on rohkme raha ja ta saab võõrale lapsele reisi välja teha, probleem on väärtushinnangutes.

muuseas, see et reisi rahaline väärtus on 5k ei tähenda et teine selle eest ka 5k maksab. mina olen korduvalt lennufirma boonuspunktide eest saanud nii lennu kui hotelli. aga kui keegi küsib palju reis maksis, siis ütlen hinna mis sisaldab ka tasuta saadud asju, sest neil asjadel on rahaline väärtus ikkagi.
sellisel juhul pole tõesti väga vahet kas võta veel üks laps kaasa või mitte.

Oled sa kindel, et reisi maksumus 1 inimese kohta on 5000? Tundub väga palju. Kuhu siis sõidetakse?

#3270675:

Sind paneb see summa 5000 minestama,

Sa ei ole vist see inimene, kes saarema praamipiletid ja 5000€ maksva reisi võrdsustas, aga ok.
Mind ei pane see minesatama. 5000€ maksab tavaline 10a vana diiselaudi, mis on väga levinud ja mis vajab 3000€ eest taastusremonti. 7a pärast on ta romulas sellest remondist hoolimata.
Reis on midagi, mis inimesele eluks ajaks eelde jääb, avardab silmaringi ja mida ta mäletab veel vanaduseski. (ei tea muidugi teemalgataja lapse vanust; kui on 7-9, siis pole selles nii kindel)
Aga ikkagi: igal juhul reis.
Kuid antud juhul on see siiski üle oma võimete.

Teine asi on see, et kui paljude sõbranadega sina täna suhtled, neid pean silmas, kellega suhtlesid põhikoolis?

#3270709:

et nagunii ta ei suhtle selle sõbrannaga enam, mis sellest reisistki? Või mida sa öelda tahtsid?

Exactly.
Ehk siis mina jääks oma arvamuse juurde, et kui lapse isa koostöös teemaalgatajaga seda summat maksta ei saa/ei taha, siis jääks reis ära.
Kuna seda pole teemaalgatajal lähitulevikus võimalik sellele sõbrannale nö. tagasi teha. Samas vääringus.

Life is a give and take action. (sõna point kasutajana saad ehk inglise keelest aru)

Aga muidugi, seda võib võtta ka laiemalt ning heas mõttes “kätte maksma” ei pea tingimata samadele inimestele.
Sellisel juhul on sul õigus.

#3270517:

#3270512:

Ma mõistan kui te ennast suutnud mugandada sellesse NORMAALSESSE/KESKMISESSE/REAALSESSE maailma, aga ärge enda laste unistusi maha tampige. Tegelikult, säärane tegevus peaks olema juba ammu kriminaalselt karistatav!

Mõistan ka sind, kes sa oled end laupäeva öösel vastu pühapäeva ilusasse klaaspudelisse tampinud ja emotsioonid käivad üle kaine mõistuse.

Hale mul sinust ei ole, küllap on sul endal, kui hommikul oma purske avastad ja koheselt “jaakovälit panema” hakkad.

Hahaha…. täiesti kaine olin ja Jaakost vms. ei tea midagi. Kahjuks jah, vanemate jõud enda laste üle, mida nad kuni tagasipöördumate kahjustusteni enda laste peal kuritarvitavad, ajab mind kurjaks…

#3270811:

ma suhtlen mitmega, kellega käisin lasteaias
see on ka ehk põhjus, miks sina sõpruse mõistet ei tunne…

Eks ma ikka tunnen. Aga inimesed on muutunud ja lasteaia sõpradega olen kahjuks lahku kasvanud.
Kui sina ja su lasteaiasõbrad ikka samasugused on nagu nad seal olid, see on väga tore.
Aga ülejäänute jaoks on see olukord keerulisem. Kasvõi näiteks see pisiasi, et osad on pärast lasteaeda ka koolis käinud, kirjutama õppinud ning kasutavad lause alguses suurt algustähte.
Teised jälle mitte.

#3270142:

Nüüd tahab lapse sõbranna perekond reisile minna ja minu tütre kaasa võtta. Maksumus umbes 5000 eurot. Mul pole sellist raha, aga küsiks lapse isalt osa ja 3000 maksaks ise, saaks hakkama. Aga nad ei võta seda vastu, sest mina olen ju nii vaene.

Ma saan aru, mida sa tunned.
Olen sellises olukorras öelnud täiesti otse, et kuna meie pere ei saa seda endale lubada, siis minu laps ei osale. Aga olukord erines niipalju, et jutt oli klassiekskursioonist, millega kõik teised lapsevanemad olid nõus, mina üksi ütlesin, et liiga kallis ja meie pere ei osale – pärast mida üks lapsevanem pakkus, et maksab minu lapse osa kinni. Ma võin sellise lahkuse eest tänulik olla, aga ma ei saa seda vastu võtta. Kallid reisid ei ole eluks hädavajalik asi. Ja nii jäigi. Teised läksid ekskursioonile, mina oma lapsega läksin maale suvilasse. Ma ei arva, et seal midagi valesti oli. Ma arvan, et uhkus on rohkemat väärt kui paar päeva palmide all.

Riiete kinkimisega on nüüd nii, et kui need selles teises peres tõesti üle jäävad, siis sellepärast ma ennast halvasti ei tunneks, küll aga küsiksin lapse arvamust ja kui selgub, et tema tunneb ennast halvasti, aga ei taha lahketele inimestele midagi öelda, siis räägiksin vaikselt ja rahulikult selle teise pere vanematega. Ma usun, et nad saavad aru.

Toidud on loomulikult igas peres erinevad, see ei ole üldse probleemkoht.

#3270142:

Oma tütar ütleb, et unusta ära, neile ei tähenda see raha midagi, mina nii ei saa. Mida teha selles olukorras?

Oma tütrele ütleksingi nii, et uhkus on enamat väärt ja kuna ta on ju suur laps, siis ütleksin ka, et teiste annetuste toel liiga uhke elu elamine mõjub talle minu meelest demoraliseerivalt, sest minu ülesanne on kasvatada temast ise hakkama saav ja toimetulev inimene – ja kuniks ta on minu vastutada, ei saa ma nii suurt sponsorlust tema suhtes lubada. Kui ta saab 18 aastat vanaks, ehk siis seaduse järgi täisealiseks, siis otsustagu selliseid asju ise, mina seda mõtteviisi lihtsalt heaks ei kiida.

#3270308:

teeb murelikuks see, et teemaalgataja tütrel võib tekkida veendumus ja arusaam, et koguaeg on kuskil mingid rikkad, kes kõike (st tema elu) kinni maksavad.

Nii see on, see ongi selle loo juures kõige halvem.

Õigupoolest on eespool välja käidud mõte, et see rikas sõbranna võiks vahepeal tulla koos teemaalgataja perega nende tavalisi meelelahutusi läbi tegema, päris tore. Näeb tõesti tema ka teistsugust elu.
Või siis – miks peaks sõprade ühised ajaviitmised ainult selle rikkama poole taktikepi ja eelistuste järgi toimuma?

Mina saaksin kokku sõbranna vanematega, ajaksin nendega reisi teemal juttu ja nende hoiaku põhjal otsustaksin. Ühel ja samal teol võib olla mitu eri tagamõtet alates “vaesuse” nina alla hõõrumisest (mis võib ka reisil kajastuda, mis tähendab, et tütrel ei oleks seal sugugi mõnus olla) lõpetades siira sooviga, et tütar saaks oma toreda ja nende heaks kiidetud sõbrannaga aega veeta, raha ei ole nii tähtis. Viimasel puhul on see ju kompliment ka Sulle, et oled nii meeldiva tütre kasvatanud, ja sama siiralt tuleks seda ka võtta.

Raha väärtus on tõesti igaühe jaoks erinev; proovi sama reisi väärtus enda mõõdupuudesse ümber arvutada. Kas ise võtaksid lapse sõbranna näiteks Linnanmäki lõbustusparki kaasa, kui see Su rahakotti oluliselt ei mõjutaks?

“teemaalgataja tütrel võib tekkida veendumus ja arusaam, et koguaeg on kuskil mingid rikkad, kes kõike (st tema elu) kinni maksavad” — siin on ema ülesanne selgitada, et see ei ole kogu aeg nii, vaid tegemist on ühekordse kingitusega. Õige hoiak on tänulikkus, aga mitte alandlikkus.

“mõte, et see rikas sõbranna võiks vahepeal tulla koos teemaalgataja perega nende tavalisi meelelahutusi läbi tegema” – ka minu arust on see väga hea ja igatepidi õiglane.

Riiete edasiandmine ja taaskasutamine on minu arust suurepärane (jällegi eeldusel, et seda ei tehta nina alla hõõrumiseks või et see sõbranna näiteks koolis kõigile ei kuuluta, et näe, Maril on minu eelmise hooaja püksid jalas). Olen ise väga suur taaskasutuse fänn. Imikuasjad ja -riided on lähiringis juba poole tosina lapse kasutada olnud, suurte laste omad enamasti nii palju ei kannata, aga paar ringi teevad ikka.

Minu meelest on uhkuse alleshoidmist jabur siia sisse tuua. Uhkus on eestlaste põhiline viga, me saaks elada palju paremat elu, aga uhkus ei luba end aidata, palju uhkem on edasi üksinda samas kohas olla. Uhkem on oma uhkuses mitte iialgi tunnistada oma vigu ja oma puudujääke ning seeläbi suhteid rikkuda. Positiivsest uhkuse alleshoidmisest võiks rääkida kontekstis, kus naine jätab petva mehe maha, mitte kontekstis, kus ei lubata endale välja teha. Minu meelest on raha üle kemplemine tobe, tahan teen välja, ei taha, ei tee, ja kui ma juba pakun välja variandi, siis tähendab, et see kulutus ei ole minu jaoks märkimisväärne. Ma ei võtaks vastugi sinult raha, kui tahaksid ise maksma hakata, kui tean, et sa muidu sellist kulutust ei teeks.

#3271002:

Uhkem on oma uhkuses mitte iialgi tunnistada oma vigu ja oma puudujääke ning seeläbi suhteid rikkuda

Et kui 5000 € reisi eest ei ole omal raha välja käia, siis see on viga ja puudujääk?