Vajan abi… või pigem hinnangut, et kuidas ühiskond suhtub järgmisesse minu loosse. Ennekõike naised, ootan teie vaadet sellele loole. Olen oma murega üksi ja vajaksin elavate inimeste tagasisidet. Kui viitsite, lugege lugu läbi, püüan võimalikult detailselt kirjeldada, et kõik aspektid oleks arusaadavad.
Olen täiesti tavaline eesti mees, haritud, edukas, aktiivne. Kohtasin oma tulevast abikaasat 15 aastat tagasi ja tänaseks oleme juba 10 aastat olnud abielus. Abielu pole olnud õnnelik, pigem üle kivide ja kändude. Olen alati truuks jäänud ja pingutanud, sest lootsin, et paremad ajad on ees, et kui näeme piisavalt vaeva, siis saame oma hädadest üle. Armastus ju oli suur ja ma pole selline, kes lihtsalt käega lööb. Nende aastatega aga tekkis arusaam, et abikaasa näeb seda suhet vaid ühepoolsena. Tal on nägemus, milline peab olema üks pereelu ja see nägemus on tal ainuke, mida ta aktsepteerib. Kompromisse pole olemas ning võimalikud alternatiivide arutelud lõppevad alati tüliga. Tüli on pikk, võib kesta mitu päeva, kui lihtsalt ignoreeritakse, ei räägita. Aastate jooksul on sellised asjad sagenenud ning süvenenud. Ka voodi pool on jäänud harvemaks ja harvemaks ning ma ise näen ja tunnetan, et ta naudib seda aina vähem ja võtab seda pigem kohustusena. Olen omalt poolt üritanud kõike, et seda muuta, tuua sisse rohkem romantikat, küünlavalgus, roosilehed ja kõik muu klassika. Kui kogu selle peale tuleb kohe- “ahah, ma tean küll mida sa saavutada üritad” jutt, siis ausalt öeldes killib see kogu tuju ära.
Niisiis kõik läks kui mingi stsenaariumi järgi- täiuslik peremudel. Lapsed, abielu, majad, autod jne. Ainult, et seest oli asi mäda. Seksist rääkimine oli tabu. Kui naisel puudus huvi, siis ka paljast kallistusest võis ta mind kohe perverdiks kutsuda. Ilmselt kallistasin valel ajal. Ettekäänded, miks ei saa seksida olid jaburad, näiteks, et lapsed on kodus. Kuigi kui temal oli mingil põhjusel (üsna harva) soov seksida, siis kõlbas selleks kasvõi puukuur.
Abikaasa on mul selline, kelle jaoks on ülitähtis, et väljaspoole kodu näiks kõik täiuslik. Kodu oli selline põrgu, et ma eelistasin pigem pikemalt tööl olla. Mitte et ma koju ei tahtnuks tulla või oma kallist naist näha. Lihtsalt nii oli vähem võimalust tülitseda. Tülid olid kuumad. Tema võitlus oma õiguse eest on vahendeid valimata kasvõi üle laipade. Mõnikord tundus, et tal jäi miskit kripeldama, kui ei saanud mulle võimalikult halvasti midagi öelda. Pidevad meeldetuletused mingist aastatetagusest veast, näiteks mõni mitte väga õnnestunud kingitus või öeldud/tehtud tegu. Lapsed toodi tihti vahekohtunikuks, mis mulle absoluutselt ei istunud. Nad pidid kõige sellega üles kasvama. Ma loodan, et mu kaks tubli ja juba üsna suurt poissi ja väike tüdruk ei ole sellise koduse kliima pärast väga tugevalt mõjutatud. Ka tavalistes igapäevastes jutuajamistes ei jätnud ta kasutamata võimalust midagi sapist vahele torgata. Kõik mu ettevõtmised, näiteks tegelesin puutööga, laitis ta maha. Minu tehtud asju kodus näha ei tahtnud ja nimetas neid käkkideks. Või kui otsustasin õppida saksofonimängu ja liitusin isegi ühe bändiga, siis ta ütles, et ma olen halb pereisa, käin muudkui bändiga proovides selle asemel, et perega olla (see oli ühel õhtul nädalas). Ühelgi mu kontserdil ta käia ei suvatsenud, pidas kogu asja jamaks ja see iseloomustab tema suhtumist kõigesse, mida ette võtsin või mis plaane ma talle tutvustasin, et neid koos arutada.
Ma sain lõpuks aru, et tema mõttemaailmas oli tema täiuslik inimene. Kui ma tahan, et suhe toimiks, pean ma ennast muutma temale vastuvõetavaks. See polnud tema jaoks koostöö/kooselu vaid mind oli sellele reisile kaasa valitud. Kui ma ei käitunud täpselt nii, nagu tema oma vaimusilmas ette nägi, siis ma olin sellel reisil segav faktor. Vahel tunduski, et mind on mööndustega ka lubatud sinna tema täiuslikku majapidamisse elama. Väga headel päevadel tunnustati mind seksiga. See oli siis mulle tohutu autasu, mille eest ma tihti pidin end alandama, eks siis tema alandas end vastu mulle seksi andes. Vähemalt näis nii kogu see suhte värk. Seks oli ka mõjutusvahend. Kui sa nüüd lähed sõprade juurde sauna, siis ma sulle kuu aega seksi ei anna. Varasemalt istusingi tihti nii kodus. Sõpradega koos veedetud õhtu ei tundunud piisavalt kaalukas, et selle pärast kodust õhkkonda hullemaks teha.
Mingist hetkest sai villand, mõtlesin, et hea küll, ma kulgen autopiloodil edasi aga enam ennast truuduses tagasi ei hoia aga otseselt kuhugi otsima ka ei lähe. Juhuslikult jäi silma kuskil üks sümpaatne kuulutus ja võtsin ühendust. Väga sümpaatne naine, kellega klappis kohe. Avatud inimene, suhtlesime, nautisime teineteise seltskonda ja pidasime plaane. Otsustasin, et kõigile on parem kui lahkun kodust. Ma nägin, et olen ilmselgelt tüliks seal majas ja lootsin ka lapsi ehk siis sellest toksilisest keskkonnast säästa. Hakkasin naisega sellest juttu tegema, et noh, saad ju ka aru, et ei toimi. Loomulikult läks alguses süüdistamiseks, et see ei toimi just minu pärast. Mina teen kõike valesti ja tema on elu aeg olnud täiuslik inimene. Siis ähvardused- oi kui kõik teised teada saavad milline halb mees sa oled, jätad pere maha, lapsed maha. Ma siis üritasin selgitada, et ei jäta lapsi ju, ma olen nendele isa edasi. Siis toodi kohe lapsed mängu, rivistati lapsed üles, et nii, isal on teile nüüd midagi öelda ja siis oodati käsi puusas. Üritasin selgitada, lapsed said kohe aru aga muidugi olid kurvad. Naine hakkas takka utsitama, et see on teie ISA otsus TEID maha jätta. Kogu asi oli jube. Mind ei kuulatud.
Peale paari päeva vaikimist ilmselt hakkas asi kohale jõudma, siis hakati juba nutma ja paluma. Ma ei usu, et see siiras oli. Pigem hakkasid mõjutusvahendid otsa saama. Ta oli nõus end minu ees alandama ja paluma, et ei tuleks seda hirmsat häbi teiste ees, et oled lahutatud naine. Kõik pidi ju täiuslik olema väljapoole. Ta oli pärit suurest maaperest, mitu õde venda kes kõik õnnelikus abielus. Vähemalt pealtnäha. Mõte, et ta peaks neist olema esimene, kelle abielu puruneb, ei mahtunud ilmselt tema pähe. Lõpuks lajatas finantsidega. Ütles, et ma panen sulle kogu täiega alimendid peale. Lootsin mingit kokkulepet, näiteks maja müüki, et sellest olukorrast välja tulla, sellest ei tahetud kuuldagi. See on laste kodu. Vaatasin oma finantsid üle ja sain aru, et mingit võimalust mul allesjäänud rahaga otsast alustada pole. Olin sunnitud jääma. Loomulikult jäin ma ilma sellest teisest naisest, sest ta polnud armukese tüüpi. Õnneks. Olin väga löödud. Tahtsin kõigile head aga nüüd oli kõik halvasti. Ainult naine säras, lapsed olid õnnelikud. Naise käitumine muutus nagu öö ja päev. Tehti süüa (ennem pidin ise midagi otsima, sest ta polevat minu teenindaja), arvestati minuga, räägiti juttu nii, et see tüliks ei pööranud, kuulati mu ideid jne. Isegi seksi anti paar korda kuus, mis on küll minu jaoks vähe aga inimese kohta, kes oli pidanud aastaid rahulduma korraga kvartalis, oli see päris hea. Mul oli muidu plaan juba valmis, kuidas ma siiski saaks sealt tulema. Paari mõistliku raha ümberpaigutamisega oleks see õnnestunud nii umbes aastases perspektiivis. Mõtlesin, et kannatan ära. Ehk ootab ka see teine naine selle ära.
Mingil hetkel hakati õige tihedalt seksi andma, tundus kuidagi kahtlane, kuni lõpuks õnnest särav naine oma kahe triibuga pulga mulle ulatas. Mu maailm vajus kokku. Kuidas see juhtuda sai, ma küsisin. Sul on ju beebipillid peal. No juhtus, oli lihtne vastus. Hiljem ta tunnistas, et oli need meelega ära jätnud. Otsustas ise nii, minule rääkimata. Nüüd siis ma ei teagi mida teha. Otse loomulikult on kodune elu tagasi seal kõige hullemas punktis ja vaata, et veel hullemgi. Olen ju nüüd tal peos, pole mõtet näitemängu teha, seda jätkub piisavalt väljaspoole. Seksist võib nüüd ainult unistada, sest tedagi rasedad ju ei seksi, neil pole selleks isu või mis iganes ettekäändeks tuuakse. Mida kogu maailm mõtleb minust, kui ma nüüd ära koliks, või kui laps on näiteks alla kolme aastane. Olen vangis. Oleks pidanud kohe siiski ikka minema, kasvõi kuuse alla. Selline tunne on, et võtaks nööri ja…