Vajan abi… või pigem hinnangut, et kuidas ühiskond suhtub järgmisesse minu loosse. Ennekõike naised, ootan teie vaadet sellele loole. Olen oma murega üksi ja vajaksin elavate inimeste tagasisidet. Kui viitsite, lugege lugu läbi, püüan võimalikult detailselt kirjeldada, et kõik aspektid oleks arusaadavad.
Olen täiesti tavaline eesti mees, haritud, edukas, aktiivne. Kohtasin oma tulevast abikaasat 15 aastat tagasi ja tänaseks oleme juba 10 aastat olnud abielus. Abielu pole olnud õnnelik, pigem üle kivide ja kändude. Olen alati truuks jäänud ja pingutanud, sest lootsin, et paremad ajad on ees, et kui näeme piisavalt vaeva, siis saame oma hädadest üle. Armastus ju oli suur ja ma pole selline, kes lihtsalt käega lööb. Nende aastatega aga tekkis arusaam, et abikaasa näeb seda suhet vaid ühepoolsena. Tal on nägemus, milline peab olema üks pereelu ja see nägemus on tal ainuke, mida ta aktsepteerib. Kompromisse pole olemas ning võimalikud alternatiivide arutelud lõppevad alati tüliga. Tüli on pikk, võib kesta mitu päeva, kui lihtsalt ignoreeritakse, ei räägita. Aastate jooksul on sellised asjad sagenenud ning süvenenud. Ka voodi pool on jäänud harvemaks ja harvemaks ning ma ise näen ja tunnetan, et ta naudib seda aina vähem ja võtab seda pigem kohustusena. Olen omalt poolt üritanud kõike, et seda muuta, tuua sisse rohkem romantikat, küünlavalgus, roosilehed ja kõik muu klassika. Kui kogu selle peale tuleb kohe- “ahah, ma tean küll mida sa saavutada üritad” jutt, siis ausalt öeldes killib see kogu tuju ära.
Niisiis kõik läks kui mingi stsenaariumi järgi- täiuslik peremudel. Lapsed, abielu, majad, autod jne. Ainult, et seest oli asi mäda. Seksist rääkimine oli tabu. Kui naisel puudus huvi, siis ka paljast kallistusest võis ta mind kohe perverdiks kutsuda. Ilmselt kallistasin valel ajal. Ettekäänded, miks ei saa seksida olid jaburad, näiteks, et lapsed on kodus. Kuigi kui temal oli mingil põhjusel (üsna harva) soov seksida, siis kõlbas selleks kasvõi puukuur.
Abikaasa on mul selline, kelle jaoks on ülitähtis, et väljaspoole kodu näiks kõik täiuslik. Kodu oli selline põrgu, et ma eelistasin pigem pikemalt tööl olla. Mitte et ma koju ei tahtnuks tulla või oma kallist naist näha. Lihtsalt nii oli vähem võimalust tülitseda. Tülid olid kuumad. Tema võitlus oma õiguse eest on vahendeid valimata kasvõi üle laipade. Mõnikord tundus, et tal jäi miskit kripeldama, kui ei saanud mulle võimalikult halvasti midagi öelda. Pidevad meeldetuletused mingist aastatetagusest veast, näiteks mõni mitte väga õnnestunud kingitus või öeldud/tehtud tegu. Lapsed toodi tihti vahekohtunikuks, mis mulle absoluutselt ei istunud. Nad pidid kõige sellega üles kasvama. Ma loodan, et mu kaks tubli ja juba üsna suurt poissi ja väike tüdruk ei ole sellise koduse kliima pärast väga tugevalt mõjutatud. Ka tavalistes igapäevastes jutuajamistes ei jätnud ta kasutamata võimalust midagi sapist vahele torgata. Kõik mu ettevõtmised, näiteks tegelesin puutööga, laitis ta maha. Minu tehtud asju kodus näha ei tahtnud ja nimetas neid käkkideks. Või kui otsustasin õppida saksofonimängu ja liitusin isegi ühe bändiga, siis ta ütles, et ma olen halb pereisa, käin muudkui bändiga proovides selle asemel, et perega olla (see oli ühel õhtul nädalas). Ühelgi mu kontserdil ta käia ei suvatsenud, pidas kogu asja jamaks ja see iseloomustab tema suhtumist kõigesse, mida ette võtsin või mis plaane ma talle tutvustasin, et neid koos arutada.
Ma sain lõpuks aru, et tema mõttemaailmas oli tema täiuslik inimene. Kui ma tahan, et suhe toimiks, pean ma ennast muutma temale vastuvõetavaks. See polnud tema jaoks koostöö/kooselu vaid mind oli sellele reisile kaasa valitud. Kui ma ei käitunud täpselt nii, nagu tema oma vaimusilmas ette nägi, siis ma olin sellel reisil segav faktor. Vahel tunduski, et mind on mööndustega ka lubatud sinna tema täiuslikku majapidamisse elama. Väga headel päevadel tunnustati mind seksiga. See oli siis mulle tohutu autasu, mille eest ma tihti pidin end alandama, eks siis tema alandas end vastu mulle seksi andes. Vähemalt näis nii kogu see suhte värk. Seks oli ka mõjutusvahend. Kui sa nüüd lähed sõprade juurde sauna, siis ma sulle kuu aega seksi ei anna. Varasemalt istusingi tihti nii kodus. Sõpradega koos veedetud õhtu ei tundunud piisavalt kaalukas, et selle pärast kodust õhkkonda hullemaks teha.
Mingist hetkest sai villand, mõtlesin, et hea küll, ma kulgen autopiloodil edasi aga enam ennast truuduses tagasi ei hoia aga otseselt kuhugi otsima ka ei lähe. Juhuslikult jäi silma kuskil üks sümpaatne kuulutus ja võtsin ühendust. Väga sümpaatne naine, kellega klappis kohe. Avatud inimene, suhtlesime, nautisime teineteise seltskonda ja pidasime plaane. Otsustasin, et kõigile on parem kui lahkun kodust. Ma nägin, et olen ilmselgelt tüliks seal majas ja lootsin ka lapsi ehk siis sellest toksilisest keskkonnast säästa. Hakkasin naisega sellest juttu tegema, et noh, saad ju ka aru, et ei toimi. Loomulikult läks alguses süüdistamiseks, et see ei toimi just minu pärast. Mina teen kõike valesti ja tema on elu aeg olnud täiuslik inimene. Siis ähvardused- oi kui kõik teised teada saavad milline halb mees sa oled, jätad pere maha, lapsed maha. Ma siis üritasin selgitada, et ei jäta lapsi ju, ma olen nendele isa edasi. Siis toodi kohe lapsed mängu, rivistati lapsed üles, et nii, isal on teile nüüd midagi öelda ja siis oodati käsi puusas. Üritasin selgitada, lapsed said kohe aru aga muidugi olid kurvad. Naine hakkas takka utsitama, et see on teie ISA otsus TEID maha jätta. Kogu asi oli jube. Mind ei kuulatud.
Peale paari päeva vaikimist ilmselt hakkas asi kohale jõudma, siis hakati juba nutma ja paluma. Ma ei usu, et see siiras oli. Pigem hakkasid mõjutusvahendid otsa saama. Ta oli nõus end minu ees alandama ja paluma, et ei tuleks seda hirmsat häbi teiste ees, et oled lahutatud naine. Kõik pidi ju täiuslik olema väljapoole. Ta oli pärit suurest maaperest, mitu õde venda kes kõik õnnelikus abielus. Vähemalt pealtnäha. Mõte, et ta peaks neist olema esimene, kelle abielu puruneb, ei mahtunud ilmselt tema pähe. Lõpuks lajatas finantsidega. Ütles, et ma panen sulle kogu täiega alimendid peale. Lootsin mingit kokkulepet, näiteks maja müüki, et sellest olukorrast välja tulla, sellest ei tahetud kuuldagi. See on laste kodu. Vaatasin oma finantsid üle ja sain aru, et mingit võimalust mul allesjäänud rahaga otsast alustada pole. Olin sunnitud jääma. Loomulikult jäin ma ilma sellest teisest naisest, sest ta polnud armukese tüüpi. Õnneks. Olin väga löödud. Tahtsin kõigile head aga nüüd oli kõik halvasti. Ainult naine säras, lapsed olid õnnelikud. Naise käitumine muutus nagu öö ja päev. Tehti süüa (ennem pidin ise midagi otsima, sest ta polevat minu teenindaja), arvestati minuga, räägiti juttu nii, et see tüliks ei pööranud, kuulati mu ideid jne. Isegi seksi anti paar korda kuus, mis on küll minu jaoks vähe aga inimese kohta, kes oli pidanud aastaid rahulduma korraga kvartalis, oli see päris hea. Mul oli muidu plaan juba valmis, kuidas ma siiski saaks sealt tulema. Paari mõistliku raha ümberpaigutamisega oleks see õnnestunud nii umbes aastases perspektiivis. Mõtlesin, et kannatan ära. Ehk ootab ka see teine naine selle ära.
Mingil hetkel hakati õige tihedalt seksi andma, tundus kuidagi kahtlane, kuni lõpuks õnnest särav naine oma kahe triibuga pulga mulle ulatas. Mu maailm vajus kokku. Kuidas see juhtuda sai, ma küsisin. Sul on ju beebipillid peal. No juhtus, oli lihtne vastus. Hiljem ta tunnistas, et oli need meelega ära jätnud. Otsustas ise nii, minule rääkimata. Nüüd siis ma ei teagi mida teha. Otse loomulikult on kodune elu tagasi seal kõige hullemas punktis ja vaata, et veel hullemgi. Olen ju nüüd tal peos, pole mõtet näitemängu teha, seda jätkub piisavalt väljaspoole. Seksist võib nüüd ainult unistada, sest tedagi rasedad ju ei seksi, neil pole selleks isu või mis iganes ettekäändeks tuuakse. Mida kogu maailm mõtleb minust, kui ma nüüd ära koliks, või kui laps on näiteks alla kolme aastane. Olen vangis. Oleks pidanud kohe siiski ikka minema, kasvõi kuuse alla. Selline tunne on, et võtaks nööri ja…
Teema: Suhteprobleem, vajan hinnangut
Miks sa magad naisega, keda ei armasta ja kellest plaanid kohe-kohe lahku minna, ja veel ilma kummita?! Juba vanarahvas ütles midagi kiriku ja peksu kohta.
Esimene asi, mida vea parandamiseks tuleb teha, on vea tegemist mitte jätkata.
Sul on kolm suurt last ja üks tulemas, klaarid oma rahad ära ja tulema sealt. Eesti Vabariigis ei saa kedagi hoida vägisi abielus, lahutad siis kohtus. Kõik, mida rahaga korda ajada saab, on odavalt saadud ja lastega kohtumised, elatise ja KÕIK paned samuti kohtus kohe paika- või vähemalt kirjalikult, õiguslikult, tõendatavalt, naise allkirjaga jne. Et oleks selge, ja jälg maas, ja kord paigas, sest arvata on, et eksnaine sul kokkuleppimise ja koostöö vaimus olema ei saa.
Minu isal oli vanal hallil ajal kaks last, lahkumineku ajal jäi samuti eksnaine “kuidagi” (ok, sel ajal tõesti polnud kondoome olemas) rasedaks ja ütles, et trääsa sa mul enam kuhugi lähed! Sel ajal oli alimendid kolme lapse pealt 50% palgast muide. Mees läks, korteri ja kõik vara jättis naisele-lastele, tuli praktiliselt kohvritäie seljariietega uue naise (minu ema) poole. Tegi uue pere veel kolme lapsega, ehitas maja… käis öösiti tööl ja haltuurat tegemas, et ametlik palk oleks võimalikult väike jne, olid vaesed ja vedasid ennast välja. Mina olen see “teise pere” laps, mul on maailma parim isa, tema meid algul mähkis ja vannitas (tema ju oskas, ema oli roheline ja esmakordne lapsevanem! 🙂 ), tema oli tittedega päeval kodus, kui ema oli tööl, aga sama mees on oma vanematele lastele praktiliselt võõras (laste ema ei lasknud neil kohtuda ja ega minugi ema vaimustuses polnud mingitest “ekslastest”). Nii naljakalt võib elu minna. Kusjuures praegu on kõik lapsed üle keskea ja suhtleme kenasti, aeg kõik haavad parandab, isa on vanemate laste poolt juba vana-vanaisa. Aga lapsena saime meie näärideks 6! salvo kelku, sest neid müüdi iga lapse kohta üks ja isal oli passis 6 last… see on minu eredaim mälestus “kärgperest”. Isaga oleme omajagu rääkinud sellest, miks nii läks ja kuidas tema ise asju nägi ja miks tegi. Ta ei kahetse lahkuminekut hetkekski, see olevat olnud ainuvõimalik tegu, ainult sellest viimasest, täiesti isata kasvanud lapsest on tal kahju, et nii läks.
Hinnang?
Sul on tilliprobleem. Seksid naisega, keda nagu ei tahagi? Jee rait.
Tuhvlialune oled.
Ja kui juba nii pikalt siis proovi uue naisega otsast alustada. Äkki veab.
Olen vangis. Oleks pidanud kohe siiski ikka minema, kasvõi kuuse alla.
olen ise mahajäetud abikaasa, lastega, aga sinu elu on küll karm olnud. Kahjuks olid ettevaatamatu, usaldasid sellist ussnaist ja ei kasutanud kondoomi. Ja veel – kas laps on üldse sinu. Tee kindlasti DNA analüüs kõigile lastele. Kahjuks määritakse meestele ka käopoegi pähe liigagi tihti.
Isiklikult mulle ei meeldi inimesed, kes kõike rahasse arvutavad. st mingi arvutus, et pole majanduslikult mõistlik suhtest ära tulla, on minu jaoks alati madal ja põhimõttetu. Eks sa, TA, oled algusest peale (aastaid!) ju valesid otsuseid teinud. Sa pole temaga ju algusest peale sobinud. Käitunud oled aga nagu tavaliselt naised käituvad – loodad, et teine muutub. 😀 😀 😀 Yeah, right!
Kuna su naine on tõeline nõid ja manipulaator, siis ainuke võimalus sul lastega mingigi side säilitada, on jääda oma naisega. Leia omale mõni hobi siiski ja mingi lõbu (ma ei mõtle siin kõrvalsuhet) pereelust väljapool, sest nagu ma aru saan, sinuga ei olda nii või naa rahul. Tee siis vähemalt midagi, mis sulle meeldib – käi kalal või pasunat mängimas või tegele suusatamisega, vms. Tegele oma lastega ja ole nendega inimene. Ära vastanda end laste nähes ja kuuldes nende emale. Kui lapsed täiskasvanuks saavad, siis küllap nad ise näevad ka, kes on kes olnud. Või lahutad siis, kui noorem on piisavalt vana, et asjadest aru saada (loodetavasti umbes 16 aasta pärast). Et sa oled niipalju valesid otsuseid varem teinud ja naiivselt midagi lootnud, siis sinu palk on hetkel see, et pead selle jama ära kannatama.
palun räägi seda ka, mida naine soovib, et sa muudaksid – mis need peamised etteheited on? Kirjutad naise ainuvõimalikust nägemusest pereelu kohta, aga ei täpsusta. Paraku ei saa me objektiivset hinnangut anda, sest meil ei ole sinu naise nägemust asjast.
Kui mees ei taha lapsi, siis ta peab tegema kõik selleks, et naine ei rasestuks. Ilma mehe seemneta ei saa rasedaks jääda. Praegu on sul ainus võimalus käed taskus lahkuda, maja naisele ja oma neljale lapsele jätta ning otsast alustada. Kui naine paneb alimendid peale, pole midagi teha. Lööge alimendiraha kokku ja arvestage see poolest maja maksumusest maha vms. Siis ei pea sa maksma, kui võimalik ei ole. Ülejäänu teed laste nimele, mitte eksnaisele ja uue naisega alustad otsast ja nullist nagu esimesegagi alustasid nullist. Nii jääb lastele sinu pärandus. Ja kui tuleb veel lapsi, saavad nemad selle osa, mille uue naisega rajad.
Kirjutad, et oled pikalt õnnetu olnud, aga lapsi tuleb aina juurde. No kuidas küll need mehed siiani ei tea, kust lapsed tulevad!?
Väga vabandan aga lõpuni ei jaksanud lugeda.
Aga niipalju kui jaksasin… siis arvan, et tavaline armastuseta elu. Keemia ka puudub ilmselt.
Nõu ei oska anda.
Ega sul palju valikuid pole. Kas kolid ära ja alustad otsast, jäädes lapsi toetama või elad senises kodus kena fassaadi taga omale meelepärast elu olles naisele vaid korteri(maja)kaaslane.
Lootsin mingit kokkulepet, näiteks maja müüki, et sellest olukorrast välja tulla, sellest ei tahetud kuuldagi. See on laste kodu.
Siit võib siis aru saada, et maja on naise nimel?
Vastasel korral poleks ju oluline, kas keegi “tahab sellest kuulda” või mitte. Kui ikka kooselu ei suju, siis peab tahtma kuulda ja müüki läheb ikka. Ja kui ühisvara, siis raha pooleks.
Aga ok, majaga tõmmati sul samuti per…se kuidagi lohku. Ilmselt naine siis teenis rohkem, kui selle oma nimele sai.
Aga ikkagi ma ei saa aru, mis sind praegu takistab minema astumast?
JA mis loll ila see on, et “seksist võid vaid unistada”? – Naisega, keda sa ei armasta ja kes on selline nõid, (nagu sa kirjeldad) ei tahaks ükski normaalne mees 100 aastat seksida??? No halloo tõesti.
Ja kui oledki seksisõltlane, (et peaasi, et auk on, kõik sobib), siis ka sellest saab üle.
Inimene harjub kõigega ja saadki pärast oma tuhkatriinuga kokku elama, siis ärkab ka see asi uuesti ellu. Ja rohkem, kui enne oligi.
Ei saa ka aru, nõiaellaga vahepeal oli nagu parem, sest sai rohkem seksi. Mis seksid sellise naisega siis. Aga üldiselt tundub nagu sama oopus selle nelja lapsega nagu üks eelmine, ainult uues kuues. Väljamõeldise mulje jätab.
Ütles, et ma panen sulle kogu täiega alimendid peale. Lootsin mingit kokkulepet, näiteks maja müüki, et sellest olukorrast välja tulla, sellest ei tahetud kuuldagi. See on laste kodu. Vaatasin oma finantsid üle ja sain aru, et mingit võimalust mul allesjäänud rahaga otsast alustada pole. Olin sunnitud jääma. Loomulikult jäin ma ilma sellest teisest naisest, sest ta polnud armukese tüüpi. Õnneks. Olin väga löödud. Tahtsin kõigile head aga nüüd oli kõik halvasti. Ainult naine säras, lapsed olid õnnelikud. Naise käitumine muutus nagu öö ja päev. Tehti süüa (ennem pidin ise midagi otsima, sest ta polevat minu teenindaja), arvestati minuga, räägiti juttu nii, et see tüliks ei pööranud, kuulati mu ideid jne. Isegi seksi anti paar korda kuus, mis on küll minu jaoks vähe aga inimese kohta, kes oli pidanud aastaid rahulduma korraga kvartalis, oli see päris hea. Mul oli muidu plaan juba valmis, kuidas ma siiski saaks sealt tulema. Paari mõistliku raha ümberpaigutamisega oleks see õnnestunud nii umbes aastases perspektiivis. Mõtlesin, et kannatan ära. Ehk ootab ka see teine naine selle ära. Mingil hetkel hakati õige tihedalt seksi andma, tundus kuidagi kahtlane, kuni lõpuks õnnest särav naine oma kahe triibuga pulga mulle ulatas. Mu maailm vajus kokku. Kuidas see juhtuda sai, ma küsisin. Sul on ju beebipillid peal. No juhtus, oli lihtne vastus. Hiljem ta tunnistas, et oli need meelega ära jätnud. Otsustas ise nii, minule rääkimata. Nüüd siis ma ei teagi mida teha. Otse loomulikult on kodune elu tagasi seal kõige hullemas punktis ja vaata, et veel hullemgi. Olen ju nüüd tal peos, pole mõtet näitemängu teha, seda jätkub piisavalt väljaspoole. Seksist võib nüüd ainult unistada, sest tedagi rasedad ju ei seksi, neil pole selleks isu või mis iganes ettekäändeks tuuakse. Mida kogu maailm mõtleb minust, kui ma nüüd ära koliks, või kui laps on näiteks alla kolme aastane. Olen vangis. Oleks pidanud kohe siiski ikka minema, kasvõi kuuse alla. Selline tunne on, et võtaks nööri ja…
Seda teksti osa lugedes lähevad silmad ainult suuremaks. Kuidas saab nii lihtsameelne olla? Näiteks ei pane alimente keegi peale lastele, kes elavad mõlema vanemaga. Kui mõtlesid tõsiselt, et lastele jääd ikka isaks, siis leiad võimaluse elada nii, et lapsed elavad poole aja sinu juures. Teiseks, kui naine ei taha maja müüa, siis ostku maja sinult välja, kui see nüüd teile mõlemale kuulub. jne, jne…
Kui nüüd kõige selle pealeikk aoma naise juurde jäid ja veel temaga edasi seksid ka, siis mida see naine ikka pidi mõtlema – mu mees on muutunud ja meie abielu jätkub sama õnnelikult. Ehk naine arvas, et tulid mõistusele ja armastad teda ikka edasi ning tema meeldiva käitumise järgi võiks isegi arvata, et see ara kolimise jutt pani tal endal prioriteedid paika ja sai aru, et võiks sinuga ikka lahkem olla. Pillide ära jätmine oli muidugi alatu, aga samahästi oleks võinud ju ka juhuslikult see rasedus tekkida – pillid veavad sageli alt. Nii, et kui mees ikka ise mingit viisi rasedust ära ei hoia, siis pole küll sul kedagi süüdistada, kui isaks saad, selles osas pole sugugi vastutus ainult naisel. Ja muidugi võib arvata, et see oli naise salakaval plaan, aga samas, kui minu mees minu raseduse peale sinu kirjeldatud reaktsiooniga tuleks, siis kaoks mul ka igasugune soov temaga edasi soojalt suhelda…
Nii et siis võta vastutus oma laste eest ja ela kasvõi maja taga kuuse all. Naine jäta muidugi maha, aga lastele sa ju ikka lubasid ka edaspidi isa olla, nii et nööriga pole midagi teha.
Üldiselt, teemaalgataja, oled sa ikka uskumatult loll küll. Heakene küll, kaks esimest last tulid siis, kui suhe veel päris hull ei olnud, aga kolmas?! Juba kolmanda ajal oleks pidanud tilli püksis hoidma või kusagil mujal käima. No aga see, et pärast mahajätmisähvardust muutunud naist uskuma jäid – tõttöelda raske uskuda, et keegi nii naiivne on. Inimesed ei muutu, vähemalt mitte nii ruttu ja nii põhjalikult.
Kui sul ikka piisavalt sissetulekut on, siis karta võib, et kohtunik mõistab elatise täissummas välja ja pärast vanemahüvitise lõppu veel naisele ka elatise, nii et ta saab väiksemaga rahus kolm aastat kodus olla, sest mõtle, missugune siga mees – jätab raseda naise kolme lapsega mingi lehtsaba pärast maha. Juriidiliselt pole naisel majale mingit suuremat õigust kui mehel. Kahjuks ei ole võimalik elatist ja poole maja väljaostuhinda tasaarveldada.
See on igatahes kindel, et kui sa selline suss oled, siis naine sinust iial lugu pidama ei hakka. Mõõda talle sama mõõduga vastu ja lisa intress ka otsa. Ja seksuaalsete vajaduste jaoks leia endale armuke või paar. Loll on pühenduda kellelegi, kes sust lugu ei pea.
Nojah, meestel on selle seksiga see lugu, et kui pakutakse, siis ära ütelda ei saa ja ilma elada ka ei oska.
Mina oleks teise tuppa kolinud ja seksivajaduse rahuldamiseks armukest pidanud.
Kuidas juriidiliselt selle majaga on?
Kas majast kuulub juriidiliselt mingi osa ka sulle?
Mina koliks teisele pinnale (näiteks üüriks), kuid logistiliselt lähedale. Käiks palju oma majas (kui juriidiliselt sulle miski kuulub) ja veedaks palju aega lastega. Aga ööbima ei jääks vaid läheks oma uude koju.
Kõiki neid teemasid, kas tegid midagi õigesti või valesti – ma usun ei oska keegi analüüsida. Kui tegidki vaesti, siis sellel mittesobival kooselul pole mõtet lasta kulgeda.
Või äkki hakkab naine jälle ilusti käituma, kui välja kolid kõigele vaatamata? 🙂 Kui maja juriidiliselt sinu omaks jääb, siis ei saa ta keelata seal ka käimist.
Mul on praktikas üks näide, kuidas naine kolis välja, aga umbes ümber nurga 100m kaugusele. Käib palju kodus, teeb lastele süüa jm olme. Aga ööbima lahkub kõrvaltänavasse. Lapsed muidugi suured juba. Eks beebiga on keerulisem.
Mingist hetkest sai villand, mõtlesin, et hea küll, ma kulgen autopiloodil edasi aga enam ennast truuduses tagasi ei hoia aga otseselt kuhugi otsima ka ei lähe. Juhuslikult jäi silma kuskil üks sümpaatne kuulutus ja võtsin ühendust. Väga sümpaatne naine, kellega klappis kohe. Avatud inimene, suhtlesime, nautisime teineteise seltskonda ja pidasime plaane.
no aga läksid ju otsima. see oleks paras moment olnud oma elu muuta, aga ei – vaja oli petma ja susserdama hakata.
kirud siin oma naist maapõhja, aga ise oled harilik sigamees.
100% kindlasti ei seksiks ma selle naisega enam iial, kes nii teinud on.
Mingist hetkest sai villand, mõtlesin, et hea küll, ma kulgen autopiloodil edasi aga enam ennast truuduses tagasi ei hoia aga otseselt kuhugi otsima ka ei lähe. Juhuslikult jäi silma kuskil üks sümpaatne kuulutus ja võtsin ühendust. Väga sümpaatne naine, kellega klappis kohe. Avatud inimene, suhtlesime, nautisime teineteise seltskonda ja pidasime plaane.
no aga läksid ju otsima. see oleks paras moment olnud oma elu muuta, aga ei – vaja oli petma ja susserdama hakata.
kirud siin oma naist maapõhja, aga ise oled harilik sigamees.
See on õige küll. Kui on otsus, et aitab, siis aitab ja lahku. Mitte nii, et prooviks ja vaataks kuulutust ja SIIS hakkaks sättima kui uus olemas.
Oled mees – lahku üksinda, sita suhte pärast mitte uue naise pärast.
Kirjutad, et oled pikalt õnnetu olnud, aga lapsi tuleb aina juurde. No kuidas küll need mehed siiani ei tea, kust lapsed tulevad!?
Iialgi ei tea, kust nad tulevad. DNA analüüs annab selgust.
Ah, olge nüüd, kui mees on nii loll, et oma “peaaegu”eksnaisega kondoomita seksib (no “tihedamalt antakse”, tuleb võtta!), mis häda siis naisel on last küla pealt hankima minna, kui kodust täie õigusega legitiimse lapse saab ja ei päästa dna-test kah (õigemini, kui lähed isadust tõestama, saad vastu otsekohe elatisehagi, sest üsna kindlalt on see laps sinu oma).
Seda teksti osa lugedes lähevad silmad ainult suuremaks. Kuidas saab nii lihtsameelne olla? Näiteks ei pane alimente keegi peale lastele, kes elavad mõlema vanemaga. Kui mõtlesid tõsiselt, et lastele jääd ikka isaks, siis leiad võimaluse elada nii, et lapsed elavad poole aja sinu juures. Teiseks, kui naine ei taha maja müüa, siis ostku maja sinult välja, kui see nüüd teile mõlemale kuulub. jne, jne…
Selle osaga olen igati nõus. Muu jutt on nagu on (pillid ei vea alt, kui võtta neid iga päev umbes samal ajal ning näidustatud puhkudel kasutada lisakaitset), kuid tõesti, 50-50 ja ei pea välja kolija midagi maksma, lisaks peab naine poole majast sulle välja maksma, mis omakorda aitab kas siis uue KV ostmisel või lihtsalt elamisel.
Ei saa mina aru, mis mees see ütleb, et isa jääb ju alles, kuid 50-50 varianti lauale isegi ei pane.
Ahjaa, muidu tahtsin teemaalgatajat kiita sorava teksti eest. Natuke tunnen kaasa, sest oskan veidi samastuda. Aga eelnevalt öeldu kaalub siiski muud mõtted üle.
Kas sa oled üldse kõike seda oma naisele kunagi päriselt öelnud? Nii et ta kuulab ka? Mina alustaks sellest, et räägiks selle naisega tõsiselt ja rahulikult sellest mida tunnen. Et ei soovi naisega koos olla, ei armasta teda ja ei taha seda last. Rahulikult, ilma süüdistusteta. Kui ta kõige selle peale tahaks veel seda last saada ja sind mitte minema lasta, siis peab ta ikka päris sotsiopaat olema.
Näiteks ei pane alimente keegi peale lastele, kes elavad mõlema vanemaga.
Loomulikult saab ka siis elatist nõuda.
Issand kui lollakas 😀
Aga hea kirjand muidugi.
Oehh, ei tea kust alustadagi. Et siis seepärast ei saa lahku minna, et naine pole nõus maja müügiga 🙂
Ah ma ei viitsi
Sind see enam väga ei aita, aga suhte alus ei ole mitte seks, vaid suhtlemine. SUHTLEMINE. Kõik teemad, mis olulised, tuleb juba enne lahtirääkida, nii et inimesed üksteist tunneks. Ega siis naine “äkki” selliseks muutunud, ta oli koguaeg selline. Aga kui mees ei suuda mõtelda muud viisi kui ….., nimetades seda veel armastuseks, siis sellel on veel tagajärjed ka. Sellest “mõtlemisest” sünnivad lapsed, kes tuleb suureks kasvatada. Kui naine on muutunud ajaga selliseks, siis ÄKKI oled ikkagi oma tegevusega selleks ka põhjust andnud. Ise sa seda muidugi ei näe, sest naine ju selline ja selline, seetõttu sa teed seda ja teist. Petma oma naist ikkagi asusid sa ise. Mitte, et lahutad ENNE ära ja siis otsid uue kaaslased. Lõpuks petad ka armukest, mis nüüd välja tuleb, kui naisel laps sünnib. Ilmselt oled armukesele rääkinud, et teie vahel pole seksi enam aastaid olnud ja muust lähedusest rääkimata. Hetkel oled kindel ,et sinu vaade elule on ainuõige, aga kas on? Probleem ei ole sul suhtega, vaid valetamisega. Ühele räägid ühte, teisele teist, peaasi, et ühiskonna jaoks “õige” väljapaistad.
Kas sa muidu ikka oled kursis, et väga tihti antibeebipillid võtavad naisel seksiisu ära ja mõjutavad hormoonide kaudu ka tuju ja meeleolu? Lisaks on neil ka palju muid ebameeldivaid ja tervisele kahjulikke kõrvalmõjusid. Sina jätsid terve abielu jooksul raseduse vältimise ainult naise mureks, temal olgu aga “beebipillid peal” , tema rikkugu oma tervist, sinu panuseks jäi vaid ving, et miks piisavalt seksi ei saa. Palju õnne, milline jackpot mees, tõesti. Naine on pmst 10 aastat järjest pille võtma pidanud, vahet pidanud vaid raseduste ajal? Ja seda kõike olukorras, kus ta tegelikult enamuse ajast oli vahekorras vaid korra kvartalis ja vahel ka paar korda kuus? WTF? Mille nimel?
Kui sa rohkem lapsi ei tahtnud, aga seksida tahtsid, miks sa siis kondoomi ei kasutanud või vasektoomiat teha ei lasknud? Aa, muidugi, sa oled ju MEES, johhaidii, ega siis ometigi SINA ei pea raseduse vältimise peale mõtlema ja üldse, kes siis oma naisega kondoomi kasutab!
Ja mida tähendab see veider lause, et vajad elavate inimeste tagasisidet? Kas sa oled üks neist veidrikest, kes ennast ajalehekuulutusega elavaks deklareerivad ja siis arvavad, et ei pea pangalaenu tagasi maksma?
Kui naine nii alatult käitus ja mõtles, et hoiab sind rasedusega kinni, siis mina sinu asemel otsiksin üüripinna ja koliksin ära. Lastega suhtleks nii, et naine juures ei oleks.. ehk selgitaks ja ütleksi, et nemad jäävad ikka sinu ellu alatiseks. Võibolla soovivad lapsed sinu juures elada? Aga sellist naist ei suudaks ma enam kunagi usaldada ega austada.
No mida selle loo peale kosta. Kirjand või mitte, mees selles loos on üsna rumal ja lojaalne pole mitte kellelegi. Tõsiselt mõtlesid, et uih lahkuminek on nii ebapraktiline, ootan siis aastakese ja kogun raha. Selle aastakese jooksul aga jätkus suguelu sinu enda sõnul nõiaga, kelle seljataga lahkumiseks tasakesi raha kogusid.
Nojah. Vaata asja positiivset poolt. Hullemal juhul oleks su armuke ka rasedaks jäänud, siis oleks sul juba viis last. Nii et klaas on ikka pooltäis ju.????
Kena lugu lugemiseks neile, kes abielumeeste armukesed. Ükskõik kui hirmsat juttu need mehed oma naistest räägivad, siis seks käib kodus ikka edasi ja kui mehike ütleb armukesele, et 2 aasta pärast jätan naise maha, siis suurema tõenäosusega saab ta 2 aasta pärast taas isaks.
Ma ei hakka eelmiste mõtteid kordama, aga ühe konkreetse asja kohta:
Olen omalt poolt üritanud kõike, et seda muuta, tuua sisse rohkem romantikat, küünlavalgus, roosilehed ja kõik muu klassika. Kui kogu selle peale tuleb kohe- “ahah, ma tean küll mida sa saavutada üritad” jutt, siis ausalt öeldes killib see kogu tuju ära.
Aga see killib naisel ka tuju ära, kui romantikat ja värki tuleb ainult selleks, et seksida saaks. Kas sa mõnigi kord tõid sisse “küünlavalgust, roosilehti ja muud klassikat” ilma seksisoovita? Ja kas sa üldse ikka oled kindel, et see läägus su naisele peale läheb? Naine pole mingi masin, et valad siia küünlavalgust, kontrollid sealt roosilehtede taset, siis vajutad nuppu ja kõik töötab nagu tahad.
Naine ütles, et ei lähe sõpradega sauna ja Suss ei lähegi. Naine ütles, et ei puhu pasunat – Suss ei puhugi. Õue ei tohi minna – Sussil jälle kõrvad lontis…. no mis ma oskan öelda… Hilja, peremees, hilja!
Mõttetu töss mees olnud kes oma sõna maksma pole pannud vaid lohisenud nagu kelgunöör.
Kodus pole rahul, mujal leiab oma hingerahu aga ikka pole mune, et elu muuta.
