Olin 13a abielus, aga see lagunes. Mehega polnud klappi ja tulemuseks kannatasin depressiooni ja madala enesehinnangu all.
Nüüd olen uues suhtes, koos oleme olnud üle 2a, tuttavad juba varem. Viimase aasta oleme koos elanud. Uus mees on suurepärane. Hoolib minu lastest ja mina tema omadest. Panustab majapidamisse, planeerib üritusi jne, on igati kuldsete kätega. Armastan teda ja seks klapib, AGA viimased kuud pole mul temaga eriti midagi rääkida. Ta ei tunne huvi minu vastu (seda ikka küsib, et kuidas päev läks ja mis mureks)-ta ei tea minu lapsepõlvest, sõpradest, kogemustest. Ta ei viitsi suvalistel teemadel arutleda. Tunnen üksteise tundmaõppimisest puudust ja seda peaks ju veel küllaga ees olema. Ja nüüd siis mõtlen, et kas sellisel sihtel on tulevikku, kui juba alguses on selline probleem. Meil on ka haridusevahe. Mina olen kõrgharidusega ja temal on kutseharidus, kuigi rumalaks ma teda üldse ei pea.
Palun andke nõu, sest ma olen suhete osas väga kogenematu. See ongi alles mul 2 suhe kui välja jätta teismeea paar suhet. Oma olemuselt olengi selline, et investeerin suhtesse ja kodusse ja usun, et inimesed ikkagi on loodud elulõpuni koos olema.
Teema: Suhtes olla või mitte
Kõik need positiivsed omadused kaaluvad ikkagi asja üles. Võtagi nii. Proovi kujutleda elu ilma selle meheta! Proovi aimata, kui kiiresti ja lihtsalt õnnestuks leida vääriline kaaslane: kindlasti Sulle sobiva haridustasemega, samamoodi hooliv ja lastesse inimlikult suhtuv, kuldsete kätega pealeselle. Pigem on suund sinna, et meestel puuduvad üldse käed, heal juhul eenduvad need ihust munade sügamiseks.
Kui juba nagunii oled selles suhtes, siis kindlasti – olla. ; P
Ma peaks seda, et ta su mineviku kohta ei uuri, just viisakuseks. Inimene ikka räägib ise neid asju just siis ja sel hetkel kui tahab, et teine teaks.
Kas sa ise tead tema kohta kõike ja kuidas seda teada said?
Ma peaks seda, et ta su mineviku kohta ei uuri, just viisakuseks. Inimene ikka räägib ise neid asju just siis ja sel hetkel kui tahab, et teine teaks.
No päris nii ka ei ole. Ikka vesteldakse ja küsitakse teise kohta ka seda, mis huvitab. See oleks ka väga imelik kui üks ainult endast vatrab koguaeg. Aga ilmselt sa pead lihtsalt leppima sellega, kui ta selline on, kõike head ka korraga ei saa:)
Aga kas sina temalt oled tema lapsepõlve, sõprade ja kogemuste kohta küsinud?
Üldiselt on see suvalistel teemadel rääkimine ka nii ülehinnatud, eriti muidugi naiste poolt. Rääkimiseks võiks sul ju mõni sõbranna olla.
Mees on introvert. Ta ei taha rääkida. Hea, kui sind kuulab.
Ma peaks seda, et ta su mineviku kohta ei uuri, just viisakuseks. Inimene ikka räägib ise neid asju just siis ja sel hetkel kui tahab, et teine teaks.
Jah, kõik lihtsalt ei naudi teise inimese minevikus urgitsemist. Mulle selline mees just meeldiks.
Aga kas teil ühiseid huvisid ei ole – filmid, harrastused, raamatud?
proua on juba otsustanud mehe maha jätta ja tuli siia ainult kinnitust saama
No tal võibolla pole lihtsalt vaja sinu kohta kogu infot kohe kätte saada.
Palju tähtsam on see, mida te teete koos ja praegu. Inimesed on erinevad.
Ja tal võib olla praegu lihtsalt selline faas. Mul oli ka vahepeal faas, kus ma oma mehega – ega üldse kellegagi – praktiliselt ei rääkinud. Kuulasin küll, aga ise olin vait. Lapsed hakkasid juba minu “mhmh” peale solvuma.
Praegu lobisen jälle rohkem. Mõnikord on vaja mõtteid koguda, see võib kesta päris kaua.
Ma ei ütleks su ootuste kohta, et liiga kõrged, ma ütleks, et ilmselt te tähtsustate ses osas erinevaid asju. Teda ei huvita teiste inimeste minevik – aga mõtle nüüd, miks peaks, mida see talle annaks? See on ju klatš. Küsin uuesti, kas teil ühiseid huvisid on?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
