Ma olen segaduses ja pean end välja kirjutama.
Elan oma praeguse mehega koos juba 7 aastat. Meil on lapsed 1,5a ja 3,5a. Meie suhtes on olnud palju tõuse ja mõõnu, enne lapsi olid need väiksemad ja kergemini ületatavad, peale laste sündi on läinud meie suhe keerulisemaks. Oleme omavahel sellest rääkinud, kas on mõtet seda jätkata. Praegu on lapsed väikesed, oleks võibolla lihtsam lahku minna. Sügisel oli meil viimati selline arutelu ja otsustasime, et vaatame, mis meist talve jooksul saab. Jah, võib öelda, et asi on paremaks läinud. Me ei riidle enam nii palju, saame oma asjad rahulikult räägitud ja viisakal moel lahendatud, mees püüab rohkem aega leida laste ja kodu jaoks, mina püüan seda rohkem hinnata. Ühesõnaga on pealtnäha kõik viisakas ja tore.
Ainus,mida ma ei suuda parandada, on meie intiimelu. Tunnistan, et asi on täielikult minupoolne, mul puudub igasugune kirg oma mehe vastu. Taaskord oleme ka seda probleemi lahanud. Mees on muutunud tähelepanelikumaks, samas vähem nõudlikumaks, ma ei saa talle mitte midagi ette heita. Ma tunnen, et mul on meeletu intiimsuse vajadus ja mu peas keerleb igasuguseid fantaasiaid, aga kui ma vaatan õhtul magama jäädes oma kõrval enda meest, siis tunnen, et temaga ma seda jagada ei soovi.
Siiani mõtlesin ma pean endaga lihtsalt rohkem vaeva nägema, sest ma olen olnud alati passiivsem pool. Aga eile kohtusin sõbrannaga väljas käies üle pika aja kunagist suurt armastust. Meie lugu oli sai 12 aastat tagasi läbi enne kui alati jõudis, sest mina olin liiga noor ja temal oli pere. Peale minu lahkumist läks ta siiski oma naisest lahku, kuid seda mina enam ei teadnud. Samas mul on see pooleli jäänud suhe alati südamel rõhunud. Olen alati tundnud, et jäin suurest armastusest ilma. Oleme temaga aegajalt tänaval kohtunud, alati on hea meel näha, lobiseme korraks ja lähme jälle oma teed. Ja alati olen ma peale seda veel paar päeva nagu armunud teismeline, kõht liblikaist pungil.
Eile oli meil esimest korda peale 12a võimalus koos maha istuda ja rääkida sellest, mis tookord kõik rääkimata jäi. Ta ise tõstatas selle teema ja seega leidsin,et praegu on hetk, mil pean ütlema seda, mida mõtlen. Ühesõnaga palju asju sai selgeks ja me mõlemad kahetseme, et tookord me teineteisest loobusime.
Kui mul praegu oleks võimalus midagi muuta, ma läheks oma mehest lahku ja ma võiks päevapealt jätkata temaga sealt, kus tookord pooleli jäime. Kuid arvatavasti on see vähetõenäoline, sest temalgi on juba uus pere.
Samas sain eile aru, et ka mu praegusel paarisuhtel ei ole mingit väärtust. Ma ei tunne oma mehe vastu mitte midagi sellist, mis kõik minus eile õhtul taaselustus selle teise mehe vastu. Ma oleks nõus kasvõi seepärast lahku minema, et mis me siis hoiame teineteist selles suhtes kinni, kui see kuhugi ei vii. Mõlemad oleme noored (26 ja 29), me mõlemad võiks ju veel leida õige inimese oma kõrvale.
Mis mõtteid see kõik teis tekitab? Milliseid valikuid teie teekiste minu asemel? Hea meelega loeks teiste arvamusi, võibolla võtab oma peagi selgemaks:)
Teema: Suhtesegadus – otsin kaasamõtlejaid
See pole siin Perekoolis eriti populaarne nõuanne, aga üks variant on proovida mõnda aega lahus elada. Distantsilt omavahelised suhted selginevad ja perspektiiv läheb ka paika.
Ka lapsed on väga tugev ühendav faktor, kuigi sa seda hetkel võib-olla ei tunne.
Ja kui lahusoleku ajal saad aru, et tagasited ei ole, siis ongi aeg järgmine samm teha.
ja kui sa oleks 12a tagasi selle mehega elama hakanud, siis kirjutaksid just selle sama mehe kohta siia foorumisse 🙂 🙂 🙂
Vabandust aga enne kui nii kärmelt lahku kolima kipud, mõtle lastele ka. Suhtes on vahel on kirglikumaid perioode vahel vähem kirglikume ja see, et sa vaatad õhtul oma meest ja ei tegutse, siis lase end lõdvaks ja tegutse. Mõlemal on hea ja pärast veel mõtled, et see mõtlemine on üks väga kahjulik tegevus.
Endalgi 2 väikest last ja kooselu üle 10. aasta.
Kas see teine mees on seda kõikke väärt ja kas talle su lapsed meeldivad. Üksasi on distantsilt vaadelda romantilist suhet teine asi on argipäev ja kooselu.
Igaljuhul edu ega see kerege olema saa!
Kas ma saan õigesti aru, et oled 26-aastane ning see kadunud suhe lõppes 12 aastat tagasi, kui olid 14-aastane?
Olen sinust palju vanem ning võin kinnitada, et \”mis kaugel, see kallis\”. Olite alles teismelised ja siis oli meri põlvini. Inimesed muutuvad ning küllap sinagi näed selles mehes endiselt oma noorpõlve (idealiseeritud) armastust.
Tark ei torma ning anna endale veidi aega olukorda analüüsida (vajadusel distantsilt) – tundute ka oma praeguse mehega veidi ebaküpsed olevat. Mina nimelt arvan, et kui oli mõistust teha lapsed, siis peab olema ka mõistust vastutust kanda.
Eem…kui ma nüüd millestki valesti aru ei saanud…siis Su eksil oli 12a tagasi pere, Sina oled hetkel 26? Siis olid 14? Või siis 17 ehk siiski? Kui esimene variant on õige, siis…Pere kõrvalt pidada laps-armukest? Ütle, et ma eksin, palun.
kas sa siis ka lahutusest mõtteid mõlgutaks, kui see vana arm ei oleks välja ilmunud?
kas arvad, et uue mehega ei või varsti sama asi korduda (sinu voodiprobleemid)?
arvesta, et uut pere luues on kõik kordi keerulisem laste tõttu.
Maha jooksmata sarved ja liiga varajane kooselu. Kui te elate koos juba 7 aastat, tähendab see ilmselt, et tutvusite veel rohkem aega tagasi, mil sa olid ikka üsna laps. Nii varakult tehtud valikud osutuvad harva kindlaks. Mina arvan, et kas su ülessoojendatud vana tunne või tuleb ka täiesti uus – senine kooselu hävib nii ehk nii, sest ta ei vasta su ootustele ja vajadustele.
Olemasolevast mehest võid lahku minna küll, kui ikka miski enam ei seo, aga mitte uue mehe kaissu vaid hetkeks siiski omaette, et aru saada, keda või mida sa tahad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas sa siis ka lahutusest mõtteid mõlgutaks, kui see vana arm ei oleks välja ilmunud?
kas arvad, et uue mehega ei või varsti sama asi korduda (sinu voodiprobleemid)?
arvesta, et uut pere luues on kõik kordi keerulisem laste tõttu.[/tsitaat]
Tegu pole mitte mingite NAISE voodiprobleemidega, vaid tunded on lootusetult jahtunud. Endavägistamist ja vastutahtmist seksi abieluravitsejana saab pooldada vaid masohhist.
Ma olen täiesti nõus, et tänapäeval kolitakse liiga ruttu lahku. Aga teemaalgataja kirja lugedes ei tundu küll, et selles abielus oleks midagi päästa. Kui ikka tundeid ei ole, siis ei ole. Siia sobib see kulunud, aga aeg-ajalt just naelapihta lause: parem õudne lõpp, kui lõputu õudus.
Mina sain 8 aastat hiljem kokku mehega, kellesse 14-15 aastaselt armunud olin. Tema oli siis 23, asi käest kinni jalutamisest kaugemale ei läinud, sest mehel oli m6istus peas. Kohtusime uuesti, kui olin 22. Mima vaba ja vallaline, tema just naisest lahku kolinud. Veetsime koos umbes kuu. Siis sain aru, et oleme m6lemad muutunud ja kunagised ootused-lootused ei täitu. Pealegi ei tahtnud ma alustada elu mehega, kellel on laps ja kinnisvaralaen eelmisest abielust. Läksime kumbki s6bralikult oma teed edasi. Mina arvan, et nii ammust suppi pole m6tet soojendada. Sul on olnud 10 aastat aega talle igasuguseid häid omadusi juurde m6elda. Ja kui adekvaatselt 14aastane üldse meest hinnata oskab. Pealegi, mis sorti mees see on, kellel 12 aasta jooksul juba teine pere on. Ja seal juures veel räägib v66raste naistega suhteteemadel.
Äkki proovid hoopis lastele hoidja leida ja tööle minna. Otsi vahepeal iseennast, äkki hakkab mees ka meeldima uuesti.
teemast veidi mööda kuna mina ja mees olime mõlemad vabad-lastetud kui kokku kolisime ja abiellusime, lapsed saime, aga esmatutvus oli ka pubekatena ja 8 aastat hiljem saime uuesti kokku ja jäimegi kokku. pubekatena oli vaid käest kinni jalutamine. Pareim mees ever! 😀 tõsiselt, ma ei kujutaks ette paremat meest ja isa. Koos 6 aastat, et pole just kuldpulmi oodata aga kõik toimib meie ülessoojendatud supis! 😉
Tüüpiline maha jooksmata sarvede teema!
Sa oled loonud perekonna ju! Kas sa üldse saad aru, mida sa oma kaasale(sry. laste isale)ja lastele?
Toredaid sugumürske leida pole probleem, aga pereelus on vaja oluliselt enamat.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Eem…kui ma nüüd millestki valesti aru ei saanud…siis Su eksil oli 12a tagasi pere, Sina oled hetkel 26? Siis olid 14? Või siis 17 ehk siiski? Kui esimene variant on õige, siis…Pere kõrvalt pidada laps-armukest? Ütle, et ma eksin, palun.[/tsitaat]
Mul tekkis sama küsimus ja kes see 29 on? Eksmees, kas tal oli 17 aastasena pere või? Või praegune mees?
Minagi tundsin mõni aeg tagasi, kuidas oma mehega probleemid kuhjusid. Kui üritasime neid klattida, tundus, nagu räägiksime erinevat keelt.
Siis kohtusin ootamatult mehega, kellega olin põgusalt 10a tagasi seotud. Algas kirjavahetus ja ta kutsus mu endaga välja. Kogu selle aja pidasin plaani, kuidas oma mehega suhe lõpetada. Saime siis kokku ja mõistsin, et ei, see ei ole see. Samal õhtul sain aru oma mehe plussidest (see ei tähenda, et probleemid haihtusid) ja mõistsin, miks meil tuleb veel pingutada.
see ei ole lihtne, aga ma püüan.
mu jutu mõte on selles, et seni, kuni liblikad püsivad teise mehe pärast, ei mõista sa oma meest, ei hinda teda..Seda näed ainult kaine pilguga, aga vahest on siis juba hilja
Teemaalgatajale
1. Tunded tulevad tegudega. Kadunud tundeid oma mehe vastu on võimalik taastekitada, kui selle nimel vaeva näha. See on süstemaatiline ja pühendunud tegevus, mille vilju näed õige varsti. Kõige rohkem sellisest tegevusest võidad sa ise, sinu mees ja teie lapsed. Ma soovitan soojalt minna: http://www.marriagebuilders.com. Alusta Basic Consepts ja sealt edasi, võimalusel hangi endale raamatud \”His needs, her needs\”, \”Lovebusters\”. Tunded ja kirg tulevad tagasi, usu mind.
2. Teise inimese pere ja lapsi oma \”õnne\” nimel lõhkuda ei ole OK.
3. Oma pere ja lapsi selle nimel lõhkuda ei ole OK. Me arvame, et lapsed peavad vastu, aga tegelikkuses on see räige julmus jätta nad neid kilde kokku koguma, kui samal ajal saame asja nii enda kui ka nende jaoks väga edukalt ringi pöörata.
4. See \”õnn\”, mida sa loodad leida selles vanas armastuses, jõuab ühel hetkel täpselt samasse kohta, kus sa oled praegu OMA mehega. Mees, kes on tegelikkuses VALMIS lõhkuma nii oma pere kui ka sinu pere, EI OLE VÄÄRT MEES! Ära ole naiivne – sa seod end inimesega, kelle jaoks on see OK, kusjuures sa võid ühel hetkel olla järgmine ohver, sest ta on sulle ju varasemal ajal näidanud, KES ta selline on, milliste väärtushinnangutega.
5. Esimene samm tagasi oma mehe juurde on istuda oma mehega maha ja talle kõik ausalt ära rääkida, oma tunded, mõtted jms selle teise vastu. Ära jäta midagi välja, ära süüdista, lihtsalt räägi ära, mis sa tunned ja mis mõtted sul on olnud. Selline ülestunnistamine muudab selle uue \”õnne\” palju vähem säravaks ja ihaldusväärseks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
