Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )

Teema: …

Postitas:

+5
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sul on tegelikult juba endal retsept olemas – rohkem tegevusi omaette. Saa sõbrannadega kokku, leia mõni hobi, käi trennis, mine kasvõi üksi poodi. Lihtsalt selleks, et suhtes oleks “meie” osale ka “mina” osa. Praegu on su olukord nii ekstreemne, et isegi kui mees mõned tunnid ära on, tunned ennast halvasti. Kui teie suhtega peaks midagi juhtuma või mis veel hullem – kui mees sureks – oleks sul täiesti võimatu oma eluga edasi minna. Näen seda praegu ühe vanema sugulase pealt, kelle mees juba mõned aastad tagasi vähki suri.

Lisaks on klammerduv kaaslane ka partnerile tihtipeale raske, nagu sa isegi ütled, oli teil suhte alguses palju tülisid sel teemal ja kippusid teda telefoni teel “ahistama”. Kui võimalik, käi mõned korrad nõustamises, psühholoog saaks aidata sul mõista, kust selline tugev klammerdumine pärit on ja seeläbi soovitusi anda, kuidas seda vähendada.

+22
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mulle tundub et sul on diagnoosimata autismispektri häire. Mul oli kõik täpselt sama, lõpuks läks asi nii hulluks et paanitsesin juba sel ajal kui mees poes/trennis. Läksin psühhiaatri juurde, sain diagnoosi ja oskan ennast nüüd ise ka palju aidata.

+8
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

osta endale enesehinnang

+1
-17
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul oli midagi sarnast, tundsin, et olen liiga mehe küljes kinni, ei suhelnud nii palju enam sõbrannadega, kõik tegemised mehega koos. Mõtlesin ka, et natuke tasakaalust väljas nagu asjad, aga võib-olla oligi see normaalne suhte arengus. Minul läks see üle, kui lapsed saime, lihtsalt osa tähelepanust, ajast ja energiast läks siis mujale (meil mõlemal, ka mehel), siis tekkis ka endal suurem soov oma pereelust ja rutiinist välja murda. Hakkasin taas rohkem oma hobidega tegelema, sain jälle vanade sõbrannadega suhtlemisjoone peale.

Tagantjärele arvan, et see, et ise tundsin, nagu oleks liigset klammerdumist, oli seotud pigem mu üldise üsna ettevaatliku ja negatiivse loomusega. Oli hirm, et kui suhe peaks ebaõnnestuma, jääksin üksi, et missugune mu elu siis on, palju mu enda minast ja iseseisvusest siis järgi on. Olin enne seda suhet aastaid üksi elanud ja juba suhtes olemine oli paras muutus. Täiesti jabur, aga see enese kaotamise hirm oli ikka suur. Praegu oleme 12 aastat koos olnud, abielus, lapsed, kõik on väga hästi, olen ennast ka jälle üles leidnud, asjad on paika loksunud.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma soovitan psühholoogi või mõne terapeudiga nõu pidada. Selline omaenese elu puudumine ei ole päris normaalne. Ja tõesti- kui mees peaks su elust mingil põhjusel kaduma, siis sul ongi vist kogu elu läbi? Mehel võib see kõik lihtsalt “üle visata” ühel hetkel, läheb ja otsib kellegi iseseisvama. Aita ennast enne kui on hilja.

+15
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mulle väga meeldib oma mehega koos olla, aga mulle meeldib ka kui ta mõned päevad ära on. Eriti tore kui tal lapsed kaasas on. Võimalusel ei tõsta mina siis jalgagi koduuksest välja. Saan ette võtta kasvõi mõned tööd mida mulle meeldib teha siis kui kedagi pole kodus. Nii juba 15 aastat. Hingamisruumi peab igal inimesel ka olema ja oskus iseendaga aega veeta. Kasutan seda võimalusena vähem süüa teha ja lihtsalt omaette olla. Tema õhtud sõprade või hobiga meeldivad samuti. Tore on oodata ja tema muljeid kuulata.

+11
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina mõtlen nii, et kui mees läheb ära, siis see on tore, sest ma saan teha asu mida ise tahan. Ja kui tunnen, et hakkan kodus üksi ära kammima, lähen trenni või välja jalutama, või teen midagi keerukamat süüa (selleks peab enne poodi ka minema jne). Usu mind, sa ei jaksa oma mehele mõelda, kui oled Zumbas ja katsud elueest treeneriga kaasa vehkida.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Võta endale koer. Koeraga on tegemist nii palju, et stressi ei saa tekkida. Või alusta mingit uut hobi.

+5
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Pöördu psühhiaatri poole.
Sellise äreviku ja kontrollifriigi puhul ei aita soovitused “võta koer” või “saa laps”. Siis on ärevikul veel rohkem põhjust paanitseda ja nutta, sest rohkem on neid, kellel peab 24/7 silma peal hoidma. Ilmselt ei tohiks mees üksi ei lapse ega koeraga kodust sammugi välja teha, sest proua tunneb kohe, et temast ei hoolita ja ta on hüljatud. Koertel on kombeks surra u 10-12 aastaselt, laps saab teismeliseks ja iseseisvaks. Need oleks löögid, mille talumine käib klammerdujale üle jõu.
Enda elu saad elada alles siis, kui sinust on saanud iseseisev inimene, kes ei pea teisi enda omandiks ja kontrolliobjektiks ning iseennast mehe külge kuuluvaks ripatsiks. Kui juba selline “rutiini murdmine”, nagu toidu ostmine ajab rööpast välja ja pisaraid valama, siis uus hobi või sõbranna on nii tohutu hüpe, et ärevik kaotab igasuguse mõtlemis- ja tegutsemisvõime.

+13
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.09 23:57; 25.09 23:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Näiteks et kahe inimese asemel tuleb ühele inimesele süüa teha ja ma olen nii harjunud kahe inimesega arvestama, et teen endale vale koguse või arvestan poes valede kogustega.

Üksi olles ei tee ma endale kodus küll mingit süüa. Võtan poest valmistoitu karbiga või söön üldse enne kojutulekut väljas kõhu täis. Milleks asjatut vaeva näha?

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teemaalgataja, sa kirjeldaksid justkui täpselt minu elu! Ainukese vahega, et mida aastad edasi, seda vähem ma üleüldse tahan seda n-ö oma elu ja järjest vähem tunnen muret klammerdumise pärast. Annan endale aru, et – kuigi vahel tahaks, et oleks mingi n-ö oma seltskond – siis igasugune sõbrannade hoidmine oma elus jms nõuab toimimiseks tohutult palju tööd ja pingutust ning minu jaoks on seda tööd liiga palju. Vahel siiski käin üksi kuskil mere ääres või kontserdil, aga ainult siis, kui mees on kodus ja tean, et temaga on kõik korras.

Võib-olla asi ka selles, et mul vedas nii tohutult, et leidsin endale mehe, kes on veel suurem introvert kui ma ise; kellel pole mitte ühtegi sõpra ja kes nende aastate jooksul, mis me koos oleme elanud, pole tahtnud mitte kunagi kuskil üksinda käia (või õigemini pole üldse tahtnud eriti kuskil käia, aga kui on vaja minna, siis pole kunagi vastu, et ka mina kaasa tulen). Aga kui ta vahel haruharva peabki kuskile ilma minuta minema, siis piisab juba sellest, kui ta astub välisuksest välja – reaalselt selline tunne, nagu oleks toas temperatuur hetkega mitu kraadi külmemaks läinud ja kõik värvitoonid tunduvad jahedamad mu ümber. Mingi mõistliku ajavahemiku jooksul suudan oma hirmu ja muret vaos hoida, aga kui see ajavahemik lõpeb ja tekib tunne, et nüüdseks peaks näiteks poeskäimisele kulunud aeg möödas olema, tekib meeletu hirm ja ärevus. Ainus põhjus, miks ma sellisel hetkel koheselt helistamiseks telefoni järele ei haara, on see, et paar korda elus olen niisuguses olukorras helistades inimest mitte kätte saanud ja siis alles tõeline hingemattev hirm ja paanika tunnetes algasid! Nii et parem püüan mitte helistada nii kaua, kuni vastu pean. Oleme mehega sarnased. Ka tema tunneb – ehk küll mitte nii emotsionaalselt kui mina – külmust, üksindust ja rahutust, kui mina kuhugi ära pean minema.

Klammerdumise pluss-pool ongi see, et usaldus, lähedus, soojus ja turvatunne, mis koos olles tekivad, on täiesti kirjeldamatud! Klammerdumine on hävitav ainult siis, kui see on ühepoolne ja teisele poolele kurnav.

Neile, kes siin psühhiaatrit soovitavad – te ei tee seda ju sellepärast, et te siiralt hooliksite teemaalgataja tunnetest, vaid sellepärast, et näidata oma põlglikku üleolekut millegi suhtes, mida teie peate ebanormaalseks. Sellest pole midagi! 🙂 Mina loen ka teiesuguste kommentaare ja päris tihti mõtlen, et “no neile oleks küll psühhiaatrit vaja”.

+6
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 25.09 12:56; 26.09 13:35;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Näiteks et kahe inimese asemel tuleb ühele inimesele süüa teha ja ma olen nii harjunud kahe inimesega arvestama, et teen endale vale koguse või arvestan poes valede kogustega.

Üksi olles ei tee ma endale kodus küll mingit süüa. Võtan poest valmistoitu karbiga või söön üldse enne kojutulekut väljas kõhu täis. Milleks asjatut vaeva näha?

Ju sa siis ei ole eriti valiv toidu suhtes ega ole hea kokk. Inimesed, kes kokkavad paremini kui 90% Eesti restoranidest, eelistavad siiski kodu midagi kiiresti valmistada. PS Halb kokk olemine pole muidugi patt.

+1
-8
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Klammerdumise pluss-pool ongi see, et usaldus, lähedus, soojus ja turvatunne, mis koos olles tekivad, on täiesti kirjeldamatud!

Ega neil inimestel, kes ööpäev läbi teineteise küljes ei ripu ja kaaslase poodimineku tõttu hüsteeriahoogu ei saa, pole muidugi mingit usaldust, lähedust ega soojust. Nad on ju vastikud lehtsabad ja ekstraverdid, kes ei tea tõelistest tunnetest midagi. Tõeliseks armastuseks on võimelised vaid maailmast isoleeritud introverdid, kes armastavad vaid iseenast ja meest, kes on kindlalt koju lukustatud.
Tööl sa ikka lubad mehel käia või põhjustab see ka “hingematvat hirmu”?

+8
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.09 23:57; 25.09 23:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Jah, olin samasugune u 10 aastat oma suhtes. Teadsin, et mul on probleem, aga ei leidnud piisavalt motivatsiooni endaga tegelemiseks. Oli küll tülisid, aga tundus, et mees armastab mind nii väga ka sellisena, kuigi ta ikka mainis, et ma olen liiga ärev ja armukade. Kuni ajani, mil ta armus kellessegi teise ja läks selle teise juurde. Kuid vähem kui kahe kuu möödudes oli tagasi, kahetses ja tahtis väga uuesti minuga olla, samas soovis ka muutust meie suhtesse. Otsustasin, et olen valmis talle andestama, sest tegelikult tundsin ka endas süüd. Käisime pereteraapias, käisin üksi Psühholoogi juures, lugesin tohutult raamatuid. Ja nüüd on meil tõesti palju mõnusam elu, hoolime üksteisest ja anname piisavalt vabadust teineteisele. Soovitan ka sulle psühhoteraapiat, muidu on keeruline ennast muuta.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Neile, kes siin psühhiaatrit soovitavad – te ei tee seda ju sellepärast, et te siiralt hooliksite teemaalgataja tunnetest, vaid sellepärast, et näidata oma põlglikku üleolekut millegi suhtes, mida teie peate ebanormaalseks.

Ja mis paneb sind halvustama neid, kes arvavad teisiti kui sina? Oled sa troll või inimene?

Mõtle natuke. Igas kooselus tuleb ette olukordi, kus paar peab tegutsema teineteisest lahus. Töölkäimine. Haiglaravi. Lapsevanematel vajadus oma pere nimel tehtavaid liigutusi optimeerida. Kui need väikesed olukorrad teevad inimesele haiget, kui ta pole vajadusel suuteline ilma paanikasse sattuma ta üksi olema, siis on asi halb ja inimene vajab professionaali abi.
Kui teemaalgatajat tema praegune olukord ei häiriks, siis poleks ta siis ju teemat teinud.

Sel pole, muide, seost ei intro- ega ekstravertsusega ega ka autismispektri häirega. Autistlikud inimesed vajavad küll rutiini, aga seda vajadust on võimalik rahuldada teisi inimesi kaasamata.
Olen ise tugevalt introvert ja mulle meeldib üksi olla. Armastan oma meest, aga tema seltskond mõnikord väsitab mind. Hea, et meil on aiamaa.

+9
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.09 07:22; 26.09 19:29;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Neile, kes siin psühhiaatrit soovitavad – te ei tee seda ju sellepärast, et te siiralt hooliksite teemaalgataja tunnetest, vaid sellepärast, et näidata oma põlglikku üleolekut millegi suhtes, mida teie peate ebanormaalseks. Sellest pole midagi! ???? Mina loen ka teiesuguste kommentaare ja päris tihti mõtlen, et “no neile oleks küll psühhiaatrit vaja”.

Saan aru, et te oma mehega olete sarnased: mõlemad ühesugused rutiinivajajad ja kodust väljas mitte käijad, hobid-huvid ilmselt seotud kodu või internetimaailmaga, töö ka arvatavasti kellaajaline kindel värk. Teemaalgataja mees vajas/b vahepeal oma aega ka. Sellepärast, mitte põlgusest, soovitati teraapiat, mis aitaks maha võtta ärevust, kui teine pool oma hingamisaega vajab.

Lugesin teemaalgataja ja Sinu kirjutist ja mind valdas ebamugavustunne, kujutledes, et mu kaaslane võiks olla samasugune. Ainult mõtegi tundub ahistav, kui sulle on määratud mingi “normaalne nt poeskäigule vms kuluv aeg” ja kui see on ületatud, siis hakkab teine pool kas meeletut puudust või ärevust tundma.

Teisalt meenus mulle lapsepõlv. Ilmselt oli mu emas sarnaseid jooni, ja seda oli üsna tüütu taluda. Nt ei tulnud isa mingiks ajaks koju, seda ikka juhtus, siis hakkas ema aknalt aknale käima ja sõrmi mudides enda ette tasakesi ahastama, et lapsi mitte häirida, eks (sama teema, et tuba läks paar kraadi külmemaks ja värvid tuhmusid, vabandust, aga mulle see armastusemärgina ei tundu). Mitte mingit põhjust selliseks ärevuseks polnud, isa võis ju ikka hiljem tulla, aga mulle oli paras stress.
Vaatasin ema kõrvalt ja mõtlesin, miks ta seda endale teeb. Olin väike, umbes algklassiealine, aga sain aru, et kogu ärevus “minu mees ei ole veel koju jõudnud” on enese üles köetud. Minu arvates oleks pidanud ema õppima kasutama mingeid võtteid, et end rahustada. Teismelisena hakkasin emale ka konkreetselt nõu andma, aga noh, kes nõukaajal last kuulas. Praegu, 50-sena, mõtlen, kui palju tarkust võib olla elu jälgivas lapses.

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Klammerdumise pluss-pool ongi see, et usaldus, lähedus, soojus ja turvatunne, mis koos olles tekivad, on täiesti kirjeldamatud!

Ega neil inimestel, kes ööpäev läbi teineteise küljes ei ripu ja kaaslase poodimineku tõttu hüsteeriahoogu ei saa, pole muidugi mingit usaldust, lähedust ega soojust. Nad on ju vastikud lehtsabad ja ekstraverdid, kes ei tea tõelistest tunnetest midagi. Tõeliseks armastuseks on võimelised vaid maailmast isoleeritud introverdid, kes armastavad vaid iseenast ja meest, kes on kindlalt koju lukustatud.

Ma ei öelnud ekstravertide kohta ühtegi halba sõna, sh ei nimetanud neid lehtsabadeks. Veelgi vähem väitsin, et keegi teine peale minu ja mu mehe pole suutelised tõelisteks tunneteks. Milleks selline mõnitav utreerimine sinu poolt?

Neile, kes siin psühhiaatrit soovitavad – te ei tee seda ju sellepärast, et te siiralt hooliksite teemaalgataja tunnetest, vaid sellepärast, et näidata oma põlglikku üleolekut millegi suhtes, mida teie peate ebanormaalseks.

Ja mis paneb sind halvustama neid, kes arvavad teisiti kui sina? Oled sa troll või inimene?

Selles teemas siin on enamik psühhiaatri soovitajaid tõesti jäänud suhteliselt vähe-ebaviisakaks. Minu sõnad olid mõeldud vist ennekõike üleolevale Kägu 09:55-le, aga tema ei soovitanud mitte psühhiaatrit, vaid enesehinnangu ostmist. Nii et, jah, üldistasin liigselt. Lihtsalt Perekoolis on nii levinud seda “mine psühhiaatri juurde” lauset osana solvangust kasutada – usun, et sellele ei saa küll keegi vastu vaielda, kes siin vähegi kauem teemasid on lugenud.

Lugesin teemaalgataja ja Sinu kirjutist ja mind valdas ebamugavustunne, kujutledes, et mu kaaslane võiks olla samasugune. Ainult mõtegi tundub ahistav, kui sulle on määratud mingi “normaalne nt poeskäigule vms kuluv aeg” ja kui see on ületatud, siis hakkab teine pool kas meeletut puudust või ärevust tundma.

Ega ma teemaalgatajale soovitanudki olla nagu mina. Jagasin lihtsalt kogemust.

Mulle tundub, et need, kes ise on teistsugused, ikkagi ei saagi lõpuni aru, kuidas selline klammerdumine võib ka mitte häirida – üks troll siin isegi mainis vist mehe koju lukustamist vms. Loomulikult oleks see klammerdumine kohutav, kui esineks vaid ühepoolselt. Olen varasemalt koos elanud ka mehega, kes tõesti alati tohutult ärritus minu palumiste peale a’la kas ta võiks helistada, kui kohale jõuab või umbes kui kauaks ta õhtul sõpradega välja jääb jne, ja heitis mulle pidevalt ette, et ma ei anna talle vabadust jne. See olukord oli piin meile mõlemale ja see oli ka peamine põhjus, miks meie suhe lagunes. Kõik need koos elatud aastad üritas ta mind veenda, et minu moodi elamise viis on ebanormaalne ja lõpuks harjusingi arvama, et minuga on midagi valesti – kuni kohtusin oma praeguse mehega ja sain aru, et mitte ex-mees või mina ei teinud midagi valesti, vaid et minu kõrval polnud lihtsalt õige inimene.

Kuna me mehega mõlemad mõistame suurepäraselt, mis tunne on muretseda, siis püüame igati teineteist sellest tundest säästa – saadame eraldi olles alati sõnumi, kui saabume/lahkume; helistame tihti, peame oma lubadustest kinni (või teavitame eelnevalt, kui olukord peaks muutuma ja lubadusest ei saa kinni pidada) jne. Teine ei pea kunagi helistamist nuiama ja see, kellele helistatakse, ei pahanda kunagi. Vabatahtlikult kuskil seltskonnas käia kumbki meist nagunii ei taha. Teie võib-olla ei tunne nii, aga meie peres on hea niimoodi elada ja keegi ei kannata. See, et isegi nendel lühikestel helistamistevahelistel pausidel jõuab minus vahel ärevus tekkida, pole mitte kannatus, vaid on lihtsalt osa minu olemusest.

Aga teemaalgataja võib otse loomulikult ka psühhiaatri poole pöörduda, kui ta seda soovib. 🙂

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 25.09 12:56; 26.09 13:35;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Klammerdujale – aga kas teil lapsi pole plaanis? Või usud, et neisse Sa ei hakka niimoodi klammerduma?
Mul on praegu teismelised lapsed ja klammerdujana oleksin ammu hulluks läinud ja/või lapsed hulluks ajanud.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Neil kordadel, kui mees aga on kuskil ära, näiteks isegi töölähetuses, siis ma tunnen end nii halvasti, ärevalt ja üksikult. Tulevad halvad mõtted pähe, et keegi ei hooli minust ja kõik tundub mõttetu. On olnud juhtum, kui teda pikemat aega polnud, olin masenduses, nutsin, söögiisu polnud ning uni oli häiritud.

Ma soovitaks ka midagi ette võtta, psühholoogi külastada. Kui selline tavaline asi kui teise inimese töölähetuses olemine paneb sind end niimoodi tundma, siis see ON probleem.

Laste teemal – mina olen sellise klammerduja laps ja ma ütlen ausalt, et 25. eluaastaks hakkas selline asi rohkem kui ajudele. Igast sammust pidin ette kandma, minuti pealt aeti järge, kus ma olen ja see mõik oli “muretsemise” sildi all, kuigi minu arust on tegemist meeletu kontrollivajadusega. Ja nii ma minema läksingi ja tagasi ei vaadanud ja nüüd ei teata minust, kus või kas ma olen või kas üldse elus olen. Jah, endal ka raske, ma armastan inimest, aga selline tugevalt poov kaelarihm lihtsalt ei lasknud enam hingata.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.09 19:02; 26.09 21:07;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Milleks selline mõnitav utreerimine sinu poolt?

#3236369:
#3235672:
Neile, kes siin psühhiaatrit soovitavad – te ei tee seda ju sellepärast, et te siiralt hooliksite teemaalgataja tunnetest, vaid sellepärast, et näidata oma põlglikku üleolekut millegi suhtes, mida teie peate ebanormaalseks.

Kas siis see sinu arvamusavaldus ei olegi mõnitav utreerimine? Mõjub küll sellisena ja teeb ka haiget. Ma olen ise psühholoogi juures käinud aastaid ja saanud abi ja siin perekoolis olen sellist soovitust alati andnud siira teadmisega, et see võib aidata – ja nüüd tuleb välja, et sinu meelest ma.. teen mida? Mõnitan? See teeb tõesti haiget. Miks sa nii eelarvamuslik oled?

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.09 07:22; 26.09 19:29;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nunnu. Milles probleem on? No kui pole muud elu, siis pole. Elategi nii edasi.
Minu ema helistas mulle täna 45 min järjest. Koosolek läks pikaks. Aga tema paanikas. Ma ei saa ka nii elada, et keegi läheb paanikasse, kui mu koosolek pikemaks läheb.

+8
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ka nüüd aru ei saa, algul oli jutt suhte alguses olnud tülidest ja draamadest klammerdumise tõttu ja selles, kuidas sa end hüljatuna tunned, kui mees töölähetuses on, aga nüüd tuleb välja, et elu on lill, mõlemad klammerdute rõõmsalt ja probleemi polegi – milleks see teema?

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.09 19:02; 26.09 21:07;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ka nüüd aru ei saa, algul oli jutt suhte alguses olnud tülidest ja draamadest klammerdumise tõttu ja selles, kuidas sa end hüljatuna tunned, kui mees töölähetuses on, aga nüüd tuleb välja, et elu on lill, mõlemad klammerdute rõõmsalt ja probleemi polegi – milleks see teema?

Naine ainult arvab, et mees on samasugune introvert ja klammerduja nagu tema… Tülisid ju poleks, kui mõlemad oleksid introverdid ja päriselt ühtekad.

Üldises plaanis masendav lugemine. Kui ma oleks mees, oleks see täielikult ebaerutav, kui naine vaimselt/füüsiliselt selline kleeplint oleks.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

teemaalgataja, guugelda sõnu kiindumussuhe, kiindumusstiil, attachment style ja saad aimu, kust su täiskasvanuea suhtehirmud pärit on

üks link ka siia: http://www.lvrkk.ee/kristiina/Anu_Leuska/oo/kiindumusteooria.html

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nunnu. Milles probleem on? No kui pole muud elu, siis pole. Elategi nii edasi.

Minu ema helistas mulle täna 45 min järjest. Koosolek läks pikaks. Aga tema paanikas. Ma ei saa ka nii elada, et keegi läheb paanikasse, kui mu koosolek pikemaks läheb.

Minul on ämm selline – kui ei saa poega kätte, siis helistab minule, siis vanemale lapsele, siis nooremale, siis hakkab otsima minu vanemate telefoni numbreid. Vahepeal hakkab ringiga otsast peale – kuni keegi telefoni võtab. On ka helistanud sugulastele, et miks me telefoni ei võta, nüüd on midagi lahti (olime perega spas).

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ta ei taha liiga pikalt kindlasti ilma minuta olla ja kui mina ära lähen ning enda asjadega tegelen, mis temast ja meie suhtest saab? Mu mees on karakteritüüp, kes tahab üksi aega veeta palju ja ta ei ole häiritud mu käitumisest, kuna ta on samasugune, nagu mina, tal on kodused hobid.

Et kui sina käiks üksi rohkem ära, siis teie suhe puruneks või?
Väga segaselt kirjutad. Kord, et mees ei taha liiga pikalt kindlasti ilma sinuta olla ja samas- Mu mees on karakteritüüp, kes tahab üksi aega veeta palju.
Elage rahus edasi.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )