Mitu aastat koos, abieluettepanek. Ma pole kindel. Koos on hea ja kõik toimib. Mind paneb kahtlema partneri pere viis omavahelistest probleemidest “rääkida”. Aja jooksul olen täheldanud, et ämma- ja äiakandidaat teesklevad omavahelised ja muud probleemid olematuks, nendest ei räägita. Nende tütar ehk mu kaaslase õde naeruvääristab ja pilkab vahel teisi inimesi taktitult. Meil kaaslasega on koosoldud aastate jooksul kõik kenasti kulgenud, polegi olnud erilisi murekohti, mis tooksid välja kaaslase oskused stressiolukorras suhelda. Äkki avalduvad kaaslasel ka tulevikus oma vanemate ja õe “suhtlemisoskused”? Mõtlen üle? Öeldakse, et inimest õpib kõige paremini tundma reisil. Oleme reisinud nii omal käel kui paketiga, kõik on sujunud. Pole olnud piisavalt stressi… Ma tahaks enne jah-sõna ütlemist kindlalt ette teada, kuidas kaaslane suhtleb ja käitub, kui kunagi perre sünnivad lapsed, oleme öid magamata ja tekivad näiteks veel mingid muud probleemid, kasvõi sissetulekuga. Et kas jääb tasakaalukaks, peidab pea liiva alla, hakkab süüdlasi otsima jne. Kuidas välja peilida?
Teema: Suhtlemine
vaene mees…ta ei teagi, et sellise hullu otsa on sattunud ja palus teda lausa naiseks.
ütle oma mehele, et ta jookseks! kaugele ja tagasivaatamata!
Ega sa ei teagi enne, kui need konkreetsed kriisiolukorrad käes on. Alati on mingi risk, aga kes ei riski, see šampust ei joo. Ja ära unusta, et samamoodi riskib su kaaslane sind naiseks paludes. Sa võid ju ise arvata, et ei muutu laste sündides vms kriisi ajal vastikuks mõrraks, aga tegelikult mingit garantiid ei ole.
Ega enne ei teagi, mis on teise inimese sisu, kui läheb väga raskeks. Koosolles on lapsed selleks proovikiviks, et kas inimene suudab oma huvid aastateks kõrvale tõsta ja lapse kasvamine esikohale seada ja oma huvid sättida lapse järgi.Naisel valikut pole, temale tuleb muudatus füüsiliselt kohale. Aga mehed paljud arvavad, et laps on naise rida, tema elab samamoodi edasi kui enne on elanud. Kas mees peab alati sõna ja kas ise pead alati sõna, kui on kokkulepitud, et see päev teeme seda ja toda. Kas te kella tunnete, või kulgete et oh suva mis kell ja mida teeb. Kas suudade end ajakavast kinnipidada, et õhtu magama ja hommiku üles. jne, jne. Aga kui lapsi plaanis pole, siis pole küll mingit mõtet kaaluda, kas ja kuidas.
Muide kas teemaalgataja ise teab, et tal on teiste tagarääkimise komme küljes. Samuti harjumus ennast tõsta, teiste halbu omadusi esile tuues. Hästi halvad omadused suhteks.
Muide kas teemaalgataja ise teab, et tal on teiste tagarääkimise komme küljes. Samuti harjumus ennast tõsta, teiste halbu omadusi esile tuues. Hästi halvad omadused suhteks.
huvitav, mina seda küll tagarääkimiseks ei pea, pigem on teemaalgataja väga realistlik, vaatleb sugulasi kõrvalt, teeb järeldused, minu arust väga normaalne ja eluterve lähenemine. mitte ei mõtle kaaslasele armununa kuud selga ja siis on mega üllatus, kui lapsed sünnivad ja selgub, et meest tegelikult ei tunnegi.
teemaalgataja, ma nüüdsama enne jah-sõna ütlemist arutakski mehega läbi, et kuidas ta näeb tööde jaotust ja koos ajaveetmist jnejne üldse kogu teie elu, kui lapsed sünnivad.
Muide kas teemaalgataja ise teab, et tal on teiste tagarääkimise komme küljes. Samuti harjumus ennast tõsta, teiste halbu omadusi esile tuues. Hästi halvad omadused suhteks.
huvitav, mina seda küll tagarääkimiseks ei pea, pigem on teemaalgataja väga realistlik, vaatleb sugulasi kõrvalt, teeb järeldused, minu arust väga normaalne ja eluterve lähenemine. mitte ei mõtle kaaslasele armununa kuud selga ja siis on mega üllatus, kui lapsed sünnivad ja selgub, et meest tegelikult ei tunnegi.
teemaalgataja, ma nüüdsama enne jah-sõna ütlemist arutakski mehega läbi, et kuidas ta näeb tööde jaotust ja koos ajaveetmist jnejne üldse kogu teie elu, kui lapsed sünnivad.
Täiesti nõus sinuga, ei saa ka aru milles see tagarääkimine seisneb.
mina suhtusin mehe õe ja vanemate omavahelisse sarkastilisse suhtlusesse distantsilt naljaga, see ei puutunud minusse. peale 20 aastat abielu võin aga öelda, et tegemist ei ole siiski sarkastiliste, vaid päriselt rumalate ja õelate inimestega. õnneks on mu abikaasa minuga ühte masti inimene. ohumärke tasub alati tähele panna, soovitan jälgida seda, kuidas su enda mees suhtleb oma perega, kas ka varjab, õelutseb, mõnitab või solvab…. sest täpselt nii hakkab ta sinuga käituma tulevikus. abiellud siiski oma mehega, mitte oma mehe perega.
Aja jooksul olen täheldanud, et ämma- ja äiakandidaat teesklevad omavahelised ja muud probleemid olematuks, nendest ei räägita.
Võib-olla see, milles sina probleemi näed, nende jaoks probleemina ei tundu?
Raskuseid saab ise tekitada. Minge koos mingile raskele matkale või tiheda kavaga ise organiseeritud reisile. Isegi ühine korteriremont teatud ette kokku lepitud graafikuga annab piisava annuse stressi. Saab üksteist tundma õppida. Ja räägi sellest murest oma mehega, et sa ei tea, mis inimene temast stressiolukorras saab, samuti pole tema sind stressiolukorras näinud, üksteisega rääkimine on peamine hea suhte alustala.
Ma tahaks enne jah-sõna ütlemist kindlalt ette teada, kuidas kaaslane suhtleb ja käitub, kui kunagi perre sünnivad lapsed, oleme öid magamata ja tekivad näiteks veel mingid muud probleemid, kasvõi sissetulekuga. Et kas jääb tasakaalukaks, peidab pea liiva alla, hakkab süüdlasi otsima jne. Kuidas välja peilida?
See võib juhtuda, aga võib ka mitte juhtuda. Elu ongi risk. Kui räägid tõtt ja kõik on seni olnud hea, siis võiks ikka olla natuke usaldust oma partneri vastu ning teda juba tunda. Kui ta seni pole nii käitunud nagu tema pere, siis tavaolukorras arvatavasti ei hakkagi. Väga stressirikkas olukorras nagu elu väikeste lastega, siis võib küll midagi sarnast avalduda.
Kui sa juba praegu temas kahtled, siis parem on temast lahti lasta ja anda talle võimalus leida naine, kes teda tõeliselt armastab ja tahab temaga 100% koos olla kõikidest võimalikest vigadest hoolimata.
Et kas jääb tasakaalukaks, peidab pea liiva alla, hakkab süüdlasi otsima jne. Kuidas välja peilida?
Nida sul seal peilida on, ei saa aru?
Sa ei armasta ju seda meest, mis abielust sa veel räägid? Loodad mingi mõistuseabielu peale, kus ühel heal päeval kohtad meest, kes sulle roosad prillid pähe tõmbab ja läinud sa oledki?
Vähe sellest, et sa ei tea kunagi, mismoodi mees elus ettetulevates stressisituatsioonides suhtleb (või üleüldiselt missugune mees või isa temast saab), ei tea sa ka iseenda kohta seda, kuidas SINA hakkad suhtlema padumagamata, piimapaisu valus, öö ja päeva ära vahetanud ja öösiti gaasivaludes röökiva tite kõrval (või misiganes tõsises erakorralises olukorras), mitte enne kui sa seal kaelani sees oled. Ja ei tasu loopida mingeid “mina küll kunagi ei!” lausungeid. Isegi nii lihtne asi nagu füsioloogiline magamatus võib iseloomuga teha koledaid asju (õnneks ajutiselt, nii 2-3 aastat/ lapse kohta 😀 )
Minu meelest mõtled üle, perekond ei ole kõik. Võibolla on mees just seda tüüpi, kes on endale vandunud, et tema nii elus tegema ei hakka, nagu eluaeg kõrvalt näinud on. Nagu sa tead, eeskuju võib olla nii positiivne kui negatiivne. (Nagu osadest alkohoolikute lastest saavad täiskasklased, sest on liiga palju selle käes kannatanud, või ka alkohoolikud. Või ka kuskil vahepeal. Mingit garantiid keegi sulle ei anna.)
