No tõesti kui ma kallaksin ennast parfüümiga üle ja ei oskaks vastavalt oma kehale riietuda, siis oleks tõesti halvasti. Õnneks mul seda probleemi ei ole. ????
Aga kuidas sa seda tead ???? Kui sa kuulad absoluutselt ainult ja ainult ühe inimese arvamust, kes tõtt ei ütleks võibolla ainult seepärast, et sa võtad ta muidu supilt ja k**ilt maha või vähemalt järgneks mosssitamine ja uksepauk. Sinu abikaasa.
Sul on selline abikaasa, kes ei julge sulle midagi öelda? Mul selline abielu ei ole. ????
Ma ise mõtlen, et kuidas saaks üldse sellise inimesega abielus olla, kes ei ole aus.
Ütleb ikka. Muidugi siis, kui teab, et seda kõnealust asja saab muuta ja kohe muuta. Aga ma tervitan ka teiste inimeste sõbralikke ja heasoovlikke tähelepanekuid. Need aitavad subjektiivsuse mullist veidi välja ja näha end ka nii, nagu näevad teised. Kas see on väga oluline? Üldiselt ei. Aga siis küll, kui inimene pole lihtsalt teadlik, kuidas ta ümbritsevale paistab ja eksisteerib oma peeglimullis. See juhtub inimestega, kel on väga kindel enesepilt ja kes siiralt ja naiivselt usuvad, et maailm tajub neid nii (ja nende lõhnu, häält, meiki, kombeid, žeste, näoilmeid, kõneviisi, viipeid, pilke jne) nagu nemad ise end tajuvad. Aga see ei ole nii. See signaal, mis väljub minust või sinust, ei jõua adressaadini minu või sinupõhiselt. See jõuab neile nendepõhiselt ehk nende vaatevinklist. Seetõttu on tark kuulata, mida keegi sinu või minu kohta ütleb, küsimata. Pidev küsimine on muidugi tüütu ja totter. Inimene, kes peab sinust lugu, ütleb seda ise.
