Probleem selline – ei saa rääkida millestki millest oleks vaja rääkida, sest inimene kes sellest kuuleb hakkab selle peale kärkima, plärtsuma, lärtsuma. Lihtsalt täiesti blokk on selle inimesega suhtlemise osas, ei ole sellest tema lärmamisest mingit kasu aga on vaja rääkida.
Palun lolle kommentaare mitte postitada.
Mitmes teema juba läheb, et kuidas kellegagi rääkima minna, kuidas ühendust võtta.
Ma soovitan ikka julgus kokku võtta ja minna näost näkku rääkima. Või äärmisel juhul kirjutada messengeri, saata sõnum, mis on neutraalsem. Kui ei julge, sest kardad karjumist, polegi midagi teha. Milleks on vaja suhelda inimesega, keda sa kardad. Ma ei saa aru. Suhtle sellisega, keda ei pea kartma.
Mitmes teema juba läheb, et kuidas kellegagi rääkima minna, kuidas ühendust võtta.
Ma soovitan ikka julgus kokku võtta ja minna näost näkku rääkima. Või äärmisel juhul kirjutada messengeri, saata sõnum, mis on neutraalsem. Kui ei julge, sest kardad karjumist, polegi midagi teha. Milleks on vaja suhelda inimesega, keda sa kardad. Ma ei saa aru. Suhtle sellisega, keda ei pea kartma.
sa ikka lugesid ka, mida kirjutati. Inimesel ei ole ju julgemisega probleem, vaid teine lihtsalt plärtsub vastu.
aga muidu – ega ei saagi sellistega mingit konstruktiivset vestlust arendada. Saad vaid omapoolse info edastada ja heal juhul jah või ei küsimustele vastused.
Mitmes teema juba läheb, et kuidas kellegagi rääkima minna, kuidas ühendust võtta.
Ma soovitan ikka julgus kokku võtta ja minna näost näkku rääkima. Või äärmisel juhul kirjutada messengeri, saata sõnum, mis on neutraalsem. Kui ei julge, sest kardad karjumist, polegi midagi teha. Milleks on vaja suhelda inimesega, keda sa kardad. Ma ei saa aru. Suhtle sellisega, keda ei pea kartma.
sa ikka lugesid ka, mida kirjutati. Inimesel ei ole ju julgemisega probleem, vaid teine lihtsalt plärtsub vastu.
aga muidu – ega ei saagi sellistega mingit konstruktiivset vestlust arendada. Saad vaid omapoolse info edastada ja heal juhul jah või ei küsimustele vastused.
Saatku siis kiri kui rääkida ei julge. Pole veel kohanud kedagi, kes kirja saades räuskama hakkaks.
Probleem selline – ei saa rääkida millestki millest oleks vaja rääkida, sest inimene kes sellest kuuleb hakkab selle peale kärkima, plärtsuma, lärtsuma. Lihtsalt täiesti blokk on selle inimesega suhtlemise osas, ei ole sellest tema lärmamisest mingit kasu aga on vaja rääkida.
Palun lolle kommentaare mitte postitada.
Kirjutan nüüd kindlasti lolli kommentaari. Aga teemaalgatusest ei sa aka palju aru…
Ma ei saa aru, miks on vaja rääkida, kui teinepool pole valmis kuulama. Kui on vaja ühiselt mingi otsus teha, teemat arutada, siis on ju selge, et see inimene ei ole koostöövalmis. Kui on talle vaja lihtsalt mingi info edastada, siis ei peagi rääkima vaid saata sõnum või kiri – nii on info kätte toimetatud ja see kuidas ta sellele reageerib ei toimu ju sinu ees.
Mis tooni ja mis sõnadea sa siis kõnetad seda inimest?
Sinu algpostitusest ma loen välja, et sul on ka viisaka vestlemisega probleeme. Üleliia viisakas see algne postitus just pole.
Kui keegi sõidaks mulle sisse jutuga toonis “kle lollakas, aja oma paks perse nüüd kööki ja lülita oma ajud sisse…” Siis ma plärtsataksin ka kohe vastu: “Aitab, lõpp, paki oma asjad ja ole kolmapäevaks kadunud.”
Probleem selline – ei saa rääkida millestki millest oleks vaja rääkida, sest inimene kes sellest kuuleb hakkab selle peale kärkima, plärtsuma, lärtsuma. Lihtsalt täiesti blokk on selle inimesega suhtlemise osas, ei ole sellest tema lärmamisest mingit kasu aga on vaja rääkida.
Palun lolle kommentaare mitte postitada.
Kuidas sa rääkima hakkad? Lepid inimesega kokku, et tahad rääkida ja annad teisele aega häälestada sellele, et sa tahad rääkida? Või teed seda möödaminnes, endale sobival ajal. Kui sa tahad midagi väga olulist rääkida, siis möödaminnes seda ei teha. Selleks antakse teisele ka aega end ettevalmistada. Nii et on vaja kokkuleppida rääkimise aeg. Kui sa endale sobival ajal lähed rääkima väga olulistest asjadest, siis väga suur osa inimesi “ehmatab” kõigepealt, sest ta ehk mõtles samal ajal millelegi mida tema väga oluliseks pidas. Ja siis see plärtsumine on sinu matsikliku käitumisele reaktsioon. Kuna teine inimene olulistest asjadest niimoodi möödaminnes ei räägi, ju siis on asi tühine ( kui asi oleks oluline, sa ju käituks teistmoodi) ja see ajab veelgi enam närvi. Nii et kuidas sa siis alustad seda juttu endale olulistest asjadest ?
Uskumatud suhtlemiskääbikud ikka teemasid tegemas.
Krt, kui inimene ei taha sinuga suhelda, siis ära suhtle. Mis kohast sa aru ei saa.
Ja kiruta talle kiri.
Või, veel parem, tee kohtusse avaldus. Et ta lõpuks ometi maksma hakkaks.
Tema jaoks ebameeldiv teema, sinu jaoks oluline. Miks see nii on? Usun, et sa tead ka vastust.
Tavaliselt pannakse siis mängu mõjutamise taktikad (kummal tugevamad relvad on, või vähem-rohkem valupunkte).
Probleem selline – ei saa rääkida millestki millest oleks vaja rääkida, sest inimene kes sellest kuuleb hakkab selle peale kärkima, plärtsuma, lärtsuma. Lihtsalt täiesti blokk on selle inimesega suhtlemise osas, ei ole sellest tema lärmamisest mingit kasu aga on vaja rääkida.
Palun lolle kommentaare mitte postitada.
Ei saagi.
Mul on emaga nii – kui talle teema ei meeldi, siis kas ütleb, et ta ei taha sellest rääkida või hakkab süüdistama, nutma, lärtsuma ja viimaks ka veel kõike ja kõiki vihkama.
inimene on selgelt hädas ja ei julge näost näkku rääkida. foorumis on lihtsam rääkida niiöelda käost käkku.
inimene on selgelt hädas ja ei julge näost näkku rääkida. foorumis on lihtsam rääkida niiöelda käost käkku.
Mulle ei tundu hädas inimesena see teemaalgataja. Kindlasti mingi eksi teema jälle nagu eelminegi. Mingi eksmees üritab end endise naise ellu tagasi sokutada.
Jätaks rahule selle inimese. Mitte kellegagi ei pea tegelikult suhtlema, kes ise seda ei taha. Järelikult tema ei taha sinuga suhelda lihtsalt. Seda peaks aktsepteerima, mitte edasi heietama.
inimene on selgelt hädas ja ei julge näost näkku rääkida. foorumis on lihtsam rääkida niiöelda käost käkku.
Mulle ei tundu hädas inimesena see teemaalgataja. Kindlasti mingi eksi teema jälle nagu eelminegi. Mingi eksmees üritab end endise naise ellu tagasi sokutada.
Jätaks rahule selle inimese. Mitte kellegagi ei pea tegelikult suhtlema, kes ise seda ei taha. Järelikult tema ei taha sinuga suhelda lihtsalt. Seda peaks aktsepteerima.
Kelle tahe tähtsam on – selle, kes tahab rääkida või selle, kes ei taha?
Kelle tahe tähtsam on – selle, kes tahab rääkida või selle, kes ei taha?
Loomulikult selle, kes ei taha.
Sest ma ei taha, et keegi mu kallal saeks, ma ei muutu nagunii mitte kunagi.
Kui saagijale see ei sobi, ärgu üldse suhelgu, mulle on see ok.
Head aega. Lihtne.
Kuidas tundub teile lause-kallis, me peame rääkima?
Psühholoogid vist nii soovitavad. Et teine saaks aja ette valmistada jne.
Aga kogemuse pealt on see jube lause. Elukogemus ütleb et peale seda lauset midagi head küll ei tule.
Kuidas tundub teile lause-kallis, me peame rääkima?
Psühholoogid vist nii soovitavad. Et teine saaks aja ette valmistada jne.
Aga kogemuse pealt on see jube lause. Elukogemus ütleb et peale seda lauset midagi head küll ei tule.
Mul tekitab see lause miniärevushoo, isegi tööl, kui palutakse aega kiireks koosolekuks. Minu ettevalmistus koosnebki sel puhul kõige hullemate stsenaariumite välja mõtlemisest ja mul on raske ette kujutada, mida muud inimene mõelda saakski.
Inimlik oleks öelda, et meil on vaja rääkida X teemal ja paluda inimesel endal aeg välja pakkuda.
Mulle ka ei meeldi selline ootamatu lähenemine. Eriti kui ma teen muid asju ja siis tuleb inimene lambist rääkima, sest talle sobib nii. Muidugi osad on veel sellised ka, et kuna NEIL on vaja rääkida, hakkavad nad kaugemast otsast pihta, näiteks: kuidas läinud on, blablabla, miks sa sellise näoga oled, issand kas sul on paha tuju, kuule miks sul paha tuju on, kas kõik on korras? Jne. Kõigepealt hädaldavad ära ja alles siis hakkavad midagi ütlema, samamoodi ümber nurga kuidagi hästi ettevaatlikult. Teevad mingi ebamäärase vihje näiteks. Või jätavad ikkagi ütlemata. Mitte, et asi on selles ja selles või ma tahan seda ja seda ja tulin selle ja selle pärast sinuga rääkima. Hiljem siis võtad jutuks, et mis siis ikkagi oli nii olulist, siis sealt tihtipeale ei tule mingit arukat vastust.
Enne suhtlema minemist võiks mõelda, kas mul on vaja seda öelda, kas teisel on vaja seda kuulda/teada, ja kas ma ise tahaksin kellegi suust sedasama juttu või teemat kuulda. Muidugi on olukordi, kus rääkimine on vältimatu, näiteks töö, raha, tervis, tõsised teemad, aga igasugust pläma pole ka mõtet ajama minna.
Veel ei meeldi mulle need ekside tagaajajad, kes kusagilt hiljem välja ilmuvad. Võiks aru saada, et lahku minnes ei jäänud teise inimese elu seisma. Teinekord peabki jääma rahule sellega, kui ei taheta suhelda.
Mind ajab näiteks marru kui ülepaisutatult väljendada, kui üht teemat lõputult kedratakse. Et nagu rääkisime ära ja siis hakkab teine pool seda jälle lahkama.
Head nõuanded!
Teata ette – samas tekitab see teises pooles sisemise paanikahoo stiilis: “issand mis nüüd lahti on” Vms. Et kas siis ette teatada, või mitte, ei saanud aru? ????
Arvesta teise osapoole tahtega, sinu tahe ei ole tähtsam ???? – et siis sel moel konfliktseid teemasid ju ei saagi puudutada ????
Mõtle läbi, kas teine pool tahab teada, et kas on üldse vaja rääkida/seda teemat puudutada – jah, teemaalgataja ütles, et on vaja ????
Ära lenda kohe otse peale, samas on nõme kui hakkad kusagilt kaugemalt pihta ???? keeruta ümber teema, ära keeruta ????
Ära ketra ühte teemat mitu korda, aga kui midagi ei muutu, mis siis teha ????, aa lahutada! ????
Ära üle paisuta, näita, et teema on sulle oluline ????
Äkki siis oleks aeg mitte ühendust võtta ja tüüdata inimest? Ilmselgelt teine osapool ei taha järelikult suhelda ja ei näe, et neid teemasid on vaja arutada.
Mulle meenutab see TA kirjeldus enda mehe eksi, kes igal võimalikul moel üritab lapse teemadel sisse lennata ja kogu aeg on jube “suur” mure iga asjaga. Kuidas süda lõhkeb ja oi kuidas kuskilt jälle kriibib. Reealselt on iga asja taga ebakindlus ja rahulolematus sellega, et teda maha jäeti ja mure, et kas laps eelistab mehe uut peret temale. Ehk siis mure ongi, et kuidas uus naine ei või kuskil üritusel käia või lapsega hea olla. Nii, kui lapsel on uue pere juures tore aeg, siis tuleb sealt poolt jälle mingi katastroofiline “painav” mure.
Mees jällegi naerab ja tsiteerib neid südantlõhestavaid sõnumeid ja ei näe probleeme ning ei taha lihtsalt selle sapise inimesega suhelda. Miks siis ennast vabatahtlikult naerualuseks teha igal võimalikul moel ja peale suruda mingeid kohtumisi/teemasid?
Selle asemel võiks ju enda eluga tegeleda ja ise probleemid lahendada, kui neid nähakse. Vahel on ka ükskõikne vastus/mittevastamine ka vastus :). Miks inimestele pinda käia oma pidevate pseudomuredega? Lahendus ongi see, et ela oma elu ja lase teistel ka elada. Igas diskussioonis on 2 osapoolt. Kui teist osapoolt ei ole, siis on see monoloog ja sinna ei ole vaja teist inimest vägisi kaasata.
Mina olen sellisel juhul oma väited ja küsimused punktidena meili teel esitanud ja palunud vastuseid ka meilitsi saata. Isegi oma mehele kooselu algul saatsin meili, kus lahkasin probleemi olemust, sest mees läks muidu lukku, ei kuulanud korralikult, sest oli solvunud, ei vastanud midagi, ei süvenenud. Kirjana sai ta rahulikult läbi lugeda ja mõelda, mis minu meelest on valesti ja lugeda, et minu hinnnangul samal moel meie kooselu ei kesta kaua. Ta ei rääkinud ikka midagi vastu aga muutis ennast.
Kiri nagu eespool mainitud, on jah igal juhul 100 protsenti parem. Ilmselgelt on teemad/teemaalgataja pigem mittesoositud ja arutelu ei taheta. Kui näed silmast-silma juba enda jaoks tüütut ja ebameeldivat inimest jälle leierdamas midagi, siis see tekitab veel suurema vastasseisu. Kirja teel on igatahes suurem tõenäosus positiivset tagasisidet saada.
Kui hakkad pushima veel koosolekut/kokkusaamist, siis saadki edaspidi sõimu sealt, isegi kui inimene tuleb mistahes tingimustel vastu, et seda teha.
Veel üks võimalik variant: sinu käkist teatakse juba läbi teiste allikate, sest jutud on ehk juba levinud ja aega möödas ka piisavalt, kuid nüüd oodataksegi, et ise midagi ütlema läheksid. Kas seletaksid, vabandaksid või midagi taolist. Kui sa ise midagi ei ütle selle kohta, siis tõenäoliselt sa siiani kas ei usu või ei tunnista, millega sa hakkama said. Seega võimalikku halba uudist, millele sa nii väga reaktsiooni kardad, ei pruugi reaalsuses olemaski olla.
Kui oled nende teiste teemade autor ka, mis siin viidati siis minu arust oled juba igasuguse seletamise ja muuga ammu hiljaks jäänud. Kes ikka läheks pool aastat hiljem vana asja arutama. Seega pole minu arvates mõtet rohkem seda suhtlemise teemat torkida.
