Mure selles, et minu 6a poeg on pärinud minu olematu suhtlemisoskuse ja ma ei oska teda kuidagi aidata 🙁
Ma ei ole selline karismaatiline olend kellega kõik tahaksid hirmsasti suhelda (nt kuskil koolitusel: suhtlen ka inimestega, kuigi see tuleb mulle raskelt, kuid kolleeg pläkutab kohe kõigiga, kõik ka temaga ning suhtlevad veel ka hiljem edasi). Mulle on võõrastega suhtlemine ebamugav ning piinarikas, kuigi oma töö tõttu teen seda pidevalt. Samas tahaksin, et mul oleks palju sõpru-tuttavaid ja nad mind hindaksid.
Nüüd aga tundub, et minu 6a on samasugune 🙁 Hakkas käima eelkoolis, siis juba 3ndal päeval teatas, et ah ega ta teistega eriti seal mängigi, on pigem üksi. Lasteaiast on saanud paar head sõpra ja nendega mängib, õues vahel teda võetakse mängu, vahel saadetakse pikalt 🙁 Samas ta ise tahab hirmsasti teistega koos olla ja nimetab kõiki sõpradeks. Sünnipäevakutseid saab lasteaiast vähe, kuskil 10 aastas.
Ta ise on rõõmsameelne ning ei ole kordagi kurtnud, kuid mulle tundub, et teda ootab sama piinarikas kooliaeg nagu mul oli 🙁
Tahaks õpetada teda olema julge, hea suhtleja. Ma ei taha talle selgitada, miks teda sünnipäevadele ei kutsuta, süda läheb sees lõhki…
Kuidas aidata lapsel olla populaarne, et oleks palju sõpru ja sünnipäevakutseid?