Esileht › Pereelu ja suhted › Suhtlemisprobleemid
Siis uurija küsib, et aga miks te kohe alguses seda ei öelnud(mingi oluline info), ja tunnistaha vastab; aga te ei küsinud…
See on reaalelus levinud ja pädev nõuanne, mida juristid-advokaadid alati soovitavad – vastata ainult konkreetsele küsimusele ja kõik.
Nujah. Kui inimene paneb riideid selga ja asub uksest välja astuma, siis pole erilist läbinägelikkust vaja, et aru saada, et mees tahab teada, kus on võti, et seda enda kätte saada ja minna auto käima panna. Ühes küsimuses sisaldus- kas võti on naise käes ja kui pole, siis kas ta teab, kuskohas see on ja/või annaks selel talle. Mida muud saab sealt järeldada saab, et ta otsustas selle üldhuvitavaks teemaks üles võtta, ise poole jalaga uksest väljas, ja tegelikult teda võti üldse ei huvitanud…? Ja oli siis mantli taskus? Ja kui oli naise mantli taskus, kas siis ei tulnud naisel endal pähe, et anda see võti mehele, sest seda ju küsiti.
Teil on tüõesti suhtlemisprobleem, see, kas probleem on ühe- või mõlemapoolne, tasub teemaalgatajal juurelda küll. Naise vastused on udused ja mõttetud ja mees nähvab igal võimalusel naisele.
Naise vastuses ju sisaldus ka see, et võti on tema käes ehk tema mantli taskus ja mees võib selle sealt võtta. Mille poolest see vastus udune ja mõttetu oli?
Naise vastuses ju sisaldus ka see, et võti on tema käes ehk tema mantli taskus ja mees võib selle sealt võtta. Mille poolest see vastus udune ja mõttetu oli?
No ju siis oli, kui mehele ei andnud see teavet võtmete asukoha kohta – ju siis polnud tegemist naise üheainsa mantliga, mis konkreetselt sealsamas nagis rippus.
Naise vastuses ju sisaldus ka see, et võti on tema käes ehk tema mantli taskus ja mees võib selle sealt võtta. Mille poolest see vastus udune ja mõttetu oli?
See ka sõltub jälle – meil näiteks pole kombeks üksteise taskutes käia. Kui ehk öeldaks, et “võta mu parempoolsest mantlitaskust”, siis oleks veits arusaadavam, aga niisama ei tuleks ei minul ega mehel pähegi teise taskusse minna.
See suhtlemine on puhas ärapanemine, õelutsemine ja manipulatsioon. Ma loen seda TA teksti ja jääb mulje,et TA mõtleb ühe sammu ette, et mitte jälle meest pahandada aga nagu näha, ikka ei sobi mitte miski.
Näide 1. Naine saab küsimuse kas võti on tema käes, vastab mantli taskus. Sest ta teab juba ette, et vastuse peale et on küll minu käes, nähvab mees et mis kasu mul sellest vastusest on?!?mul vaja teada kus see võti on,et autot käima panema minna.
Näide 2. Naine teab,et mees vaatab õhtuti telekat ja loomulikult seda mida tema soovib. Nüüd läheb naine istuma, telekas kinni ja küsib kas vaatad telekat. Ta juba ennetab seda, et kui oma seriaali käima paneb, siis mees nöhvab, et mis sa arvad et ma siin niisama istusin või?!? Ma tulin telekat vaatama aga polnud jõudnud veel käima panna. Seega vabalt võib tahta naine seda pahameelt vältida aga nagu näha, kes nähvata tahab, see nähvab.
Loodan,et selliseid momente on teie elus vähe. Oma kodus, omade inimeste keskel võiks ikka mõnusam suhtlus olla
Kui selline suhtlusviis ei ole pikalt kestnud ja alles viimasel ajal tekkinud, siis ma näeks siin veel sellist mustrit, et naine on mehest tüdinenud ja valinud minimaalse suhtlusviisi. See on juba mõnda aega kestnud ja mees hakkab sellest ärrituma. Juba mõnda aega on naise poolt tulnud ainult morsestiilis kõnet ja nüüd hakkab ka mees mässama.
Mina näen nii, nagu üle-eelmine vastaja ja vastupidi eelmisele vastajale- mees on see, kel on tüdimus, manipulatsioon ja ärritus ja naine käib kikivarvul, et mitte järjekordselt meest “pahandada”. Kui see on alles tekkinud, võivad olla mõned argimured, mis inimese muudavad ärrituvaks, kui pikalt ja pidevalt, siis on lihtsalt vaikselt üksteisest villand saanud. Mehel on naisest rohkem siiber, kui iga lause ja liigutus juba ärritab ja nähvamist esile kutsub. Naine veel pingutab.
On ka võimalus, et mees ise ei saa oma plärtsumisest niimoodi aru, tema “juhib tähelepanu naise puudustele” jne. Aga teineteisesse heatahtlikust suhtumisest on selles suhtes küll kõvasti puudus.
Mehel seksi vähe, et niimoodi iriseb?
Miks nii teleka vaatamise kohta küsitakse? Mis vastust sellele oodatakse? Kas see on ka irisemine või inimene ei saagi aru, et see on imelik? Kui siin üle küsib imestades, siis ilmselt ei saagi aru. Või on see kontroll mingi.
Mehel on naisest rohkem siiber, kui iga lause ja liigutus juba ärritab ja nähvamist esile kutsub. Naine veel pingutab.
Naine on minu jaoks ikkagi nats provokatiivne ja ei viitsigi enam pingutada kui ta seda ka varem tegi.
See mantlitaskus vastus on täpselt selline, et vastan nö sõna-sõnalt, aga tegelt tahaks näägutada, et mis küsimus see on. Kui võti sinu käes ei ole, siis on ta minu käes ja ma võtan selle kaasa. Ole vait, ma ei viitsi/taha sinuga üldse rääkida.
Ma küsisin töökaaslase käest, et kust sa selle raamatu said? Ta vastas, et sealt, kust raamatuid ikka saadakse.
Ma arvan, et on selle naise mantlitasku tüüpi vastus. Kui naise mantel, siis tõesti öelnud, et võtmed on minu käes.
Näited on mõlemad hästi valitud mehe pihta, ilmselgelt arvab teemaalgataja, et probleem on mehes ja ootaks kaasakiitmist. Nüüd küsimus, kas ka vastupidiseid olukordi ette tuleb, kus nähvajaks on naine? Või ei tule mittttte ühtegi meelde? 🙂 Kui ei, siis ongi nii, et naine ajab mehe närvi. Kui on ka naisepoolseid irisemisi, siis käite mõlemad üksteisele närvidele.
Mulle tundub, et see teleka küsikus oli küsitud üldse seepärast, et kui naine oleks teleka ilma midagi ütlemata käima pannud, oleks mees kobisema hakkanud, et ta just kavatses ise selle tööle panna ja omi asju vaadata.
Selline järeldus seepräast, et mainis, et tavaliselt mees muidi koguaeg külitabki diivanil töötava teleka ees.
Võtme loo kohta on liiga vähe teada. Kui oleks mainitud, kes viimati üldse autot kasutas, oleks selge, kelle mantli(ka mehed kannavad mantlit) taskus.
Mul ka mees pidevalt enne otsimist küsib kus tema asjad on, mida mina puutunud ei ole.
Ma siis alati ütlen ka, et kust mina küll seda tean, kuhu ta oma võtmed või paberid pannud on…
Mul ka mees pidevalt enne otsimist küsib kus tema asjad on, mida mina puutunud ei ole. Ma siis alati ütlen ka, et kust mina küll seda tean, kuhu ta oma võtmed või paberid pannud on…
Head suhted ikka peredes, kui niimoodi omavahel räägitakse. Kui ult küsitakse, kas ma tean või olen näinud, siis ma ütlen kas jah või ei või aitan otsida, mitte ei nähva – kust mina pean teadma.
Mul ka mees pidevalt enne otsimist küsib kus tema asjad on, mida mina puutunud ei ole. Ma siis alati ütlen ka, et kust mina küll seda tean, kuhu ta oma võtmed või paberid pannud on…
Head suhted ikka peredes, kui niimoodi omavahel räägitakse. Kui ult küsitakse, kas ma tean või olen näinud, siis ma ütlen kas jah või ei või aitan otsida, mitte ei nähva – kust mina pean teadma.
No kui see on seal kus alati aga ta ei vaevugi vaatama, enne küsimist, kas on oma tavapärasel kohal, siis jah tõesti vastangi niimoodi.
See suhtlemine on puhas ärapanemine, õelutsemine ja manipulatsioon. Ma loen seda TA teksti ja jääb mulje,et TA mõtleb ühe sammu ette, et mitte jälle meest pahandada aga nagu näha, ikka ei sobi mitte miski.
Näide 1. Naine saab küsimuse kas võti on tema käes, vastab mantli taskus. Sest ta teab juba ette, et vastuse peale et on küll minu käes, nähvab mees et mis kasu mul sellest vastusest on?!?mul vaja teada kus see võti on,et autot käima panema minna.
Näide 2. Naine teab,et mees vaatab õhtuti telekat ja loomulikult seda mida tema soovib. Nüüd läheb naine istuma, telekas kinni ja küsib kas vaatad telekat. Ta juba ennetab seda, et kui oma seriaali käima paneb, siis mees nöhvab, et mis sa arvad et ma siin niisama istusin või?!? Ma tulin telekat vaatama aga polnud jõudnud veel käima panna. Seega vabalt võib tahta naine seda pahameelt vältida aga nagu näha, kes nähvata tahab, see nähvab.
Loodan,et selliseid momente on teie elus vähe. Oma kodus, omade inimeste keskel võiks ikka mõnusam suhtlus olla
Näide 1. Naine võtab mantlitaskust võtmed ja ulatab need mehele.
Näide 2. Naine, selle asemel, et mingit idiootlikku ja ärritavat küsimust esitada, istub diivanile, võtab puldi ja teatab rõõmsalt “Lihtsa Maria aeg” ning paneb teleka käima.
Pateetiline ja lohisev katse igast naisest ohvrit teha. Vihkan seda. Teemaalgatajagi ei defineeri end ohvrina ega räägi midagi plärtsumisest ja nähvamisest. Puhka jalga, kirjanik!
See suhtlemine on puhas ärapanemine, õelutsemine ja manipulatsioon. Ma loen seda TA teksti ja jääb mulje,et TA mõtleb ühe sammu ette, et mitte jälle meest pahandada aga nagu näha, ikka ei sobi mitte miski.
Näide 1. Naine saab küsimuse kas võti on tema käes, vastab mantli taskus. Sest ta teab juba ette, et vastuse peale et on küll minu käes, nähvab mees et mis kasu mul sellest vastusest on?!?mul vaja teada kus see võti on,et autot käima panema minna.
Näide 2. Naine teab,et mees vaatab õhtuti telekat ja loomulikult seda mida tema soovib. Nüüd läheb naine istuma, telekas kinni ja küsib kas vaatad telekat. Ta juba ennetab seda, et kui oma seriaali käima paneb, siis mees nöhvab, et mis sa arvad et ma siin niisama istusin või?!? Ma tulin telekat vaatama aga polnud jõudnud veel käima panna. Seega vabalt võib tahta naine seda pahameelt vältida aga nagu näha, kes nähvata tahab, see nähvab.
Loodan,et selliseid momente on teie elus vähe. Oma kodus, omade inimeste keskel võiks ikka mõnusam suhtlus olla
Näide 1. Naine võtab mantlitaskust võtmed ja ulatab need mehele.
Näide 2. Naine, selle asemel, et mingit idiootlikku ja ärritavat küsimust esitada, istub diivanile, võtab puldi ja teatab rõõmsalt “Lihtsa Maria aeg” ning paneb teleka käima.
Pateetiline ja lohisev katse igast naisest ohvrit teha. Vihkan seda. Teemaalgatajagi ei defineeri end ohvrina ega räägi midagi plärtsumisest ja nähvamisest. Puhka jalga, kirjanik!
Vihka edasi. TA kirjutab, mina loen ja loon enda arvamuse. See et Sulle see ei meeldi, ei muuda endiselt mu arvamust. Tervitustega, Kirjanik.
See et Sulle see ei meeldi, ei muuda endiselt mu arvamust.
Tühja mul su lollist arvamusest.
Näide 1. Naine võtab mantlitaskust võtmed ja ulatab need mehele.
Aga võibolla ta tegigi seda, kui oli oma käed läbi jopevarrukate ajanud? Mees aga ei jõudnud seda ära oodata, vaid pidi enne nähvama. Ja üldsegi, miks see on elementaarne, et ulatab võtmed mehele, äkki ta ise juhib autot?
Näide 1. Naine võtab mantlitaskust võtmed ja ulatab need mehele.
Aga võibolla ta tegigi seda, kui oli oma käed läbi jopevarrukate ajanud? Mees aga ei jõudnud seda ära oodata, vaid pidi enne nähvama. Ja üldsegi, miks see on elementaarne, et ulatab võtmed mehele, äkki ta ise juhib autot?
Aga võib-olla tal oli jope juba seljas? Võib-olla hoopis naine nähvas? Aga äkki ei juhi? Plusspunktid muidugi selle äkki ta ise juhib… eest. Et kui naisel on juhiluba, siis ei kanguta keegi ta käest võtmeid ära enne, kui ta on surnud?
Ahh, jätke ometi see naine kui kõige ohvrim võimalikest ohvritest narratiiv. Pole ta mingi ohver ja pole ka mees mingi superkoletis, kelleks teda siin teha üritatakse.
Ahh, jätke ometi see naine kui kõige ohvrim võimalikest ohvritest narratiiv. Pole ta mingi ohver ja pole ka mees mingi superkoletis, kelleks teda siin teha üritatakse.
Mu arust pole siin ükski kägu kirjutanud, et see naine on ohver ja see mees on superkoletis. Pigem ju asjalikumad vastused räägivad suhtlemismallide erinevusest. Ei ole mingit mõtet öelda pere kohta, keda sa ei tea ega tunne, et x on/pole selline ja y on/pole selline.
On nad, mis nad on, inimene küsis nõu. Minu nõuanne oleks: ole ise oma lähisuhtes viisakas ja heasoovlik ja ära lase partneril samuti ennast alandada ja solvata, aga juhuslikud eksimused sellest põhimõttest anna andeks nii teisele kui endale.
Esileht › Pereelu ja suhted › Suhtlemisprobleemid
