Head Perekooli külastajad!

Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.

Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com

Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing

Esileht Pereelu ja suhted Suhtlus oma isaga

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 67 )

Teema: Suhtlus oma isaga

Postitas:
Kägu

Olen kahekümnendate teises pooles naine ja mul on raske oma keskealise isaga suhelda.

Ühelt poolt ma tunnen, et isa omaltpoolt ei pinguta, et me suhtleksime. 90% kokku saamistest kooskõlastan isaga mina ja pakun ise plaane välja (restoran, kino, küllaminek). Isal on aktiivne seltsielu, seega tihti talle ei sobi või lepime kokku, et näiteks vaatame jooksvalt pühapäeval. Jooksvalt vaatamine tähendab seda, et isa ise ei helista ega kirjuta. Väljaspool kokkusaamisi isa väga harva helistab või kirjutab. Samas, kui lõpuks saame kokku, teeb kommentaare, a la “noh, annad ka lõpuks end näole”, mis käivad mulle väga närvidele, sest isa nagu ei saaks aru, et 90% suhtlusest on minu algatusel. Juhul, kui mingil perioodil pingutan ise vähem, siis näemegi isaga väga harva, mis omakorda tekitab mulle hoopis süütunnet ja kurbust, et miks ma isaga piisavalt ei suhtle.
Teisest poolest on isa minu suhtes vahel väga kriitiline. Tegelikult vist kogu elu on olnud ja hakkan sellest alles praegu aru saama. Isa on heal järjel, edukas ja suure tutvusringkonnaga ning ilmselt arvab ta, et ka mulle peaks väline staatus (raha, tööpositsioon vms) kõige olulisem olema. Näiteid kritiseerimisest: Kui läksin rõõmuga isale teatama, et sain peale praktikal pool aastat pingutamist oma esimesele erialasele tööle üle keskmise palga eest, tegi isa kommentaare, et “ah, see ettevõtte mingi eriline asi ei ole”, “loodan, et sa sinna kauaks ei jää”. Tagantjärele saan aru, et see tegi mulle väga haiget ja selline reaktsioon ei ole normaalse hooliva vanema oma. Kui ostsin oma esimese kodu (ei saanud ostmisel vanematelt materiaalset abi), käis isa korterit vaatamas ja oli jällegi sellise vingus hoiakuga, nagu oleks korter mõttetu paneelikas, mingid asjad koledad jne. Nüüd vaimse tervisega tegelema hakates olen aru saanud, et olen tegelikult terve elu meeletult pingutanud, et olla nö musterlaps (koolis viieline, ei mässa, ülikoolis viieline, “uhkel” töökohal jnejne). Tunnen siiski, et isale sellest ei piisa ja see on mu enesehinnangule väga väsitav. Saan aru, et ma ei peaks täiskasvanud inimesena isa kriitikat nii südamesse võtma, kuid ma tunnen end siiani nagu noorem versioon endast, kes üritab talle meele järele olla.
Kuidas olla enesekindel ja elada julgelt “oma elu” kriitilise lapsevanema kommentaaride kiuste? Kuidas isaga suhtlemist parandada?

+18
-10
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Miks end vägisi suhtlema sundida? Lõpeta see pidev algatamine, kui isa ise helistab või ühendust võtab, siis suhtled, kui ei, siis ei suhtle. Täiskasvanud inimesed, pole vaja nii hirmsasti pingutada.

+36
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tavaline ennast täis keskealine ülbik, kes nooremaid naisi taga ajab ja pole aega oma lastega suhelda. Saada kukele.

+16
-8
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui vana su isa on? Kuna minu isa on varsti 80, siis olemegi vennaga just need, kes käivad külas, viivad asju, helistavad jne. Ta on väga tubli, vitaalne – aga nüüd tunnen mina, et minu kohus on temaga suhelda, hoida sidet. Kindlasti oli elus perioode, kus   olid sõbrad tähtsamad või lapsed väiksed – siis ei olnud vanematega aega suhelda (millest on kahju, sest ema on surnud).  Aga kas sa ise lapsena ei vingunud ega tujutsenud? Eks vanaduses muutuvad ka inimesed, nüüd on meie kord see ära kannatada.

+5
-9
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Peaks hoopis küsima, kuidas isaga suhtlemist vähendada. Miks suhtled isaga nii palju?

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui vana su isa on?

TA ju kirjutab, et ta ise on kahekümnendate teises pooles…vähetõenäoline, et ta isa on 80 nagu sinu oma. TA isa võib olla väga vabalt sama vana kui sina või isegi noorem (kui nüüd arvestada, et su isa on 80) ehk siis julgemate oletuste järgi isegi veel võibolla mitte 50-aastanegi.

TA – sa ei pea oma isaga nii palju suhtlema. Suhtlus las olla mõlemapoolne. Ka mul on sarnased probleemid oma isa ja mõne lähisugulasega veel, et suhtlus toimub tänu sellele, et ma ise olen aktiivne. Enam ei viitsi. Ma arvan, TA, et sa võiksid oma aktiivsuse hoida selleks ajaks, kui su isa on 80 nagu siin mõnel Käol. Siis, jah, on ok talle ise helistada, reumasalvi ja sooje sokke viia ning uurida, kuidas arsti juures läks.

Mürgiste inimestega tuleb suhtlus miinimumini viia. Isegi, kui nad on su vanemad, õed-vennad või lapsed.

+18
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Isa on alles noor ja tahab oma elu elada. Sina oled oma elus juba väga palju saavutanud  – kahekümnendate eluaastate teiseks pooleks on kõrgharidus käes, töökoht olemas, oma kodu ostetud. Sa ei pea sellele isale midagi tõestama. Ela oma elu ja kui ta vanemaks jääb, küll siis suhtlus paraneb.

+23
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ela oma elu ja kui ta vanemaks jääb, küll siis suhtlus paraneb.

Siis ei taha tütar enam suhelda. Nagu ütlesin, kõlab nagu ennast täis keskealine mees, kes nooremaid naisi taga ajab ja pole oma lastest sooja ega külma. Alles siis, kui neid nooremaid naisi enam raha eest ka ei saa, hakkavad suhted oma lastega huvi pakkuma.

+6
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Miks ometi peaks nii hirmsasti pingutama, et hoida üleval suhteid inimesega, kes sind ja sinu saavutusi ei väärtusta? Loodan, et su elus on ka teistsuguseid inimesi, pühendu rohkem neile. Oleks sa siis majanduselt mitte hakkama saav inimene, siis veel saaks aru, et on vaja isa soosingut otsida, et tagalat kindlustada. Aga sul on oma jõuga muretsetud eluase, endale sobiv ja sinu jaoks piisavalt sisse toov töökoht. Pole nagu põhjust koogutada ja punnitada. Kõik inimesed ei sobi omavahel, ka mitte lapsed-vanemad. Kui otsesed kohustused teineteise ees täidetud, võib rohkem distantsi hoida ja see on normaalne.

+11
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei saa üldse aru probleemist. 20+ vanuses on teil suur krempel sõpru. Suhelge siis nendega. Kes väga aktiivselt ikka oma vanematega suhtleb, sellel jääb sõpruskonnaga lävimine soiku ja pärast sureb isa ära ja mis siis teha.

+4
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Miks on vaja enda isaga mingeid kino-ja restoõhtud organiseerida? Mina olen eluaeg enda isaga superhästi läbi saanud. Kui mina olin kahekümnendate teises pooles oli tema   50-aastane noor inimene. Käis tööl, tegeles hobidega, reisis, käis enda sõpruskonnaga läbi, käisid emaga teatris, külas, remontisid ja elasid nö. enda normaalset pereelu. Ei oleks selle pealegi tulnud, et isa või ka ema peaks minuga pidevalt mingeid vabaaja tegevusi ette võtma. Loomulikult suhtlesime, käisime külas, sünnipäevad, jõulud jne, aga muidu oli küll igalühel enda elu ja keegi ei eeldanud mingeid stabiilseid käehoidmise kokkusaamisi. Tegelikult on nüüd mu isa 62-aastane ja asi üsna samamoodi. Me ei ole ju enam ühes leibkonnas ja minumeelest on täiesti elementaarne, et kõikidel on ju enda elu ja tegemised. Loomulikult on meil ja ühiseid tegemisi aeg-ajalt, aga need ongi sellised lahedad asjad, et tuleb mõte, saaks kokku, läheks sinna, mingid traditsioonid jne. Ma kujutan ette, et Sa oled oma isa jaoks üsna tüütu oma pideva kokkusaamise ja heakskiidu vajadusega. Päris ausalt kui mu täies elujõus isa (või ka ema) tahaks minuga pidevalt kukil kokku saada, kinno, kohvikusse jne minna, siis oleks see mulle ka tüütu. Ja mul on nende mõlemaga väga hea suhe tegelikult. Enda puudega vanaema ma viin kord kuus kohvikusse, paar korda aastas teatrisse jne. Inimene on vana, ta ei saaks ise minna ja tal polegi enam enda tutvusringkonda eriti elus, samuti on tal liikumispiirangud. Täiskasvanud, täiselujõulised inimesed ei peaks sedasi üksteist ahistama mingite imelike punnitatud kokkusaamistega.

+18
-6
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Aitäh vastuste eest!

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aitäh vastuste eest!

Palun.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui vana su isa on? Kuna minu isa on varsti 80, siis olemegi vennaga just need, kes käivad külas, viivad asju, helistavad jne. Ta on väga tubli, vitaalne – aga nüüd tunnen mina, et minu kohus on temaga suhelda, hoida sidet. Kindlasti oli elus perioode, kus olid sõbrad tähtsamad või lapsed väiksed – siis ei olnud vanematega aega suhelda (millest on kahju, sest ema on surnud). Aga kas sa ise lapsena ei vingunud ega tujutsenud? Eks vanaduses muutuvad ka inimesed, nüüd on meie kord see ära kannatada.

Pole eriti relevantne jutt! TA isa on keskealine rikkur, kes möllab ringi.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ühinen samuti teiste siin vastanutega, et suhtlus peab siiski olema mõlemapoolne, mitte nii, et vaid üks pool kutsub ja organiseerib ja põeb kangesti.

Olen sinust ligi kaks korda vanem, 40ndate teises pooles ja see kõik on läbielatud etapp. Minu vanemad on samasugused. Täpselt samamoodi – kutsusin oma ema kuskile, ostsin teatripiletid valmis, panin nt jõuluüritusele kohad kinni vms – kui teatasin, järgnes vingumine, et ei, tema ikka ei  tule, see ju nii väsitav ja midagi huvitavat seal nagunii pole. Mina olin tollal kahekümnendates, ema neljakümnendates. Kui ema kodus midagi tegin, näiteks panime abikaasaga uue aia, vingus ema, et ah seda aeda polegi vaja üldse uuendada, parem ehitage hoopis saun. Selline pidev kriitika röövis mult ja mu mehelt motivatsiooni ema juures midagi suuremat toimetada, siis  ema jälle rääkis kõigile, kuidas noored teda ei aita.

Kui tulid lapsed, siis muutus iga vaba hetk vägagi hinnaliseks, aga laupäeva varahommikul ema juba helistas, et noh, millal te tulete! Ütlesin talle lõpuks, et kuule, tule õige ise siia. Siis vastati jälle, et ei saa, tee on pikk ja temal kondid kanged.

Et siis, kogu aeg oodati, et just noorpere pingutaks ja hoiaks suhteid ja käiks külas ja mida rohkem me seda tegime, seda kriitilisemaks ema muutus.

Meie lapsi ta ei hoidnud pea üldse ja tema abiga me arvestada ei saanud. Oli selline tunne, et peres on tema näol kolmas laps, kellele peab kogu aeg tähelepanu jagama.

Eks oma lähisugulane (ema, isa) ongi keeruline juhtum – sest ikka oled harjunud võtma teda oma vanemana, autoriteedina. Päris mitu mu tuttavate peret on lahku läinud, taustal tugevalt vanema ussitamine ja pidev tähelepanu otsimine. Mõni vanem nt nõuab, et laps iga jumala nädalavahetusel sõidaks maale oma vanemate juurde abiks. See tähendab aga töölkäiva noorpere puhul seda, et nad ei saagi omaenda loodud perele rohkem aega pühendada kui vaid argiõhtuti paar tunnikest. Nii võib tekkida võõrandumine, algavad arusaamatused ja see kõik võib lõppeda lahkuminekuga.

Nii et soovitan sul endal veidi rahulikumalt võtta. Oled täiskasvanu, ja ka su isa on täiskasvanud, täies elujõus mees. Sa ei pea enam ta tähelepanu ega tunnustust otsima ega tal järel käima. Praegu on just parim aeg elada teil kummalgi oma elu.

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Pole eriti relevantne jutt! TA isa on keskealine rikkur, kes möllab ringi.

Nii, ja on selle ära teeninud igati. Miks ei võiks ringi möllata? 20 aasta pärast nagunii enam jalad ei kanna.

+3
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen kahekümnendate teises pooles naine ja mul on raske oma keskealise isaga suhelda.

Ühelt poolt ma tunnen, et isa omaltpoolt ei pinguta, et me suhtleksime. 90% kokku saamistest kooskõlastan isaga mina ja pakun ise plaane välja (restoran, kino, küllaminek). Isal on aktiivne seltsielu, seega tihti talle ei sobi või lepime kokku, et näiteks vaatame jooksvalt pühapäeval. Jooksvalt vaatamine tähendab seda, et isa ise ei helista ega kirjuta. Väljaspool kokkusaamisi isa väga harva helistab või kirjutab. Samas, kui lõpuks saame kokku, teeb kommentaare, a la “noh, annad ka lõpuks end näole”, mis käivad mulle väga närvidele, sest isa nagu ei saaks aru, et 90% suhtlusest on minu algatusel. Juhul, kui mingil perioodil pingutan ise vähem, siis näemegi isaga väga harva, mis omakorda tekitab mulle hoopis süütunnet ja kurbust, et miks ma isaga piisavalt ei suhtle.

Teisest poolest on isa minu suhtes vahel väga kriitiline. Tegelikult vist kogu elu on olnud ja hakkan sellest alles praegu aru saama. Isa on heal järjel, edukas ja suure tutvusringkonnaga ning ilmselt arvab ta, et ka mulle peaks väline staatus (raha, tööpositsioon vms) kõige olulisem olema. Näiteid kritiseerimisest: Kui läksin rõõmuga isale teatama, et sain peale praktikal pool aastat pingutamist oma esimesele erialasele tööle üle keskmise palga eest, tegi isa kommentaare, et “ah, see ettevõtte mingi eriline asi ei ole”, “loodan, et sa sinna kauaks ei jää”. Tagantjärele saan aru, et see tegi mulle väga haiget ja selline reaktsioon ei ole normaalse hooliva vanema oma. Kui ostsin oma esimese kodu (ei saanud ostmisel vanematelt materiaalset abi), käis isa korterit vaatamas ja oli jällegi sellise vingus hoiakuga, nagu oleks korter mõttetu paneelikas, mingid asjad koledad jne. Nüüd vaimse tervisega tegelema hakates olen aru saanud, et olen tegelikult terve elu meeletult pingutanud, et olla nö musterlaps (koolis viieline, ei mässa, ülikoolis viieline, “uhkel” töökohal jnejne). Tunnen siiski, et isale sellest ei piisa ja see on mu enesehinnangule väga väsitav. Saan aru, et ma ei peaks täiskasvanud inimesena isa kriitikat nii südamesse võtma, kuid ma tunnen end siiani nagu noorem versioon endast, kes üritab talle meele järele olla.

Kuidas olla enesekindel ja elada julgelt “oma elu” kriitilise lapsevanema kommentaaride kiuste? Kuidas isaga suhtlemist parandada?

Appikeeee:) Kutsuda oma isa kinno ja restorani, kui veider!!! Mu isa surnud ja mul siiski pole mingit kahetsust, et temaga kino ja restorane ei organiseerinud. Ma käisin tal külas kui aega saime mõlemad, ta oleks hämmastuses ja häiritud olnud, kui oleks pidanud mingit kino minuga kokku leppima. Ela oma elu ja mine sünnipäevaks külla, kui ta suudab välja mõelda, et millal ja kus. Muidu mu isa suht sama nagu sinu oma – keskealine ülbe rikkur ja ülikriitiline. Surigi sellisena, vanuripäevi polnud. Külla kannatas minna, grillida ja jutu rääkida küll, täitsa lõbus oli. Omal moel hoolis minust ja hea oli teada, et ta olemas, siis kui oli. Aga mingi punnitamisega endale ajudele käia  – kle, sul piisavalt lapsepõlvetraumasid, millega tegeleda. Las see isa olla omaette nüüd.

+7
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ela oma elu ja kui ta vanemaks jääb, küll siis suhtlus paraneb.

Ei parane. Kindlasti ei parane. Mul see kõik läbitud elus. Siis ei ole selle vananenud vanemaga enam millestki rääkida. Vägisi sunnid ennast külla minema ja vägisi mingit juttu veeretama. Kõike nii vähe kui võimalik. Ja külla lähed ka ainult sellepärast, et ta juba mitu korda on helistanud, kutsunud ja kurtnud, et niiii ammu pole sind näinud. Siis võtad ennast kokku ja vastumeelselt lähed.

 

+4
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Pole eriti relevantne jutt! TA isa on keskealine rikkur, kes möllab ringi.

Nii, ja on selle ära teeninud igati. Miks ei võiks ringi möllata? 20 aasta pärast nagunii enam jalad ei kanna.

Jaa, loomulikult! Lihtsalt üks siin seletab, kuidas 80aastasega suhelda – mis teemaalgatajal sellest!

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Pole eriti relevantne jutt! TA isa on keskealine rikkur, kes möllab ringi.

Nii, ja on selle ära teeninud igati. Miks ei võiks ringi möllata? 20 aasta pärast nagunii enam jalad ei kanna.

Jaa, loomulikult! Lihtsalt üks siin seletab, kuidas 80aastasega suhelda – mis teemaalgatajal sellest!

Minu meelest ütles ta hoopis seda, et vanaduses käiakse tõesti isa nuiamas, aga kui keskealine mees soovib veel elada, miks siis peaks praegu teda nuiamas käima?

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen tõenäoliselt sinu isaga sama vana, 50-aastane. Minu tõenäoliselt sinuga sama vana laps tuleb vahel meile külla, paar korda kuus. Vahel lihtsalt teatab, et tuleb läbi. Teinekord, kui on plaanis mõnd uhkemat toitu teha, siis ka küsin, kas saab tulla ja kutsun. Tal on vahetustega töö, alati nädalavahetustel ei saa tulla. Vahel käime koos tema vanavanematel külas.

Tundub, et sinu isa on emast lahutatud, ja seepärast suhtled nendega eraldi? Soovitan nagu paljud siin eespool juba, ära võimle nii palju! Suhtle rohkem emaga (kui temaga on suhtlus parem). Kui isa siis tulevikus hakkab ütlema, et tütar on ta unustanud, vastadki rahulikult, et võta siis ise ka vahel ühendust, kui suhelda soovid. Kas sel isal on veel lapsi, poolõdesid-vendi? Kas nendega suhtled?

Veidi teine teema on see, et miski pole kunagi piisavalt hea. Mul veidi sama teema oma vanematega. Mu ema veel peab ennast kõiges parimaks. Kuigi ise pole eriline koduhaldjas, siis kui ma olen teinud mõne hea toidu peolauale, räägib, kuidas tema õpetas mind süüa tegema 😀 Hea nali, tema toit oli praekartul ja jahusoust. Ema pole mind kunagi tunnustanud. Mitte kunagi pole ta minult üheski asjas nõu küsinud, isegi mitte neis teemades, mis on minu professionaalne valdkond. Kunagi üle kümne aasta tagasi oli tal vaja abi minu erialal ja ta küsis seda mingilt naabrimehelt.

Kui olin sinuvanune, siis ka üritasin ennast kehtestada ja näidata, et olen keegi. Tegin seda oma vanemaid kritiseerides, lootes nii näidata oma oskusi ja teadmisi. Proovisin vanematele õpetada toiduvalmistamist ja aiapidamist. Muidugi see ei viinud kuhugi välja, ainult tülideni. Kui suudad, siis lihtsalt löö käega ja lase olla. Leia mõistmist ja tunnustust sealt, kus seda pakutakse, ära kerja vanemalt, kes ei soovi seda pakkuda.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui inimene ei oska suhelda, siis ta ei oska suhelda. Su isa ei ole sinu suhtes kriitiline, vaid ta ei oska suhelda ja ei tea, mis ta sõnad põhjustavad.  Mina soovitan, et ära võta ühendust. Oota ära kuni isa sulle helistab ja siis ütled, et andsid ometi näole. Sa oled täiskasvanud inimene. See, et isa on sinu kasvamist näinud, ei tähenda see enam seda, et oled 5 aastane. Kui täiesti võõras inimene käituks sinuga nii nagu käitub sinu isa, mida sa teeksid ? Ja nii teegi. Isaks olemine ei anna kellelegi õigust sinuga halvasti käituda. Nii et lõpeta helistamine ja vaata mis välja tuleb. Sünnipäevaks saada õnnesoovi, hea oleks paberist kaart ja pakiga kingitus. Sinu tunded ja sinu enesetunne on väärt seda, et  ennast hoida. Isa ei muutu, kui siis ainult aastatega hullemaks. Kui helistab ja küsib, miks helistanud pole, siis ütled otse, et said isa käitumisest haiget ja ei tahtnud haigele kohale valu juurde. Te olete võrdselt täiskasvanud, nii et lõpeta solvumine, ja ela oma elu.  Samamoodi kui laps manipuleerib vanematega, enam edasi elada ei õnnestu.

+3
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oma isaga tasub ikka suhelda. Isa ju soovib ainult parimat oma lapsele.

0
-9
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mul on samasugune suhtlus oma emaga. Ma lõpuks enam ei viitsinud, lõin käega ning nüüdseks me pole näinud mitu aastat. Õnnesoovid sünnipäevaks ja pühadeks vaid. Ta pole isegi teist lapselast näinud.

 

 

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

MIKS peab üks täiskasvanud inimene vägisi punnitama, et isaga – või ükskõik kelle teisega – suhelda? Kui kahepoolset soovi suhtlemiseks pole, milleks sedasi nahast välja pugeda?

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui vana su isa on? Kuna minu isa on varsti 80, siis olemegi vennaga just need, kes käivad külas, viivad asju, helistavad jne. Ta on väga tubli, vitaalne – aga nüüd tunnen mina, et minu kohus on temaga suhelda, hoida sidet. Kindlasti oli elus perioode, kus olid sõbrad tähtsamad või lapsed väiksed – siis ei olnud vanematega aega suhelda (millest on kahju, sest ema on surnud). Aga kas sa ise lapsena ei vingunud ega tujutsenud? Eks vanaduses muutuvad ka inimesed, nüüd on meie kord see ära kannatada.

No kui teemaalgataja kirjutab, et isa on keskealine, siis vaevalt et jutt 80aastasest raugast käib.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oma isaga tasub ikka suhelda. Isa ju soovib ainult parimat oma lapsele.

Tead, väga palju on ka pealtnäha täitsa tavalisi peresid, kus isal on laste elust tegelikult täiega kama. Emad on sagedamini need, kes laste elule kaasa elavad.

+11
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oma isaga tasub ikka suhelda. Isa ju soovib ainult parimat oma lapsele.

Öeldi ju, et isa huvitab ainult enda seltsielu, mitte tema tütar.

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei oska päris teemaalgataja kingadesse seada, kuid … Kui isa on selline kogu aeg olnud, on praeguseks täiskasvanud lapsel jäänud suhtest isaga tühimik, mida püüab siiani täita. Jah – see pole ratsionaalne, jah – mõistlikum oleks tunnustust otsida mujalt kui sealt, kust on ette teada, et ei saa, kuid inimene pole lõpuni ratsionaalne ja seal on vahe, kas sinu oma isa leiab sinu jaoks aega ja tunnustab sind või mitte. See võtab kindlasti jõudu ja aega endale teadvustada, et isa käitumine ei ütle mitte midagi sinu ega sinu väärtuse kohta, küll aga ütleb see isa ja tema väärtushinnangute kohta. Kahjuks ei saa endale isa valida ning reaalsuses sellised inimesed oma enda isiksust lähtuvalt teisi ei tunnustagi, kuid sellel pole midagi pistmist sinu saavutuste, olemuse ega väärtusega. Jah, sul pole selles osas vedanud, et oled saanud enesekeskse isa, kuid selliseid on teisigi. Vägisi ei saa suhteid “heaks” teha ning kui see lootus ükskord kustub, tuleb oma lootuse kaotus ära leinata ja eluga edasi minna. Been there, done that.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Öeldi ju, et isa huvitab ainult enda seltsielu, mitte tema tütar.

Pole ju nii. Suhtlevad ju. Võimalik, et tütar tahaks rohkem suhelda, aga isa päris kindlasti on tema elus olemas.

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 67 )


Esileht Pereelu ja suhted Suhtlus oma isaga