Teema: Suhtlus oma isaga

Tavaline ennast täis keskealine ülbik, kes nooremaid naisi taga ajab ja pole aega oma lastega suhelda. Saada kukele.

Peaks hoopis küsima, kuidas isaga suhtlemist vähendada. Miks suhtled isaga nii palju?

Isa on alles noor ja tahab oma elu elada. Sina oled oma elus juba väga palju saavutanud  – kahekümnendate eluaastate teiseks pooleks on kõrgharidus käes, töökoht olemas, oma kodu ostetud. Sa ei pea sellele isale midagi tõestama. Ela oma elu ja kui ta vanemaks jääb, küll siis suhtlus paraneb.

Miks ometi peaks nii hirmsasti pingutama, et hoida üleval suhteid inimesega, kes sind ja sinu saavutusi ei väärtusta? Loodan, et su elus on ka teistsuguseid inimesi, pühendu rohkem neile. Oleks sa siis majanduselt mitte hakkama saav inimene, siis veel saaks aru, et on vaja isa soosingut otsida, et tagalat kindlustada. Aga sul on oma jõuga muretsetud eluase, endale sobiv ja sinu jaoks piisavalt sisse toov töökoht. Pole nagu põhjust koogutada ja punnitada. Kõik inimesed ei sobi omavahel, ka mitte lapsed-vanemad. Kui otsesed kohustused teineteise ees täidetud, võib rohkem distantsi hoida ja see on normaalne.

Miks on vaja enda isaga mingeid kino-ja restoõhtud organiseerida? Mina olen eluaeg enda isaga superhästi läbi saanud. Kui mina olin kahekümnendate teises pooles oli tema   50-aastane noor inimene. Käis tööl, tegeles hobidega, reisis, käis enda sõpruskonnaga läbi, käisid emaga teatris, külas, remontisid ja elasid nö. enda normaalset pereelu. Ei oleks selle pealegi tulnud, et isa või ka ema peaks minuga pidevalt mingeid vabaaja tegevusi ette võtma. Loomulikult suhtlesime, käisime külas, sünnipäevad, jõulud jne, aga muidu oli küll igalühel enda elu ja keegi ei eeldanud mingeid stabiilseid käehoidmise kokkusaamisi. Tegelikult on nüüd mu isa 62-aastane ja asi üsna samamoodi. Me ei ole ju enam ühes leibkonnas ja minumeelest on täiesti elementaarne, et kõikidel on ju enda elu ja tegemised. Loomulikult on meil ja ühiseid tegemisi aeg-ajalt, aga need ongi sellised lahedad asjad, et tuleb mõte, saaks kokku, läheks sinna, mingid traditsioonid jne. Ma kujutan ette, et Sa oled oma isa jaoks üsna tüütu oma pideva kokkusaamise ja heakskiidu vajadusega. Päris ausalt kui mu täies elujõus isa (või ka ema) tahaks minuga pidevalt kukil kokku saada, kinno, kohvikusse jne minna, siis oleks see mulle ka tüütu. Ja mul on nende mõlemaga väga hea suhe tegelikult. Enda puudega vanaema ma viin kord kuus kohvikusse, paar korda aastas teatrisse jne. Inimene on vana, ta ei saaks ise minna ja tal polegi enam enda tutvusringkonda eriti elus, samuti on tal liikumispiirangud. Täiskasvanud, täiselujõulised inimesed ei peaks sedasi üksteist ahistama mingite imelike punnitatud kokkusaamistega.

#4045873:

Aitäh vastuste eest!

Palun.

Ühinen samuti teiste siin vastanutega, et suhtlus peab siiski olema mõlemapoolne, mitte nii, et vaid üks pool kutsub ja organiseerib ja põeb kangesti.

Olen sinust ligi kaks korda vanem, 40ndate teises pooles ja see kõik on läbielatud etapp. Minu vanemad on samasugused. Täpselt samamoodi – kutsusin oma ema kuskile, ostsin teatripiletid valmis, panin nt jõuluüritusele kohad kinni vms – kui teatasin, järgnes vingumine, et ei, tema ikka ei  tule, see ju nii väsitav ja midagi huvitavat seal nagunii pole. Mina olin tollal kahekümnendates, ema neljakümnendates. Kui ema kodus midagi tegin, näiteks panime abikaasaga uue aia, vingus ema, et ah seda aeda polegi vaja üldse uuendada, parem ehitage hoopis saun. Selline pidev kriitika röövis mult ja mu mehelt motivatsiooni ema juures midagi suuremat toimetada, siis  ema jälle rääkis kõigile, kuidas noored teda ei aita.

Kui tulid lapsed, siis muutus iga vaba hetk vägagi hinnaliseks, aga laupäeva varahommikul ema juba helistas, et noh, millal te tulete! Ütlesin talle lõpuks, et kuule, tule õige ise siia. Siis vastati jälle, et ei saa, tee on pikk ja temal kondid kanged.

Et siis, kogu aeg oodati, et just noorpere pingutaks ja hoiaks suhteid ja käiks külas ja mida rohkem me seda tegime, seda kriitilisemaks ema muutus.

Meie lapsi ta ei hoidnud pea üldse ja tema abiga me arvestada ei saanud. Oli selline tunne, et peres on tema näol kolmas laps, kellele peab kogu aeg tähelepanu jagama.

Eks oma lähisugulane (ema, isa) ongi keeruline juhtum – sest ikka oled harjunud võtma teda oma vanemana, autoriteedina. Päris mitu mu tuttavate peret on lahku läinud, taustal tugevalt vanema ussitamine ja pidev tähelepanu otsimine. Mõni vanem nt nõuab, et laps iga jumala nädalavahetusel sõidaks maale oma vanemate juurde abiks. See tähendab aga töölkäiva noorpere puhul seda, et nad ei saagi omaenda loodud perele rohkem aega pühendada kui vaid argiõhtuti paar tunnikest. Nii võib tekkida võõrandumine, algavad arusaamatused ja see kõik võib lõppeda lahkuminekuga.

Nii et soovitan sul endal veidi rahulikumalt võtta. Oled täiskasvanu, ja ka su isa on täiskasvanud, täies elujõus mees. Sa ei pea enam ta tähelepanu ega tunnustust otsima ega tal järel käima. Praegu on just parim aeg elada teil kummalgi oma elu.

#4045770:

Olen kahekümnendate teises pooles naine ja mul on raske oma keskealise isaga suhelda.

Ühelt poolt ma tunnen, et isa omaltpoolt ei pinguta, et me suhtleksime. 90% kokku saamistest kooskõlastan isaga mina ja pakun ise plaane välja (restoran, kino, küllaminek). Isal on aktiivne seltsielu, seega tihti talle ei sobi või lepime kokku, et näiteks vaatame jooksvalt pühapäeval. Jooksvalt vaatamine tähendab seda, et isa ise ei helista ega kirjuta. Väljaspool kokkusaamisi isa väga harva helistab või kirjutab. Samas, kui lõpuks saame kokku, teeb kommentaare, a la “noh, annad ka lõpuks end näole”, mis käivad mulle väga närvidele, sest isa nagu ei saaks aru, et 90% suhtlusest on minu algatusel. Juhul, kui mingil perioodil pingutan ise vähem, siis näemegi isaga väga harva, mis omakorda tekitab mulle hoopis süütunnet ja kurbust, et miks ma isaga piisavalt ei suhtle.

Teisest poolest on isa minu suhtes vahel väga kriitiline. Tegelikult vist kogu elu on olnud ja hakkan sellest alles praegu aru saama. Isa on heal järjel, edukas ja suure tutvusringkonnaga ning ilmselt arvab ta, et ka mulle peaks väline staatus (raha, tööpositsioon vms) kõige olulisem olema. Näiteid kritiseerimisest: Kui läksin rõõmuga isale teatama, et sain peale praktikal pool aastat pingutamist oma esimesele erialasele tööle üle keskmise palga eest, tegi isa kommentaare, et “ah, see ettevõtte mingi eriline asi ei ole”, “loodan, et sa sinna kauaks ei jää”. Tagantjärele saan aru, et see tegi mulle väga haiget ja selline reaktsioon ei ole normaalse hooliva vanema oma. Kui ostsin oma esimese kodu (ei saanud ostmisel vanematelt materiaalset abi), käis isa korterit vaatamas ja oli jällegi sellise vingus hoiakuga, nagu oleks korter mõttetu paneelikas, mingid asjad koledad jne. Nüüd vaimse tervisega tegelema hakates olen aru saanud, et olen tegelikult terve elu meeletult pingutanud, et olla nö musterlaps (koolis viieline, ei mässa, ülikoolis viieline, “uhkel” töökohal jnejne). Tunnen siiski, et isale sellest ei piisa ja see on mu enesehinnangule väga väsitav. Saan aru, et ma ei peaks täiskasvanud inimesena isa kriitikat nii südamesse võtma, kuid ma tunnen end siiani nagu noorem versioon endast, kes üritab talle meele järele olla.

Kuidas olla enesekindel ja elada julgelt “oma elu” kriitilise lapsevanema kommentaaride kiuste? Kuidas isaga suhtlemist parandada?

Appikeeee:) Kutsuda oma isa kinno ja restorani, kui veider!!! Mu isa surnud ja mul siiski pole mingit kahetsust, et temaga kino ja restorane ei organiseerinud. Ma käisin tal külas kui aega saime mõlemad, ta oleks hämmastuses ja häiritud olnud, kui oleks pidanud mingit kino minuga kokku leppima. Ela oma elu ja mine sünnipäevaks külla, kui ta suudab välja mõelda, et millal ja kus. Muidu mu isa suht sama nagu sinu oma – keskealine ülbe rikkur ja ülikriitiline. Surigi sellisena, vanuripäevi polnud. Külla kannatas minna, grillida ja jutu rääkida küll, täitsa lõbus oli. Omal moel hoolis minust ja hea oli teada, et ta olemas, siis kui oli. Aga mingi punnitamisega endale ajudele käia  – kle, sul piisavalt lapsepõlvetraumasid, millega tegeleda. Las see isa olla omaette nüüd.

#4046127:

#4046119:

Pole eriti relevantne jutt! TA isa on keskealine rikkur, kes möllab ringi.

Nii, ja on selle ära teeninud igati. Miks ei võiks ringi möllata? 20 aasta pärast nagunii enam jalad ei kanna.

Jaa, loomulikult! Lihtsalt üks siin seletab, kuidas 80aastasega suhelda – mis teemaalgatajal sellest!

Olen tõenäoliselt sinu isaga sama vana, 50-aastane. Minu tõenäoliselt sinuga sama vana laps tuleb vahel meile külla, paar korda kuus. Vahel lihtsalt teatab, et tuleb läbi. Teinekord, kui on plaanis mõnd uhkemat toitu teha, siis ka küsin, kas saab tulla ja kutsun. Tal on vahetustega töö, alati nädalavahetustel ei saa tulla. Vahel käime koos tema vanavanematel külas.

Tundub, et sinu isa on emast lahutatud, ja seepärast suhtled nendega eraldi? Soovitan nagu paljud siin eespool juba, ära võimle nii palju! Suhtle rohkem emaga (kui temaga on suhtlus parem). Kui isa siis tulevikus hakkab ütlema, et tütar on ta unustanud, vastadki rahulikult, et võta siis ise ka vahel ühendust, kui suhelda soovid. Kas sel isal on veel lapsi, poolõdesid-vendi? Kas nendega suhtled?

Veidi teine teema on see, et miski pole kunagi piisavalt hea. Mul veidi sama teema oma vanematega. Mu ema veel peab ennast kõiges parimaks. Kuigi ise pole eriline koduhaldjas, siis kui ma olen teinud mõne hea toidu peolauale, räägib, kuidas tema õpetas mind süüa tegema 😀 Hea nali, tema toit oli praekartul ja jahusoust. Ema pole mind kunagi tunnustanud. Mitte kunagi pole ta minult üheski asjas nõu küsinud, isegi mitte neis teemades, mis on minu professionaalne valdkond. Kunagi üle kümne aasta tagasi oli tal vaja abi minu erialal ja ta küsis seda mingilt naabrimehelt.

Kui olin sinuvanune, siis ka üritasin ennast kehtestada ja näidata, et olen keegi. Tegin seda oma vanemaid kritiseerides, lootes nii näidata oma oskusi ja teadmisi. Proovisin vanematele õpetada toiduvalmistamist ja aiapidamist. Muidugi see ei viinud kuhugi välja, ainult tülideni. Kui suudad, siis lihtsalt löö käega ja lase olla. Leia mõistmist ja tunnustust sealt, kus seda pakutakse, ära kerja vanemalt, kes ei soovi seda pakkuda.

Oma isaga tasub ikka suhelda. Isa ju soovib ainult parimat oma lapsele.

MIKS peab üks täiskasvanud inimene vägisi punnitama, et isaga – või ükskõik kelle teisega – suhelda? Kui kahepoolset soovi suhtlemiseks pole, milleks sedasi nahast välja pugeda?

#4046219:

Oma isaga tasub ikka suhelda. Isa ju soovib ainult parimat oma lapsele.

Tead, väga palju on ka pealtnäha täitsa tavalisi peresid, kus isal on laste elust tegelikult täiega kama. Emad on sagedamini need, kes laste elule kaasa elavad.

Ei oska päris teemaalgataja kingadesse seada, kuid … Kui isa on selline kogu aeg olnud, on praeguseks täiskasvanud lapsel jäänud suhtest isaga tühimik, mida püüab siiani täita. Jah – see pole ratsionaalne, jah – mõistlikum oleks tunnustust otsida mujalt kui sealt, kust on ette teada, et ei saa, kuid inimene pole lõpuni ratsionaalne ja seal on vahe, kas sinu oma isa leiab sinu jaoks aega ja tunnustab sind või mitte. See võtab kindlasti jõudu ja aega endale teadvustada, et isa käitumine ei ütle mitte midagi sinu ega sinu väärtuse kohta, küll aga ütleb see isa ja tema väärtushinnangute kohta. Kahjuks ei saa endale isa valida ning reaalsuses sellised inimesed oma enda isiksust lähtuvalt teisi ei tunnustagi, kuid sellel pole midagi pistmist sinu saavutuste, olemuse ega väärtusega. Jah, sul pole selles osas vedanud, et oled saanud enesekeskse isa, kuid selliseid on teisigi. Vägisi ei saa suhteid “heaks” teha ning kui see lootus ükskord kustub, tuleb oma lootuse kaotus ära leinata ja eluga edasi minna. Been there, done that.