Teema: Suhtlus oma isaga

#4046619:

Pole ju nii. Suhtlevad ju. Võimalik, et tütar tahaks rohkem suhelda, aga isa päris kindlasti on tema elus olemas.

On ju nii, kohtuma nõustub vaid palumise peale, ise ei võta iialgi algatust, halvustab ja kritiseerib. Mis mõttes ta olemas siis on. Mina saadaks sellise kuu peale ja kui tal selle kireva seltsieluga ühel pool on ja siis suhelda tahab, käituks tema endaga samamoodi, nagu ta praegu oma lapsega suhtleb.

#4046629:

#4046619:

On ju nii, kohtuma nõustub vaid palumise peale, ise ei võta iialgi algatust, halvustab ja kritiseerib. Mis mõttes ta olemas siis on. Mina saadaks sellise kuu peale ja kui tal selle kireva seltsieluga ühel pool on ja siis suhelda tahab, käituks tema endaga samamoodi, nagu ta praegu oma lapsega suhtleb.

Ära pinguta üle. TA on täiskasvanud naine ja isa ilmselt annab talle lihtsalt ruumi, täiskasvanud lapsega ei hoitagi enam sellist kontakti, nagu väiksema lapsega. Meil on ainult TA versioon loost, mitte isa oma. TA mainib, et tegeleb vaimse tervisega.

Samas isa ju ütleb talle kohtudes, et lõpuks annad ka näole. See küll ei kõla sellise inimese jutuna, kes ei taha oma lapsega suhelda ega kohtuda.

#4045770:

Olen kahekümnendate teises pooles naine ja mul on raske oma keskealise isaga suhelda.

Ühelt poolt ma tunnen, et isa omaltpoolt ei pinguta, et me suhtleksime. 90% kokku saamistest kooskõlastan isaga mina ja pakun ise plaane välja (restoran, kino, küllaminek). Isal on aktiivne seltsielu, seega tihti talle ei sobi või lepime kokku, et näiteks vaatame jooksvalt pühapäeval. Jooksvalt vaatamine tähendab seda, et isa ise ei helista ega kirjuta. Väljaspool kokkusaamisi isa väga harva helistab või kirjutab. Samas, kui lõpuks saame kokku, teeb kommentaare, a la “noh, annad ka lõpuks end näole”, mis käivad mulle väga närvidele, sest isa nagu ei saaks aru, et 90% suhtlusest on minu algatusel. Juhul, kui mingil perioodil pingutan ise vähem, siis näemegi isaga väga harva, mis omakorda tekitab mulle hoopis süütunnet ja kurbust, et miks ma isaga piisavalt ei suhtle.

Teisest poolest on isa minu suhtes vahel väga kriitiline. Tegelikult vist kogu elu on olnud ja hakkan sellest alles praegu aru saama. Isa on heal järjel, edukas ja suure tutvusringkonnaga ning ilmselt arvab ta, et ka mulle peaks väline staatus (raha, tööpositsioon vms) kõige olulisem olema. Näiteid kritiseerimisest: Kui läksin rõõmuga isale teatama, et sain peale praktikal pool aastat pingutamist oma esimesele erialasele tööle üle keskmise palga eest, tegi isa kommentaare, et “ah, see ettevõtte mingi eriline asi ei ole”, “loodan, et sa sinna kauaks ei jää”. Tagantjärele saan aru, et see tegi mulle väga haiget ja selline reaktsioon ei ole normaalse hooliva vanema oma. Kui ostsin oma esimese kodu (ei saanud ostmisel vanematelt materiaalset abi), käis isa korterit vaatamas ja oli jällegi sellise vingus hoiakuga, nagu oleks korter mõttetu paneelikas, mingid asjad koledad jne. Nüüd vaimse tervisega tegelema hakates olen aru saanud, et olen tegelikult terve elu meeletult pingutanud, et olla nö musterlaps (koolis viieline, ei mässa, ülikoolis viieline, “uhkel” töökohal jnejne). Tunnen siiski, et isale sellest ei piisa ja see on mu enesehinnangule väga väsitav. Saan aru, et ma ei peaks täiskasvanud inimesena isa kriitikat nii südamesse võtma, kuid ma tunnen end siiani nagu noorem versioon endast, kes üritab talle meele järele olla.

Kuidas olla enesekindel ja elada julgelt “oma elu” kriitilise lapsevanema kommentaaride kiuste? Kuidas isaga suhtlemist parandada?

Isa helistab, siis võid ka ju öelda” voww, laps tuli meelde we?

Tundub, et pingutad ühepoolselt oma (eduka) isa ümber, aga oled nii vana juba, et oma elu elada ja vanematest lahti lasta.

Ühepoolselt ei saa ka vanematega suhteid arendada…

Minu ema näiteks ka kergel moel haukus minuga, lõpetasin kõnedele vastamise. See tundub töötavat, räägime harva, aga toon on  viisakamaks muutunud.

Meie kodud, töökohad, elud ei pea neile meeldima. Tuleb üle saada, ei muud.

Minu isa oli ka väga kriitiline – nii omainimeste kui kogu ühiskonna suhtes. Mind ta omal moel muidugi armastas, ja kasvatas umbes stiilis, et sina oledki nii tubli/kena/teistest parem, et minu enesehinnangut upitas ta korralikult, samas täiskasvanuks saades sain aru, see oli ka osa tema enda egost, sest tema pere ongi parim.

Aga teemasse: selline pidev kritiseerimine ja hinnangute andmine on lihtsalt omaenese ego tõstmiseks, sinuga see kindlasti tegelikult seotud pole. Aga kui ta mõjub sulle negatiivselt, vähenda suhtlust, tõsiselt. Muidu sa lõpuks jääd sinna kinni, ja juba näha et kipud ennast süüdistama. Suhtle pigem tähtpäeviti (siis on nagu põhjust).

Minul endal vajusid isaga suhted lõpuks täiesti ära…

Toon näite ka ühest oma väga heast sõbrannast 20 + aastat, viimased 10 a tunnen end temaga koos olles halvasti – ometi ei ütle ta mulle midagi halba, aga mingil peenel moel ta tekitab alavääristust. Nüüd olen oluliselt vähendanud temaga suhtlemist – ja ausalt, mul on palju parem olla.

#4046660:

Tuleb anda isale võimalus sulle ise helistada. Ilmselt ta ei jõua veel mõeldagi sulle helistamise peale, kui sina juba helistad talle ja pakud midagi välja. Ise ju väitsid, et 90% ajast sina otsid temaga kontakti. Anna isale võimalus rohkem ise teie kohtumisi, suhtlemist reguleerida.

Ega mina teemaalgataja pole. Lõpeta see kõigi sina vormis kõnetamine, see on nõme.

Selline vanema-lapse suhe tundub kuidagi klassikaline veidi… aga siis mult ka üks klassikaline vastus:

“Kui sa ei suuda muuta olukorda, siis tuleb sul muuta enda suhtumist sellesse.”

Ja ongi nii. Sa ei saa oma isa muuta.

Konkreetsemalt. Ma vist ütleksin isale teie järgmisel kohtumisel/suhtlemisel: “Järmine kord helistad siis sina mulle ja organiseerid meile kohutmise.” Niimoodi konkreetselt ja selgelt. Eriti hästi sobib see lause öelda siis, kui ta jälle peaks mainima, et “annad ka näole” või “tulin ka sulle meelde”. Ja siis ootadki tema poolset aktiivsust. Ag aär akindlasti aktiivselt oota, ela ikka oma elu edasi lihtsalt. Kui ta ühendust ei võita, siis ei suhtlegi. Kui võtab, siis kiida teda ja näita oma rõõmu üles. Võibolla “vana koer” saab sellest innustust ja õpibki ka oma lapsele rõõmu tegema

#4046684:

#4046662:

#4046660:

Ega mina teemaalgataja pole. Lõpeta see kõigi sina vormis kõnetamine, see on nõme.

Tundud hästi negatiivne inimene. Hea meelega ei suhtleks sellisega. Käid siin ainult vaidlemas nendega, kes sinu nägemustega ei nõustu.

Tohoh, sina nimega OT, Mudakonn jne räägid negatiivsusest? Tõsiselt?

#4046689:

Sinuga ei ole mingit mõtet rääkida, sest sa oled see naisterahvas, kelle jaoks on siin ainult Original Taste igas teemas ja sellega sa siin oma arvates vestled kogu aja. Pidid tema eks olema vist vms.

Oi issand, kas sellisel on olemas eks? Tunnen tõesti kaasa.

#4046702:

#4046689:

Kust sa nii hästi tead, keda OT all mõeldakse? Oledki ju sama vanamees, jutt on nii äratuntav alati.

😀 😀 lõpplahedat mula ajad, paraku eksid. Äkki oled ise see, kellest räägid pidevalt. Või oled see, kes töö juures naist nägi ja ära armus ja see OT on sinu töökaaslane?

Isa tundub siin lausa mehe eest olevat, et temalt maksimumpunktid saada. Kas on vaja rippuda kellegi küljes kes pole primaarne elu jätk. Primaarne on oma elus edasi kulgeda ja oma pere luua

Kui mees on ema poolel, öeldakse mammapoeg, kui tütar on isa kütkes, siis kes tema on?

See, et lapsed kasvavad erinevateks inimesteks, kui oma ema või isa, pole mingi ime.

Punnitada täiskasvanuna suhelda – ausalt, ei saa aru, milleks?

Viie-kuukümpised ongi tänapäeval väga aktiivsed. Kui neil on veel kari sõpru – väga lahe ju. Nad elavad nüüd täiega – lapsed suured, raha ka on.

Eks see “rikkur” on ka muidugi väga erinev mõiste …

#4047342:

Minul oli sarnane suhe emaga. Ema ülikriitiline ja samuti nii tegus. Nt oli vaja ülikooli ajal vedada külmkapp ühest üürikast teise, siis ema ei leidnud 2 nädala jooksul aega, küll olid kohvikud, küll teatrid. Lõin ka lõpuks käega. Ja aastaid suhtlesimegi nii, et helistasime sünnipäevadel (elame samas linnas). Küll aga oli mulle toeks ema õde. Ja siis mingil hetkel oli vist kuulnud teistelt sugulastelt, kuidas me tädiga Itaalias reisil käisime ja kuidas tädi pere mul remonti aitas teha. Siis vist lõi mingi kadedus sisse ja hakkas ka külas käima ja kutsuma. Aga kuna minu (esimene isiklik) korter on tema sõnul “urgas”, siis õnneks tihti siia ei satu ????

Teemaalgatajal soovitan ka tagasi tõmmata. Kui isa ise ei huvitu, milleks siis üldse pingutada või miks teda vaja?

Miks peaks ema sinu külmkapiga tegelema? Isa ülesanne see.

#4047356:

Minu isa oli surnud, sellepärast. Polekski olnud vaja tegeleda, lihtsalt minul autot polnud…

Miks ise ei saanud siis? Kutsunud ühikagrupis noormehed appi, neil ikka auto kellelgi.

#4046395:

#4046219:

Oma isaga tasub ikka suhelda. Isa ju soovib ainult parimat oma lapsele.

Tead, väga palju on ka pealtnäha täitsa tavalisi peresid, kus isal on laste elust tegelikult täiega kama. Emad on sagedamini need, kes laste elule kaasa elavad.

Emad kui naised lihtsalt nuhivad rohkem, teiseks naised elavad enamasti teiste elusid, eriti laste elusid. Kui isa laseb oma lapsel ise elada, siis on see halb? Naine pole kunagi rahul. Kui isa koguaeg suhtleks, siis käiks närvidele, kui ei suhtle, ka häda. Ka see teema on ju ainult manipulatsiooni teema, miks isa peab täiskasvanud last nämmutama? Elagu oma suure inimese elu ja olgu rahul, aga ei olda.

#4047371:

#4047364:

#4047357:

#4047356:

Miks ise ei saanud siis? Kutsunud ühikagrupis noormehed appi, neil ikka auto kellelgi.

See on troll. Talle meeldib vaielda.

Miks troll? Mind siiralt huvitab, miks oodatakse ema 2 nädalat? Kuskil pole kirjas, et ema trennis käiks. Kes kappi tassib? Ikka kas noormehed või isiklik mees.

Issand jumal, ma tõin ainult näite. Külmkapi oleks jõudnud ise ka peale tõsta, selles polnudki asi ja autot omav ema elas paar tänavat edasi. Lihtsalt tundus, et ema kui kõige lähedasem inimene võiks olla esimene valik abi palumisel.

Mis ühikast sa üldse räägid?