Tüüpiline dilemma: las lõputu õudus või õudne lõpp.
Meie teiega ei otsusta, kas kohtunik (mitte kohus) tegi õiglase otsuse või mitte. Meie teiega ei otsusta, kas kohtuotsust peab täitma või jah.
Viskan õhku küsimused.
Kas lõputu õuduse tulemuseks oleks ema poolt ajupestud lapsed, kes ka täiskasvanuna näevad igas meesterahvas kolli? Käivad püsivalt vaimset tervist ravimas meie kõikide maksumaksjate raha eest?
Kas ühekordne õudne lõpp võib tähendada seda, et lapsed hiljem avastavad, et issi polegi paha koll. Ja selleks pahaks kolliks ähvardas osutuda hoopiski emme? Ja kui nad viimasest aru saavad näiteks täiskasvanuna ja emale selja keeravad … kelle närvid siis läbi lähevad?
+7
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 04.08 09:45; 08.08 10:03;
Kas ma sain õigesti aru, et ema liikus aasta aega lastega ainult öösiti, et isa lapsi ei näeks? Ja tol äravõtmis ööl tuli ka alles kell 00.30 lastega koju? Kui nii oli, siis on ikka suht kummaline ema küll. Ei, ma ei poolda üldse sellist laste ära kiskumist ema käest, aga midagi imelikku on selles loos.
Jah, 18 aastat tagasi, kui tüüp oli 18- või 19-aastane.
Ei, ma ei ütle, et noore nolgina on OK purjuspäi rooli ronida. Aga see oli 18 aastat tagasi. Või on tal hilisemast ajast veel trahve?
Jah, 18 aastat tagasi, kui tüüp oli 18- või 19-aastane. Ei, ma ei ütle, et noore nolgina on OK purjuspäi rooli ronida. Aga see oli 18 aastat tagasi. Või on tal hilisemast ajast veel trahve?
Mehed ju ei muutu. Nii nagu nad näost punasena oma enda lihase ema peale röökides ilmale tulevad, samasuguste röökivate naistevihkajatena nad ka oma ülejäänud elu elavad. Iga viimane kui tegu on põhjalikult kaalutletud ja seega aegumatuna neid iseloomustav kuni surmani.
