Mina samuti sellises suhtes, kus tihti on täpselt kirjeldatud moel. Mina olen ka vastu võtnud otsuse, et niimoodi endaga käituda ei lase. Üks täiskasvanud inimene peaks olema võimeline oma emotsioone kontrollima.
Seega kui tunnengi end ebamugavalt kaaslase käitumise (suhtlusvormi) üle, siis sisuliselt ütlengi: “sa karjud/oled ülbe/süüdistad/valetad hetkel. Mul on niiviisi paha ja kui sa ei jätka siis ma lähen ise korraks eemale” üldiselt loomulikult keegi sellise palve peale oma käitumist ei muuda, aga vähemalt olen teada andnud, mis täpsemalt mulle ei sobi. Aga kuna käitumine tõesti tavaliselt ei muutu, siis lahkungi vestlusest mina. Mulle on see kuidagi väga kerge. 🙂 Panen oma kaks asja pausile (millega muidu tegelesin, misiganes asjad need ka ei ole mis pooleli jäid) ja lähen tegelen mingi muu asjaga mingis muus kõrvalises kohas. Üldiselt saab mu kaaslane siis kenasti aru. Ja ma väidakski, et üldiselt nad saavadki aru, et ei käitu ilusti .. minu kaaslane on seda tunnistanud palju, et tal on kahju, et ta ei oska rahulikult suhelda.
Halvem variant oleks ise ka ärrituda ja siis tülli minna. Seega mul selline üsna rahumeelne variant. Mupuhul toimib.
Tundsin ennast väga väga selles kohas ära, kus keegi eelnev ütles, et kaaslane õpetab teisi. No täpselt nii ongi mu puhul ka. Ja kui tüütu see on! Siis olen samamoodi käitunud, et pannud oma tegevuse pausile ja veidi eemale asja mõtestama läinud. Ja mingil hetkel siis rahumeelsena naasnud 🙂 samas on see väga raske, vahepeal olen ka terve järgneva päeva nn solvunud olnud sellisest käitumisest. Ehk mu puhul siis vaikinud.
Aga üks on kindel – need arusaamatused ja ebamugavalt tundmised tuleb siiski alati veel põhjalikult läbi rääkida. Soovitavalt ajal kus emotsioonid jahtunud on ..
Niiet võti on alati ise head eeskuju ja rahulikkust näidata. Samas kindlasti (!) ei tohiks laste endast üle sõita.
Olla see, kelle moodi tahetakse olla 😀
