Mind ei seeditud mehe suguvõsas paljude poolt, arvan. Aga noore ja naiivsena ei osanud seda hetkes siis aimatagi. Eks paljud tükid on ka aastaid hiljem koku pandud ja pilt suurem saadud. Imelik, et nii oli, kui mõelda. Olin noor, tagasihoidlik, ei joonud ega pidutsenud, ei suitsetanud, lapsi enne polnud, tööl käisin. See, mis selgeks sai, oli see, et ämma ma pelgasin, oli võimukas ja sõimas ka ja õiendas, torkas ja süüdistas, kirus taga ka. Kõigesuurem viga oli see, et alles õppisin süüa tegema, aga sellepärast ju nii ei suhtuta noorde inimesse. Mehe õde ja vennanaine ei suhelnud minuga üldse, vuhisesid mööda, kui külaskäigud olid, mina olin siis 20+, nemad 35+. Näod olid kurjad ja tõsised, kui midagi rääkisid, siis teistega, mind nagu ignoreeriti. Ükskord ma tulin ootamatult töölt ja nad olid meil, mees oli kodus ja kaks naist olid köögis, mul olid eilsest seenepirukad laual, ilmselt kõvaks natuke läinud. Juba uksel kuulsin, kuidas nad naersid ja rääkisid nendest ja kui kööki astusin, siis üks nuusutas seda krimpsus näoga ja teine naeris, nagu nalja tegid seal. Pärast mehele rääkisin, tema ütles, et ma kujutavat ette.
Oma õega rääkis ämm mind ka vist pidevalt taga. Sest kahet korda kuulsin ise pealt. Üks oli lapsevoodi ostmise teema, kus kuulsin, kui ämma õde ütles ärritunud häälega, et miks sina talle pead ostma, ostku ise. Kuid ämm ise pakkus välja, et tema ostab meie esimesele lapsele ise pulgelise voodi, mina poleks seda küll ise küsinud. Selliseid asju ilmus aja jooksul ikka välja, ja veel aastaid hiljemgi, mida poleks suutnud uskudagi üldse, millist viha minu peale kanti.
Pealegi ei meeldinud ämmale minu harjumused ja isegi see, mida ma oma palga eest toidukraami ostan, lkuigi ma ostsin omale meelepärast haruharva, rasedana mõne õunakompoti purgi või õunakaste, see oli juba siis olemas poes või merevaiku juustu, mis ka olemas oli siis. Neil seda ei söödud ja polnud ka ostetud ja selle eest sain ma ikka ümber nurga ja otse kuulda kostitamist. Ka minu söömine ei meeldinud, kui ta arvas, et ma palju võtan, aga siis ma sõin vähe ja polnud kunagi selline, kes teiste eest midagi ära sööks. Võisin ka võid leiba ja teed süüa ja kohe kõhu täis, aga kord oli sellepärast ka pahandus. Hakkasin tööle minema ja sõingi seda võid-leiba ja musta teed. Tahtsin ämmale midagi head öelda ja ütlesin, et ka nii on hea süüa, kui leib on veel värske. Tema oli imeliku näoga ja ütles, et hea küll, aga ära siis kogu leiba ka ära söö. Ma olin siis ülipeenike. Ma hakkasin salaja sööma, et ta ei teaks. Töö juures ja ka poest tulles oli üks vana majakoht võsa sees, kus vundament oli olnud ja seal ääre peal sõin mõned korrad saia ja keefiri sellest kolmurksest pakist, mis oli 0,5 l.
Ju noor kena elukibestumuseta naine tekitas vanaeitedest kadedust, selle ussitasidki.