Hiljuti näitas “Suletud uste taga” perekonda ülekaaluliste lastega, isaga, kellele asi korda läks ja süüdimatu emaga. Saatest saati mõtlen asja üle.
Olen mees ja meil kodus sama seis, lahutama ja lahku minema ei hakka, aga kuidas asi lahendada?
Üks lastest on paks, toituks ainult suhkrust ja rasvast kui saaks ja seda ta ka liiga palju saab.
Põhiliselt teen süüa mina, olen pubekast saati teinud, ise ma saasta süüa ei saa, mul tekivad ekseemid ja villid, isegi purgisupist võivad peopesad paiste, põletikuliseks ja katki minna.
Paksem laps (viiene on) enamasti koduseid sööke ei taha – ootab, kuni ema koju jõuab, mõne kohukese, küpsiseid, kommi vms toob, need lähevad küll!
Liigutada ta ka väga ei viitsi, va siis kui liigutamine McDonaldsisse või poodi jäätise järele viib.
Rannas tsillib ja rahmeldab meeleldi, aga palju sinna siis töö kõrvalt saab, kaugeltki mitte iga päev ja vahel toob see ka kõrvapõletiku ja nohu kaasa, siis jälle mõnda aega ei saa.
Naisega rääkimine suht tulutu, saab aru küll, aga kui laps jonnib ja üldse midagi ei söö, et kommi ei saa, siis läheb kodusõjaks ja mind süüdistatakse despootluses ja militaarkorra kehtestamises söögi ja liikumise osas jne, et see pole terve ja normaalne kodune õhkkond, kus kõik end hästi saavad tunda.
Ma pole eriline “kakleja” tüüp, tõmban tagasi ja nii see elu kulgeb.
Kardan, et poissi hakatakse narrima ja mõnitama kui ta kooli läheb, ta ka motoorselt veidi kohmakas, vist mitte ainult paksusest, temast saab see poiss, keda keegi kehalises oma meeskonda ei taha ja muidu ka põlu alla satub.
Olen ise koolis kiusatav olnud oma nahaprobleemide pärast ja tean kui rõve see on.
:-/