Esileht › Ilu ja tervis › Sulle, kes sa oled käinud maovähendus opil.
Aga nii ongi ju, et oluline osa abieludest lahutatakse juba paari aasta jooksul. Kõigist lahutustest moodustavad sellised lahutused üle 20% – ikka metsik protsent. Soovitus paari aasta pärast tibusid lugeda on igati asjakohane nii maoopil kui abiellumisel.
Kuus kuud õnne on ka midagi väärt. Miks peab hakkama kohe ütlema, et no ootame ja vaatame. Pole eriti kohane ei abielu ega maoopi puhul.
Kuus kuud õnne on ka midagi väärt. Miks peab hakkama kohe ütlema, et no ootame ja vaatame. Pole eriti kohane ei abielu ega maoopi puhul.
Kuue kuu abielu jooksul jõuad sa väga tihti eostada ühe lapse, kes peab sinu kuue kuu õnne pärast hiljem terve elu katkisest perest pärit olema. Ja kuue kuu normkehakaalus püsimise nimel kogu ülejäänud elu kõigi nende võimalike riskide ja tagajärgedega elada on veel eriti hull mõte.
Kuue kuu abielu jooksul jõuad sa väga tihti eostada ühe lapse, kes peab sinu kuue kuu õnne pärast hiljem terve elu katkisest perest pärit olema. Ja kuue kuu normkehakaalus püsimise nimel kogu ülejäänud elu kõigi nende võimalike riskide ja tagajärgedega elada on veel eriti hull mõte.
Ma tean seda, kuid ei kraaksu siiski igal võimalikul juhul häda. Kui inimene on midagi tema jaoks toredat teinud ja on õnnelik, ma ei hakka tema tuju lihtsalt igaks juhuks ära rikkuma oma negatiivsusega, et mis sa siin rõõmustad, võib-olla sul läheb halvasti see, teine ja kolmas asi. Aga võib-olla läheb kõik hästi, sa ei tea seda, lihtsalt igaks juhuks üritad inimese rõõmu vähendada.
Ma tean seda, kuid ei kraaksu siiski igal võimalikul juhul häda. Kui inimene on midagi tema jaoks toredat teinud ja on õnnelik, ma ei hakka tema tuju lihtsalt igaks juhuks ära rikkuma oma negatiivsusega, et mis sa siin rõõmustad, võib-olla sul läheb halvasti see, teine ja kolmas asi. Aga võib-olla läheb kõik hästi, sa ei tea seda, lihtsalt igaks juhuks üritad inimese rõõmu vähendada.
Siin teemas küsiti, millised on võimalikud opi tagajärjed. Üks vastaja kirjeldas olukorda 6 kuud hiljem. Tore, et inimene õnnelik on, aga tõepoolest on oluline märkida, et 6 kuud pole tegelikult veel näitaja, see võitlus on veel pikk ees ja vara on tulemust saavutatuks lugeda, puhkama jääda ja õnne nautida. Mina ei näe küll, et seal oleks soovitud kellegi õnne rikkuda, pigem just hoiatati, et inimene õnne käest ei laseks liiga varase rõõmustamisega.
Mina ei näe küll, et seal oleks soovitud kellegi õnne rikkuda, pigem just hoiatati, et inimene õnne käest ei laseks liiga varase rõõmustamisega.
Tüüpiline negatiivne eestlane. Ära jumala eest rõõmusta, äkki lased õnne käest liiga varase rõõmustamisega. Küllap inimene teab ju riske isegi, kui ta juba selle operatsiooni on teinud, ilma riskidest rääkimata ei tee ju keegi operatsiooni, aga siin ei tohi iialgi keegi mainida, et kõik on tore, kõik on korras, sest igaks juhuks pead ju alati olema ärevuses ja rõõmustada ei tohi mingil juhul. Mis asi see liiga varane rõõmustamine üldse on, ma ei saagi aru. Inimene peabki olema õnnelik, kui hetkel on kõik korras.
Küllap inimene teab ju riske isegi, kui ta juba selle operatsiooni on teinud, ilma riskidest rääkimata ei tee ju keegi operatsiooni, aga siin ei tohi iialgi keegi mainida, et kõik on tore, kõik on korras, sest igaks juhuks pead ju alati olema ärevuses ja rõõmustada ei tohi mingil juhul.
Rahune maha. See teema ei ole tolle 6 kuud tagasi opereeritu õnnest ega selle võimalikkusest. Teema on ohtudest ning teemaalgataja peab teadma ja teadvustama, et 6 kuud peale oppi ei alga veel igavene õnn.
Ma tean seda, kuid ei kraaksu siiski igal võimalikul juhul häda. Kui inimene on midagi tema jaoks toredat teinud ja on õnnelik, ma ei hakka tema tuju lihtsalt igaks juhuks ära rikkuma oma negatiivsusega, et mis sa siin rõõmustad, võib-olla sul läheb halvasti see, teine ja kolmas asi. Aga võib-olla läheb kõik hästi, sa ei tea seda, lihtsalt igaks juhuks üritad inimese rõõmu vähendada.
Siin teemas küsiti, millised on võimalikud opi tagajärjed. Üks vastaja kirjeldas olukorda 6 kuud hiljem. Tore, et inimene õnnelik on, aga tõepoolest on oluline märkida, et 6 kuud pole tegelikult veel näitaja, see võitlus on veel pikk ees ja vara on tulemust saavutatuks lugeda, puhkama jääda ja õnne nautida. Mina ei näe küll, et seal oleks soovitud kellegi õnne rikkuda, pigem just hoiatati, et inimene õnne käest ei laseks liiga varase rõõmustamisega.
Sul endal raske ei ole nii elda? Oi, täna on nii ilus ilm ja päike paistab!!! Ei, ma ei tohi rõõmustada, nagunii hakkab kohe sadama ja mõtle kui nii jääbki, siis tuleb ju põud jällegi!! Parem olen nina vingus igaks juhuks
Opereeritutest ebaõnnestuvad 95% inimestest. Vaid 5% õnnestub alla võtta ning normaalkaalu jääda.
Sul endal raske ei ole nii elda? Oi, täna on nii ilus ilm ja päike paistab!!! Ei, ma ei tohi rõõmustada, nagunii hakkab kohe sadama ja mõtle kui nii jääbki, siis tuleb ju põud jällegi!! Parem olen nina vingus igaks juhuks
Selgitan veelkord. Kuidagi raskelt jõuab see mõte sinuni, aga olgu. Võtame siis sinu toodud näite. Rõõmustamist päikeselise ilma üle ei keela keegi, kuid see, et täna on päike, ei tähenda, et nii saab olema iga päev edaspidi. Ja see koht ongi oluline – langetades otsust, kas tulla sellesse punkti elama, kus rõõmustaja asub, ei saa lähtuda tänasest päikeselisest ilmast, vaid tuleb teada ka, et järgmisel nädalal võib tulla lund.
See on sul huvitav mõte, et “kui hakkab sadama ja nii jääbki, siis tuleb põud” 🙂
Opereeritutest ebaõnnestuvad 95% inimestest. Vaid 5% õnnestub alla võtta ning normaalkaalu jääda.
Seda sa loed sealt paksude saatest, kes kaaluvad 300 kg. Siin see statistika küll nii hull ei ole. Paljud võtavad pärast küll uuesti juurde, kuid algkaalu nad siiski ei jõua, jäävad nii 20-30 kg kergemaks, mis on samuti suur asi. Kui ei olegi päris normaalkaalus, siis 5-10 kg normaalkaalust üle olla on siiski tervise ja välimuse mõttes midagi muud, kui ülekaal on 40-50 kg.
Paljud võtavad pärast küll uuesti juurde, kuid algkaalu nad siiski ei jõua, jäävad nii 20-30 kg kergemaks, mis on samuti suur asi. Kui ei olegi päris normaalkaalus, siis 5-10 kg normaalkaalust üle olla on siiski tervise ja välimuse mõttes midagi muud, kui ülekaal on 40-50 kg.
20-30 kg on suure ülekaalu (40-50 kg) puhul võimalik alla võtta ka oma organismi operatsiooniga vapustamata ning nii suuri riske võtmata. Opp võiks jääda äärmuslike juhtumite jaoks, kus ka edasi paksuks jäämine on juba otsene oht elule ning seega tuleb valida kahest halvast parem tee. Või kus alla võtmisega on mingil tervisealasel põhjusel väga kiire. 100-120-kilone olemine ei ole veel iseenesest surmaoht, siin võiks ikka proovida end niisama käsile võtta. Eks iga paks muidugi on ka proovinud, aga omast käest tean, et kui 149 korda ei õnnestu, siis 150. korral õnnestub.
20-30 kg on suure ülekaalu (40-50 kg) puhul võimalik alla võtta ka oma organismi operatsiooniga vapustamata ning nii suuri riske võtmata. Opp võiks jääda äärmuslike juhtumite jaoks, kus ka edasi paksuks jäämine on juba otsene oht elule ning seega tuleb valida kahest halvast parem tee. Või kus alla võtmisega on mingil tervisealasel põhjusel väga kiire. 100-120-kilone olemine ei ole veel iseenesest surmaoht, siin võiks ikka proovida end niisama käsile võtta. Eks iga paks muidugi on ka proovinud, aga omast käest tean, et kui 149 korda ei õnnestu, siis 150. korral õnnestub.
Tore jutt jah, aga ei usu, et ükski paks operatsiooni fännaks ja seda hirmsasti teha soovib. Loomulikult on paks selleks ajaks, kui üldse operatsioon võiks kõne alla tulla, juba kõike proovinud ja sadu kordi ebaõnnestunud. Inimesed on ikka suhteliselt meeleheitel, kui hakkavad operatsiooni peale mõtlema, seega ma pole iialgi nendest aru saanud, kes muudkui hakkavad jälle rääkima, et miks sa ise maha ei võta, miks sa dieeti ei pea, võta ennast ometi kätte.
Inimesed on ikka suhteliselt meeleheitel, kui hakkavad operatsiooni peale mõtlema, seega ma pole iialgi nendest aru saanud, kes muudkui hakkavad jälle rääkima, et miks sa ise maha ei võta, miks sa dieeti ei pea, võta ennast ometi kätte.
No minust võiksid aru saada, ma ise ka kaalusin veel pool aastat tagasi 120kg ja kõik need mõttekäigud on läbi tehtud, oppide kohta uuritud sealhulgas. Jõudsin siiski järeldusele (nagu ka siit on läbi käinud), et kui ma ilma opita ei suuda alla võtta ja toitumist jälgida, siis ei suuda ma seda ka pärast oppi, seega oleks opp mõttetu. Ja eks siis tegingi selle 150. katse alla võtta ning seekord sain hakkama, 20 kg on nüüdseks läinud ja jätkan kuni suudan. Opi liigitasin enda jaoks liiga riskantseks ja liiga mõttetuks.
Opi liigitasin enda jaoks liiga riskantseks ja liiga mõttetuks.
Sina tegid nii, aga on palju inimesi, keda on just see operatsioon aidanud soovitud vormi saavutada ja kes on väga rõõmsad, et operatsiooni tegid. Tean ka inimest, kes sai mingil määral alla, aga siiski ei olnud rahul 100 kg kaaluga ja tegi operatsiooni. Nüüd on ta 60 kg ja ülirõõmus selle üle. Sellises kaalus on ta nüüd 5 aastat olnud ja isegi kui kunagi peaks taas juurde võtma, on ka see 5 aastat inimese elus saledana väga palju väärt.
No minust võiksid aru saada, ma ise ka kaalusin veel pool aastat tagasi 120kg ja kõik need mõttekäigud on läbi tehtud, oppide kohta uuritud sealhulgas. Jõudsin siiski järeldusele (nagu ka siit on läbi käinud), et kui ma ilma opita ei suuda alla võtta ja toitumist jälgida, siis ei suuda ma seda ka pärast oppi, seega oleks opp mõttetu. Ja eks siis tegingi selle 150. katse alla võtta ning seekord sain hakkama, 20 kg on nüüdseks läinud ja jätkan kuni suudan. Opi liigitasin enda jaoks liiga riskantseks ja liiga mõttetuks.
Pool aastat oled punnitanud ja oled vaid 120 pealt 100 peale saanud. Pole ju samuti eriline tulemus.
Mina pole seda operatsiooni teinud. Lihtsalt ei meeldi sellised tänitajad tädid. Keegi pole su arvamust küsinud, aga ei saa ikka olla kuidagi, on vaja tänitada ja lihtsalt midagi kobiseda igal pool. Väga ebameeldivad on sellised tädikesed.
Teemaalgataja ju küsis arvamusi.
Teemaalgataja ju küsis arvamusi.
Teemaalgataja küsis kogemusi, mitte ei küsinud, mida mõni kägu sellest arvab ja kas ikka heaks kiidab.
minul on antud opläbitud.
plastikat ma teinud eiole. Nautisin täiega kaalu languse järgset elu. Kõik,mis paksu noorena tegemata jäi , sai ära tehtud.
Vitamiinides on d vitamiin ainuke mis pidevat boosti vajab.Aga seda vajavad ka täiesti terved eestlased.
Aga minu magusa sõltuvus asendus veini sõltuvusega. Samas punane vein on hea hemeoglobiini turgutaja ja minu raua näitajad on normis ka peale 10aastat opist. Ma ei võta eraldi rauda juurde ja mu näidud on korras. Samas minu saatusekaaslaste seas on neid, kes käivad rauda juurde tilgutamas aga neil olid rauaga probleemid ka enne oppi.
Kõikides haiglates 10 aastat tagasiei olnud enne opi ka psühhiaatrikonsultatsioon vajalikaga tegelikult seda on vaja.
Pool aastat oled punnitanud ja oled vaid 120 pealt 100 peale saanud. Pole ju samuti eriline tulemus.
Mis mõttes? Aga kui opi järel lõppkokkuvõttes 20 kilo alla läheb, siis on küll õnn majas? Ja ma ju jätkan. Tervisele on juba kasud olemas.
Mis mõttes? Aga kui opi järel lõppkokkuvõttes 20 kilo alla läheb, siis on küll õnn majas? Ja ma ju jätkan. Tervisele on juba kasud olemas.
Opiga saavad 120 kilosed ikka 60 kg peale, pärast ehk tuleb natuke tagasi ja on 70-75. Sina ilmselt selliseks ei saa mitte kunagi.
Mis mõttes? Aga kui opi järel lõppkokkuvõttes 20 kilo alla läheb, siis on küll õnn majas? Ja ma ju jätkan. Tervisele on juba kasud olemas.
Opiga saavad 120 kilosed ikka 60 kg peale, pärast ehk tuleb natuke tagasi ja on 70-75. Sina ilmselt selliseks ei saa mitte kunagi.
Mis siis juhtub sinuga, kui tema ei saa?
Mul on opist 10 aastat, selgelt on meeles täisväärtusliku elu tagasisaamise tunne, kuidas mahtusid jalga suusapüksid ja bikiinid, rattasadul ei sooninud kanni vahele, iga liigutus ei ajanud higiseks, riideid sai osta tavalisest osakonnast jne. Samas need tüsistused on mul ka kõik olnud. Veresuhkur- kuna sool on lühemaks võetud ja toit imendub kiiresti, toodab organism vastusena ülemäärases koguses insuliini ja minul vähemalt oli päris pikalt hüpoglükeemiaid, kus veresuhkur läheb väga madalaks ja pilt peaaegu taskusse. Seda saab ära hoida teadliku toiduvaliku ja väikeste kogustega. Kõige hullemalt niidab magus+soe+vedel. Juuksekadu on küll peaaegu kõigil esimese poole aasta ja 40kg languse foonil, seostatakse peamiselt raua, B12 ja valgu puudusega. Need kasvasid kõik tagasi. Nahaplastika on tehtud. Eks oleneb “what your mama gave you” ehk milline sidekude on pärilikult sattunud, minul on olnud ka maohaavandeid ja maoverejooksu ja seda ilma ibuprofeenitagi. Nii rauda kui B12 olen saanud veeni/ süstina. Need lihtsalt ei imendu. Oksendamist võib ka üle süües väga kergesti juhtuda, keskmiselt korra kuus. Olen sellele vaatamata tehtud operatsiooniga rahul ja teeksin vajadusel uuesti. Võtsin üle 60 kilo alla ja hiljem ca 20kg tagasi.
Boldi pandud sõna on küll kogu seda juttu lugedes väga kahtlane. Ma parem ei taha teada.
Mis siis juhtub sinuga, kui tema ei saa?
Mitte midagi, lihtsalt ma mõistan neid, kes valivad opi, mida tema maha teeb. Räägib, et sai ise maha võetud ja oppi polnud vajagi. Aga tegelikult pole ju kuskile jõudnud ja ilmselt ka ei jõua. Nii suure kaaluga läheb esimene 10 kg väga kergelt alla, on vaja vaid mõned väikesed muudatused teha ja süüa 2000-2300 kcal, mis ei ole väga koormav. See juhtub 1-2 kuuga. Siis on esimene vaimustus möödas ja hakkab üks punnitamine, kus vahepeal süüakse ikka liiga palju ja kaal liigub üles ja alla Hädaga läheb siis heal juhul veel 10 kg ja ongi kõik. Ka see inimene on pool aastat pingutanud, aga alla saanud vaid 20 kg, mis tähendab, et ikka ei ole järjekindlust. Sellised inimesed ei saa 60 kg ise alla. Sellepärast ei ole vaja teha maha inimesi, kes tahavad siiski elus ka saledaks saada ja peale opi neil midagi muud üle ei jäägi.
Mis siis juhtub sinuga, kui tema ei saa?
Mitte midagi, lihtsalt ma mõistan neid, kes valivad opi, mida tema maha teeb. Räägib, et sai ise maha võetud ja oppi polnud vajagi. Aga tegelikult pole ju kuskile jõudnud ja ilmselt ka ei jõua. Nii suure kaaluga läheb esimene 10 kg väga kergelt alla, on vaja vaid mõned väikesed muudatused teha ja süüa 2000-2300 kcal, mis ei ole väga koormav. See juhtub 1-2 kuuga. Siis on esimene vaimustus möödas ja hakkab üks punnitamine, kus vahepeal süüakse ikka liiga palju ja kaal liigub üles ja alla Hädaga läheb siis heal juhul veel 10 kg ja ongi kõik. Ka see inimene on pool aastat pingutanud, aga alla saanud vaid 20 kg, mis tähendab, et ikka ei ole järjekindlust. Sellised inimesed ei saa 60 kg ise alla. Sellepärast ei ole vaja teha maha inimesi, kes tahavad siiski elus ka saledaks saada ja peale opi neil midagi muud üle ei jäägi.
Ei näe probleemi. Inimene jõuab sinna, kuhu tahab jõuda, ja kui ei jõua, siis järelikult kaalus söömismõnu kaalulangustulemuste mõnu üle.
Kaaluda 60 kg ei ole tegelikult üldse nii oluline teema, nagu sulle tundub. Nagu juba kaalumisteemas ütlesin – see, kel pole vaja, kaalub end nagunii, ja kes vajab, ei tee seda. Lihtne.
Täpsustus oleks, et ta ei öelnud, et see on sobiv allavõtmiseks, vaid tema keha kalorivajadus on 2500 kcal arvutuste järgi. Teda hakati kritiseerima, et ta sööb liiga palju allavõtmiseks. Tegelikult mitte, tema jaoks võibki 2000 sobiv kalorsus olla, sest ta oli ka 180 cm pikk ja üsna suure ülekaaluga.
Mina olin see, kes seal kommenteeris. Ma tegelikult üldse ei kritiseeri teda. Imestasin vaid. Ja ütlen, et kui tal toimib asi nii ja kaal tõesti langeb, siis ok. Tema päeva menüüd lugedes, tundus mulle, et see on tavalise, mitte alla võtta sooviva inimese menüü.
Võimalik, et sain valesti aru, aga mu meelest ütles ta, et allavõtmiseks ongi ta kalorinorm 2 500, mitte 2 000.
Ei näe probleemi. Inimene jõuab sinna, kuhu tahab jõuda, ja kui ei jõua, siis järelikult kaalus söömismõnu kaalulangustulemuste mõnu üle. Kaaluda 60 kg ei ole tegelikult üldse nii oluline teema, nagu sulle tundub. Nagu juba kaalumisteemas ütlesin – see, kel pole vaja, kaalub end nagunii, ja kes vajab, ei tee seda. Lihtne.
Õige, kui talle meeldib olla 100 kg, on see tema isiklik asi. Aga võiks ju aru saada, et kõigile see ei sobi ja tahavad lõpuks ka saleda inimese elu proovida. Selleks pole neil muid variante peale operatsiooni. Ei ole vaja öelda, et näe, mul polnud seda operatsiooni vajagi, sest see on kahjulik ja mõttetu ning mina sain ise maha. Ei saanud ju maha ja 120 kg kaaluvad inimesed enamasti ei saagi ise saledaks mitte kunagi.
Ei näe probleemi. Inimene jõuab sinna, kuhu tahab jõuda, ja kui ei jõua, siis järelikult kaalus söömismõnu kaalulangustulemuste mõnu üle. Kaaluda 60 kg ei ole tegelikult üldse nii oluline teema, nagu sulle tundub. Nagu juba kaalumisteemas ütlesin – see, kel pole vaja, kaalub end nagunii, ja kes vajab, ei tee seda. Lihtne.
Õige, kui talle meeldib olla 100 kg, on see tema isiklik asi. Aga võiks ju aru saada, et kõigile see ei sobi ja tahavad lõpuks ka saleda inimese elu proovida. Selleks pole neil muid variante peale operatsiooni. Ei ole vaja öelda, et näe, mul polnud seda operatsiooni vajagi, sest see on kahjulik ja mõttetu ning mina sain ise maha. Ei saanud ju maha ja 120 kg kaaluvad inimesed enamasti ei saagi ise saledaks mitte kunagi.
Keha mutileerimine on alati riskiga, täopsemt nagu mutileerimine liigse kaalu kaasas kandmisel. Inimene ei ole loodud sellisena, ei paksu, ei opituna. Inimesed on liiga isiklikud oma vaadetes nagu tema, tuleb olla objektiivsem ja oma kaalust kaugemale näha.
Mis mõttes? Aga kui opi järel lõppkokkuvõttes 20 kilo alla läheb, siis on küll õnn majas? Ja ma ju jätkan. Tervisele on juba kasud olemas.
Opiga saavad 120 kilosed ikka 60 kg peale, pärast ehk tuleb natuke tagasi ja on 70-75. Sina ilmselt selliseks ei saa mitte kunagi.
Eespool oli konkreetselt juttu 20 kilost: “Paljud võtavad pärast [oppi] küll uuesti juurde, kuid algkaalu nad siiski ei jõua, jäävad nii 20-30 kg kergemaks, mis on samuti suur asi. ”
Jah, 70 kiloni ma ilmselt tõesti ei jõua. Kuid kui jõuan 80-85 kiloni (kuhu plaanin jõuda küll), siis kokkuvõttes on mu seis siiski minu arust parem (või vähemalt mitte halvem) kui sellel 70-75 kg kaaluval ning eluks ajaks tegelikult sandistatud endisel paksul. Tema kaalub 10-15 kg vähem, aga minu organismi tasakaal on kirurginoa poolt rikkumata. Ja riskid juurde tagasi võtta on mõlemal ühesugused. No ma ei tea, mulle ei tundu võrdse diilina. Kuigi oma asi, arusaadav. Lihtsalt kardan, et mitte kõik, kes noa valivad, ei tee enne enda riske piisavalt selgeks.
Selleks pole neil muid variante peale operatsiooni.
Absoluutselt kõigil on olemas “muu variant” – hambad ristis alla võtta. Opp muudab ainult lähtepunkti, dieeti pidada ja eluviisi muuta on vaja nii opiga kui opita. Kes ei saa opita sellega hakkama, see ei saa ka opiga. See võimalus on, et opijärgne kergem olek lahendab mõne psüühikaprobleemi, mis söömishäireid põhjustas, või annab lihtsalt motivatsiooni, mida vaja oli – aga minu arust on see risk ikkagi mõttetult suur ja ebamäärane.
Huvi pärast küsin- kas neid oppe tehakse haigekassa raha eest? Ja seda kõhuplastikat ka? Või on see alates mingist eriti suurest ülekaalust, st paksud peavad end veel paksemaks sööma, et kvalifitseeruda?
Esileht › Ilu ja tervis › Sulle, kes sa oled käinud maovähendus opil.
