Teema: Sümfüüsivalu ja keiser

Mul olid teise lapsega sümfüüsivalud ja see oli mu kõige kergem sünnitus, mis sest et laps oli 4,5 kg. Ka ei saanud üle paarisaja m kõndida ja olingi kodus alla 2aastase lapsega ning kui kuskile vaja minna, siis sõitsin autoga ja võimalikult lähedale. Sümfüüsivalud olid kadunud kohe peale sünnitust ja mingeid edasisi probleeme pole sellega seoses olnud. Järgmiste rasedustega olen sümfüüsivaludest pääsenud.

#3658146:

Samuti pole nõus sellega, et iga asja peale öeldakse, et kannata ära ja kui ise uurida, siis leiab lademetes infot ratastoolis/karkudega naistest, kellel sünnitusel vaagnaluu lahknemine olnud.

Kus seda nii lademetes juhtunud on? See on ikka väga haruldane kui peale sünnitust sümfüüsivalud ei leevene ja mingi elu häiriv püsiv kahjustus jääb.

Aga räägi kindlasti oma murest arstile, ka sellest, et see su psüühikale halvasti mõjub.

Magneesiumi soovitan minagi võtta, viimaste raseduste ajal olen pidevalt võtnud ja meenub, et arst soovitas lausa võtta, kui sümfüüsivalusid kurtsin.

#3658146:

#3658140:

Olen 2 last sümfüüsivaluga sünnitanud. Sünnituse ajal ei pannud seda vslu tähelegi ja ei mõjutanud kuidagi sünnituse kulgu.

Räägi ämmakaga ja las seletab. Perekool keisrit ei määra.

A ja mul on 26 ndl hetkel ja valu platsis – mil moel arstid mind sunnivad? Ikka ise valisin raseduse ja ei hakka ju nõudma nii varakult keisrit? Saan aru, et väsinud ja raske, aga arstid pole ju selles süüdi, nemad sind rasedaks ei sundinud ju.

Arstid räägivad sellest häbematult vähe. Ma polnud varem kuulnudki, et see võib nii halvav olla ja enne ning peale sünnitust invaliidiks sundida. Oleks teadnud, poleks tõesti rasedaks jäänud. Samuti pole nõus sellega, et iga asja peale öeldakse, et kannata ära ja kui ise uurida, siis leiab lademetes infot ratastoolis/karkudega naistest, kellel sünnitusel vaagnaluu lahknemine olnud. Tänapäeva meditsiin võiks siiski riske ja piinu minimeerida, mitte kannatavate naiste üle irvitada.

Kle, raseduse ja sünnitusega kaadneb mustmiljon asja, jõuab siis keegi kõigest rääkida. Ja enamus rasestub arstide sekkumiseta – KUS need arstid seda sulle rääkima olrks pidanud? Ikks ise pead uurima.

Ah, sa kindlasti sama, kes gtt pärast siin jauras mõni kui tagasi

Olen nõus, sellest teemast räägitakse väga vähe, mõni ämmakas pole antud teemaga kursiski. Tihti öeldakse (seda kinnitavad ka uuringud), et sümfüüsivalu on raseduses normaalne ja kannata ära. Tegelikult nii ei ole. Sümfüüsivalu võibki olla täiesti halvav, et naine on liikumisvõimetu. Tegin sellest oma lõputöö, seega uurisin ja otsisin uuringuid päris palju, kannatasin ka ise raseduse ajal sümfüüsivalu. Ka oma töös nägin paari naist, kelle liikumine oli praktiliselt võimatu valude tõttu ning jah, andsingi neile liikumiseks kargud.

Põhimõtteliselt minu teadmiste kohaselt ei ole sümfüüsivalu otseselt keisri näidustus, küll aga on risk sünnitusel epiduraali kasutamine, mis võib valu vaigistada ja ei saada aru kui asja hullemaks tehakse. Teiseks on vastunäidustatud/mitte soovitatavad osad sünnitusasendid, millega rakendub jõud sellises suunas, mis aitab sümfüüsi lahknemisele veelgi kaasa. Kui arst ja ämmaemand on teemast teadlikud, siis ma usun, et võid ennast kindlamalt tunda. Need uuringud, mis mina lugesin, kus oli ekstreemselt suur sümfüüsi lahknemine, mida oli vaja operatiivselt korrigeerida, olid tõesti üksikud juhud ja kui õigesti mäletan, siis vist ka kaksikute sünnitamisel. Reeglina peale sünnitust sümfüüsivalu kaob kohe või mõne aja jooksul ja püsivad probleemid jäävad väga vähestel. Ma julgustaks sind siiski nii palju liikuma kui vähegi võimalik ja enesetunne lubab.

#3658205:

Kas sul mõõdeti ka kui palju luud olid lahknenud?

Ei mõõdetud mul midagi. Tookord üldse jättis ülekoormatud arst üht-teist vajalikku tähelepanuta, hiljem tuli välja. Õnneks läks kõik hästi, aga selle arsti juurde ma rohkem ei lähe. Muidu on hinnatud arst, aga tajusin, et on ülekoormatud ja ega aega oli ka tema juurde raske saada.
Eelistan nüüd nooremaid arste, kes on veel hoolikad ja kellel pole töökoormus nii suur, et tähelepanu hajub.

#3659063:

Ma jälle ei kujuta ette kuidas peaks saama sünnitada 20+ tundi sünnitusvaludes + sümfüüsivaludes ilma epiduraalita… Sümfüüsivaludega pole erilist lootust isegi tuhude vahel nö puhata ju…

Kas sul on igas asendis tugev valu? Minul ei olnud, leidsin ikkagi ka selliseid asendeid, kus sümfüüsivalu tunda ei olnud. Sünnitusest ei mäleta sümfüüsivalu üldse ja selle sünnitusega ei kasutanud mitte ühtegi valutustamise varianti. Polnud vaja, ainult pressimine oligi tegelikult raske ja päris väljumise hetk valus. Aga laps oli lihtsalt nii suur ja mitte vaid kaalult, vaid ka ümbermõõtudelt. Jäin muide 100% terveks ka. Sünnitasin järil, selili ei pea sünnitama ja kui püsti ei suuda olla, istuda ka mitte, siis saab ka külili lamades sünnitada.
Enamusel ei kesta sünnitus ka 20+ tundi. Minu esimene kestis umbes 8 tundi, teine natuke rohkem, viimased 6-7 tundi, kusjuures seda valusat osa oli vaid mõned tunnid. Kusjuures, olen proovinud nii epiduraali kui minispinaali ja kui ausalt teada tahad, siis need ei võtnud valusid ära. Võtsid vaid valude teravust maha ja epiduraal tegi minu puhul sünnituse lõpuks kiiremaks, aga tuhud olid valusad ka peale nende kummagi (mitte samal sünnitusel) toimima hakkamist. Natuke vähem valusad küll, aga seda, et siis õndsalt lihtsalt lebad ja vaid tunned, et kõht aega-ajalt kõvaks tõmbub, küll ei olnud.

Mul on tunne, et sul on valust ja hirmust veel suurema valu ees suur hirm sünnituse ees tekkinud. Palun räägi sellest oma ämmaemanda/arstiga. Tegelikult ei ole sümfüüsivalude puhul põhjust nii suureks hirmuks sünnituse ees (niipalju kui mina olen teema kohta uurinud), aga las ämmaemand/arst selgitab, kas ja mida on tarvis sinu murega arvestada ja kuidas see sünnitust ning taastumist mõjutab. Kui su oma rasedust jälgiv ämmaemand/arst ei tundu piisavalt põhjalik sinu jaoks ses osas olema, võid ju lisaks mõne teise arsti juurde pöörduda. Ja kui sul pole lahknemist mõõdetud, siis uuri, kas seda oleks võimalik teha. Jällegi, kui su oma rasedust jälgiv ämmaemand/arst ei tundu teemat piisavalt tõsiselt võtma, siis pöördu lisaks mõne teise arsti poole. Mina näiteks palusin enne esilekutsumist veelkord lapse suurust hinnata, sest oli oht, et võib nii suur olla, et ei mahu välja (selle rasedusega oli diabeet). Ja muidugi saadeti veel UHsse. Keisrit ei maksa ülemäära soovida, aga minu meelest on mõistlik, kui ise sünnitamise hirmud saab tõenduspõhiselt maha võtta ja kui tuleb välja, et ongi vaja keisrit, siis pole see vähemasti põhjendamatu ning saab ühe tüsistustega sünnituse ära hoida (see on ka haiglale prioriteet).

<p style=”text-align: left;”>

#3662348:

</p>

#3658328:

#3658140:

A ja mul on 26 ndl hetkel ja valu platsis – mil moel arstid mind sunnivad? Ikka ise valisin raseduse ja ei hakka ju nõudma nii varakult keisrit? Saan aru, et väsinud ja raske, aga arstid pole ju selles süüdi, nemad sind rasedaks ei sundinud ju.

Sa oled siis rumalavõitu kui nii arvad. Kui arstid keisrit pole nõus tegema kuigi selleks on näidustis olemas siis see on sundimine.

Sümfüüsivalu ei ole keisri näidustus! Ärge kujuage ette endale asju: Äkki on rasedusaegne iiveldus ja oksendamine ka juba keisri näidsutus?

Tegelikult on nii – on naisi, kes kardavad paaniliselt sünnitust. Siis nad otsivadki kõikvõimalikke “näidustusi” . Ja lisaks on inimesi, kes süüdisatvad oma hädades kõiki teisi – nagu teemaalgataja ilmselt on. Vaevalt, et ta oleks jätnud rasestumata, kui oleks teadnud sümfüüsivalust. Paistetuse võimalusest tead? Preeklampsia võimalusest (see risk, muideks, on keisri näidustus)? Rasedusdiabeedist? Need on ka väga hullud asjad kõik. Lisaks veel inetud venitusarmid jne.

Vabandust, aga see vastus on väga ebaviisakas! Teemaalgataja ei ole maininud kui kaua ta on juba antud sümptomeid kannatanud ning inimese mure ja seisundi pisendamine või naeruvääristamine ei tee seda mitte kuidagi paremaks. Sümfüüsivalu (mis võib olla täiesti halvav nagu ma ütlesin, et naine ei ole suuteline enam üldse liikuma) võrrelda venitusarmidega, mis on nö kosmeetiline probleem, on tase omaette.

Teadmiseks, et antud probleemi tekkepõhjused ei ole tegelikult teada. Arvatakse, et see on peamiselt tingitud hormonaalsetest muutustest raseduse ajal, mis nö lõdvestavad liigessidemeid, mis aitavad tagada liigeste stabiilsust, lisaks on veel mõned teooriad. Miks see liikumist nii palju mõjutab, on see, et häirub raskuskandmise mehhanism ülakehalt-vaagnalt alajäsemetele, see ei toimu ebastabiilsuse tõttu enam nii nagu peaks. Ma tahan veel öelda, et sümfüüsivaluga ei pea kaasnema sümfüüsi lahknemist, aga võib. Teiseks sümfüüsivalu ei pruugi esineda ainult sümfüüsis, seda nimetatakse tegelikult laiemalt vaagnavöötmevaluks, mis tähendab, et valu võib esineda kogu vaagnaringis. Vaagnavalu võib alata juba väga varakult ning kui naine on kannatanud valusid, mis konservatiivsele sekkumisele (ehk valuvaigistid, bandaaž, harjutused jne) ei allu mitme kuu vältel, siis see võib mõjutada inimest psühholoogiliselt väga tugevalt, sh tekitada depressiooni. Nagu ma ütlesin, siis antud teema on ka paljude ämmaemandata jaoks täiesti võõras, siis võibki olla, et naine ei saa reaalset abi mitte kuskilt.

Muidu ma alternatiivsest meditsiinist abi pole otsinud, aga oma kahe viimase rasedusega, kui oli sümfüüsivalu, mis segas igapäevast toimetamist, pöördusin osteopaadi poole ja paar korda käisin tema pool ja polnud kuni sünnituseni mingit valu ega häda selle valuga – nii et julgen soovitada. Mina käisin  Ragna Oro-Visteri juures, aga neid on kindlasti veel.