Teema: Sundmõtted 12a.

Minul samuti olid sundmõtted, mingil määral on siiani.  Tugevalt mõjutas seda ühe sõbra surm,kui nüüd tagantjärgi mõtlen. Diagnoosiks olid noorena ,,tikid,, olin haiglas ravil.

Ajaga on paremaks läinud.

Stressirikastes olukordades käivituvad mul need ,,tikid,,. Proovige leida stressi põhjused ja ravida neid. Või rohkem suunata last spordiga tegelema või muu hobiga.

#3993863:

Sage kätepesu on sundmõte? Millegi korduv ülekontrollimine on sundmõte?

Mina pesen ka tihti käsi ja ma kontrollin üle, et pliit ei jääks sisse, uks lukust lahti vms, mitu korda päevas, aga ma ei tunne küll, et mul sundmõtted oleks.

See on teistmoodi, palun ära alaväärista midagi, millest sa midagi ei tea. Sundmõtte korral on inimesel tunne, et kui ta mingit asja ei tee, siis juhtub midagi kohutuavat. See on väga väsitav ja võibolla sellest ei saagi enne aru, kui ravi on peal ja inimene tunneb, kuidas on olla ilma sundmõteteta.

Teemaalgataja, palun pöördu lapsega psühhiaatrile, vaimse tervise õele vms. kohta. Võibolla kõige kättesaadavam oleks koolipsühholoog, loodetavasti ka tema oskab õigesti ja kiiresti edasi suunata.

Kätepesu on veider sundmõte. On ameteid, kus see on nii ülioluline, et mõtled kui sinuga tegelema tulija käsi ei pese, on halb, ebameeldiv, ettevaatlikuks tegev.

Olen ise oma samaealise lapsega abi otsinud nii psühholoogilt, kliiniliselt psühholoogilt kui ka psühhiaatrilt. Tuleb välja, et neil polegi mingit abi nagu eriti pakkuda, kahjuks. Põhimõtteliselt kõik see, mis nemad räägivad, kõik see teadmine, on nii sinu kui su lapse sees juba nagunii olemas.

See, kui lähete psühholoogi või psühhiaatri juurde ja räägite talle, et sünnitus oli väga raske ja beebi esimestel elukuudel olid magamata, ning spetsialist teatab selle jutu peale, et jaa just see ongi nüüd teismelisel sundmõtted põhjustanud, ei aita teid kuigipalju edasi.

Psühhiaatrilt on võimalik saada ka erinevaid tablette, kuid ka need minu lapse peal toiminud ei ole. Tunnen, et mu laps on ravimifirmade katsejänes, ja mitte keegi ei tea, mismoodi AD-d alles kujunemisjärgus ajule pikemas perspektiivis mõjuvad.

Ainuke ka tegelikult toimiv lahendus on istuda, kui võimalik, siis terve perega maha ja püüda üles leida need ohukohad, mis on võinud last ärevusse ajada. Vahel võib ärevus tulla sealt, kust oodatagi ei oska. Näiteks minu nooremal lapsel tekkisid üksvahe tikid ja ma ei saanud üldse aru, miks. Kui temaga sellest rääkima hakkasin, selgus, et vanem õde narrib teda, kuna ta ei olnud kuueaastaselt lugema õppinud, vanem õde rääkis talle, et nüüd ei tule temast kunagi midagi ja keegi ei taha tema sõber olla jne. Ei tea, miks suurel õel selline rumal komme tekkinud oli, nooremat sedasi kurvastada, aga pärast suure õega rääkimist nooremal tikid kadusid.

Mina ise lapsena olin mitu aastat tohutult ärev. Põhjust ei rääkinud mitte kellelegi – olin kord juhuslikult pealt kuulnud, kuidas ema ütles isale, et meie maja on vana ja vajab elektrijuhtmete väljavahetamist, või muidu võib tulekahju tekkida. Täitsa tavaline jutt! Aga näe, väike laps kuulis ja hakkas kujutlema, kuidas maja öösel maha põleb, ei saanud magadagi enam.

Mõistlik on püüda viia lapse mõtted mujale, panna teda tundma end hästi, pakkuda tegevusi. Kui laps nühib oma käsi nii et need juba marraskil on, siis saad sama edukalt ka ise teraapiat teha, ehk lapsega nt kokkuleppeid sõlmida, et ta saab preemia, kui suudab hoiduda nt 2 tundi kätepesust vms. Ära riidle ega tänita, vaid püüa laps saada ise ka mõistma, kust jookseb piir normaalse hügieeni ja sundmõtte vahel. Püüa saada teda ise tunnistama, et sundmõtted on negatiivne nähtus ja parem oleks neid vähendada. Mingit muud imenippi siin tegelikult ei ole.

#3993863:

Sage kätepesu on sundmõte? Millegi korduv ülekontrollimine on sundmõte?

Mina pesen ka tihti käsi ja ma kontrollin üle, et pliit ei jääks sisse, uks lukust lahti vms, mitu korda päevas, aga ma ei tunne küll, et mul sundmõtted oleks.

no ega sa ise jah aru ei saa, et see pole normaalne.

#3994103:

Olen ise oma samaealise lapsega abi otsinud nii psühholoogilt, kliiniliselt psühholoogilt kui ka psühhiaatrilt. Tuleb välja, et neil polegi mingit abi nagu eriti pakkuda, kahjuks. Põhimõtteliselt kõik see, mis nemad räägivad, kõik see teadmine, on nii sinu kui su lapse sees juba nagunii olemas.

See, kui lähete psühholoogi või psühhiaatri juurde ja räägite talle, et sünnitus oli väga raske ja beebi esimestel elukuudel olid magamata, ning spetsialist teatab selle jutu peale, et jaa just see ongi nüüd teismelisel sundmõtted põhjustanud, ei aita teid kuigipalju edasi.

Psühhiaatrilt on võimalik saada ka erinevaid tablette, kuid ka need minu lapse peal toiminud ei ole. Tunnen, et mu laps on ravimifirmade katsejänes, ja mitte keegi ei tea, mismoodi AD-d alles kujunemisjärgus ajule pikemas perspektiivis mõjuvad.

Ainuke ka tegelikult toimiv lahendus on istuda, kui võimalik, siis terve perega maha ja püüda üles leida need ohukohad, mis on võinud last ärevusse ajada. Vahel võib ärevus tulla sealt, kust oodatagi ei oska. Näiteks minu nooremal lapsel tekkisid üksvahe tikid ja ma ei saanud üldse aru, miks. Kui temaga sellest rääkima hakkasin, selgus, et vanem õde narrib teda, kuna ta ei olnud kuueaastaselt lugema õppinud, vanem õde rääkis talle, et nüüd ei tule temast kunagi midagi ja keegi ei taha tema sõber olla jne. Ei tea, miks suurel õel selline rumal komme tekkinud oli, nooremat sedasi kurvastada, aga pärast suure õega rääkimist nooremal tikid kadusid.

Mina ise lapsena olin mitu aastat tohutult ärev. Põhjust ei rääkinud mitte kellelegi – olin kord juhuslikult pealt kuulnud, kuidas ema ütles isale, et meie maja on vana ja vajab elektrijuhtmete väljavahetamist, või muidu võib tulekahju tekkida. Täitsa tavaline jutt! Aga näe, väike laps kuulis ja hakkas kujutlema, kuidas maja öösel maha põleb, ei saanud magadagi enam.

Mõistlik on püüda viia lapse mõtted mujale, panna teda tundma end hästi, pakkuda tegevusi. Kui laps nühib oma käsi nii et need juba marraskil on, siis saad sama edukalt ka ise teraapiat teha, ehk lapsega nt kokkuleppeid sõlmida, et ta saab preemia, kui suudab hoiduda nt 2 tundi kätepesust vms. Ära riidle ega tänita, vaid püüa laps saada ise ka mõistma, kust jookseb piir normaalse hügieeni ja sundmõtte vahel. Püüa saada teda ise tunnistama, et sundmõtted on negatiivne nähtus ja parem oleks neid vähendada. Mingit muud imenippi siin tegelikult ei ole.

See sinu viimane lõik ongi väga sarnane ERP teraapiale, st ainus ravi ongi sundmõtete ignoreerimine (mida on kerge öelda, kuid kohutavalt raske teostada). Selleks on kogenud terapeuti kõrvale vaja (keda Eestis kahjuks pole).

#3994222:

#3994190:

Minu lähedasel olid need. Eestist abi ei saanudki, sest Eestis on psühholoogia ja psühhiaatria üliviletsal ja mahajäänud tasemel. Midagi teeb Sensus ropu raha eest ja sessioon kestab seal vaid 18 korda, mis on sama hea kui mitte midagi (Exposure Response Prevention, eesti keeles eksponeerimisravi).

Mina sain abi Ali Greymond´ilt (vaata Youtubeśt ta videoid). Ta teeb ülitõhusat ja ülihead teraapiat. Minul läks kogu pakett kokku maksma 10 000€. Praegu on tal hinnad palju kõrgemad. Aga kui laps oskab inglise keeles suhelda, siis sealt saab abi. Tervenemine on tal 90%. Mina võin lähedase tervenemist omalt poolt kinnitada.

Lapsi nimetab ta küll raskeimaks ravile alluvaks rühmaks, sest lastel pole sageli välja kujunenud distsipliini ja tahtejõudu, kuid sundmõtetest saab jagu vaid raude tahtejõu ja distsipliiniga.

Mida oligi oodata Perekoolist. Pakud praktilist abi, mitte ei pillu loosungeid ega bürokraatlikke klišeesid ja koha algab miinustamine.

Eesti arste ei tohi ju kritiseerida, Eesti arstid on laitmatud, lausa jumalad! Paraku kritiseerib juba ka EL eesotsas Saksamaaga Eesti meditsiini läbipaistvust ja usaldusväärsust.

No kirjutan siis veel mõne triggeri Eesti meditsiinist joobunud ülbikutele (tõenäoliselt meditsiinitöötajatele).

Eesti meditsiin on masendavalt vilets, Eesti arstid rikuvad tuhandete tervete inimeste elusid aastas, mis hoolega ringkaitses kinni mätsitakse, Eesti arstid on korrumpeerunud ja tegelevad seadusevastaste tegudega (vt ühest viimastest “Pealtnägijatest” patsiendi isikuandmetega sahkerdamise lugu).

Eesti arstid on ühed amoraalseimad töötajad siin riigis üldse, kellel on põhjendamatult ülikõrge ego, kuid kelle professionaalsed oskused jäävad maailmatasemest ülikaugele maha. Eesti arstid ei vastuta reaalselt üldse oma töö ega selle tagajärgede eest. Ja hoolimata propagandameediast, mis Eesti arste ennastunustavalt ülistab, vihkab suurem osa tavalistest Eesti inimestest (rahvusest hoolimata) Eesti arste kõigest hingest (mis tuleb välja eravestlustest nende tavaliste Eesti elanikega).

#3994280:

#3994257:

#3994222:

#3994190:

Minu lähedasel olid need. Eestist abi ei saanudki, sest Eestis on psühholoogia ja psühhiaatria üliviletsal ja mahajäänud tasemel. Midagi teeb Sensus ropu raha eest ja sessioon kestab seal vaid 18 korda, mis on sama hea kui mitte midagi (Exposure Response Prevention, eesti keeles eksponeerimisravi).

Mina sain abi Ali Greymond´ilt (vaata Youtubeśt ta videoid). Ta teeb ülitõhusat ja ülihead teraapiat. Minul läks kogu pakett kokku maksma 10 000€. Praegu on tal hinnad palju kõrgemad. Aga kui laps oskab inglise keeles suhelda, siis sealt saab abi. Tervenemine on tal 90%. Mina võin lähedase tervenemist omalt poolt kinnitada.

Lapsi nimetab ta küll raskeimaks ravile alluvaks rühmaks, sest lastel pole sageli välja kujunenud distsipliini ja tahtejõudu, kuid sundmõtetest saab jagu vaid raude tahtejõu ja distsipliiniga.

Mida oligi oodata Perekoolist. Pakud praktilist abi, mitte ei pillu loosungeid ega bürokraatlikke klišeesid ja koha algab miinustamine.

Eesti arste ei tohi ju kritiseerida, Eesti arstid on laitmatud, lausa jumalad! Paraku kritiseerib juba ka EL eesotsas Saksamaaga Eesti meditsiini läbipaistvust ja usaldusväärsust.

No kirjutan siis veel mõne triggeri Eesti meditsiinist joobunud ülbikutele (tõenäoliselt meditsiinitöötajatele).

Eesti meditsiin on masendavalt vilets, Eesti arstid rikuvad tuhandete tervete inimeste elusid aastas, mis hoolega ringkaitses kinni mätsitakse, Eesti arstid on korrumpeerunud ja tegelevad seadusevastaste tegudega (vt ühest viimastest “Pealtnägijatest” patsiendi isikuandmetega sahkerdamise lugu).

Eesti arstid on ühed amoraalseimad töötajad siin riigis üldse, kellel on põhjendamatult ülikõrge ego, kuid kelle professionaalsed oskused jäävad maailmatasemest ülikaugele maha. Eesti arstid ei vastuta reaalselt üldse oma töö ega selle tagajärgede eest. Ja hoolimata propagandameediast, mis Eesti arste ennastunustavalt ülistab, vihkab suurem osa tavalistest Eesti inimestest (rahvusest hoolimata) Eesti arste kõigest hingest (mis tuleb välja eravestlustest nende tavaliste Eesti elanikega).

Palun ärge risustage seda teemat mingi aiaaugu jutuga samal ajal kui ühel emal on tõsine murekoorem ning ta proovib vastust leida oma küsimusele.

Aga ma pakkusingi välja väga tõhusa ja töötava lahenduse. Mingisugustel Perekooli egomaniakkidest meedikutel oli vaja seda vastust kohe miinustama hakata. Kirjuta siis ikka õigluse huvides sellest ka, et näe, kus kummalised inimesed siin:  keegi paneb kirja oma tervenemisloo, pakub välja lahendused, aga mingisugused PK haiged (suurima tõenäosusega meedikud) hakkavad seda abi miinustama!

#3994280:

Palun ärge risustage seda teemat mingi aiaaugu jutuga samal ajal kui ühel emal on tõsine murekoorem ning ta proovib vastust leida oma küsimusele.

Ei ole see, kellele vastad, aga eks tolle arstides pettunud Käo jutt ole samuti TA-le vastuseks. Lisaks, siin teemas on ju vaba pääs osaleda ja nõu anda kõigil, ja miks siis ei ole siin õieti kellelgi midagi eriti öelda? Arutatakse selle üle, kas kätepesu üldsegi on sundmõte jne. Seda lauset, et “pöörduge psühholoogi või psühhiaatri poole”, tunneme me kõik nagunii. Ent ka pöördumine ei pruugi olla seotud abi saamisega, seega vajaks TA vast ikka veidi täpsemat nõu. Kuna olen ise otsinud lapsele abi ega ole seda senini üldse saanud, jälgin teemat.

Katkisest nahast lähevad ju pisikud sisse. Nahk on väga tähtis kaitseorgan. On see mikroobihirm või mis?

#3994315:

#3994309:

On normaalne, sest see on minu elustiil. Sinul on oma elustiil, mida mina ei tule kritiseerima. Mina ei kannata mõtlemise all, et kui mu uks on lahti ja käed pesemata, et siis juhtub midagi halba. Mul pole sundmõtteid. Minule lihtsalt on mugavam ja turvalisem enesetunne, kui käed on puhtad ja uks korralikult lukus.

Jälle üks targutaja, kes pole teemaga üldse kursis. Ilmselgelt pole sa kogenud olukorda, kus sa ei saa töödki teha, ilma et 100 korda tunnis jookseksid käsi pesema, kuni käed on verised ja veri niriseb arvutiklahvidele. Või kus sa ei saa öösiti magada, kuna käid öö läbi, kümneid kordi välisust katsumas – pärast oled päeval nagu zombi ega suuda keskenduda enam. Lõpuks oled ahervare, kaotad töö ja ainult istud kodus ning nühid oma katkisi valutavaid käsi ning katsud lakkamatult välisust. (Okei, enamikul asi nii hulluks ei lähe, aga midagi sinnapoole küll.)

Troll jäta mind rahule. Mina rääkisin sellega, kes väitis, et mina ei ole normaalne ja mul on ka sundmõtted, mida mul ei ole. Mis norimine see siin olgu. Üks või kaks kägu norivad ja diagnoosivad siin kõiki. Minge puu taha oma jutuga.

#3994333:

#3994315:

#3994309:

On normaalne, sest see on minu elustiil. Sinul on oma elustiil, mida mina ei tule kritiseerima. Mina ei kannata mõtlemise all, et kui mu uks on lahti ja käed pesemata, et siis juhtub midagi halba. Mul pole sundmõtteid. Minule lihtsalt on mugavam ja turvalisem enesetunne, kui käed on puhtad ja uks korralikult lukus.

Jälle üks targutaja, kes pole teemaga üldse kursis. Ilmselgelt pole sa kogenud olukorda, kus sa ei saa töödki teha, ilma et 100 korda tunnis jookseksid käsi pesema, kuni käed on verised ja veri niriseb arvutiklahvidele. Või kus sa ei saa öösiti magada, kuna käid öö läbi, kümneid kordi välisust katsumas – pärast oled päeval nagu zombi ega suuda keskenduda enam. Lõpuks oled ahervare, kaotad töö ja ainult istud kodus ning nühid oma katkisi valutavaid käsi ning katsud lakkamatult välisust. (Okei, enamikul asi nii hulluks ei lähe, aga midagi sinnapoole küll.)

Troll jäta mind rahule. Mina rääkisin sellega, kes väitis, et mina ei ole normaalne ja mul on ka sundmõtted, mida mul ei ole. Mis norimine see siin olgu. Üks või kaks kägu norivad ja diagnoosivad siin kõiki. Minge puu taha oma jutuga.

Aga keda huvitab siin teemas SINA, kellel on kõik korras? Mine imetle ennast peegli ees üksi edasi!

#3994331:

Katkisest nahast lähevad ju pisikud sisse. Nahk on väga tähtis kaitseorgan. On see mikroobihirm või mis?

See on paanikahäire, kus inimene püüab kohutavat stressi- ja hirmutunnet leevendada mingisugusegi füüsilise ja/või mõttetegevusega.

#3994336:

See on paanikahäire, kus inimene püüab kohutavat stressi- ja hirmutunnet leevendada mingisugusegi füüsilise ja/või mõttetegevusega.

Siis on sellele vaja asendustegevust. Mingit uut tervislikumat vaimu või füüsilist tegevust. Teadlikult. Nt keti heegeldamist . Korrutustabeli kordamist kasvõi?

#3994344:

#3994336:

See on paanikahäire, kus inimene püüab kohutavat stressi- ja hirmutunnet leevendada mingisugusegi füüsilise ja/või mõttetegevusega.

Siis on sellele vaja asendustegevust. Mingit uut tervislikumat vaimu või füüsilist tegevust. Teadlikult. Nt keti heegeldamist . Korrutustabeli kordamist kasvõi?

Ei. Asendustegevusega muutub see asendustegevus uueks sundmõtteks ja korduvaks tegevuseks, sest aju saab sellest nii aru: tal oli halb ja paaniline olla, lahenduseks ei ole mitte käte pesemine, vaid heegeldamine. Järgmine kord tormabki inimene paanikahoos heegeldama.

Sellest põrgust saab läbi minna nii, et inimene lubab endale kogu seda hirmu ja paanikatunde kogemist, veelgi enam, ta võimendab ise kunstlikult neid olukordi (sundtegevuse korral küll ei tee neid sundliigutusi, kuid lasebki endast läbi kõik need hirmu ja paanikamõtted) ja jätkab rahulikult oma igapäevaseid toimetusi. Hakkab oma hirmuhooge kõrvalt vaatama ja ei pööra neile vähimatki tähelepanu. Alguses hirmuhood isegi suurenevad, sest aju läheb segadusse, siis aga hakkavad mõne aja pärast vähenema. Tervenemine kestab sõltuvalt OCD raskusastmest 6 kuud kuni 1,5-2 aastat.  Seegi toimub siis, kui inimene suudab oma mõtteid pideva distsipliiniga rahulikult kogeda ilma paanikasse sattumata ja sundtegevusi kordamata.

#3994359:

Aga kas heegeldamine pole parem kui käte pidev pesemine asendusena. On ju küll inimesi kes on leidnud oma vaimsetele probleemidele lahenduse käsitölst spordist lugemisest. Ja see on kasulik asendus. Sel on kasulik tulemus.

Vaimsed haigused on erinevad nagu ka füüsilised haigused. Sa ei ravi ju kõhutõbe köharohuga.

OCD puhul aitab ainult paanika täielik ignoreerimine. Igasugusest asendustegevusest saab uus sudtegevus. Kuula ometigi Ali Graymondi videosid. OCD-l on oma toimimisloogika. Ja mitte üks asendus ei ole OCD puhul kasulik.

Iga hirmu puhul soovitatakse hirmule otsa vaadata, mitte selle eest põgeneda. OCD puhul on see ainus väljapääs. Asendustegevus on ka põgenemine, aga iga põgenemine ainult võimendab seda haigust.