Esileht Koolilaps Sundmõtted 12a.

Näitan 23 postitust - vahemik 31 kuni 53 (kokku 53 )

Teema: Sundmõtted 12a.

Postitas:
Kägu

Iga hirmu puhul soovitatakse hirmule otsa vaadata, mitte selle eest põgeneda. OCD puhul on see ainus väljapääs. Asendustegevus on ka põgenemine, aga iga põgenemine ainult võimendab seda haigust.

Jah, tean et see on ühe psühholoogiavoolu kandev idee.

Samas kiputakse selle idee juures jääma liialt nn poolele teele pidama: ehk et, eksponeeritakse küll ehk sunnitakse inimest oma hirmuga võimalikult palju silmitsi  seisma, isegi ilma vajaduseta – ent nüüd peaks ju algama ka selle hirmuga tegelemine (st hirmu eemaldamine), aga vot seda nagu eriti teha ei osata ega viitsita. Ehk et, kui inimene kardab nt madusid, siis sunnitakse teda iga päev muudkui madusid vaatama – küll pildilt, videotelt kui ka päriselt. Eeldus on, et mingil hetkel inimene lihtsalt äkki lambist lakkab neid kartmast.

Samas vähemalt enda puhul ma küll ei ole täheldanud, et millegi ülepingutatud eksponeerimine mult hirmu selle ees ära võtaks – pigem vastupidi – mida rohkem seda näen, seda suuremat jälestust tunnen ja seda vähem end kontrollin. Justkui oleks julguse varud mingi kindel suurus, mis liiga tiheda tarvitamisega ära kulub. Ka nõnda võib minna.

Seega võib täiesti olla ravivariandiks seegi, et sa lihtsalt korraldad oma elu nii, et ei olegi sunnitud oma foobiaga pidevalt silmitsi seisma. Enamik inimesi nii teebki ja elavad oma elu kenasti ära. Kui kardad madusid, ära mine maorohkesse metsa. Kui mõni inimene sinus väga suurt ebameeldivustunnet ja ärevust tekitab, siis ära suhtle temaga. Jne.

Samas pidev kätepesu ja öö läbi lukus ust kontrollimas käimine on seigad, mis kuuluvad meie igapäevaellu. Äkki oleks abiks, kui vannituba pannakse teatud aegadeks lukku ning välisukse lukusoleku eest hakkab vastutama keegi teine pereliige. Või kui naine käib öösel 10 korda kontrollimas, kas välisuks ikka on lukus, siis võib oma mehega kokku leppida, et ukse lukusoleku eest hakkab vastutama mees, võtmed on mehe käes jne. Kui inimene saab aru, et tal pole enam võimalik iga hetk vannituppa või ust lukustama tormata, siis alguses on muidugi suur paanika, kuid pikapeale hakkab ära harjuma.

+1
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Iga hirmu puhul soovitatakse hirmule otsa vaadata, mitte selle eest põgeneda. OCD puhul on see ainus väljapääs. Asendustegevus on ka põgenemine, aga iga põgenemine ainult võimendab seda haigust.

Jah, tean et see on ühe psühholoogiavoolu kandev idee.

Samas kiputakse selle idee juures jääma liialt nn poolele teele pidama: ehk et, eksponeeritakse küll ehk sunnitakse inimest oma hirmuga võimalikult palju silmitsi seisma, isegi ilma vajaduseta – ent nüüd peaks ju algama ka selle hirmuga tegelemine (st hirmu eemaldamine), aga vot seda nagu eriti teha ei osata ega viitsita. Ehk et, kui inimene kardab nt madusid, siis sunnitakse teda iga päev muudkui madusid vaatama – küll pildilt, videotelt kui ka päriselt. Eeldus on, et mingil hetkel inimene lihtsalt äkki lambist lakkab neid kartmast.

Samas vähemalt enda puhul ma küll ei ole täheldanud, et millegi ülepingutatud eksponeerimine mult hirmu selle ees ära võtaks – pigem vastupidi – mida rohkem seda näen, seda suuremat jälestust tunnen ja seda vähem end kontrollin. Justkui oleks julguse varud mingi kindel suurus, mis liiga tiheda tarvitamisega ära kulub. Ka nõnda võib minna.

Seega võib täiesti olla ravivariandiks seegi, et sa lihtsalt korraldad oma elu nii, et ei olegi sunnitud oma foobiaga pidevalt silmitsi seisma. Enamik inimesi nii teebki ja elavad oma elu kenasti ära. Kui kardad madusid, ära mine maorohkesse metsa. Kui mõni inimene sinus väga suurt ebameeldivustunnet ja ärevust tekitab, siis ära suhtle temaga. Jne.

Samas pidev kätepesu ja öö läbi lukus ust kontrollimas käimine on seigad, mis kuuluvad meie igapäevaellu. Äkki oleks abiks, kui vannituba pannakse teatud aegadeks lukku ning välisukse lukusoleku eest hakkab vastutama keegi teine pereliige. Või kui naine käib öösel 10 korda kontrollimas, kas välisuks ikka on lukus, siis võib oma mehega kokku leppida, et ukse lukusoleku eest hakkab vastutama mees, võtmed on mehe käes jne. Kui inimene saab aru, et tal pole enam võimalik iga hetk vannituppa või ust lukustama tormata, siis alguses on muidugi suur paanika, kuid pikapeale hakkab ära harjuma.

OCD puhul ei aita miski muu peale eksponeerimise (sinu näitel siis nt madude vaatamise). Jah, hakkabki hirmus ja vastik, lausa põrgu läheb alguses lahti. Aga see tuleb välja kannatada, sellest tuleb läbi suuta minna. Põgenemine ja asendustegevused ei aita, need ainult süvendavad haigust. OCD puhul tähendab vältimine haiguse süvenemist, sest sellega seoses hirmu hulk vaid suureneb. Hakkad madusid vältima, tekib mingil hetkel hirm ukselinke puudutada, hakkad ukselinke ja madusid vältima, tuleb kohe asemele hirm ühistranspordis sõita jne jne. Lõpuks väldid kõike, istud üksi kodus suletud uste taga iga cm alast tähistatud kui “ohutsoon” (nagu filmi “Aviator” peategelane).

OCD-st saab jagu vaid siis, kui lõpetad endale ja teistele valetamise, tunnistad endale oma paanikahäiret ja lähed mehiselt sellest hirmu põrgutulest läbi, kuniks aju muutub tuimaks hirmusignaalidele. Üksi suudavad seda vähesed, sellepärast ongi kogenud terapeuti kõrvale vaja. Ali Greymond on küll üsna kindlapeale minek.

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Iga hirmu puhul soovitatakse hirmule otsa vaadata, mitte selle eest põgeneda. OCD puhul on see ainus väljapääs. Asendustegevus on ka põgenemine, aga iga põgenemine ainult võimendab seda haigust.

Jah, tean et see on ühe psühholoogiavoolu kandev idee.

Samas kiputakse selle idee juures jääma liialt nn poolele teele pidama: ehk et, eksponeeritakse küll ehk sunnitakse inimest oma hirmuga võimalikult palju silmitsi seisma, isegi ilma vajaduseta – ent nüüd peaks ju algama ka selle hirmuga tegelemine (st hirmu eemaldamine), aga vot seda nagu eriti teha ei osata ega viitsita. Ehk et, kui inimene kardab nt madusid, siis sunnitakse teda iga päev muudkui madusid vaatama – küll pildilt, videotelt kui ka päriselt. Eeldus on, et mingil hetkel inimene lihtsalt äkki lambist lakkab neid kartmast.

Samas vähemalt enda puhul ma küll ei ole täheldanud, et millegi ülepingutatud eksponeerimine mult hirmu selle ees ära võtaks – pigem vastupidi – mida rohkem seda näen, seda suuremat jälestust tunnen ja seda vähem end kontrollin. Justkui oleks julguse varud mingi kindel suurus, mis liiga tiheda tarvitamisega ära kulub. Ka nõnda võib minna.

Seega võib täiesti olla ravivariandiks seegi, et sa lihtsalt korraldad oma elu nii, et ei olegi sunnitud oma foobiaga pidevalt silmitsi seisma. Enamik inimesi nii teebki ja elavad oma elu kenasti ära. Kui kardad madusid, ära mine maorohkesse metsa. Kui mõni inimene sinus väga suurt ebameeldivustunnet ja ärevust tekitab, siis ära suhtle temaga. Jne.

Samas pidev kätepesu ja öö läbi lukus ust kontrollimas käimine on seigad, mis kuuluvad meie igapäevaellu. Äkki oleks abiks, kui vannituba pannakse teatud aegadeks lukku ning välisukse lukusoleku eest hakkab vastutama keegi teine pereliige. Või kui naine käib öösel 10 korda kontrollimas, kas välisuks ikka on lukus, siis võib oma mehega kokku leppida, et ukse lukusoleku eest hakkab vastutama mees, võtmed on mehe käes jne. Kui inimene saab aru, et tal pole enam võimalik iga hetk vannituppa või ust lukustama tormata, siis alguses on muidugi suur paanika, kuid pikapeale hakkab ära harjuma.

OCD puhul ei aita miski muu peale eksponeerimise (sinu näitel siis nt madude vaatamise). Jah, hakkabki hirmus ja vastik, lausa põrgu läheb alguses lahti. Aga see tuleb välja kannatada, sellest tuleb läbi suuta minna. Põgenemine ja asendustegevused ei aita, need ainult süvendavad haigust. OCD puhul tähendab vältimine haiguse süvenemist, sest sellega seoses hirmu hulk vaid suureneb. Hakkad madusid vältima, tekib mingil hetkel hirm ukselinke puudutada, hakkad ukselinke ja madusid vältima, tuleb kohe asemele hirm ühistranspordis sõita jne jne. Lõpuks väldid kõike, istud üksi kodus suletud uste taga iga cm alast tähistatud kui “ohutsoon” (nagu filmi “Aviator” peategelane).

OCD-st saab jagu vaid siis, kui lõpetad endale ja teistele valetamise, tunnistad endale oma paanikahäiret ja lähed mehiselt sellest hirmu põrgutulest läbi, kuniks aju muutub tuimaks hirmusignaalidele. Üksi suudavad seda vähesed, sellepärast ongi kogenud terapeuti kõrvale vaja. Ali Greymond on küll üsna kindlapeale minek.

Ja veel:

Hirmuga ei ole vaja tegeleda ega seda eemaldada, sest OCD hirm ei ole päriselt olemas, see on vaid stressist ja hirmust ülekurnatud aju kaitsereaktsioon, et inimene päris hulluks ei läheks.

OCD puhul on irratsionaalseid hirme vaja just ja nimelt ignoreerida, iga katse nende hirmudega tegeleda vaid suurendab sundmõtete ja käitumise mahtu.

OCD on põhiliselt stressihaigus, samuti argade inimeste haigus. Stressi hulka tuleb elus loomulikult kontrolli all hoida, eriti neil, kes on OCD-d kord juba kogenud. Kuid ravida saab sundkäitumist- ja mõtteid vaid neid ignoreerides ja pidevalt endale teadvustades, et see on lihtsalt üks jama, mis mu peas hetkeks toimub ja see läheb varem või hiljem niikuinii üle.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

OCD puhul ei aita miski muu peale eksponeerimise (sinu näitel siis nt madude vaatamise). Jah, hakkabki hirmus ja vastik, lausa põrgu läheb alguses lahti. Aga see tuleb välja kannatada, sellest tuleb läbi suuta minna. Põgenemine ja asendustegevused ei aita, need ainult süvendavad haigust. OCD puhul tähendab vältimine haiguse süvenemist, sest sellega seoses hirmu hulk vaid suureneb. Hakkad madusid vältima, tekib mingil hetkel hirm ukselinke puudutada, hakkad ukselinke ja madusid vältima, tuleb kohe asemele hirm ühistranspordis sõita jne jne. Lõpuks väldid kõike, istud üksi kodus suletud uste taga iga cm alast tähistatud kui “ohutsoon” (nagu filmi “Aviator” peategelane). OCD-st saab jagu vaid siis, kui lõpetad endale ja teistele valetamise, tunnistad endale oma paanikahäiret ja lähed mehiselt sellest hirmu põrgutulest läbi, kuniks aju muutub tuimaks hirmusignaalidele.

See on nüüd üks võimalikke lähenemisviise. Samas reaalne elu on märksa keerukam ja siin tuleb mängu suur hulk muutujaid. Minul on eluaeg olnud madudefoobia, samuti on see mu emal ja oli ka vanaemal. Ei vasta tõele, et kui madudehirmuga psühhiaatri juurde ei lähe, siis hakkad vältima ukselinke! Ei ole nii. Paljudel inimestel on mingid hirmud – kes kardab madusid, kes kardab esinemist jne. Midagi muud sellega ei kaasne ega hakkagi kaasnema. Ja ma ei mõista, mis “valetamisest” sa räägid? Ma ju ei valeta kellelegi, kui tunnistan, et jah, ma kardan madusid! Vot kardangi ja kõik. Seetõttu ei lähe kunagi paljajalu metsa, vaid panen kummikud jalga. Kodu otsides jätsin ostmata maja, mille trepi peal peesitas suur rästik. Mitte midagi muud mul peale maohirmu pole, ja vaevalt et tulebki. Ei leia, et oleksin kohustatud nüüd psühholoogile minema, talle 10 000 eurot tasuma selleks et päevade viisi sundida end  madude pilte vaatama, sellel puudub lihtsalt point.

Eksponeerimine on tegelikult ainult üks paljudest viisidest mingi hirmu või murega tegelemiseks, päris kindlasti ei ole ta ainus võimalus.

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kõik, kel OCD-ga siin teemas kogemust, vastavad, et Eesti arstid pole osanud aidata.

Minu lähedast on antidepressandid aidanud.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Madude kartmine on täiesti ok. Nad on mürgised või kägistavad.

Kyi kardetakse vihmaussi või mannaputru, siis neid ei pea kah vahtima või sööma.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma kardan ämblikke. Imelise teaduse kaanepildil on ämblikud. Olen nädal otsa selle ajakirja laual hoidnud ja juba näen silmanurgast neid. Pettekujutlus. Ma ei saa jätta ühtegi ämblikku tuppa. Pean nad kohe kinni püüdma ja õue viskama. Klaas ja kaart on alati omal kohal kust võtta.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lisan et teised peres suhtuvad  ämblikkesse nii ükskõikselt et mul ei jää muud üle kui nendega ise tegeleda. Muidu oleks veel hirmsam.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

OCD puhul ei aita miski muu peale eksponeerimise (sinu näitel siis nt madude vaatamise). Jah, hakkabki hirmus ja vastik, lausa põrgu läheb alguses lahti. Aga see tuleb välja kannatada, sellest tuleb läbi suuta minna. Põgenemine ja asendustegevused ei aita, need ainult süvendavad haigust. OCD puhul tähendab vältimine haiguse süvenemist, sest sellega seoses hirmu hulk vaid suureneb. Hakkad madusid vältima, tekib mingil hetkel hirm ukselinke puudutada, hakkad ukselinke ja madusid vältima, tuleb kohe asemele hirm ühistranspordis sõita jne jne. Lõpuks väldid kõike, istud üksi kodus suletud uste taga iga cm alast tähistatud kui “ohutsoon” (nagu filmi “Aviator” peategelane). OCD-st saab jagu vaid siis, kui lõpetad endale ja teistele valetamise, tunnistad endale oma paanikahäiret ja lähed mehiselt sellest hirmu põrgutulest läbi, kuniks aju muutub tuimaks hirmusignaalidele.

See on nüüd üks võimalikke lähenemisviise. Samas reaalne elu on märksa keerukam ja siin tuleb mängu suur hulk muutujaid. Minul on eluaeg olnud madudefoobia, samuti on see mu emal ja oli ka vanaemal. Ei vasta tõele, et kui madudehirmuga psühhiaatri juurde ei lähe, siis hakkad vältima ukselinke! Ei ole nii. Paljudel inimestel on mingid hirmud – kes kardab madusid, kes kardab esinemist jne. Midagi muud sellega ei kaasne ega hakkagi kaasnema. Ja ma ei mõista, mis “valetamisest” sa räägid? Ma ju ei valeta kellelegi, kui tunnistan, et jah, ma kardan madusid! Vot kardangi ja kõik. Seetõttu ei lähe kunagi paljajalu metsa, vaid panen kummikud jalga. Kodu otsides jätsin ostmata maja, mille trepi peal peesitas suur rästik. Mitte midagi muud mul peale maohirmu pole, ja vaevalt et tulebki. Ei leia, et oleksin kohustatud nüüd psühholoogile minema, talle 10 000 eurot tasuma selleks et päevade viisi sundida end madude pilte vaatama, sellel puudub lihtsalt point.

Eksponeerimine on tegelikult ainult üks paljudest viisidest mingi hirmu või murega tegelemiseks, päris kindlasti ei ole ta ainus võimalus.

Foobia ja sundmõtted ei ole ometigi ju üks ja seesama asi.

Tee endale teema selgeks, enne kui vaidlema hakkad.

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lisan et teised peres suhtuvad ämblikkesse nii ükskõikselt et mul ei jää muud üle kui nendega ise tegeleda. Muidu oleks veel hirmsam.

Ja veel kord: foobiad ja OCD on täiesti erinevad asjad. Foobiatega võib elada, elu OCD-ga on täielik põrgu.

Foobiate ja OCD tekkemehhanismidki on täiesti erinevad. OCD probleem pole mitte millegi kartmises, vaid tahtmatutes mõtetes, mis pähe tulevad ja mis inimest piinavad. Mõnikord lähevad piinavad mõtted üle tegudeks ja inimene saab hetkelise leevenduse kätte vältides midagi, mida ta arvab olevat ebameeldivate mõtete põhjuseks. OCD põhimõte selles ongi, et hirm millegi ees ei ole reaalne hirm, vaid on lihtsalt aju reaktsioon stressile või veel muudelegi komponentidele (nt narkootikumide või narkootilise sisaldusega rohtude tarvitamisele.

Foobiate puhul on hirm reaalne, inimesel on tõesti seoses objektiga, mida ta kardab, elus mingi ehmatav kogemus olnud. OCD puhul ei oma objekt või sundmõtted vähimatki tähtsust. Aju lihtsalt leevendab ja kaitseb inimest sellisel moel ülemäärase stressi ja/või pikalt allasurutud tunnete eest. Ja need allasurutud tunded ei oma OCD puhul ka mingit tähtsust. Tähtis on lihtsalt ajule tekitada OCD-le vastupidine refleks, samuti lõpetada oma tunnete pidev mahasurumine ära.

Ma ei viitsi tõesti enam sinu foobiate teemal siin loenguid pidada. Lihtsalt saa aru, et foobiad ei ole mingil juhul sundmõtted. Need on 2 täiesti erinevat asja.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kõik, kel OCD-ga siin teemas kogemust, vastavad, et Eesti arstid pole osanud aidata.

Minu lähedast on antidepressandid aidanud.

Antidepressandid leevendavad, mitte ei ravi ühtegi haigust.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Madude kartmine on täiesti ok. Nad on mürgised või kägistavad.

Kyi kardetakse vihmaussi või mannaputru, siis neid ei pea kah vahtima või sööma.

Peab ikka küll (mannaputru sööma ja vihmausse vahtima), kui nende suhtes on tekkinud sundmõtted.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei pea. Kumbki pole eluks vajalik asi ja inimene ei pea oma elu ise raskeks elama.

0
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei pea. Kumbki pole eluks vajalik asi ja inimene ei pea oma elu ise raskeks elama.

Sa ikka ei kavatsegi aru saada, mis asi on sundmõtted. Ajad muudkui oma joru.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei pea. Kumbki pole eluks vajalik asi ja inimene ei pea oma elu ise raskeks elama.

Sa ikka ei kavatsegi aru saada, mis asi on sundmõtted. Ajad muudkui oma joru.

Sina samuti. Inimesel võib olla sadu sundmõtteid, js suurem osa ei takista elamist. Nt juba siintoodud madude kartus või mägede kartus või allveelaevade kartus. Puudub igasugune vajadus sellega tegeleda, sest see pole igapäevane elu.

Vot kui inimene kardab pisikuid ja endal naha maha küürib, see on probleem.

+1
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei pea. Kumbki pole eluks vajalik asi ja inimene ei pea oma elu ise raskeks elama.

Sa ikka ei kavatsegi aru saada, mis asi on sundmõtted. Ajad muudkui oma joru.

Sina samuti. Inimesel võib olla sadu sundmõtteid, js suurem osa ei takista elamist. Nt juba siintoodud madude kartus või mägede kartus või allveelaevade kartus. Puudub igasugune vajadus sellega tegeleda, sest see pole igapäevane elu.

Vot kui inimene kardab pisikuid ja endal naha maha küürib, see on probleem.

Mis sinusugusega ikka vaielda. Annaks jumal, et sul foobiate (mitte sundmõtete!) kõrvale OCD-d ei tekiks. Siis saad aru küll, millest ma räägin. Ainult et siis on juba hilja. Eestist sa abi ei saa ja Ali Greymondil maksab 1 kuu juba 1200 USA dollarit. Aastase ravi peale siis kokku 12 000 USA dollarit + 1000 dollarit lisaks veel PayPali vaheltkasu. Ja sedagi juhul, kui Alil aega on üldse. OCD on liberaalse-globaalse valeliku meediamaailma katk, mis, nagu näha, on ka Eestis vohama hakanud.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul oli see probleem lapsena väga tugevalt ja on ka praegu mingil määral. Ükski asi seda tungi otseselt ei vähenda. Aitab ainult teadlik töö  iseendaga, füüsiline koormus ja hõivatus mingist muust tegevusest.
Liiga tundlike inimeste probleem. Mul oli lapsena kõik hästi, aga kartsin nt oma vanemate surma ja hakkasin selle vältimiseks mingeid oma rituaale korraldama. Surmahirm on mind saatnud terve elu ja saadab ka edasi. Ükski rohi seda ära ei võta…ärevust nad ehk pisut leevendavad, aga mõtted ei kao kuhugi.

Praegu on mul nii, et kui täidan nt laste joogipudeleid veega ja tuleb mingi halb mõte, pean selle vee ära kallama ning katsuma uue panna.…..

Mu mees ütles , et tal oli ka hilises teismeeas sama jama. Kirjeldas, kuidas lebas õhtul ühikas ja tabas end mõttelt, et kui ühte tiiru ümber maja ei jookse, siis juhtub kodustega midagi halba. Mingi aeg vist jooksiski, kuni ise endale pidurit tõmbas.

Ja nüüd , koroonaajal, avaldus sama mure ka meie teismelisel lapsel. Märkasin, et ta hakkas mitu korda voodisse minema, kraani 3x avama-sulgema jne.
Tal pole päris konkreetset mõtet  seal taga nagu minul oli… või ei oska ta seda sõnastada.

Mure on jah. Ehk on minu lugudest niigi palju abi, et TA ei tunne ennast selle probleemiga üksinda olevat.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul oli see probleem lapsena väga tugevalt ja on ka praegu mingil määral. Ükski asi seda tungi otseselt ei vähenda. Aitab ainult teadlik töö iseendaga, füüsiline koormus ja hõivatus mingist muust tegevusest.

Liiga tundlike inimeste probleem. Mul oli lapsena kõik hästi, aga kartsin nt oma vanemate surma ja hakkasin selle vältimiseks mingeid oma rituaale korraldama. Surmahirm on mind saatnud terve elu ja saadab ka edasi. Ükski rohi seda ära ei võta…ärevust nad ehk pisut leevendavad, aga mõtted ei kao kuhugi.

Praegu on mul nii, et kui täidan nt laste joogipudeleid veega ja tuleb mingi halb mõte, pean selle vee ära kallama ning katsuma uue panna.…..

Mu mees ütles , et tal oli ka hilises teismeeas sama jama. Kirjeldas, kuidas lebas õhtul ühikas ja tabas end mõttelt, et kui ühte tiiru ümber maja ei jookse, siis juhtub kodustega midagi halba. Mingi aeg vist jooksiski, kuni ise endale pidurit tõmbas.

Ja nüüd , koroonaajal, avaldus sama mure ka meie teismelisel lapsel. Märkasin, et ta hakkas mitu korda voodisse minema, kraani 3x avama-sulgema jne.

Tal pole päris konkreetset mõtet seal taga nagu minul oli… või ei oska ta seda sõnastada.

Mure on jah. Ehk on minu lugudest niigi palju abi, et TA ei tunne ennast selle probleemiga üksinda olevat.

On tõesti tundlike inimeste haigus, aga ka argade inimeste haigus.

Minu lähdane sai sellest läbi eksponeerimise lahti. Praegu töötab ülikõrge stressiga ja mõnikord jääb mõte mingitesse asjadesse minevikus kinni (nt eelmine suhe või 1 õppejõud, kes talle vastiku sisuga meili saatis), aga ta saab kohe aru, et need mõtted on jama ja tegeleb rahulikult oma asjadega edasi.

Sellele probleemile ON lahendus, ainult kahjuks Eestist tõesti abi ei saa. Eesti psühholoogia ja psühhiaatria on selleks liiga nõrgal tasemel. Meil ei valmista TÜ ette mitte inimeste aitajaid, vaid riigiteenistujaid, ametnikke. Orjarahva asi, et ainult kupjaid oskab koolitada. Nii USA-s, Kanadas kui ka Venemaal on vapustavalt head spetsialistid, terve Youtube on edulugusid täis, ainult mitte siit, Eestist, ei tule need edulood.

0
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei pea. Kumbki pole eluks vajalik asi ja inimene ei pea oma elu ise raskeks elama.

Sa ikka ei kavatsegi aru saada, mis asi on sundmõtted. Ajad muudkui oma joru.

Sina samuti. Inimesel võib olla sadu sundmõtteid, js suurem osa ei takista elamist. Nt juba siintoodud madude kartus või mägede kartus või allveelaevade kartus. Puudub igasugune vajadus sellega tegeleda, sest see pole igapäevane elu.

Vot kui inimene kardab pisikuid ja endal naha maha küürib, see on probleem.

Mis sinusugusega ikka vaielda. Annaks jumal, et sul foobiate (mitte sundmõtete!) kõrvale OCD-d ei tekiks. Siis saad aru küll, millest ma räägin. Ainult et siis on juba hilja. Eestist sa abi ei saa ja Ali Greymondil maksab 1 kuu juba 1200 USA dollarit. Aastase ravi peale siis kokku 12 000 USA dollarit + 1000 dollarit lisaks veel PayPali vaheltkasu. Ja sedagi juhul, kui Alil aega on üldse. OCD on liberaalse-globaalse valeliku meediamaailma katk, mis, nagu näha, on ka Eestis vohama hakanud.

Mina kontrollin uksest väljaminnes rahakoti olemasolu. Iga kord. Kuigi ma tean, et panin kotti, aga treppidel alati kontrollin.

Muus osas, mul ei ole luksust lumehelbekest mängida.

0
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei pea. Kumbki pole eluks vajalik asi ja inimene ei pea oma elu ise raskeks elama.

Sa ikka ei kavatsegi aru saada, mis asi on sundmõtted. Ajad muudkui oma joru.

Sina samuti. Inimesel võib olla sadu sundmõtteid, js suurem osa ei takista elamist. Nt juba siintoodud madude kartus või mägede kartus või allveelaevade kartus. Puudub igasugune vajadus sellega tegeleda, sest see pole igapäevane elu.

Vot kui inimene kardab pisikuid ja endal naha maha küürib, see on probleem.

Mis sinusugusega ikka vaielda. Annaks jumal, et sul foobiate (mitte sundmõtete!) kõrvale OCD-d ei tekiks. Siis saad aru küll, millest ma räägin. Ainult et siis on juba hilja. Eestist sa abi ei saa ja Ali Greymondil maksab 1 kuu juba 1200 USA dollarit. Aastase ravi peale siis kokku 12 000 USA dollarit + 1000 dollarit lisaks veel PayPali vaheltkasu. Ja sedagi juhul, kui Alil aega on üldse. OCD on liberaalse-globaalse valeliku meediamaailma katk, mis, nagu näha, on ka Eestis vohama hakanud.

Mina kontrollin uksest väljaminnes rahakoti olemasolu. Iga kord. Kuigi ma tean, et panin kotti, aga treppidel alati kontrollin.

Muus osas, mul ei ole luksust lumehelbekest mängida.

Kontrollid kohe kümme korda järjest, nagu OCD-ga inimesed seda teevad?

Või jorised siin niisama oma katkist plaati edasi?

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul oli see probleem lapsena väga tugevalt ja on ka praegu mingil määral. Ükski asi seda tungi otseselt ei vähenda. Aitab ainult teadlik töö iseendaga, füüsiline koormus ja hõivatus mingist muust tegevusest.

Liiga tundlike inimeste probleem. Mul oli lapsena kõik hästi, aga kartsin nt oma vanemate surma ja hakkasin selle vältimiseks mingeid oma rituaale korraldama. Surmahirm on mind saatnud terve elu ja saadab ka edasi. Ükski rohi seda ära ei võta…ärevust nad ehk pisut leevendavad, aga mõtted ei kao kuhugi.

Praegu on mul nii, et kui täidan nt laste joogipudeleid veega ja tuleb mingi halb mõte, pean selle vee ära kallama ning katsuma uue panna.…..

Mu mees ütles , et tal oli ka hilises teismeeas sama jama. Kirjeldas, kuidas lebas õhtul ühikas ja tabas end mõttelt, et kui ühte tiiru ümber maja ei jookse, siis juhtub kodustega midagi halba. Mingi aeg vist jooksiski, kuni ise endale pidurit tõmbas.

Ja nüüd , koroonaajal, avaldus sama mure ka meie teismelisel lapsel. Märkasin, et ta hakkas mitu korda voodisse minema, kraani 3x avama-sulgema jne.

Tal pole päris konkreetset mõtet seal taga nagu minul oli… või ei oska ta seda sõnastada.

Mure on jah. Ehk on minu lugudest niigi palju abi, et TA ei tunne ennast selle probleemiga üksinda olevat.

On tõesti tundlike inimeste haigus, aga ka argade inimeste haigus.

Minu lähdane sai sellest läbi eksponeerimise lahti. Praegu töötab ülikõrge stressiga ja mõnikord jääb mõte mingitesse asjadesse minevikus kinni (nt eelmine suhe või 1 õppejõud, kes talle vastiku sisuga meili saatis), aga ta saab kohe aru, et need mõtted on jama ja tegeleb rahulikult oma asjadega edasi.

Sellele probleemile ON lahendus, ainult kahjuks Eestist tõesti abi ei saa. Eesti psühholoogia ja psühhiaatria on selleks liiga nõrgal tasemel. Meil ei valmista TÜ ette mitte inimeste aitajaid, vaid riigiteenistujaid, ametnikke. Orjarahva asi, et ainult kupjaid oskab koolitada. Nii USA-s, Kanadas kui ka Venemaal on vapustavalt head spetsialistid, terve Youtube on edulugusid täis, ainult mitte siit, Eestist, ei tule need edulood.

See Youtube maailm on kohati fake ja Ocd pole argade haigus. Inimesed ja nende seisundid on väga  erinevad! Jah, häid mõtteid ja kogemusi saab youtubest küll, aga ärevusest vabanemine või selle leevendamine on nagu teekond. On oht, et kui üks ärevuse põhjustaja on likvideeritud, tekib mingi aja pärast kõrvale uus põhjus jne, jne….

Minul on päris keeruline ocd, aga mu stressitaluvus ja eneseregulatsioonivõime on seejuures üsna head.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul oli see probleem lapsena väga tugevalt ja on ka praegu mingil määral. Ükski asi seda tungi otseselt ei vähenda. Aitab ainult teadlik töö iseendaga, füüsiline koormus ja hõivatus mingist muust tegevusest.

Liiga tundlike inimeste probleem. Mul oli lapsena kõik hästi, aga kartsin nt oma vanemate surma ja hakkasin selle vältimiseks mingeid oma rituaale korraldama. Surmahirm on mind saatnud terve elu ja saadab ka edasi. Ükski rohi seda ära ei võta…ärevust nad ehk pisut leevendavad, aga mõtted ei kao kuhugi.

Praegu on mul nii, et kui täidan nt laste joogipudeleid veega ja tuleb mingi halb mõte, pean selle vee ära kallama ning katsuma uue panna.…..

Mu mees ütles , et tal oli ka hilises teismeeas sama jama. Kirjeldas, kuidas lebas õhtul ühikas ja tabas end mõttelt, et kui ühte tiiru ümber maja ei jookse, siis juhtub kodustega midagi halba. Mingi aeg vist jooksiski, kuni ise endale pidurit tõmbas.

Ja nüüd , koroonaajal, avaldus sama mure ka meie teismelisel lapsel. Märkasin, et ta hakkas mitu korda voodisse minema, kraani 3x avama-sulgema jne.

Tal pole päris konkreetset mõtet seal taga nagu minul oli… või ei oska ta seda sõnastada.

Mure on jah. Ehk on minu lugudest niigi palju abi, et TA ei tunne ennast selle probleemiga üksinda olevat.

On tõesti tundlike inimeste haigus, aga ka argade inimeste haigus.

Minu lähdane sai sellest läbi eksponeerimise lahti. Praegu töötab ülikõrge stressiga ja mõnikord jääb mõte mingitesse asjadesse minevikus kinni (nt eelmine suhe või 1 õppejõud, kes talle vastiku sisuga meili saatis), aga ta saab kohe aru, et need mõtted on jama ja tegeleb rahulikult oma asjadega edasi.

Sellele probleemile ON lahendus, ainult kahjuks Eestist tõesti abi ei saa. Eesti psühholoogia ja psühhiaatria on selleks liiga nõrgal tasemel. Meil ei valmista TÜ ette mitte inimeste aitajaid, vaid riigiteenistujaid, ametnikke. Orjarahva asi, et ainult kupjaid oskab koolitada. Nii USA-s, Kanadas kui ka Venemaal on vapustavalt head spetsialistid, terve Youtube on edulugusid täis, ainult mitte siit, Eestist, ei tule need edulood.

See Youtube maailm on kohati fake ja Ocd pole argade haigus. Inimesed ja nende seisundid on väga erinevad! Jah, häid mõtteid ja kogemusi saab youtubest küll, aga ärevusest vabanemine või selle leevendamine on nagu teekond. On oht, et kui üks ärevuse põhjustaja on likvideeritud, tekib mingi aja pärast kõrvale uus põhjus jne, jne….

Minul on päris keeruline ocd, aga mu stressitaluvus ja eneseregulatsioonivõime on seejuures üsna head.

YT-s on loomulikult 95% rämpsu, Ali Greymond seda ei ole. Ta aitas mu lähedasel väga raskest OCD-st terveneda, ta ütleb, et 90% tema klientidest tervenevad.

OCD-l loomulikult asendubki üks sundtegevus ja -mõte teisega, kui seda hirmu refleksi enda seest välja ei eksponeerita. OCD-d polegi võimalik välja ravida, kui keskendutaksegi ärevuse põhjusele. Ainsad ärevuse tekitajad on sundmõtted, mida tulebki järjepidevalt ignoreerida ja nende uued vormid jälle ära tunda.

Kui saad OCD-ga elada, siis järelikult pole see veel raske vorm. OCD raske vorm on suurepäraselt kujutatud filmis “Aviator”.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

sage kätepesu on tõesti selline stressi väljendus, minu 4-aastasel kestis see umbes 1,5 kuud. Läks üle arvatavasti stressi lõppemisel, igatahes me midagi otseselt ei teinud. Selline rääkimine, et sa just pesid, praegu ei pea pesema, igatahes ei muuda midagi. Kes räägivad, et see pole mingi teema, siis ilmselgelt nad pole sellega kokku puutunud.

6aastaselt oli poisil sage pissilkäimine, jällegi umbes kuu aega. tegime ka vere-ja pissiproovid, et muud füüsilised tervisehädada välistada. Jällegi läks ise üle, arvatavasti stress vähenes.

Osa lapsi on lihtsalt tundlikumad ja tegelikult hea, kui sellise käitumisega annavad märku, et midagi on peas korrast ära.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 23 postitust - vahemik 31 kuni 53 (kokku 53 )


Esileht Koolilaps Sundmõtted 12a.