Esileht › Pereelu ja suhted › Sünnipäeva mittepidamine
Sünnipäeva pidamise üle nüüd viis lehekülge kembeldud, teeks vastukaaluks vastupidise teema ka: sünnipäeva mittepidamine. Mina sünnipäevi ei tähtsusta ega tähista. On veel minusuguseid? Kuna tähistamine kipub olema üldiselt sotsiaalne norm, siis millega te selgitate normi eiramist? Kas inimesed aktsepteerivad seda?
Ei, sa oled ainuke.
Kuna tähistamine kipub olema üldiselt sotsiaalne norm, siis millega te selgitate normi eiramist? Kas inimesed aktsepteerivad seda?
Selgitangi, et mulle ei meeldi, ei taha, ei pea oluliseks jne.
Mis neil muud üle jääb, kui aktsepteerida.
Ainukene inimene, kes asjast aru ei saanud oli eksämm. Lõpuks läksin 2 aastat sellel päeval koos oma perega kodust üldse ära. Siis jõudis talle ka kohale, et ma mõtlen seda tõsiselt.
Kuna tähistamine kipub olema üldiselt sotsiaalne norm, siis millega te selgitate normi eiramist? Kas inimesed aktsepteerivad seda?
Selgitangi, et mulle ei meeldi, ei taha, ei pea oluliseks jne.
Mis neil muud üle jääb, kui aktsepteerida.
Ainukene inimene, kes asjast aru ei saanud oli eksämm. Lõpuks läksin 2 aastat sellel päeval koos oma perega kodust üldse ära. Siis jõudis talle ka kohale, et ma mõtlen seda tõsiselt.
Kas sul on lapsena mingi trauma seoses sünnipäevaga? Pidama ei peagi, aga minna sellepärast kodust ära on juba äärmus.
Mida vanemaks saad, siis seda rohkem ei pea enam inimesed oma sünnipäevi, ei näe ka selles mingit probleemi. Aga kui pakun, et kas sobib, et käime kuskil dringil või tulen õhtul šampanjaga läbi, siis on neil hea meel olnud.
Sünnipäeva pidamise üle nüüd viis lehekülge kembeldud, teeks vastukaaluks vastupidise teema ka: sünnipäeva mittepidamine. Mina sünnipäevi ei tähtsusta ega tähista. On veel minusuguseid? Kuna tähistamine kipub olema üldiselt sotsiaalne norm, siis millega te selgitate normi eiramist? Kas inimesed aktsepteerivad seda?
Ma mõni aasta pean ja siis jälle mitte. Olen oma noorusaja linnast teise linna kolinud aga siin ei ole ul tekkinud selliseid tuttavaid, kelllega tahaks sünnipäeva pidada.
Samas üks mu sõbrannadest viitsib ja tahab oma sünnipäevi pidada, korraldada mingeid mini reise.
Minule meeldivad sünnipäevad. Juba see ettevalmistus, planeerimine, kokkamine on mõnus eelmäng. Miks inimesed kardavad oma sünnipäevi pidada, ei saa aru. Aga polegi minu asi.
Külla kutsun neid, keda tahan, aga alati on sel päeval koos minuga mu pere ja mu ema. Eelmisest teemast lugesin, et fuih! ja aih!, kes siis lapsi oma sünnipäevale tahab? Mina tahan. Tahan lastele juurutada mõningaid traditsioone, kokku viia neid sugulastega, keda vbl mõne aasta pärast enam pole, õpetada lauakombeid koduses seltskonnas (mitte vedada neid restorani kägude kurjade pilkude alla häirima), väärtustama koosveedetud aega, hindama toite, mida igapäevadelt ei söö jne. Mulnoleks ääretult kurb, jui kunagi tulevikus mu lastel puuduksid need “süldipeo” mälestused ja võimalused teistega omi kogemusi võrrelda.
Mees on ka peol, kassid samuti.
Samas ma ei solvu, kui mind kellegi sünnipäevale ei kutsuta või keegi üldse seda pidada ei taha. Nii pealetükkiv ma ka ei ole, et “no toon ikla lilled ja kingi, mis sest, et sa pidu ei pea” käituks. See tähendaks ikka, et ininesel on poolkohustus mind vastu võtta ja minu peale aega v raha kulutada.
Oma sünnipäeval kodust põgenemine tundub tõesti äärmuslik. Ämm on mu abikaasa ema, oleksin väga ebaviisakas ja tänamatu kui nii käituksin. Mul ei ole raske ühte inimest võõrustada kui vähegi võimalik. Tuleb aeg, mil teda või keda iganes vanemat inimest enam pole. Väga valus oleks siis tagasi mõelda kui nõmedalt ma temaga käitusin. Seda enam, et minu ema hoiab mu abikaasa väga.
Aga jah, kes ei taha, ei pea, oma asi. Ise ma ennast külla ei kutsu, ka mitte lilli viima, aga mina võtan vastu kõik. Vbl sellepärast ongi mul tugev võrgustik ja head suhted inimestega, et ma liialt ei egotse. Ja jah, on ka mul ebasümpaatseid tuttavaid, aga nendega polegi probleemi, sest eriti läbi ei käi me nagunii.
Minule meeldivad sünnipäevad. Juba see ettevalmistus, planeerimine, kokkamine on mõnus eelmäng. Miks inimesed kardavad oma sünnipäevi pidada, ei saa aru. Aga polegi minu asi.
Külla kutsun neid, keda tahan, aga alati on sel päeval koos minuga mu pere ja mu ema. Eelmisest teemast lugesin, et fuih! ja aih!, kes siis lapsi oma sünnipäevale tahab? Mina tahan. Tahan lastele juurutada mõningaid traditsioone, kokku viia neid sugulastega, keda vbl mõne aasta pärast enam pole, õpetada lauakombeid koduses seltskonnas (mitte vedada neid restorani kägude kurjade pilkude alla häirima), väärtustama koosveedetud aega, hindama toite, mida igapäevadelt ei söö jne. Mulnoleks ääretult kurb, jui kunagi tulevikus mu lastel puuduksid need “süldipeo” mälestused ja võimalused teistega omi kogemusi võrrelda.
Mees on ka peol, kassid samuti.
Samas ma ei solvu, kui mind kellegi sünnipäevale ei kutsuta või keegi üldse seda pidada ei taha. Nii pealetükkiv ma ka ei ole, et “no toon ikla lilled ja kingi, mis sest, et sa pidu ei pea” käituks. See tähendaks ikka, et ininesel on poolkohustus mind vastu võtta ja minu peale aega v raha kulutada.
Oma sünnipäeval kodust põgenemine tundub tõesti äärmuslik. Ämm on mu abikaasa ema, oleksin väga ebaviisakas ja tänamatu kui nii käituksin. Mul ei ole raske ühte inimest võõrustada kui vähegi võimalik. Tuleb aeg, mil teda või keda iganes vanemat inimest enam pole. Väga valus oleks siis tagasi mõelda kui nõmedalt ma temaga käitusin. Seda enam, et minu ema hoiab mu abikaasa väga.
Aga jah, kes ei taha, ei pea, oma asi. Ise ma ennast külla ei kutsu, ka mitte lilli viima, aga mina võtan vastu kõik. Vbl sellepärast ongi mul tugev võrgustik ja head suhted inimestega, et ma liialt ei egotse. Ja jah, on ka mul ebasümpaatseid tuttavaid, aga nendega polegi probleemi, sest eriti läbi ei käi me nagunii.
Eee…Teema polnud ju, miks sulle meeldib pidada, vaid miks ei meeldi.
Miks inimesed kardavad oma sünnipäevi pidada, ei saa aru.
Inimesed mitte ei karda, vaid ei soovi, ei viitsi, neid ei huvita. Sellest ikka saad aru?
Ma ei oska hästi süüa teha. Ma ei viitsi tervet päeva kokkamisele kulutada. Aga mulle meeldib minna peole, kui see ei ole liiiga palju ära korraldatud. Kui ikka üks mäng ajab teist taga, siis järgmine kord ma enam ei tule.
Ei, sa oled ainuke.
Ei ole. Mina ka ei tähista. terve minu pere ei tähista. Viimati vist siis, kui laps veel põhikoolis käis.
Ma ei ole ka kunagi väga sünnipäeva viitsinud tähistada. 25 tähistasin vahva basseinipeoga privaatsaunas. 30 möödus väikeses seltskonnas ühes Euroopa pealinnas (olin kogemata samal ajal reisil). 40 korraldasin ühe väljasõidu merele umbes 10 külalisega. 50 oli koosistumine restoranis 10 inimest. Ülejäänud on olnud pere seltsis kodus, sööme torti. Miks see nii on läinud, ilmselt laiskus orgunnida.
Mind jätavad samuti sünnipäevad külmaks. Pereringis muidugi ikka tähistame, mees toob alati kingi ja lilled, vahel käime väljas söömas. Sõpradele pole juba ammu pidu korraldanud. Muidu mulle meeldib külalisi vastu võtta ja üritusi korraldame iga mõne kuu tagant, aga ma ei leia, et seda peaks sünnipäeval tegema tingimata.
Võõrustada ja kokata ja üritusteks ette valmistada meeldib mulle väga aga ainult neid inimesi, keda ise tahan. Igasugused “sa ei pea küll sünnipäeva aga astun ikka läbi” loogikaga sugulased jäävad use taha kui ma neid sel õhtul võõrustada ei soovi. Leian, et väga ebaviisakas on end vastu sünnipäevalapse tahtmist külla pressida.
Kui tunnen, et soovin sel aastal sünnipäeva pidada siis kutsungi rahva kindaks päevaks enda poole või kohvikusse. Kui ei soovi pidu teha siis eeldan, et minu soovi austatakse. Solvujaid leidub alati aga leian, et see on nende probleem. Ühel aastal ei soovinud ebameeldivaid sugulasi võõrustada ning sünnipäeva ei tähistanud, seepeale korraldasid nad suguvõsa ringis teavitustöö teeal kuidas mul on “vanaks” saamisega suur sügav trauma ja asi lõppes sellega, et keegi ei julgnud mulle isegi õnne soovida… Issanda loomaaed on kirju…
Seda lugedes meenus, et mul oli mõni päev tagasi sünnipäev. Õnne mulle ei soovitud ning endal oli nii pagana kiire, et unustasin iseenda sünnipäevagi ära. Ja teate, ma tunnen ennast väga õnnelikuna.
Mina sünnipäevi ei tähtsusta ega tähista. On veel minusuguseid?
Iiiissshand, kui originaalne, ma pole kunagi kuulnud midagi sellist…. /iroonia/
Paljud inimesed võtavad töölt sünnipäeval vaba päeva või sõidavad üldse kuhugi vms, lihtsalt ei viitsi sünnipäevaga tegeleda.
Seda lugedes meenus, et mul oli mõni päev tagasi sünnipäev. Õnne mulle ei soovitud ning endal oli nii pagana kiire, et unustasin iseenda sünnipäevagi ära. Ja teate, ma tunnen ennast väga õnnelikuna.
Minu meelest on see küll nukker, et sul pole ühtegi sellist inimest, kellele su sünnipäev niigi palju korda läheks, et sulle õnne soovida.
Meil on peres kolm sünnipäeva lähestikku, seega olen enda sünnipäeva tähistamisest sujuvalt loobunud. Pere poolt ikka mingit õnnesoovi ootaks, aga külalisis ei kutsu. Sugulased käivad laose sünnipäeval ja ühised sõbrad pigem abikaasa sünnipäeval, osadel neist on siiski meeles ka mulle õnne soovida.
Ma mingit normi eiramise selgitamist pole vajalikuks pidanud, ise jään vanemaks, vanemad jäävad vanemaks ja tundub liiga koormav neid mitu korda kuus meie pere sünnipäevadele kutsuda. Minu isiklikud sõbrad ei pea ka sünnipäevi igal aastal, aeg-ajalt kutsun neid ka, keegi pole uurinud, kas sel aastal ei kutsutagi.
Minu meelest see vanusega süveneb et ei viistita enam sünnipäevi pidada.
Kuna tähistamine kipub olema üldiselt sotsiaalne norm, siis millega te selgitate normi eiramist? Kas inimesed aktsepteerivad seda?
Selgitangi, et mulle ei meeldi, ei taha, ei pea oluliseks jne.
Mis neil muud üle jääb, kui aktsepteerida.
Ainukene inimene, kes asjast aru ei saanud oli eksämm. Lõpuks läksin 2 aastat sellel päeval koos oma perega kodust üldse ära. Siis jõudis talle ka kohale, et ma mõtlen seda tõsiselt.
Kas sul on lapsena mingi trauma seoses sünnipäevaga? Pidama ei peagi, aga minna sellepärast kodust ära on juba äärmus.
Mida vanemaks saad, siis seda rohkem ei pea enam inimesed oma sünnipäevi, ei näe ka selles mingit probleemi. Aga kui pakun, et kas sobib, et käime kuskil dringil või tulen õhtul šampanjaga läbi, siis on neil hea meel olnud.
Ja on inimesi, kellel ei ole hea meel. Mulle meeldib eraklik eluviis oma kodus oma perega. Mingi peo organiseerimine on õudus kuubis.
Seega mina ei pea sünnipäevi.
Aga kas te teiste sünnipäevadel käite või sõidate ka siis kuhugi ära?
Minule on organiseerimine nii raske. Ehk ma mõtlen selle kõik üle, aga on kogemusi, et see nõuab mult erakordseid pingutusi. Esiteks tahan ma et kodu oleks ideaalses korras, et kutsututele sobiks aeg, et söök oleks maitsev. Aga ma olen vilets koristaja ja kokata ma ka ei oska. Seega väljas laud broneerida on mulle ideaalne. Aga see on kulukam ja seetõttu ei meeldi. Nii olengi öelnud, et ei viitsi pidada.
Perega pean alati, aga mingit suuremat teen üle paari aasta.
Sellel aastal ma tegin, kutsusin sõbrad kokku ja kutsusin ka kaks pianisti. Saime nautida väikest kodu kontserdit.
Kodukontsertit*
Ja teiste sünnipäevadel käin ma rõõmuga.
Sünnipäeva pidamise üle nüüd viis lehekülge kembeldud, teeks vastukaaluks vastupidise teema ka: sünnipäeva mittepidamine. Mina sünnipäevi ei tähtsusta ega tähista. On veel minusuguseid? Kuna tähistamine kipub olema üldiselt sotsiaalne norm, siis millega te selgitate normi eiramist? Kas inimesed aktsepteerivad seda?
Pean, kui tahan. Ei pea, kui ei taha.
On vaid üksikud asjad, mida ma teen, kuigi ei taha. Teinekord näiteks tööleminek 🙂 Kõik lähedased teavad seda ja keegi ei märgi mu sünnipäeva endale kalendrisse, et niikuinii on pidu. Kui kutse tuleb, on pidu. Kui ei tule, ei ole pidu. Mingit ühiskondlikku survet pole tajunud ega mitte kunagi mitte keegi peale oma laste pole küsinud, kas pidu pean. Isegi vennad ja õed mitte.
Ei, sa oled ainuke.
Ei ole. Mina ka ei tähista. terve minu pere ei tähista. Viimati vist siis, kui laps veel põhikoolis käis.
Kurb ????
Mul on sünnipäev kesksuvel, olen sel ajal tihti reisil ja seega pidu ei pea. Telefoni teel tulnud õnnitluste üle on ikka hea meel, aga mingit lauda organiseerida ei viitsi ja kinke ka ei soovi.
Eee…Teema polnud ju, miks sulle meeldib pidada, vaid miks ei meeldi.
Mis sa siin eee-tad? Inimene ju kirjutab muu hulgas ka seda, et mõistab neid, kes ei pea. Ja räägib, et tema peab. Teemalaiendus on asi, mida paljud oskavad, aga sama paljud ei mõista, vaid hakkavad eee-tama ja norima.
Inimesed mitte ei karda, vaid ei soovi, ei viitsi, neid ei huvita. Sellest ikka saad aru?
Mina ei saa. Kui ennast oma sünnipäeval ei hellita, pole mõtet olemaski olla. Hellitamine siinkohal ei tähenda päev otsa kokkamist nagu üks eespool muretses, vaid heade inimestega koos ajaveetmist.
Muidu mulle meeldib külalisi vastu võtta ja üritusi korraldame iga mõne kuu tagant, aga ma ei leia, et seda peaks sünnipäeval tegema tingimata.
Tohib küsida, mis “üritused” need on, mida “korraldada” iga paari kuu takka, aga sünnipäeva kord aastas pidada “ei leia”?
Minu meelest on see küll nukker, et sul pole ühtegi sellist inimest, kellele su sünnipäev niigi palju korda läheks, et sulle õnne soovida.
On piisavalt inimesi, kellele mina ise vägagi korda lähen. Muuhulgas nad teavad, et ma oma sünnipäeva üle ei tähtsusta ja ma lähen neile korda võrdselt kõigil päevadel aastal, mitte ainult sünnipäeval ja selle kordaminemise mõõdupuu ei ole ainult õnne soovimine.
Seda lugedes meenus, et mul oli mõni päev tagasi sünnipäev. Õnne mulle ei soovitud ning endal oli nii pagana kiire, et unustasin iseenda sünnipäevagi ära. Ja teate, ma tunnen ennast väga õnnelikuna.
Minu meelest on see küll nukker, et sul pole ühtegi sellist inimest, kellele su sünnipäev niigi palju korda läheks, et sulle õnne soovida.
Minu meelest ja, aga nad ise on nii uhked ja rahul, et mis see meie asi on.
Esileht › Pereelu ja suhted › Sünnipäeva mittepidamine
