Esileht Pereelu ja suhted Sünnipäeva mittepidamine

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 97 )

Teema: Sünnipäeva mittepidamine

Postitas:
Kägu

ja

ka

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mida üldse nimetada sünnipäeva “pidamiseks”? Kas siin all on mõeldud eelkõige suurt pidu hulga külaliste, bändi ja õhtujuhiga või käib siia alla ka perekondlik tordisöömine?

Või ongi nii, et isegi oma kaasa ja lapsed ei tohi sünnipäevahommikul asjaosalist üles laulda ega lilli kinkida?

Tõtt öelda ma ise ei ole enam aastaid sünnipäeva pidanud selle sõna suuremas mõttes. Aga perega õhtul elutoa laua taga istume ja paremaid roogi naudime küll. Vahel 1-2 parimat sõbrannat teatavad, et tulevad ka. Mulle sobib nii väga hästi.

Asi on natuke ka selles, et peres on keerulised ajad, üks lastest raske puudega ja teine elab teismelisena kõike teravamalt üle jne. Ehk siis, olen nii väsinud, et ainuüksi mõtlemine sünnipäeva korraldamisele tekitab ängistust. No ei ole jaksu hakata hullult korraldama ja vaaritama, kui endal tass tühi ja catering-teenuse tellimiseks on pere majanduslikud võimalused piiratud.

Seega olemegi läinud seda teed, et teeme endale sünnipäeva puhul pigem mõnusa ja pingevaba koduse õhtu: sööme lemmikroogi ja mängime lauamänge.

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mulle ka ei meeldi sünnipäevad. Laste omad meeldivad, lapsed on väikesed ja naiivsed, nende sünnipäevad täis ootusärevust ja rõõmu ja mängu. Täiskasvanute omad tunduvad, noh, lapsikud. Kogu see formaat. Kui keegi teatab, et soovib sünnipäevaks annetust mingiks konkreetseks heategevuseks, siis sellega lähen kaasa. Kuid kogu süldilaud, kingitused, lilled suure seltskonnaga ühe inimese tähistamine ei istu. Oma perega istume koos ja sööme sünnipäeval midagi head, lilli ja kinke täiskasvanud ei saa.

Muud peod on okeid, tähistada koolilõppe, raamatuilmumisi, pühi, soolaleiba, niisama külaskäike. Aga vot sünnipäevad tunduvad kummalised. Olen elus, tehke mulle kinke.

+5
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu arust on see teema jälle üks eputamise teema, et mina ei pea sünnipäeva, olen nii eriline. Ilmselt ei ole ka sellistel peret, sest vanemad tahad ikka õnne oma lapse õnne  soovida, mees toob lilled ja lapsed teevad kaardi – või tõused hommikul kell 6 ning paged kodust ära. Sünnipäeva pidamine ei tähenda lookas pidulauda ega ansamblit nurgas mängimas.

 

+8
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mulle ka ei meeldi sünnipäevad. Laste omad meeldivad, lapsed on väikesed ja naiivsed, nende sünnipäevad täis ootusärevust ja rõõmu ja mängu. Täiskasvanute omad tunduvad, noh, lapsikud. Kogu see formaat. Kui keegi teatab, et soovib sünnipäevaks annetust mingiks konkreetseks heategevuseks, siis sellega lähen kaasa. Kuid kogu süldilaud, kingitused, lilled suure seltskonnaga ühe inimese tähistamine ei istu. Oma perega istume koos ja sööme sünnipäeval midagi head, lilli ja kinke täiskasvanud ei saa.

Muud peod on okeid, tähistada koolilõppe, raamatuilmumisi, pühi, soolaleiba, niisama külaskäike. Aga vot sünnipäevad tunduvad kummalised. Olen elus, tehke mulle kinke.

“Olen elus” on üks üsna hea asi, mida tähistada.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu arust on see teema jälle üks eputamise teema, et mina ei pea sünnipäeva, olen nii eriline. Ilmselt ei ole ka sellistel peret, sest vanemad tahad ikka õnne oma lapse õnne soovida, mees toob lilled ja lapsed teevad kaardi – või tõused hommikul kell 6 ning paged kodust ära. Sünnipäeva pidamine ei tähenda lookas pidulauda ega ansamblit nurgas mängimas.

Olen TA. Ei ole eputamise teema (mida see üldse sisuliselt tähendab?). Kuna inimesed, kellega pereväliselt lävin, tähistavad, ja ma ei tunne ühtegi sellist inimest nagu ma ise, siis küsisingi siit, kuidas mõtlevad inimesed, kes ehk samuti ei tähista. Küllap ju on neidki. Ma ei arva, et olen eriline, küll aga olen oma küllaltki pika elu jooksul aru saanud, et mõtlen ja tunnen paljuski teisiti kui teised inimesed. Seetõttu on ka paljud sellised asjad, mis teistele on iseenesestmõistetavad, nagu süüa ja juua seltskonnas, rõõmustada tähelepanu üle, minna kuhugile üritusele, mõista mingite abstraktsete asjade tähendust jmt, minu jaoks väga rasked, mõned suisa (füüsiliselt) talumatud/arusaamatud. Ja ei, mul ei ole autismidiagnoosi, olen pereinimene ja käin tööl nagu kõik, aga mu suhtlusringkond on tõesti väga kitsas ja paljusid asju elus ma (lapsest saadik) lihtsalt ei tee, sest need on minu jaoks niivõrd ebamugavad taluda. Siit muidugi ei ole tulnud välja sarnaseid põhjuseid nagu mul endal, aga siiski on tegelikult hea teada, et ma pole päris üksinda. Enamus teemasid PK-s on minu jaoks nagu teine maailm, ma kirjutan siia väga harva, aga käin sageli lugemas, kuidas “pärisinimeste” maailmas asjad käivad. Mul polnud plaanis üldse kommenaatridele vastata või midagi rohkemat endast kirjutada, sest maailm on väike, aga Sinu kommentaari alatoon tegi natuke haiget. Kuigi olen sellega tegelikult harjunud – et inimesed ei mõista. Ei mõista isegi siis kui neile otse öelda. Nagu teistsuguseid inimesi kui nad ise ei eksisteerikski.

Niisiis on hea teada, et inimestel ongi nii- ja naasuguseid põhjusi mittetähistamiseks. Minu silmis on need kõik ok. Nagu ka need, mis põhjustel tähistada soovitakse. Mis ei ole ok, on nende põhjuste mitteaktsepteerimine, nende pisendamine, nende üle ironiseerimine. Aitäh vastajatele mu maailmapilti laiendamast!

 

+9
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul on trauma lapsepõlvest. Minule kasvatati sisse teadmine, et sünnipäeval ei võeta külalisi vastu  musta toaga ja on viisakas midagi külalistele pakkuda. Aga ma tunnen end kogu aeg väsinuna. Tavaliselt siis koristan higipull otsa ees reede õhtul pärast pikka töönädalat kolme lapse poolt mõõdukalt segi ja puruseks aetud elamist, laupäeva hommikul kukun vaaritama süüa, sest juba minu lähipere on väga suur. Pärast korista seda suurt nõudehunnikut. Külaliste saabumise ajaks olen totaalselt väsinud. Nädalavahetusel välja puhata ei jõua, sest peab sünnipäevakülalisi teenindama. Suhtlemine on küll lõbus aga kohutavalt väsitav. Kui sünnipäev läbi saab ei taha muud kui lihtsalt puhata, aga siis algab uus töönädal… Ei, ma ei naudi oma sünnipäevi ja kui mulle poleks sisse kasvatatud teadmine, et raskel hetkel on häid sotsiaalseid suhteid vaja hoida, siis ma ei peaks oma sünnipäeva.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul on trauma lapsepõlvest. Minule kasvatati sisse teadmine, et sünnipäeval ei võeta külalisi vastu  musta toaga ja on viisakas midagi külalistele pakkuda. Aga ma tunnen end kogu aeg väsinuna. Tavaliselt siis koristan higipull otsa ees reede õhtul pärast pikka töönädalat kolme lapse poolt mõõdukalt segi ja puruseks aetud elamist, laupäeva hommikul kukun vaaritama süüa, sest juba minu lähisugulaste hulk on väga suur. Pärast koristan seda suurt nõudehunnikut ( masinat mitu korda täita). Külaliste saabumise ajaks olen totaalselt väsinud. Nädalavahetusel välja puhata ei jõua, sest peab sünnipäevakülalisi teenindama. Suhtlemine on küll lõbus aga kohutavalt väsitav. Kui sünnipäev läbi saab ei taha muud kui lihtsalt puhata, aga siis algab uus töönädal… Ei, ma ei naudi oma sünnipäevi ja kui mulle poleks sisse kasvatatud teadmine, et raskel hetkel on häid sotsiaalseid suhteid vaja ja suhteid tasub hoida, siis ma ei peaks oma sünnipäeva. Saaksin vahel lihtsalt niisama inimestega üks- ühele kohtumisteks kusagil kohvikus kokku ilma mingi sünnipäevata. Ei meeldi suured seltskonnad mulle, siis tegelikilt on hoopis teistsugused ja sisutühjemad jutuajamised kui paari inimesega kokku saades.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minule kasvatati sisse teadmine, et sünnipäeval ei võeta külalisi vastu  musta toaga ja on viisakas midagi külalistele pakkuda.

Sa arvad, et see on vale? Sõbrad, sugulased küll, aga pärast omavahel räägivad ikka, et kodu oli koristamata, kui ei ole koristanud. See on ehk ka nagu austus külaliste vastu, et koristamata elamisse külalisi ei kutsu. Või kui kuidas saaks külalisi segadusest mööda vaatama panna? Mul on ka trauma. Pärast üht külaskäiku oli räägitud, et endal nii ilus elamine, aga nii segi

0
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lastel kukuvad käed otsast, kui oma laga peavad koristama või nõusid pesema? Cateringid on kah välja mõeldud.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minule kasvatati sisse teadmine, et sünnipäeval ei võeta külalisi vastu musta toaga ja on viisakas midagi külalistele pakkuda.

Sa arvad, et see on vale? Sõbrad, sugulased küll, aga pärast omavahel räägivad ikka, et kodu oli koristamata, kui ei ole koristanud. See on ehk ka nagu austus külaliste vastu, et koristamata elamisse külalisi ei kutsu. Või kui kuidas saaks külalisi segadusest mööda vaatama panna? Mul on ka trauma. Pärast üht külaskäiku oli räägitud, et endal nii ilus elamine, aga nii segi

See ei ole vale aga see on põhjus, miks ma ei naudi oma sünnipäevi vaid sünnipäeva pidamine on mulle raske kohustus ja töö.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minule kasvatati sisse teadmine, et sünnipäeval ei võeta külalisi vastu musta toaga ja on viisakas midagi külalistele pakkuda.

Sa arvad, et see on vale? Sõbrad, sugulased küll, aga pärast omavahel räägivad ikka, et kodu oli koristamata, kui ei ole koristanud. See on ehk ka nagu austus külaliste vastu, et koristamata elamisse külalisi ei kutsu. Või kui kuidas saaks külalisi segadusest mööda vaatama panna? Mul on ka trauma. Pärast üht külaskäiku oli räägitud, et endal nii ilus elamine, aga nii segi

See ei ole vale aga see on põhjus, miks ma ei naudi oma sünnipäevi vaid sünnipäeva pidamine on mulle raske kohustus ja töö. Selles on väga vähe midagi nauditavat. Seega sünnipäev ei ole mullerõõmus sündmus vaid miski, mis tuleb ära kannatada.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mõeldes, miks ma ei pea oma sünnipäeva, on see organiseerimise raskus minu jaoks. Niigi on 3lapse ja mehe sünnipäevad vaja pidada  ja see vastutus on minu kaelas. Laste sünnipäevi ju ära jätta ei saa. Kui mees tahab pdada, ega tema siis korista ega vaarita. Nii saangi ma oma sünnipäeva mittepidamisega võimaluse mitte koristada ja mitte vaaritada.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul on trauma lapsepõlvest. Minule kasvatati sisse teadmine, et sünnipäeval ei võeta külalisi vastu musta toaga ja on viisakas midagi külalistele pakkuda. Aga ma tunnen end kogu aeg väsinuna. Tavaliselt siis koristan higipull otsa ees reede õhtul pärast pikka töönädalat kolme lapse poolt mõõdukalt segi ja puruseks aetud elamist, laupäeva hommikul kukun vaaritama süüa, sest juba minu lähipere on väga suur. Pärast korista seda suurt nõudehunnikut. Külaliste saabumise ajaks olen totaalselt väsinud. Nädalavahetusel välja puhata ei jõua, sest peab sünnipäevakülalisi teenindama. Suhtlemine on küll lõbus aga kohutavalt väsitav. Kui sünnipäev läbi saab ei taha muud kui lihtsalt puhata, aga siis algab uus töönädal… Ei, ma ei naudi oma sünnipäevi ja kui mulle poleks sisse kasvatatud teadmine, et raskel hetkel on häid sotsiaalseid suhteid vaja hoida, siis ma ei peaks oma sünnipäeva.

Aga kutsu nad siis kohvikusse. Kui kutse on näiteks kella 11ks brunchile ja märgitud kutsel, et istuksime paar tundi, siis kõik saavad aru, et kl 13 hakata astuma. Ka ei tule see kallis, kohvi, kringlit, kartulisalatit, kohupiimavahtu kisselliga ja vett jaksad ikka kõigile osta?

+3
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei oska hästi süüa teha. Ma ei viitsi tervet päeva kokkamisele kulutada.

Ei peagi ju, selleks on catering. Kui ei viitsi ka nõusid lauale panna, siis toovad need ka ning hiljem viivad mustad nõud minema. Kui end üldse liigutada ei taha, saab ka teenindajad neilt võtta.

Kasutan cateringi alati, kui on üle 6 külalise.

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kasutan cateringi alati, kui on üle 6 külalise.

Kas see kallis pole? Meil on lähisugulasi juba 10 täiskasvanut. Ja nende lapsed. Nii oleks meil seda teenust vaja 5 kirda aastas oma pere sünnipäevade pidamiseks.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu mees ütleb alati, et ta ei viitsi sünnipäeva pidada. Tulemus on, et pidu tuleb. Paar-kolm-kuus külalist. Kui kodus, siis catering või mingid lihtsalt valmivad road. Soe laud kõigepealt…mis see seapraad siis ahju visata pole. Pärast snäkid. Teinekord restoranis. Mingit liigset orgunni pole. Kõik see kokku võtab minult 30 min (restorani valik) kuni 4 tundi pausidega sea või pardi küpsemise ajal, kui kodus. Pole aastat olnud, kus mees poleks pärast õhanud, et tore pidu oli.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kasutan cateringi alati, kui on üle 6 külalise.

Kas see kallis pole? Meil on lähisugulasi juba 10 täiskasvanut. Ja nende lapsed. Nii oleks meil seda teenust vaja 5 kirda aastas oma pere sünnipäevade pidamiseks.

Kumb on kallim, kas sinu aeg või catering? Minule on aeg kallim, just see serveerimise ja pärast nõudepesu osa. Suure osa tellin cateringist, väiksema vaevaga asjad lisa ise, nagu juustukuubikud, puuviljad, heeringas hapukoorega vms iganes isutab. Kui aga ei taha pidada, siis ära pea.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei oska hästi süüa teha. Ma ei viitsi tervet päeva kokkamisele kulutada.

Ei peagi ju, selleks on catering. Kui ei viitsi ka nõusid lauale panna, siis toovad need ka ning hiljem viivad mustad nõud minema. Kui end üldse liigutada ei taha, saab ka teenindajad neilt võtta.

Kasutan cateringi alati, kui on üle 6 külalise.

Mul on Eesti mediaanpalk ja kolm last vaja finantseerida. Catering ei ole minu esimeste prioriteetide seas.

+9
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei oska hästi süüa teha. Ma ei viitsi tervet päeva kokkamisele kulutada.

Ei peagi ju, selleks on catering. Kui ei viitsi ka nõusid lauale panna, siis toovad need ka ning hiljem viivad mustad nõud minema. Kui end üldse liigutada ei taha, saab ka teenindajad neilt võtta.

Kasutan cateringi alati, kui on üle 6 külalise.

Mul on Eesti mediaanpalk ja kolm last vaja finantseerida. Catering ei ole minu esimeste prioriteetide seas.

Siis ei pea sünnipäevi või rügad ise ja raiskad päeva köögis (ütlen raiskad, sest sa ei paista toidutegemist nautivat).

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui mees tahab pdada, ega tema siis korista ega vaarita.

Miks? Sa teed temaga veel mitu last? Normaalne mees aitab vähemalt kartulikoorimise ja hakkimisega, laua katmisega, tõmbab enne ja pärast põrandad üle, nõude masinasse panekust rääkimata. Minu mees pole ka mingi mustermees, aga ei, ei ja veelkord ei, ta ei leba diivanil, kuni mina sünnipäevaks ettevalmistusi teen. Tõsi, ta ka ei juhi protsessi, aga kui talle öelda, et ole hea, võta siga ahjust välja, pane lihtsalt plaadiga pliidi peale ning siis võta leiba ja saia ning palun vii need mingi soviva suurusega lliuaga lauale, siis iga kõige ebaviisakam juhe ju teeb seda, mida palutakse, mitte ei süga tagumikku ja vaata jalkat.

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Pidasin viimati suuremalt sünnipäeva 7 aastat tagasi. No ei viitsi ja ei näe ka erilist mõtet. See, et oma lapsed  kokku tulevad ja kaks ainsat  naabrit läbi astuvad, on teine asi. Lapsed toovad magusa, mees grillib, mina keedan värskeid kartuleid ja pakun esimesi soolakurke, rohelise salati saan ka oma aiast, muud ei midagi. Kodu koristama ei pea, istume aias kas väliköögis katuse all või lõkke ümber.  Aga seda me teeme suviti ikka ja lihtsalt niisama. Et aga hakkaks spetsiaalselt tähistama, kutsuks suguvõsa ja sõbrad-kolleegid, korraldaks peo ja kataks piduliku laua, no ei.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei oska hästi süüa teha. Ma ei viitsi tervet päeva kokkamisele kulutada.

Ei peagi ju, selleks on catering. Kui ei viitsi ka nõusid lauale panna, siis toovad need ka ning hiljem viivad mustad nõud minema. Kui end üldse liigutada ei taha, saab ka teenindajad neilt võtta.

Kasutan cateringi alati, kui on üle 6 külalise.

Mul on Eesti mediaanpalk ja kolm last vaja finantseerida. Catering ei ole minu esimeste prioriteetide seas.

Minu viimane catering oli nii 18 eurot inimene ja üsna palju toitu jäi järgi.

Sul on 3 last ja kolme lapse toetus. Elatis. Või nagu ikka, sinu lastel kukuvad käed otsast, kui midagi tegema peavad. Mina tegin suht lapsena ema eest asju ära tema sünnipäevapeoks, alates koristamisest ja lina triikimisest, hakkimisest-srgamiseks, serveerimisest ja kohvikeetmiseni. Kolm last ei oska ema külalistele kohvi keeta ja taldrikuid pesta?

+1
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu meelest on see küll nukker, et sul pole ühtegi sellist inimest, kellele su sünnipäev niigi palju korda läheks, et sulle õnne soovida.

On piisavalt inimesi, kellele mina ise vägagi korda lähen. Muuhulgas nad teavad, et ma oma sünnipäeva üle ei tähtsusta ja ma lähen neile korda võrdselt kõigil päevadel aastal, mitte ainult sünnipäeval ja selle kordaminemise mõõdupuu ei ole ainult õnne soovimine.

Väga kummaline kamp!

0
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei oska hästi süüa teha. Ma ei viitsi tervet päeva kokkamisele kulutada.

Ei peagi ju, selleks on catering. Kui ei viitsi ka nõusid lauale panna, siis toovad need ka ning hiljem viivad mustad nõud minema. Kui end üldse liigutada ei taha, saab ka teenindajad neilt võtta.

Kasutan cateringi alati, kui on üle 6 külalise.

Mul on Eesti mediaanpalk ja kolm last vaja finantseerida. Catering ei ole minu esimeste prioriteetide seas.

Minu viimane catering oli nii 18 eurot inimene ja üsna palju toitu jäi järgi.

Sul on 3 last ja kolme lapse toetus. Elatis. Või nagu ikka, sinu lastel kukuvad käed otsast, kui midagi tegema peavad. Mina tegin suht lapsena ema eest asju ära tema sünnipäevapeoks, alates koristamisest ja lina triikimisest, hakkimisest-srgamiseks, serveerimisest ja kohvikeetmiseni. Kolm last ei oska ema külalistele kohvi keeta ja taldrikuid pesta?

Kui need on kahe-aastased kolmikud, siis muidugi pole neist abi loota. Meil on palju lapsi ja näiteks noad-kahvlid, lusikad, taldrikud, klaasid lauale viia oli nende töö juba siis, kui nina lauani ei ulatunud. Nohisesid ühe taldriku kaupa tuua ja siis põlvili tooli peale ronides lauale panna. Seetõttu oli neil muidugi enne kooli selged vasak-parem ning kuhu käib nuga ja kuidas pidi ja kummas käes on kahvel ja kumba pidi see lauale pannakse, noaga samamoodi. Kas see just aja kokkuhoid oli läbi selle pisitegelaste edasi-tagasi sebimise ja joonlauaga taldriku serva kauguste mõõtmisega lauaservast, aga koostöö. Ühekorraga nii kombestiku kui kodutöödes osalemise koolitus. Teiseks oli neil päris palju plaane alati, et kes panna kuhu istuma ning kumb serviis lauale panna, nugade poleerimine. Muidugi oli teinekord tulemus see, et üks taldrik oli tulbipiltidega ja teine konnakesega ning böömi klaasist veinipokaali kõrval oli miki-hiirega veeklaas, aga teate, see oli äge periood. Ka need varesejalgadega kirjutatud nimesildid olid vahvad. Isegi olid vahvad valele poolele määritud võiga võileivad – sellele väiksemale poolele. Oma pere, lähedased sugulased ja sõbrad, pole hullu, kui mõni pisike inimene on näiteks dekoreerinud laua oma mängutraktoriga, kabiinist roheline sibul turritamas. Õige – laste kaasamine vajab vanemate tähelepanu, eriti kui teemaks söök – väga tundlik asi ja peab ikka kontrollima, et 5-aastane heeringa ja hapukoore vahele maasikaid ei paneks.

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei juhtu midagi selle maasikaga, kui ta heeringa vahel on.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei oska hästi süüa teha. Ma ei viitsi tervet päeva kokkamisele kulutada.

Ei peagi ju, selleks on catering. Kui ei viitsi ka nõusid lauale panna, siis toovad need ka ning hiljem viivad mustad nõud minema. Kui end üldse liigutada ei taha, saab ka teenindajad neilt võtta.

Kasutan cateringi alati, kui on üle 6 külalise.

Mul on Eesti mediaanpalk ja kolm last vaja finantseerida. Catering ei ole minu esimeste prioriteetide seas.

Minu viimane catering oli nii 18 eurot inimene ja üsna palju toitu jäi järgi.

Sul on 3 last ja kolme lapse toetus. Elatis. Või nagu ikka, sinu lastel kukuvad käed otsast, kui midagi tegema peavad. Mina tegin suht lapsena ema eest asju ära tema sünnipäevapeoks, alates koristamisest ja lina triikimisest, hakkimisest-srgamiseks, serveerimisest ja kohvikeetmiseni. Kolm last ei oska ema külalistele kohvi keeta ja taldrikuid pesta?

Kui need on kahe-aastased kolmikud, siis muidugi pole neist abi loota. Meil on palju lapsi ja näiteks noad-kahvlid, lusikad, taldrikud, klaasid lauale viia oli nende töö juba siis, kui nina lauani ei ulatunud. Nohisesid ühe taldriku kaupa tuua ja siis põlvili tooli peale ronides lauale panna. Seetõttu oli neil muidugi enne kooli selged vasak-parem ning kuhu käib nuga ja kuidas pidi ja kummas käes on kahvel ja kumba pidi see lauale pannakse, noaga samamoodi. Kas see just aja kokkuhoid oli läbi selle pisitegelaste edasi-tagasi sebimise ja joonlauaga taldriku serva kauguste mõõtmisega lauaservast, aga koostöö. Ühekorraga nii kombestiku kui kodutöödes osalemise koolitus. Teiseks oli neil päris palju plaane alati, et kes panna kuhu istuma ning kumb serviis lauale panna, nugade poleerimine. Muidugi oli teinekord tulemus see, et üks taldrik oli tulbipiltidega ja teine konnakesega ning böömi klaasist veinipokaali kõrval oli miki-hiirega veeklaas, aga teate, see oli äge periood. Ka need varesejalgadega kirjutatud nimesildid olid vahvad. Isegi olid vahvad valele poolele määritud võiga võileivad – sellele väiksemale poolele. Oma pere, lähedased sugulased ja sõbrad, pole hullu, kui mõni pisike inimene on näiteks dekoreerinud laua oma mängutraktoriga, kabiinist roheline sibul turritamas. Õige – laste kaasamine vajab vanemate tähelepanu, eriti kui teemaks söök – väga tundlik asi ja peab ikka kontrollima, et 5-aastane heeringa ja hapukoore vahele maasikaid ei paneks.

Väga ägedalt kirjutatud!

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuna tähistamine kipub olema üldiselt sotsiaalne norm, siis millega te selgitate normi eiramist? Kas inimesed aktsepteerivad seda?

Selgitangi, et mulle ei meeldi, ei taha, ei pea oluliseks jne.

Mis neil muud üle jääb, kui aktsepteerida.

Ainukene inimene, kes asjast aru ei saanud oli eksämm. Lõpuks läksin 2 aastat sellel päeval koos oma perega kodust üldse ära. Siis jõudis talle ka kohale, et ma mõtlen seda tõsiselt.

Kas sul on lapsena mingi trauma seoses sünnipäevaga? Pidama ei peagi, aga minna sellepärast kodust ära on juba äärmus.

Mida vanemaks saad, siis seda rohkem ei pea enam inimesed oma sünnipäevi, ei näe ka selles mingit probleemi. Aga kui pakun, et kas sobib, et käime kuskil dringil või tulen õhtul šampanjaga läbi, siis on neil hea meel olnud.

Ei ole mul mingit traumat lapsepõlves olnud. Elasime tol ajal olude sunnil viiekesi (3 väikest last) imeväiksel pinnal, tuba ja köök 30m2. Kodust läksime ära sellepärast, et ei soovinud vastu võtta inimest, kellele oli korduvalt öeldud, et mingit tähistamist enam ei toimu ning ta ilmus ikka ootamatult kohale ja mitte üksi ning siis pööritas silmi, et midagi polegi ette valmistatud tema tulekuks, sest me ju teame et ta tuleb ja peame sellega arvestama. Ta ei tulnud kunagi üksi ja ära ka ei märganud minna, kui laste uneaeg kätte jõudis, meil ei olnud lõpuks muud valikut, kui kodust ära minna, sest ta ilmus ju ukse taha. Trauma sain ma aga tema pealepressivast käitumisest ja peale seda ei pea ma enam sünnipäeva.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei ole mul mingit traumat lapsepõlves olnud. Elasime tol ajal olude sunnil viiekesi (3 väikest last) imeväiksel pinnal, tuba ja köök 30m2. Kodust läksime ära sellepärast, et ei soovinud vastu võtta inimest, kellele oli korduvalt öeldud, et mingit tähistamist enam ei toimu ning ta ilmus ikka ootamatult kohale ja mitte üksi ning siis pööritas silmi, et midagi polegi ette valmistatud tema tulekuks, sest me ju teame et ta tuleb ja peame sellega arvestama. Ta ei tulnud kunagi üksi ja ära ka ei märganud minna, kui laste uneaeg kätte jõudis, meil ei olnud lõpuks muud valikut, kui kodust ära minna, sest ta ilmus ju ukse taha. Trauma sain ma aga tema pealepressivast käitumisest ja peale seda ei pea ma enam sünnipäeva.

Tegelikult niisugune inimene on ju probleem iseenesest ja siin ei olegi sünnipäevaga seost. Mul endal oli kunagi selline sõbranna – ilmus mu ukse taha ja unustaski end meile, minul oli raske siis lapsi magama saada, kuna lapsed olid külalise majasviibimise tõttu elevil. Südaöö jõudis juba kätte, haigutasin diivanil, aga tema mu vastas muudkui naeratas ega taibanud koju minna. Lõpetasin sellise nn sõbrannaga viimaks suhtlemise. Sellegipoolest ma ei arva, et sihukese kogemuse tõttu üldse ei peaks enam kedagi külla lubama.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei ole mul mingit traumat lapsepõlves olnud. Elasime tol ajal olude sunnil viiekesi (3 väikest last) imeväiksel pinnal, tuba ja köök 30m2. Kodust läksime ära sellepärast, et ei soovinud vastu võtta inimest, kellele oli korduvalt öeldud, et mingit tähistamist enam ei toimu ning ta ilmus ikka ootamatult kohale ja mitte üksi ning siis pööritas silmi, et midagi polegi ette valmistatud tema tulekuks, sest me ju teame et ta tuleb ja peame sellega arvestama. Ta ei tulnud kunagi üksi ja ära ka ei märganud minna, kui laste uneaeg kätte jõudis, meil ei olnud lõpuks muud valikut, kui kodust ära minna, sest ta ilmus ju ukse taha. Trauma sain ma aga tema pealepressivast käitumisest ja peale seda ei pea ma enam sünnipäeva.

Tegelikult niisugune inimene on ju probleem iseenesest ja siin ei olegi sünnipäevaga seost. Mul endal oli kunagi selline sõbranna – ilmus mu ukse taha ja unustaski end meile, minul oli raske siis lapsi magama saada, kuna lapsed olid külalise majasviibimise tõttu elevil. Südaöö jõudis juba kätte, haigutasin diivanil, aga tema mu vastas muudkui naeratas ega taibanud koju minna. Lõpetasin sellise nn sõbrannaga viimaks suhtlemise. Sellegipoolest ma ei arva, et sihukese kogemuse tõttu üldse ei peaks enam kedagi külla lubama.

Aitäh mmõistmise eest ämma käitumise osas.
Vaata, sõbranna saab oma elust tõesti välja lülitada, aga ämma nagu mitte, sest ta oli siiski minu mehe ema ja mul ei ole talle muus osas ühtegi etteheidet. Tema on sellest põlvkonnast, kus sünnipäevade pidamine oli vaat et kohustuslik, vähemalt nende suguvõsas küll. Meil see aga polnud väga oluline, juubeleid tähistati küll suuremalt, aga tavalisi ainult perekeskselt oma kodustega.
Ma ei saanud ämma tõttu 15 aastat oma sünnipäeva tähistada, sest ta ikkagi alati uuris lastelt, kas ema sel aastal kutsub/kutsus külalisi, ja enam ei tahagi. Mis siin ikka seda vananemist tähistada vaja on. Üldse ei näe vajadust. Lapsed on paar üllatuspidu teinud, väga armas neist.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 97 )


Esileht Pereelu ja suhted Sünnipäeva mittepidamine