Teema: Sünnipäeva mittepidamine

Minul pole viimased aastad lihtsalt mitte mingit tahtmist, energiat ega soovi sünnipäeva tähistada. Küll kirjutasin lõputööd, siis olin rase ja oksendasin, pärast seda beebi ning ega tänasekski seis väga palju parem pole. Sõbrannad kauplesid ikka mingi ürituse välja, aga seegi lükkub õigelt päevalt edasi. Pole nagu iseenesest inimestega suhtlemise vastu ka midagi, aga ei jaksa (pole viimased 1,5 aastat korralikult välja puhanud).

#4070589:

Paljudest teemadest käib läbi mingi sotsiaalne norm, standard ja muu bla bla, ja siis need, kes ei taha-saa nii teha,talitavad oma sisetunde järgi, tunnevad kuidagi kehvasti, just nagu õigustavad end ja peavad vajalikuks põhjendada, mõni on stressis…

Igaüks teeb nii nagu heaks arvab ja nii on õige, see on tema norm ja normaalsus.

Haige inimene kargab kallale tänitama oma “normidega”

Loomulikult ei pea inimene pidama sünnipäevi, kui ta ei taha.

Murelikuks teeb see, et iga teine, kes siin foorumiteemas kirjutab, miks ta neid ei pea, on see, et ta on selleks pidevalt liiga väsinud. Kui ikka inimene on aastaid ja aastaid ja aastaid liiga väsinud ka nädal pärast oma sünnipäeva, siis peaks olema jooksuga arsti juurde minek. Kui ta just iga aasta uut last pole sünnitanud. Ei pea pidama, aga see põhjendus teeb ärevaks meie rahva vaimse tervise pärast. Samuti teevad ärevaks need, kes räägivad, et neil on kohutavalt kiire ja pole aega. Iga päev E-R oma sünnipäevakuul (ja ilmselt siis igal kuul), on aeg täidetud nii, et kaht-kolme tundi pole ka kalendris vaba? Mõistan suurepäraselt, et inimesed ei taha sünnipäeva pidada, aga see küll normaalne pole, kui joostakse terve elu nagu orav rattas, iga päev, iga tund…ja siis ollakse kogu aeg kokkukukkumise piirile väsinud.

#4070612:

Kui ikka inimene on aastaid ja aastaid ja aastaid liiga väsinud ka nädal pärast oma sünnipäeva, siis peaks olema jooksuga arsti juurde minek

Olengi aastaid väsimuse jutuga arstil käinud, mingit diagnoosi pole saanud, vaadatakse nagu hüpohondrikut. Hakkan isegi end juba hüpohondrikuna tundma. See pidev väsimus pidavat arsti sõnul minu eas (40) normaalne olema.

Mina ei pea oma sünnipäev, sest

1. Ma ei viitsi enne ja pärast pidu rabeleda.

2. Olen ilmselgelt väga kitsi ning ei raatsi raha kulutada, et cateringi tellida või kogule seltskonnas kuskil välja teha.

Kui mõnel sõbral/tuttaval tekib mõte, et võiks mulle peo korraldada ning kamba peale see kinni maksta, siis olen sellega alati nõus ning tunnen peost rõõmu.

#4071562:

#4071557:

Olengi aastaid väsimuse jutuga arstil käinud, mingit diagnoosi pole saanud, vaadatakse nagu hüpohondrikut. Hakkan isegi end juba hüpohondrikuna tundma. See pidev väsimus pidavat arsti sõnul minu eas (40) normaalne olema.

Trenni ikka teed regulaarselt?

Kui ma ei teeks regulaarselt trenni, olles ise tervise ja väsimusega  kimpus, siis oleks mul vaimne puue ja ilmselt see soovitus niikuinii ei aitaks.

Mul olid lapsena alati väga ägedad peod, mida väga nautisin. Teismeikka jõudes kadus koolikiusamise tõttu igasugune isu sünnipäevi pidada. Kuna olen keskmisest rikkamast perest, siis mu sünnipäevad olid tihti keskmisest vingemad ning klassikaaslased kasutasid olukorda ära.

Viimane pidu, mille umbes 15-aastasena korraldasin, lõppes nii, et külalised kutsusid hunniku kutsumata külalisi veel lisaks. Mina olin ülimalt reegleid järgiv tüdruk, vanemad usaldasid mind ja alkoholi ma ei sallinud. Küll aga sai mu ilusast peost minu tahte vastaselt alkoholiga läbu. Nutsin lihtsalt nurgas kui võhivõõrad mu kodu pea peale pöörasid, mu pesusahtlit mõnitavalt kommenteerides põrandale valasid.

Lõppes see kõik õnneks politsei tulekuga, kuid oi kui häbi mul vanemate ees oli. Tundsin nagu oleksin nende usaldust kuritarvitanud, kuigi ma ise absoluutselt ei soovinud, et minu pidu niimoodi ära rikutakse. Sellele järgneva 10 aasta jooksul pole ma ühtegi sünnipäeva pidanud.

Ka Facebookist ja mujalt olen oma sünnipäeva ära peitnud. Ma lihtsalt absoluutselt ei salli seda võltsi “PÕS” lainet, mis kord aastas postkasti laekub. Tobe on neid vestluseid üles kerida ja näha, et aastate jooksul pole muud suhtlust olnud kui lihtsalt õnnitlmine. Ma tõesti ei tunne, et see annaks mulle midagi juurde. Pere ja lähemad sõbrad muidugi teavad mu sünnikuupäeva ja nende õnnitluste vastu pole mul midagi. Vahel ostan poest tüki kookigi, mille üksi ära söön.

Ja absoluutselt ei igatse pidu vms. Eelistan särada muudel üritustel ja tähistada siis kui ma tõesti midagi suurt ära teinud olen. Neid niisama üksteise jaoks olemas olemisi oleme teadlikult aastaringselt võtnud. Sest inimene on oluline ka muudel päevadel kui vaid kord aastas.

#4072765:

Kaks parimat sõbrannat on samuti surnud ja paar tuttavat, kellega varem perekonniti läbi käisime, on nüüdseks lahutatud ja silmapiirilt kadunud (huvi suhelda kadus nende poolt). Ülejäänud tuttavate ja kaugemate sugulastega helistame või saadame õnnitlusi FB-s, vastastikku külas ei käi.

Nii kurb 🙁 Kas tohib küsida, mis neil juhtus? Või ongi tänapäeval tavaline, et keskealised surevad?

Ma ei tea tutvusringkonnas ühtegi täiskasvanut, kes iga aasta oma sünnipäevs peaks. Muudab see nüüd elu lõbusamaks ja paremaks, ei tea.

#4072998:

Ma ei tea tutvusringkonnas ühtegi täiskasvanut, kes iga aasta oma sünnipäevs peaks. Muudab see nüüd elu lõbusamaks ja paremaks, ei tea.

Mina olen 51 ja pean igal aastal. Iga 5 aasta tagant lausa kahe eraldi seltskonnaga erinevatel päevadel.

#4073011:

Mina olen 51 ja pean igal aastal. Iga 5 aasta tagant lausa kahe eraldi seltskonnaga erinevatel päevadel.

Ahjaa, tööl ju nagunii tuleb tähistada, see pidu ka.

Või te ei tee ka tööl mingit lauda?

#4073026:

#4073011:

Mina olen 51 ja pean igal aastal. Iga 5 aasta tagant lausa kahe eraldi seltskonnaga erinevatel päevadel.

Ahjaa, tööl ju nagunii tuleb tähistada, see pidu ka.

Või te ei tee ka tööl mingit lauda?

Ma ei tee mitte mingit lauda tööl.

#4073074:

Nali on muidugi selles, et kõik need sõpradeta kodukontoris olevad introverdid koonduvad perekooli.

Mu meelest mitte nali, vaid normaalsus. Pidevalt sõpradega ringi lehvivatel ekstravertidel vaevalt on aega Perekoolis passida ????.

#4070612:

aga see küll normaalne pole, kui joostakse terve elu nagu orav rattas, iga päev, iga tund…

See on planeerimisoskamatute inimeste viga. Ise nad sellest aru ei saa, vaid on uhked, et neil on nii palju tegemidt ja kohustusi kukil. Inimesi, kel on aega pere ja iseenda jaoks, vaadatakse üleolevalt ning küsitakse perekoolis: “Kas sa tööl ka käid? Kas sul hobisid ei olegi?”.
Minu jaoks loll rahvas, aga las nad olla.

Teemasse või siis ka mitte: mulle ka meeldivad sünnipäevad ja nende tähistamine. Olgu või 1-2 inimest, aga ikka on sel päeval natuke teine ja eriline tunne. Seda, et oma pereliikmed (abikaasa, lapsed) sel päeval minema kupatatakse, loen tõesti elus esimest korda. Aga eks siis tuleb varsti siia järjekordne teema, kuidas mees ei kiida ja käib külakorda või et lapsed võõrastavad ja tahavad parema meelega naabripere ema juures olla. Mida külvad, seda…

#4073123:

#4073067:

#4073026:

#4073011:

Mina olen 51 ja pean igal aastal. Iga 5 aasta tagant lausa kahe eraldi seltskonnaga erinevatel päevadel.

Ahjaa, tööl ju nagunii tuleb tähistada, see pidu ka.

Või te ei tee ka tööl mingit lauda?

Ma ei tee mitte mingit lauda tööl.

tööl laua tegemmine on nõukaaegne. Nii nagu ka lasteaedades, koolides õpetajatele kinkide tegemine. No milleks? Kelle jaoks?

Iseenda ja kolleegide jaoks. Tavapärane sotsialiseerumine. Inimühiskonna üks osa.

#4073163:

tööl laua tegemmine on nõukaaegne. Nii nagu ka lasteaedades, koolides õpetajatele kinkide tegemine. No milleks? Kelle jaoks?

Meil on kombeks, et õnnitletakse ning istutakse koos tund-kaks. Meie ettevõttes on ainult 8 inimest koos tegevjuhiga. Mina tellin alati cateringist salatid, vaagnad, suupisted ning magus kuskilt heast ärist, nt Katarienthalist.