Teema: Sünnipäeva pidamine

Pole sellest sünnipäevade fenomenist kunagi aru saanud, et miks need nii olulised on ja nende ümber nii palju kohustuslikku tralli tegema peab. Tahad pidada, pea, kutsu, keda tahad, kelle asi. Ja mis mõttes lähed, sest “sai lubatud”? Kas ei peaks olema, et lähed, sest tahad minna, ja tahad minna, sest tahad toredate inimestega koos viibida? Aga tundub justkui, et pole nagu nii toredad ja justkui nagu ei tahakski nii väga minna? Ausalt, ma pole oma 45 eluaasta jooksul aru saama hakanud, mis inimesed ei võiks lihtsalt teha asju nii nagu nad tahavad, ilma mõtlemata paanilisel mingitele “peaks ju”-dele. Väga kummaline.

Minu arvates on sünnipäev selline koht, kuhu kutsud täpselt need inimesed, keda tahad! Mingit viisakuse pärast kutsumist pole kohe kindlasti vaja!

Kui sind on kuskile kutsutud siis see ei tähenda vastu kutsumise kohustust.

#4067302:

5 kuu pärast saan 50, olen juba kõik plaanid teinud, külaliste nimekiri koos- plaanin kutsuda 40 külalist restorani. Nüüd kutsuti kunagine sõbranna (endine naaber) sünnipäevale, kellega olime küll sõbrad, aga viimased 14-15 aastat vaid teretame. Viimati vist käiski minu 35ndal sünnipäeval, mina käisin ka korra hiljem tema sünnipäeval.

Nüüd siis on probleem selles, et kas ma peaksin teda ka n.ö. vastu kutsuma. Kui aus olla, siis ei tahaks. Esiteks on neil mehega alkoholiprobleem (see oli ka põhjuseks, miks suhted jäid tahaplaanile), Nad joovad alati ennast täis, siis muutuvad lärmakateks, ebaviisakateks. Tänaseks on mees hambutu, rääkides ropendab, tänaval vahest kohtume. Võite öelda, et olen snoob, aga minu sõbrad ja ka sugulased on teistsugused, kardan et joovad täis ja teevad endale häbi. Kui nüüd võrdusena võtta, siis mees on selline nagu Ago Andreson “Eesti matuses”.

Mida teha? Sünnipäevale minemata ka ei saa jätta, sai juba lubatud.

Kuidas ei saa minemata jätta? Kuidas ? Vangi pannakse või? Ei taha ja ei lähe. Kuidas sind enda sünnipäeval laaberdamine ja juua täis inimesed ei sobi, aga oled valmis seda nautima minema teiste sünnipäevale. Topelt moraal. Joodikud teise sünnipäeval sobivad, enda omale ei taha. Kui on vastik, kuidas sa saad minna ? Kui ei ole vastik, mine ja kutsu aga oma sünnipäevale. See ei ole 50 aastase kirjutatud. See on peab olema teismelise kiri, kes kujutab ette, et vanad inimesed on samasugused kui noored, et kui lubatud, siis ei saa ju minemata minna, mis siis et inimene on vastik. ja mis siis et on vastik, noo ikka peab ju vastu ka kutsuma. See lõputu meeldida tahtmine ja kena inimese olla tahtmine võiks 50ndaks aastaks ikka otsas olla. Nagu ka libateemade tegemine.

Veidi silmakirjalik ei ole, et tema sünnipäevale on ok kohale ronida, aga teda enda sünnipäevale ei saa kutsuda, sest pole justkui sobilik inimene ????

Ma ei läheks tema sünnipäevale ega kutsuks enda omale. Sünnipäevi pean ikka ainult koos kõige kallimatega.

#4067302:

5 kuu pärast saan 50

Viie kuu pärast? Sa mõtled praegu päriselt oma peaaegu poole aasta pärast ees olevale sünnipäevale ja et kas peaksid sinna kutsuma alkohoolikust inimese, kellega eriti ei suhtle?

Ei pea.

Ja kui tema sind kutsus, siis ju tahtis kutsuda ja kui sina tahad minna, siis minegi.

TA kas Sul raske ei ole nii elada, et ei suuda öelda “ei” ning lased ennast häirida sellest, mis teised Sinust arvavad?
Sa saad kohe 50! Viimane aeg on lõpetada see teiste soovide kohaselt elamine ning teistele meeldida tahtmine.
Ma elan hetkel väikeses kohas ja saan väga hästi aru, mis TA käitub ja mõtleb nii nagu ta seda teeb. Tallinnas elades polnud minu tuttavate hulgas selliseid probleeme kunagi kuulda, siin aga komistab sellise suhtumise otsa vaat et iga päev. Ehk suhtumine sellines – mida teised mõtlevad, kuidas ma ikka saan nii teha, ma ikka pean naa tegema. Pidevalt mõeldakse, kuidas teised rahule jäävad.
“Ei” ütlemise asemel mõeldakse mingi mõttet vabandus välja jne, jne. Õnneks ei ole see mulle külge hakanud ja teiste tahtmiste järgi ma elama hakata ei kavatse.
Ehk TA, tee täpselt nii nagu Sina tahad. Tahad minna, siis mine. Kui ei taha minna, siis ära mine. Kui ei taha kutsuda, siis ära kutsu. Lihtne ju.

#4067818:

50 võib küll rohkem mõelda, kui teismeline. Just rohkem mõelda teiste tunnetele, sest 50 aasta jooksul on ta saanud aru, et teistel on ka tunded. Teismeline mõtleb enamuses enda tunnetele. Ja nii tekibki 50 aastasel olukord, et tekib selline küsimus.

Kuidas sellest nüüd aru saama peab? Kas tuleb siis oma tunded ja soovid maha suruda ning ainult teiste omadega arvestada?
Aga kui enda sünnipäeva tähistamise soovi tegelikult üldse pole, kas siis peaks ka ainult teistele mõeldes selle korraldama, sest nemad ju kutsusid ja sai käidud ka?

See olukord tuletab mulle meelde minu teismeliseaega, kus ma hämminguga vaatasin, kuidas meil kodus uue aasta kaartide saajate nimekirja tehti. Pandi nimed kirja ja siis kontrolliti kas nemad ikka eelmisel aastal meile saatsid. Kes ei saatnud need tõmmati nimekirjast maha. See ei olnud minu arvates siis normaalne ega ole ka praegu, kui olen juba 55.

Kõige lihtsam on edaspidi kergekäeliselt lubadusi mitte anda ja enda sünnipäevale kutsuda ainult need keda ise soovid ning mitte mõelda sellele, kas ja kes Sind kutsunud on.

#4067791:

#4067639:

Ma ei lähe seda laaberdamist nautima nagu eelpool arvati, plaanin viia lilled/kingituse ja tulla ära.

Lilled ja kingituse võid ka suvalisel päeval talle koju kätte viia ning seejärel lahkuma, ei pea selle jaoks sünnipäevalauast kahte kohta broneerima.

Aga ju nad sulle ikka meeldivad, et tema peole lähed. Lihtsalt ei taha oma sõpradele näidata, et “sellistega” suhtled. Silmakirjalik sinust.

Jah, kui nii mõtlema hakata, siis see pole teemaalgatajast üldse kena, et teine maksab tema eest peolõuna ja see läheb lihtsalt raisku.

#4067967:

Mul on tulemas sünnipäev ja ei viitsi pidada. Juba sõbrad küsivad, et kuna pead. Tekib nagu süütunde laadne tunne-kuidas ma ei väärtusta koos veedetud aega, kuidas ma ei leia jõudu pingutamaks oma sõpradele koosviibimise korraldamiseks.

Aga mis see siia teemasse puutub?

Tõesti on n.ö. vanakoolikaid, et kui saad kutse sünnipäevale, pead ka vastu kutsuma. Ka laste teemades on sellest, et kui laps kutsutakse sünnipäevale, kas peab selle lapse kutsuma ka oma lapse sünnipäevale jne.

Leia, et ei pea – sünnipäev on selline pidu, kus sünnipäevalapsel endal peab mõnus olema, mitte ei pea muretsema, kas onu Heino joob täis, kukub naisi käperdama ja kuidas ta lõpuks takso peale saada.

#4067437:

Minu arvates on sünnipäev selline koht, kuhu kutsud täpselt need inimesed, keda tahad! Mingit viisakuse pärast kutsumist pole kohe kindlasti vaja!

Ahsoo.

ina kutsun viisakuse pärast küll ka näiteks selle mehe naise, kellega me oleme lihtsalt sõbrad juba 3. aluaastast. sama lasteaiarühm, sama klass, sama kursus, sama esimene töökoht, samad sõbrad. Kutsun ka tema naise, kuigi temas pole mulle mitte midagi huvitavat. Tüütu vingats. Ja viisakuse pärast ei kutsu selle sõbra esimest naist, kes on mulle ülisõmpaatne, et mitte seda vingatsit segada.

Sa siis sülitaksid viisakusele, kutsuksid oma sõbra ilma naisteta, aga eksnaisega? Ahah.

#4068132:

kui kutsud suhtes inimese, kelle kaaslast tunned, siis kutsud ta koos kaaslasega. Siin pole viisakusega küll mingit pistmist.

Muidugi on see puhas viisakus, kui see kaaslane sulle ei meeldi.

Mitte midagi ei saa aru, kes kelle sünnipäevale kutsuti ja milles probleem on…

#4068151:

Me küll nii ei teinud. Me kutsusime pulma onu ilma tema uue naiseta(ma ei kannata teda) ja onu eks naise kutsusime ka, sest ta on väga meeldiv inimene(tal meest ei ole). Lisaks, ma kutsusin oma sugulase, aga ei kutsunud tema prutat, sest noh, ta on ebameeldiv inimene. Mul on kopp ees sellistest viisakustest, mul on 0 huvi taluda kedagi enda suurel päeval, ainult sellepärast, et viisakas peab olema.

Julge tegu. Aga samas, paljud võivad sellist selekteerimist täiesti matslikuks pidada. Et jäetakse kutsumata teise inimese kindel elukaaslane. Mingeid uusi suvalisi prutasid muidugi ei peagi kutsuma, aga kui paar ikka koos elab, siis on selline välja praakimine suht ebaviisakas küll.

Nii võib teha, aga ega ilus küll pole.