Mõned sekks sattunud ultraviisakad inimesed siin kindlasti oskavad mulle teha puust ja punaseks, mis vahe õigupoolest on siis viisakusel ja silmakirjalikkusel? Ma olen ka juba tükk vanainimest, TA eaklass, aga täitsa siiralt satun alati segadusse kui keegi nimetab oma pesuehtsat silmakirjalikkust viisakuseks.
Minu jaoks on antud juhtumi puhul viisakad variandid nt need: 1) endine naaber tuleb tänaval vastu ja ma tervitan teda, kuigi ta mulle just ülearu sümpaatne ei ole; 2) endine naaber kutsub mu oma kärakapeole, ma tänan kutse eest, aga annan teada, et mul on muud plaanid ja soovin meeleolukat pidu ; 3) ei kustu endist naabrit enda juubelile ega vabanda pärast poole linna ja terve suguseltsi ees, kuidas ma tegelikult teda üldse pm ei tunnegi ja ei tea, kuidas selline piinlik lugu küll juhtuda sai.
Minu jaoks on antud juhtumi puhul puhas silmakirjalikkus kui 1) endine naaber tuleb tänaval vastu ja, soovimata teda tervitada, otsin pagemisteed, ent olles sellega hiljaks jäänud, venitan näole laia naeratuse ja ütlen midagi sellist nagu “hehee, oled 10 aastat nooremaks läinud vist, ei tunne äragi enam!”; 2) endine naaber kutsub mu kärakapeole, ma luban naeratades minna, aga koju jõudes teen Perekooli teema, kuidas ma tegelikult üldse minna ei tahagi, või noh, parimal juhul võin pm üle ukse visata tordi ja varred; 3) edastan endisele naabrile hambaid krigistades vastukutse, sest minu jaoks on oluline näida kena, sõbralik ja õiglane.
Kus mu veakood on?
Igasugused sellised tobedad probleemid a la “no kuidas ma siis kui kutsu meeldiva inimese ebameeldivat kaaslast, sest nad on ju paar” jmt jääksid olemata ja võltsviisakus sündimata kui inimesed oleksid lihtsalt ausad. Ära tee siis nõmeduste peale head nägu, ära kiida takka väärtustele, mis sind ei kõneta, ära loo teises illusiooni, et olete ühel meelel ja keelel. Selleks, et seda teada anda, ei pea tingimata solvama või teist inimest pisendama. Piisab täiesti enda kehtestamisest.
