Teema: Sünnipäevade korraldmisest

Minu jaoks on imelik ainult see, et kutsutakse fb kaudu (mõni laps jääb kutsest ilma, sest vanem ei ole 24/7 fb-s) ja et mingi sissepääsutasu on nõutud (kümnekas?).

Mis seal sünnipäeval aga toimub, on iga pere enda asi. Väga paljud lasteaialapsed ütlevadki, et kõiki kutsuda. Mängutoas korraldades pole ka suurt vahet, kas on 5 sõpra või kogu rühm. Kogu rühm tuleb vist nagunii harva kohale – pigem sellega välistatakse olukord, et kutsud 5 sõpra, aga siis on kõik haiged või maal ja kedagi ei tule.

Ma ise sel aastal lasin ka lapsel 4-aastaseks saades nimetada mõned sõbrad, samas oli palju meie oma sugulasi ja oleks liiga suureks läinud. Järgmise aasta osas pole veel otsustanud – kas teen jätkuvalt 4-5 sõbraga ja hoopis kodus või siis mängutoas aga minupoolest siis kogu rühmaga (sugulaste lapsed on juba nats suured mängutoa jaoks).

Lapsi üldjuhul ei huvitagi see toit, mis seal on, see on rohkem vanematele.

No aga tõstata siis seal fb grupis teema, et kas kutsed võiks ehk meilile saata, et ei jääks tähelepanuta.

PS meil näiteks on lasteaias hoolekogus otsustatud, et lasteaias rühmas personaalsete kutsete jagamist ei toimu. Just seetõttu, et kui osad lapsed jäävad ilma (või on kappi pandud, aga laps ei oska ju hommikul seda lugeda ja lapsevanem ehk ei märka), siis õpetajad on need, kes peavad päeval lapsi lohutama. Seega see sinu meeleheitlik kutsete meisterdamine on hoopis see, mis võib olla teiste jaoks probleem – lapse jaoks on tihti tähtam kutse saamine, kui et peol osalemine (nagunii ei pruugi alati ajad sobida ju)

Samas mingit kohustust muidugi ei saa panna, et kõiki kutsuda (kuigi tean, et osades lasteaedades väidetavalt see on, aga saate ju ise ka aru, et lasteaed ületab siin oma volitusi ja sekkub eraellu sellega)

Eks on igasuguseid, ise eelistan kutseid meiliga saata (kõigil nimelised ja eraldi).
Tervet rühma ei kutsu, kuna kõik kõigiga nagunii ei saa sõbrad olla, seega ei näe mõtet ka kutsuda lapsi, kellega mul laps ei suhtle või kellega probleemid.
Süüa teen nii ise, kui ka tellin, ise eelistan, et pigem olgu laual rohkem, aga ei soovi, et keegi nälga jääb. Olen ise käinud mitmel peol, kus vanematega pole arvestatud, leian, et lasteaialastega võik ikka vanemad veel kohale jääda (tean jah on vanemaid, kes jätavad, ka 4aastased üksi, aga mina pole selline, minu laps, minu vastutus). Seega võiks ka vanematele veidi toitu olla, mitte ainult krõps, küpsis ja tort (kahjuks just need, kus terve rühm, on menüü tavaliselt selline).

Paberkutsed kappi võib panna, kui kutsutud on kogu rühm. Muidu on ebaviisakas. Samuti on kappi pandud kutsetel kombeks kaotsi minna, kui lapsed neid päeval vaatavad, seega eelistan elektroonilist kutset, või FB infot.

Lastele meeldib möllata, hullata ja seal juures ka kõvasti häälitseda. Enamasti on nii, et lasteaias joosta ja karjuda ei tohi. Kodus ka mitte. Mängutuba ongi see võimalus, kus lapsed võivad ennast oimetuks joosta ja seal juures südamest kilgata ja hõikuda.
Olen ühe korra kodus lapse sünnipäeva pidanud ja enam ei viitsi. Enne korista, keeda ja küpseta, siis talu seda lärmi ja sebimist ja siis pärast jälle korista ja säti. Lasteaiaealised ei mängi ju kodusel sünnipäeval lauamänge ega vaata rahulikult multikat. Ikka joostakse ja kilgatakse. Miks siis mitte sünnipäev mängutoas korraldada, kus võib joosta, kilgata ja rabeleda.
Meil on ka kombeks, et terve rühm kutsutakse, et keegi ei tunneks end tõrjutuna.

See on küll õige, et kui kutsutud ei ole terve rühm, siis kappi kutsete panemine on üks suur kiusamise tekitaja. Olen ise olnud rühmas tunnistajaks, kus üks 6-aastane neiu teisele riietusruumis nina peale viskas, et “mina sain X sünnipäeva kutse, näe, siis see on ja sina ei saanud” ning siis teine tüdruk pisarad silmas lihtsalt kuulas seda. Meil peale paari sellist vahejuhtumit on ka õpetajad palunud juhul, kui kõik ei ole kutsutud, kutsed muul viisil saata, kui kappi panemine.

Kui meil oli kutsustud vaid osaliselt rühmakaaslased, siis tegime nii, et laps tegi nimelised kutsed, tegime neist fotod ning iga vanem sai oma lapse nimelise kutse foto kujul endale meilile.

Mina näiteks ei poolda terve rühma kutsumist, leian, et see kui lapsel on kindlad eelistused ja tahab kutsuda need lapsed, kellega päriselt sõber on, ei ole tingimata kiusamine. Mina enda sünnipäevale kutsun samuti ainult paar töökaaslast, kellega rohkem suhtleme, mitte tervet kollektiivi.

Minu lapsel oli nii tore rühm, et ta tahtiski praktiliselt kõiki kutsuda. 2 last jäid kutsumata. Mängutoa oleme alati sellise valinud, et seal saab teha midagi sellist, mida kodus ei saa teha – kõik korraga elektriautoga sõitma, suur ronimislinnak, mustkunstnik vms.
Meie lasteaiarühma lapsed kutsuvad veel praegugi, 2. klassis, enamusi vanu rühmakaaslasi sünnipäevale, kuigi käiakse erinevates klassides.
Teise lapse rühmas aga on imelikud vanemad. Kuigi laps palus kutsuda kõik rühmakaaslased ja nii sai ka FB-sse üles riputatud kutsele kirja, siis tagantjärele kuulsin ikka, kuidas mõni vanem kommenteeris, et “no küllap see kutse on ikka valitud nägudele”…

Kuna minu tavaline töökoormus on 1,3 kohta, siis ma tõesti ei jõua koristada ja kokata, kuigi see viimane tuleb mul hästi välja. Viimane kord sattus sünnipäev olema peale minu öövalvet…

#3070735:

Sa tee ikka vahet lasteaial ja töökollektiivil. Koolis tavaliselt enam ei kutsuta tervet klassi. Lasteaias on need sõprussuhted veel tavaliselt päriselt välja kujunemata ja heitlikud, ka ei saa lapsed veel aru, miks mõni saab pittu ja mõni mitte.

Veel üks põhjus, miks mulle liitrühm meeldib – ühe aastakäigu omad moodustavad rühmas väiksema grupi, kes omavahel tihedamalt suhtlevad. Sünnipäevale kutsutaksegi need 6-7 last pluss võibolla veel keegi vanematest või noorematest, kellega laps rohkem sõbrustab. Ja kõik saavad väga hästi aru, miks just need selle lapse sünnipäevale kutsuti.
Teemalgatajalt jäi kõige rohkem silma lause, et pärast enam ei mäletatagi, kelle sünnipäev oli. Just see võiks olla argument niisuguste massisünnipäevade vastu. Et laps tunneks oma sünnipäeva ikkagi erilisena ja just tema sündmusena, võiks see olla midagi enamat kui järjekordne rühma ühiskülastus mängutuppa. Teine asi, et ka väiksem grupp lasteaiasõpru pluss nende õed-vennad (meil on just pereti läbikäimine mitmetega väga tihe) pluss oma samavanuste lastega sõbrad pluss sugulased ikkagi koju korraga ära ei mahu. St et koduseid pidusid tuleb teha mitu – loomulikult on üks mängutoa-sünnipäev hulga mugavam. Ise oleme teinud vaheldumisi nii ja naa, samuti rühma teised lapsed (kellel eriti väike kodu, sellel on muidugi ainult mängutoa-sünnipäevad). Aga Tartu linnas on mängutubade valik tohutu, ühes ja samas kohas üle kolme korra küll ei ole käinud. Nii et juba see koht, kus sünnipäev oli, aitab meeles pidada, kes oli sünnipäevalaps.