Palun nõu ja mõtteid 12-aastase ATH-poisi sünnipäevakingi osas. Tõsi, see teema on pigem siiski nutt ja hala sellest, kuidas ma jään vanemana alla võitluses lapse ekraanisõltuvusega. Lapse suur sünnipäevasoov on Nintendo Switch konsool. Mina seda kinkida ei taha, sest niikuinii keerleb enamus elust ekraanide ümber. Ise ta ekraaniaega reguleerida ei suuda, kui saaks, olekski päev läbi ekraanides. Lapsel on küll limiteeritud aeg nii arvutis kui telefonis, aga see on võitlus stiilis “üks samm edasi, kaks tagasi”. Sõbrad ju tulevad külla, siis laenavad nad oma mänguvahendeid või läheb ta ise külla ja koos tarbivad kellegi ekraane, sinna ma ei saa enam midagi parata. Nintendo oleks ju ka kogu aeg kasutatav, seal ei saa midagi piirata. Lapse mõtted, sõnavara, jutud ja soovid keerlevad enamasti ümber mängude. Vaba aega on tal üha keerulisem ilma ekraanita veeta, ainus variant on õues hoogsad mängud, aga lõpmatuseni ei ole ju õues ka. Isegi reisides, kui on palju uusi muljeid ja elamusi, nõuab ta lõpuks ikkagi oma ekraaniaega. Tegelikult olen ahastuses, ma ei tea, mida teha, kuidas on seda veel võimalik parandada? Kogu aeg keelates ja piirates on suhted halvad, vabaks jätta ekraanikasutust samuti ei saa. Pere teistel, mitte ATH-lastel ei ole probleeme, nad leiavad endile ka ilma ekraanideta kodus tegevust.
Teema alguse juurde tagasi jõudes – mida teie kingiksite, kui laps ütleb, et peale Nintendo ta ei soovi midagi ja kui seda ei saa, siis pole ka sünnipäeva vaja. Või ikkagi kinkida ja kehtestada reeglid, et on telefoni-päev ja on nintendo päev, mitte mõlemad korraga… Jagage mõtteid-kogemusi.
