Siin ja seal on kuulda, et mees, kes oli sünnitusel kaasas, ei vaata oma naist enam pärast sama pilguga. Naisest on saanud midagi püha graali taolist, kes pealegi ebainimlikult kannatanud ja seksikad paistavad hiljem vaid lastetud naised, kes neid piinu pole talunud.
Mul on nüüd hirm hakanud, et äkki lõpeb sünnitusega ka tõeline pereelu. Kas on kogemusi?
See oleneb ju konkreetselt sinu mehest, mis tüüpi ta on sul?
Meie jaoks olid koos laste sündimist kogeda ilmselt ühed kooselu kõige lähendavamad kogemused.
See oleneb ju konkreetselt sinu mehest, mis tüüpi ta on sul?
Meie jaoks olid koos laste sündimist kogeda ilmselt ühed kooselu kõige lähendavamad kogemused.
Kindlasti see sündmus lähendab, pole kahtlustki. Lapski saab isale ilmselt eriti lähedane olema.
Küsimus on aga selles, kas mees näeb naist hiljem ka Naisena või jääbki ta tema silmis kannatavaks sünnitavaks Emaks. Kui koos elavad Ema ja Mees, siis omavaheline suhe läheb ju rappa ning lapski kannatab. Tean ka peret, kes läks nii lahku. Samas, võib-olla oleksid nad ka muidu * lahku kasvanud *. Selline asi paneb ikka mõtlema.
Mul oli mees sünnitusel 6 aastat tagasi kaasas. Ma ei oska tema emotsioonidest rääkida, aga seksi tahab ta küll jätkuvalt kogu aeg. Ma nüüd jälle rase ja no nii raske ja paha on olla, ei mina jõua temaga sammu pidada. Koos ligi 10 aastat, võiks juba maha rahuneda???? Aga lapsele on ta täiskohaga isa küll, natuke liiga leebe ja lubav ainult. Titest peale tegelenud ja toimetanud ja laps on vaat et rohkem issikas kui emmekas.
Kindlasti see sündmus lähendab, pole kahtlustki. Lapski saab isale ilmselt eriti lähedane olema. Küsimus on aga selles, kas mees näeb naist hiljem ka Naisena või jääbki ta tema silmis kannatavaks sünnitavaks Emaks.
Kõik saavad aru, milles on küsimus. Mina pidasin silmas, et see lähendab just meest ja naist. Üks mees võib naises edaspidi näha näha ema, nagu sina ütlesid, teine aga näeb lapse ilmale toomist kõige (ürg)naiselikuma asjana, mida naine teha saab
Kindlasti see sündmus lähendab, pole kahtlustki. Lapski saab isale ilmselt eriti lähedane olema. Küsimus on aga selles, kas mees näeb naist hiljem ka Naisena või jääbki ta tema silmis kannatavaks sünnitavaks Emaks.
Kõik saavad aru, milles on küsimus. Mina pidasin silmas, et see lähendab just meest ja naist. Üks mees võib naises edaspidi näha näha ema, nagu sina ütlesid, teine aga näeb lapse ilmale toomist kõige (ürg)naiselikuma asjana, mida naine teha saab
Hea vastus teemale, juhul, kui mees ei minesta ja kogu ämmaemanda tähelepanu läheb mehe toibutamisele, mitte sünnitusprotsessile :). Üks tuttav mees konkreetselt keeldus osalemast. Muidu igati tugev ja tark mees, aga arvas, et sajandeid on mehi sünnitustuppa mitte lubatud, ju nii on õige, et pereelu kestaks. Äkki hoopis emad, tädid, vanaemad peaksid noort sünnitajat rahustama?
sajandeid on mehi sünnitustuppa mitte lubatud, ju nii on õige, et pereelu kestaks.
No ajaloolisi kombeid ei maksa nüüd siia küll segada (kui just kogu elu nende järgi ei ela).
Ja see ei olnud vanasti põhjusega, et “pereelu kestaks”, vaid lihtsalt peeti naiste isiklikuks asjaajamiseks, mille juurde mehel pole asja.
Tänapäeval see ei ole mingi üldise põhimõtte küsimus, vaid tõepoolest nii nagu iga paar konkreetselt soovib ja kokku lepib.
Kust kohast siit ja sealt seda kuuleb? Need arvamused on ikka vähemuses. valdav osa naistest, kes pole meest sünnitusele soovinud, on seda teinud seepärast, et nad tunnevad, et mees segaks neid, oleks jalus ja ärritaks, mitte, et kuidagi meest säästa 😀
Mu oma mees oli meie kahe lapsega juures ja ootan nüüd meie kolmandat. No ilmsel tikka suudab seksida minuga veel 😀 Ka tuttavatel on kõigil mees olndu sünnituste juures ja enamusel neist on mitu last. Ainult ühel tuttaval on üks laps ja seetõttu, et ta ise olevat sünnitusest trauma saanud.
Äsja sai kohtutud ka ühe sõbranna ja tema mehega, kellel 1-kuune laps. Ka siis tuli jutuks, et kuidas siis mees võttis asja. Mees vastas otse, et sünnitusel on see kuidagi teistmoodi, et kordagi ei tulnud mõttesse, kui nägi lapse pead väljumas, mõelda, te need seal on naise suguelundid vmt. Hoopis rääkis juba järgmise lapse planeerimisest 😀
Valdavalt on need ikka hirmumõtted, mitte reaalsed kogemused. Kui aga sünnituse nägemine mõjutab päriselt suhet, siis tõenäoliselt oleks see suhe hiljem nagunii purunenud mõnel põhjusel, kuna selline – pidev kohustus olla kaunis, seksikas, esteetiline – tekitab pikema aja jooksul nagunii pingeid ja stressi.
Kui aga mees ise ei taha tulla, siis muidugi sundida ei saa. Aga kui mees tahab, ja sul endal ei ole midagi selle vastu peale hirmu teiste juttude pärast – ära lase neil mõjutad aja las mees ise otsustab.
Ma olen selline naine, kes ei võta oma meest sünnitusele kaasa, et teda säästa! Mõned asjad võiksid jääda ainult naiste asjadeks, teatud salapära + olen minagi kuulnud ja näinud, kuidas mehed ei taha enam oma naisi, sest on sünnitusel kaasa teinud ja kõike näinud. Mulle on purjus mehed seda otse näkku öelnud ja rääkinud, kuidas nad seepärast oma naisi petavad (nende naised pole muidugi kursis). Kunagi ei tea, kuidas see situatsioon mehele mõjub, ja asi pole selles, et mees on nõrguke, vaid see lihtsalt võib olla traumeeriv, nagu naiselegi.
Väga vähesed mehed tunnistavad oma naistele, et nad petavad. Veel vähem mehi tunnistab MIKS nad seda teevad. Ma ei saa olla 100% kindel, et mu mees mind tulevikus ei peta, aga kui on minu võimsuses midagi ära teha meie kooselu säilitamiseks, siis ma teen seda.
Mulle on purjus mehed seda otse näkku öelnud ja rääkinud, kuidas nad seepärast oma naisi petavad
Jah, just seltskonnas naistega jutlevad purjus mehed. Need on need sedatüüpi mehed, kes on hästi mehed enda arvates ja nn naistetööde ja naisteasjadega tegelemine vähendaks nende mehelikkust. Olen selliseid mitmeid näinud. Mõni on küll ka peresünnituse edukalt üle elanud, aga jah, ka see mees pettis hiljem oma naist. Kuigi mina ei näe otseselt seost peresünnituse ja petmise vahel, aga kes teab. Ja nii purjus kui kainena võib see mees rääkida väga veenvalt igasuguseid asju, ühes seltskonnas ühte juttu ja teises risti vastupidi.
Olen 90% kindel, et ta oleks petnud ka siis, kui peresünnitusel olnud ei oleks. Võibolla juhtus petmisi juba enne laste saamist. Aga teadaolevad petmised tulid alles aastaid hiljem ja kuni lahkumineku lõpuni oli ta vägagi oma naisest kui naisest huvitatud. Lihtsalt, talle ühest naisest ei piisanud…
Tean meest, kes leiab, et peresünnitus on tema jaoks liiga hirmus pealt vaadata. Aga ta ei vaata ka meditsiinisaateid ja on üldse vere jms suhtes nõrganärviline. Aga seejuures oma naist armastab ja hoiab, ka nn naistetöödega tegeleb ja lapsi kasvatab. Aga temasuguse puhu oleks tõesti parem, kui tugiisik oleks keegi teine. Temast sünnitusel kasu ilmselt poleks.
Minu mees on töötanud haiglas, näinud stoomikotte, äralõigatud jäsemeid, tundnud gangreeni haisu jne. Tema jaoks polnud sünnituse juures midagi eemaletõukavat ja peale kolme peresünnitust näeb ta mind ikka naisena.
Nii et mehi on erinevaid.
Viimasele – absoluutselt nõus 🙂 ja iga naise/mehe/paari oma valik, kas nad sünnitavad koos või mitte 🙂
Ma lisaks siia veel selle, et peresünnitus ja mees sünnitusel ei pea ju tingimata tähendama seda, et mees istub augu ääres ja vahib ammulisui. Seda ma küll ei tahaks, endal ebamugav. Aga järil selja taga toetamas ja mulle vett ulatamas oli ta täitsa asja eest.
Ma olen mitmel sünnitusel tugiisikuna käinud ja see, et mees kusagil peatsis vett ulatab ja midagi ei näe, on naiste enda lohutus! Näha on absoluutselt kõike!
Ma olen mitmel sünnitusel tugiisikuna käinud ja see, et mees kusagil peatsis vett ulatab ja midagi ei näe, on naiste enda lohutus! Näha on absoluutselt kõike!
tead, ei usu! Sinusugune küll ei tohiks sünnituse tugiisikuna tegutseda, kui sünnitus on sinu jaoks rõve. Ära suru oma nägemust asjast teistele peale!
Enamus mehi ei mõtle sünnituse ajal sellele, et oh, rohkem ma oma riista küll sinna ei topi…või üleüldse seksi peale. Ega mehed nüüd nii seksinäljas ka pole, ärge alahinnake mehi.
ma loodan, et need naised, kelle jaoks sünnitus on nii rõve, et nad ei pea kodus üksi kogu lapsemajandusega tegelema, et meest kakastest mähkmetest ja muust rõvedusest säästa jne. Äkki ei tohi mehe nähes last imetada ka, sest no kamoon, kuidas see mees pärast seksib, kui on näinud nibu lapse suus…
Kahjuks tunnen ka ühte sellist, kes kiitles sellega, et kahe aasta jooksul pidi mees ainult ühe korra lapsel mähkmeid vahetama, et küll ta ikka on tubli naine…
Eriti kurb on, kui sellised naised saavad poja, sest siis võib tõesti öelda, et ema on kasvatanud pojast paraja šovinisti, ema ise eeldab, et mees ei pea majas lillegi liigutama…
Sa paned kõik ühte patta. See, et abikaasa ei ole sünnitusel kaasas, ei tähenda, et ta kodus ei aita ja mähkmeid ei vaheta. Siis on juba mehe ja lapse suhe, mitte mehe ja naise suhe. Mõlemad sõbrannad, kellel ma tugiisikuna käisin, ja kelle abikaasad kodus ootasid, on väga usinalt oma naisi lapsega abistanud.
Täitsa üllatav, et sünnitust pelgavaid mehi nii palju on ühes tutvusringkonnas.
Jah, aga kas see on siis vale, et mehed pelgavad sünnitust? Jälle mingid stereotüübid? Minu jaoks klassifitseerub samasse patta, et mees ei tohi oma tundeid väljendada ja ei tohi olla nõrk.
Jah, aga kas see on siis vale, et mehed pelgavad sünnitust? Jälle mingid stereotüübid? Minu jaoks klassifitseerub samasse patta, et mees ei tohi oma tundeid väljendada ja ei tohi olla nõrk.
Ei, ma lihtsalt ütlesin, et see on üllatav, et lausa ühes seltskonnas mitmeid.
Ma näiteks vastupidi ei tunne ühtki meest (oma põlvkonnast s.t. 30-40-aastased), kes ei soovinud juures olla. Ja hiljem rääkisid uhkusega sellest kogemusest (ka purjus peaga :D)
Eelnevalt juba ütlesin, et pole üldist õiget-valet ja oleneb inimesest.
Aga kui sa juba stereotüüpe mainisid, siis iganenud on ikka pigem see, et sünnitus on mingi naiste värk. Ühtlasi, ma arvan, et sa naisena ei tea tegelikult tõelisi põhjuseid, miks need mehed ei tahtnud sünnituse juures olla.
Kindlasti ei tea ja ei taha teada ka 🙂 Ma ei mõista hukka neid naisi, kellel on mees sünnitusel kaasas, aga ma mõistan hukka neid naisi, kes survestavad seda teistele naistele peale läbi nende naiste alandamise ja nende meeste mõnitamise. Samuti ma ei mõista neid naisi, kes survestavad, näägutavad ja manipuleerivad mehi endaga kaasa tulema, kui mees on selgelt öelnud, et nad ei soovi seda.
Minu ühel sõbrannal ei soovinud abikaasa ise kaasa tulla, teisel sõbrannal soovis, aga sõbranna ei soovinud ja minu abikaasa samuti ei soovi kaasa tulla. Tutvusringkonnas on veel neid, kes ei soovi sünnitust pealt vaadata, aga see ei tee neist halvemat inimest 🙂 Hoopis teised näitavad määravad, kas tegu on hea mehega või mitte.
Tutvusringkonnas on veel neid, kes ei soovi sünnitust pealt vaadata, aga see ei tee neist halvemat inimest
Olen sinuga muus osas igati nõus, aga ei saa aru, miks sa läbivalt kasutad mehe sünnituse juures oleku kirjeldamisel väljendust, nagu mees oleks seal pealtvaataja, kõrvaline isik, publik. Kas sa tugiisikuks olles tundsid end nii? Juuresoleku mõte on ikka osaleda sünnitusel, olla koos naisega, toetada teda ja elada emotsioone ise läbi, mitte pealt vaadata nagu mingit etendust.
Võibolla osad mehed kardavadki (valedel alustel), et neil pole seal midagi teha? Siis on alust küll julgustamiseks.
Võimalik, et see on seepärast, et minu jaoks on sünnitus üdini naiste asi ja mees on seal pigem segav faktor. Seda siis ainult minu jaoks 🙂
Teema pealkirja järgi vaadates oleks see TA arvates trauma tema mehe jaoks. Siis tulekski mehega rääkida, kas tal on üldse soovi osaleda ja kas tunneb, et kogemus võib hiljem pereelu muuta. On neid, kes tahavad osaleda ja neid, kelle naine ei soovi, et osaleks, ja neid, kes ei soovi. Kõik täiesti aktsepteeritavad variandid. Räägi oma mehega, küsi, mis tema soovib, ja mõtle, mida ise soovid ning tee valik sellest lähtuvalt.
Ma lisaks siia veel selle, et peresünnitus ja mees sünnitusel ei pea ju tingimata tähendama seda, et mees istub augu ääres ja vahib ammulisui. Seda ma küll ei tahaks, endal ebamugav. Aga järil selja taga toetamas ja mulle vett ulatamas oli ta täitsa asja eest.
Ja sealt ei näe midagi? Sa ise ei näe poole meetri kaugusele või seda, mis su enda jalge vahel toimub? Näed ju küll ja näeb ka mees. Ma leian ka, et mees pigem võiks sünnitusel osaleda, aga väita, et kui ta on naise pea juures, siis ei näe midagi, on lollus.
Ma lisaks siia veel selle, et peresünnitus ja mees sünnitusel ei pea ju tingimata tähendama seda, et mees istub augu ääres ja vahib ammulisui. Seda ma küll ei tahaks, endal ebamugav. Aga järil selja taga toetamas ja mulle vett ulatamas oli ta täitsa asja eest.
Ja sealt ei näe midagi? Sa ise ei näe poole meetri kaugusele või seda, mis su enda jalge vahel toimub? Näed ju küll ja näeb ka mees. Ma leian ka, et mees pigem võiks sünnitusel osaleda, aga väita, et kui ta on naise pea juures, siis ei näe midagi, on lollus.
Mina tõesti ei näe raseduse lõpus enda jalgevahele???? Ausalt öeldes ei näe ka mitterasedana ja ei kujuta praegu ette, kas keegi tõesti näeb?? Ilma peeglita? Viimase lapse sünnitasin järil, mees oli minu selja taga, siiralt kahtlen, et ta üle minu õla ja suure kõhu minu jalgevahet nägi või näha üritas. Eelmised lapsed on sündinud laual ja mees on olnud pea juures ja jätkuvalt olen kindel, et sealt ei ole võimalik jalgevahet ja lapse väljumist näha, ja kahtlen, kas mees seda üldse üritanud on. Sest miks peaks…
Ma lisaks siia veel selle, et peresünnitus ja mees sünnitusel ei pea ju tingimata tähendama seda, et mees istub augu ääres ja vahib ammulisui. Seda ma küll ei tahaks, endal ebamugav. Aga järil selja taga toetamas ja mulle vett ulatamas oli ta täitsa asja eest.
Ja sealt ei näe midagi? Sa ise ei näe poole meetri kaugusele või seda, mis su enda jalge vahel toimub? Näed ju küll ja näeb ka mees. Ma leian ka, et mees pigem võiks sünnitusel osaleda, aga väita, et kui ta on naise pea juures, siis ei näe midagi, on lollus.
Mina tõesti ei näe raseduse lõpus enda jalgevahele???? Ausalt öeldes ei näe ka mitterasedana ja ei kujuta praegu ette, kas keegi tõesti näeb?? Ilma peeglita? Viimase lapse sünnitasin järil, mees oli minu selja taga, siiralt kahtlen, et ta üle minu õla ja suure kõhu minu jalgevahet nägi või näha üritas. Eelmised lapsed on sündinud laual ja mees on olnud pea juures ja jätkuvalt olen kindel, et sealt ei ole võimalik jalgevahet ja lapse väljumist näha, ja kahtlen, kas mees seda üldse üritanud on. Sest miks peaks…
Raske ette kujutada, aga ehk tõesti on sünnitama minnes mõne naise kõht nii suur, et ta oma jalgade vahele ei näe. Ja kui naine ei näe, siis mehe pea on ometi kõrgemal (naine poollamaskil, mees püsti) ja kõik on siiski näha.
Aga kui mitterase peab peeglit kasutama, siis on tegu kas haigusliku rasvumisega või üliraske seljatraumaga.
Üldiselt on muidugi ükskõik kas mees on kaasas või mitte, igaühe vaba valik. Aga kui ta on kaasas, siis ilmselgelt näeb ta kõike, kui just silmad kinni kuskil kaugel nurgas ei istu.
See on natuke imelik, kuidas naised väidavad oma “suure kõhu” vaatevinklist, et midagi pole näha. Ilmselt pole te ise kunagi kõrvaltvaataja rollis olnud.
See on natuke imelik, kuidas naised väidavad oma “suure kõhu” vaatevinklist, et midagi pole näha. Ilmselt pole te ise kunagi kõrvaltvaataja rollis olnud.
Ja sa reaalselt väidad, et kui mees on järil istuva naise selja taga toetamas, siis ta näeb seda kohta, kust laps väljub?? No ei suuda mina välja mõelda, mis valemiga.
Kuidas ta saab ola selja taga, kui voodi on lükatud vastu seina? Mõlemas Tallinna sünnitusmajas on voodi juures ka nö öökapid, ehk päris seina äärde ei pääsegi.
Kuidas ta saab ola selja taga, kui voodi on lükatud vastu seina? Mõlemas Tallinna sünnitusmajas on voodi juures ka nö öökapid, ehk päris seina äärde ei pääsegi.
Ma räägin esiteks järil sünnitamisest ja teiseks ei ole mina ka kordagi tallinnas sünnitanud. Seal, kus mina sünnitanud olen, ei ole sünnituslaud seina ääres, vaid igast küljest ligipääsetav. Mingeid öökappe seal ka pole.
