Esileht Sünnitus Sünnitus oleks isale trauma? Kas üldse kaasa kutsuda?

Näitan 19 postitust - vahemik 31 kuni 49 (kokku 49 )

Teema: Sünnitus oleks isale trauma? Kas üldse kaasa kutsuda?

Postitas:
Kägu

Ma väga vabandan, aga mis asi on sünnituslaud? Mul mõlemad sõbrannad on sünnitanud sünnituspalatis ja seal on olnud voodid.

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma väga vabandan, aga mis asi on sünnituslaud? Mul mõlemad sõbrannad on sünnitanud sünnituspalatis ja seal on olnud voodid.

Ikka räägitakse ju “laual sünnitamisest” versus vettesünnitus või järil sünnitamine jne. Sama asi, nimeta, kuidas tahad. Meil nimetatakse seda üldse sünnitustoaks, mitte sünnituspalatiks, aga see ei muuda asja.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Selge, tänud!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui mees tahab olla oma lapse sünni juures, siis ei ole eriti tähtis, kas/mida mees näeb. Eks ta ikka näeb, aga see on lihtsalt nagu … ma ei tea, mingi haava nägemine … s.t. kõrvaline asjaolu selles olukorras.
Küsimus on pigem selles, kas see vaatepilt muutub ülejäänud sündmuse üle domineerivaks või ununeb kõrvalise asjaoluna. Kui mees teab, et võimalik vaatepilt võib teda nii heidutada, siis muidugi mitte minna kaasa. Selle peale küll ei maksa lootma jääda, et eks vaatab kõrvale või äkki juhuslikult pole midagi näha.

Raske ette kujutada, aga ehk tõesti on sünnitama minnes mõne naise kõht nii suur, et ta oma jalgade vahele ei näe.

Sina oled ilmselt mees. Naisena tõesti ei suuda ma ette kujutada, kuidas oleks võimalik näha sünnitades oma silma ja ilma peeglita seda kohta, kust laps välja tuleb. Huvi pärast kohe kuulaks, kuidas sa seda võimalikuks pead 🙂

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui mees tahab olla oma lapse sünni juures, siis ei ole eriti tähtis, kas/mida mees näeb. Eks ta ikka näeb, aga see on lihtsalt nagu … ma ei tea, mingi haava nägemine … s.t. kõrvaline asjaolu selles olukorras.

Küsimus on pigem selles, kas see vaatepilt muutub ülejäänud sündmuse üle domineerivaks või ununeb kõrvalise asjaoluna. Kui mees teab, et võimalik vaatepilt võib teda nii heidutada, siis muidugi mitte minna kaasa. Selle peale küll ei maksa lootma jääda, et eks vaatab kõrvale või äkki juhuslikult pole midagi näha.

Raske ette kujutada, aga ehk tõesti on sünnitama minnes mõne naise kõht nii suur, et ta oma jalgade vahele ei näe.

Sina oled ilmselt mees. Naisena tõesti ei suuda ma ette kujutada, kuidas oleks võimalik näha sünnitades oma silma ja ilma peeglita seda kohta, kust laps välja tuleb. Huvi pärast kohe kuulaks, kuidas sa seda võimalikuks pead 🙂

Mina ei näe seda kohta ka mitterasedana, mul on raske ette kujutada, kuidas mõni naine veel rasedana näeb. Vaadake lapse ootamise teemasid, seal pidevalt küsitakse, kuidas selle alumise otsa raseerimisega hakkama saate jne. Ma näiteks teen seda juba kuu aega pimesi, sest ma oma kõhu alla tõesti ei näe (32n)

Mitte et mu jaoks nüüd nii suur probleem oleks, et mees näeb, mida kõike sealt altotsast väljuda võib, aga kui valida antakse, siis eelistan, et ta ei näe, ja olen ka täiesti kindel, et pea juures või selja taga olles ta ei näe midagi.

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma lisaks siia veel selle, et peresünnitus ja mees sünnitusel ei pea ju tingimata tähendama seda, et mees istub augu ääres ja vahib ammulisui. Seda ma küll ei tahaks, endal ebamugav. Aga järil selja taga toetamas ja mulle vett ulatamas oli ta täitsa asja eest.

Ja sealt ei näe midagi? Sa ise ei näe poole meetri kaugusele või seda, mis su enda jalge vahel toimub? Näed ju küll ja näeb ka mees. Ma leian ka, et mees pigem võiks sünnitusel osaleda, aga väita, et kui ta on naise pea juures, siis ei näe midagi, on lollus.

Mina tõesti ei näe raseduse lõpus enda jalgevahele😄 Ausalt öeldes ei näe ka mitterasedana ja ei kujuta praegu ette, kas keegi tõesti näeb?? Ilma peeglita? Viimase lapse sünnitasin järil, mees oli minu selja taga, siiralt kahtlen, et ta üle minu õla ja suure kõhu minu jalgevahet nägi või näha üritas. Eelmised lapsed on sündinud laual ja mees on olnud pea juures ja jätkuvalt olen kindel, et sealt ei ole võimalik jalgevahet ja lapse väljumist näha, ja kahtlen, kas mees seda üldse üritanud on. Sest miks peaks…

Raske ette kujutada, aga ehk tõesti on sünnitama minnes mõne naise kõht nii suur, et ta oma jalgade vahele ei näe. Ja kui naine ei näe, siis mehe pea on ometi kõrgemal (naine poollamaskil, mees püsti) ja kõik on siiski näha.

Aga kui mitterase peab peeglit kasutama, siis on tegu kas haigusliku rasvumisega või üliraske seljatraumaga.

Üldiselt on muidugi ükskõik kas mees on kaasas või mitte, igaühe vaba valik. Aga kui ta on kaasas, siis ilmselgelt näeb ta kõike, kui just silmad kinni kuskil kaugel nurgas ei istu.

Tundub, et sul endal on midagi haiguslikku. Raske peaajukahjustus vms. Raseda kõht on suht pall. Ja yle palli hargivahet näha.. kaelkirjak oled v?

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimasele – oled sa tugiisikuna käinud sünnitusel kaasas, et nii kindlalt väidad?

+1
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Viimasele – oled sa tugiisikuna käinud sünnitusel kaasas, et nii kindlalt väidad?

Jahtu maha, siin ei olnud jutt sellest, mida tugiisik näeb, vaid keegi väitis, et sünnitaja ise peaks jumala vabalt oma jalgevahele nägema. Tõesti – mismoodi?

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See teema kisub alati sinna kiiva, et mida näha on. Tundub, nagu see oleks ülioluline aspekt sünnituse juures, kuigi tegelikult on ju peamine sünd ja kohtumine beebiga. Ja sellest olulisem, mida näha on, pean mina sünnitaja võimalikult mugavat äraolemist. Tähendagu see siis mehe kohalolekut, mehe eemalolekut, kellegi teise usaldusisiku kohalolu või üksiolekut.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kaksikute keisrilõige oli trauma meile mõlemale. Ei kujuta ettegi kui oleksin selle jubeduse pidanud üksi läbi elama. (EI läinud plaanipäraselt ja oli palju komplikatsioone).

Pluss, võib ju sul kõrval kätt hoida.

Aga kui mehel on mingi tõeline hirm või kardab..mis siis ikka. Sundida ei saa kedagi.

 

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli mees sünnitusel kaasas. Leppisime kohe mõningates asjades kokku, sest mina arvan, et mees ei pea kohe kõike nägema. Kui lapse väljutamiseks läks, palusin tal välja minna. Kui laps oli juba kõhul siis ämmakas kutsus ta tagasi ja ta ei vaadanud sinna, vaid oli minu pea juures ja vaatasime meie beebit.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jah, muidugi võib mees *mitte tahta* sünnitusel kaasas olla.
Ega, pagan, ma ka ei taha sünnitusel olla.
A last me tahtsime ja tegime täie teadvuse juures olles siiski mõlemad.
Nii et 9 kuud hiljem on nagu pihu hilja avastada, et ega me kumbki sünnituse juures viibida nagu niiväga ei tahakski.
Seega kui sünnitaja tunneb, et mehest oleks seal pigem tolku ja tuge, siis MEES läheb kaasa omaenese lapse sündimise juurde omaenese naist toetama ja tema kannatused on vaid väääääääike murdosake sellest, mida seesama naine peab selles situatsioonis läbi elama. Ma ei ütle, et iga naine peab tahtma meest sünnitamise juurde, aga no kui naine tahab ja mees keeldub minemast, siis ikka väga si*t mees mu meelest ja ma isegi ei oska välja mõelda, mis imeliste omaduste ja tegudega ta selle alt ära hüppamise heastama peaks hiljem, et ikkagi võrdväärne partner ja oma naise jaoks tahetud kaaslane olla.
“Mees saab trauma” on ikka niisama kohatu sünnituse kontekstis nagu hakata siis, kui sõber jalaluu murrab, soiguma, et issand, jaa, mul on ka sama hull asi kunagi juhtunud, näed, sain pinnu ükskord varbasse.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellist tossikest, kes eelistab naise üksi koos võõraste inimestega piinlema jätta, pole tõesti mõtet sünnitusele kaasa võtta. Ei tea, kas titte tehes sai ta ka palja tagumiku vaatamisest psühhotrauma, teinekord las siis seisab lihtsalt pea juures. Reaalselt inimene muretseb sünnituse ajal, kuidas mingi kehaosa välja näeb?

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellist tossikest, kes eelistab naise üksi koos võõraste inimestega piinlema jätta, pole tõesti mõtet sünnitusele kaasa võtta. Ei tea, kas titte tehes sai ta ka palja tagumiku vaatamisest psühhotrauma, teinekord las siis seisab lihtsalt pea juures. Reaalselt inimene muretseb sünnituse ajal, kuidas mingi kehaosa välja näeb?

Ikka muretseb ju…
Mul tuleb alati nende teemade juures meelde blondiininali, kus üks teisele kurdab, et elu on nii kurnavaks muutunud. Õhtuti peab ootama kuni mees magama jääb, et meik maha võtta ja hommikul peab tund varem tõusma, et end enne mehe ärkamist valmis sättida. Muidu peab mees teda veel võõraks naiseks. Ilmselt veidi ülepingutatud, aga ilmselt nende naiste argipäev, kes kardavad, et mees neid kunagi enam hea pilguga vaadata ei saa.

Teemasse ka. Ma kaldun arvama, et mees, kes pole valmis sünnitusele kaasa minema, ei ole siiski valmis isaks saama. Sünnituskoledus/iludus kestab maksimaalselt ööpäeva või veidi rohkem, aga last tuleb kasvatada 18 aastat. Ja see on minu meelest palju raskem kui need 24 tundi.

Teiseks tundub mulle kuidagi mugav suhtest väljumise viis: sa pole enam minu jaoks seda sünnikogemust piisavalt naine. Tšau-pakaa! Sellega justkui veeretatakse süü naisele, et miks too küll sünnitades seksikas ja kaunis polnud. Mees sai ju ometigi trauma…

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kindlasti ei tea ja ei taha teada ka 🙂 Ma ei mõista hukka neid naisi, kellel on mees sünnitusel kaasas, aga ma mõistan hukka neid naisi, kes survestavad seda teistele naistele peale läbi nende naiste alandamise ja nende meeste mõnitamise. Samuti ma ei mõista neid naisi, kes survestavad, näägutavad ja manipuleerivad mehi endaga kaasa tulema, kui mees on selgelt öelnud, et nad ei soovi seda.

Minu ühel sõbrannal ei soovinud abikaasa ise kaasa tulla, teisel sõbrannal soovis, aga sõbranna ei soovinud ja minu abikaasa samuti ei soovi kaasa tulla. Tutvusringkonnas on veel neid, kes ei soovi sünnitust pealt vaadata, aga see ei tee neist halvemat inimest 🙂 Hoopis teised näitavad määravad, kas tegu on hea mehega või mitte.

Hea mees ju võib olla. Hea isa ka, aga nõrk on ta ikkagi. Mees ei tohiks olla nõrk. Muidu on ta lihtsalt üks kaltsmees. Ma eelistaks meest, kes on hea abikaasa, hea isa, tugev hingelt ja füüsiliselt. Argpüksid ei ole minu maitse. See nullib kõik headuse ära. Aga kui teile sellised mehed meeldivad, siis on ok. Sellised peavad ka omale ju naise leidma ja ega naistel eriti valikut pole. Enamus ongi need õllupurgi taga jorutajad ja kõvatajad. Aga noh, sellised need kõige nõrgemad ongi.
Minu mees on kõik kolm korda minuga kaasas käinud ja tuleb nüüd ka neljandat korda sünnitusele. Ta on ju minu kõige-kõige lähedasem inimene. Kelle ma siis veel kaasa kutsuks. Ta pole kunagi mul jalus olnud. Alati istunud ja oodanud, jooki ulatanud, vajadusel ämmaemanda kutsunud, minu järel põrandalapiga käinud, kui veed muudkui nirisesid. Ta on emotsionaalne tugi olnud. Ma ei kujutaks ette, et oleks sünnitusel üksi.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kindlasti ei tea ja ei taha teada ka 🙂 Ma ei mõista hukka neid naisi, kellel on mees sünnitusel kaasas, aga ma mõistan hukka neid naisi, kes survestavad seda teistele naistele peale läbi nende naiste alandamise ja nende meeste mõnitamise. Samuti ma ei mõista neid naisi, kes survestavad, näägutavad ja manipuleerivad mehi endaga kaasa tulema, kui mees on selgelt öelnud, et nad ei soovi seda.

Minu ühel sõbrannal ei soovinud abikaasa ise kaasa tulla, teisel sõbrannal soovis, aga sõbranna ei soovinud ja minu abikaasa samuti ei soovi kaasa tulla. Tutvusringkonnas on veel neid, kes ei soovi sünnitust pealt vaadata, aga see ei tee neist halvemat inimest 🙂 Hoopis teised näitavad määravad, kas tegu on hea mehega või mitte.

Hea mees ju võib olla. Hea isa ka, aga nõrk on ta ikkagi. Mees ei tohiks olla nõrk. Muidu on ta lihtsalt üks kaltsmees. Ma eelistaks meest, kes on hea abikaasa, hea isa, tugev hingelt ja füüsiliselt. Argpüksid ei ole minu maitse. See nullib kõik headuse ära. Aga kui teile sellised mehed meeldivad, siis on ok. Sellised peavad ka omale ju naise leidma ja ega naistel eriti valikut pole. Enamus ongi need õllupurgi taga jorutajad ja kõvatajad. Aga noh, sellised need kõige nõrgemad ongi.

Minu mees on kõik kolm korda minuga kaasas käinud ja tuleb nüüd ka neljandat korda sünnitusele. Ta on ju minu kõige-kõige lähedasem inimene. Kelle ma siis veel kaasa kutsuks. Ta pole kunagi mul jalus olnud. Alati istunud ja oodanud, jooki ulatanud, vajadusel ämmaemanda kutsunud, minu järel põrandalapiga käinud, kui veed muudkui nirisesid. Ta on emotsionaalne tugi olnud. Ma ei kujutaks ette, et oleks sünnitusel üksi.

 

Ma ei saa ka aru sellest “ei soovi kaasa tulla” ja “ei soovi pealt vaadata”. Ega see polegi mingi show, mida mees peaks seina ääres pealt vaatama. Mees peab olema toeks, vajadusel hoidma mind rahulikuna, julgustama ja lohutama. Mitte pealt vaatama.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sünnitasin kuu tagasi ja eks meil oli mehega ka erinevaid hirme ning mõtteid seoses esimese lapse tulekuga. Ausalt öeldes mees natukene pelgas kaasa tulekut, aga tuli siiski. Tulemuseks see, et tal suurenes meeletult austus minu vastu, ta oli nii üllatunud, et sain vapralt sünnitatud, muudkui räägib siiani mulle ja kõigile lähedastele, kuidas olin tema silmis nii tubli. Seega mul isiklikult läks nii, et mees näeb minus hoopis uut külge ka seds väga positiivses mõttes. Pärast sünnitust pole küll veel vahekorras olnud, aga kallistame-suudleme palju, kirg on alles.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esimesest lapsest on 3a möödas ja mees oli kaasas. Kuid kuna ma tean, et tal hakab keerama ja ajab öökima kõiksugu… veri, okse ja muud imelikud vedelikud ja ta ei suuda mu lemmik arstide seriaale vaadata, siis pigem okin selle pärast mures. siis leppisume kokku, et kui läheb juba päris asjaks ehk lapse väljutamiseks, läheb ta ukse taha ja ämmakas kutsub ta tagasi kui on möödas. Nii tegimegi. Niiet ta ei näinud seda väljumist ja mis muga “seal all” toimub. Ja arvan, et mees ei peagu seda asja nägema, milleks vaja sellist pilti mällu.

Nüüd on meil ees järgmise lapse sünd ja toimime sama moodi.

Väljutamise ajal polnudki mehest suurt kasu, pigem just see valutamise ja ootamise aeg oligi teda toeks vaja.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sünnitasin kuu tagasi ja eks meil oli mehega ka erinevaid hirme ning mõtteid seoses esimese lapse tulekuga. Ausalt öeldes mees natukene pelgas kaasa tulekut, aga tuli siiski. Tulemuseks see, et tal suurenes meeletult austus minu vastu, ta oli nii üllatunud, et sain vapralt sünnitatud, muudkui räägib siiani mulle ja kõigile lähedastele, kuidas olin tema silmis nii tubli. Seega mul isiklikult läks nii, et mees näeb minus hoopis uut külge ka seds väga positiivses mõttes. Pärast sünnitust pole küll veel vahekorras olnud, aga kallistame-suudleme palju, kirg on alles.

Mees kiidab, et olid tubli? No ei ole sa koer, keda hea soorituse eest patsutama peab. Ja kui ei oleks olnud “tubli ja vapper”, vaid oleksid röökinud ja ennast täis lasknud? Mis külge siis mees oleks näinud?

0
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 19 postitust - vahemik 31 kuni 49 (kokku 49 )


Esileht Sünnitus Sünnitus oleks isale trauma? Kas üldse kaasa kutsuda?