Esimene oli mul esilekutsumisega. Alguses kõik hästi, valude algusest täisavatuseni ainult 5h aga presse ei alanud, poja oli vales asendis, ei saanud sündima hakatagi ning peagi olid südamelöögid kriitilise peal, masin piiksus kõrval nagu tuletõrje alarm. Ja siis juba keisrile sõit, üldnarkoosi ja magama.
Teise sünnituse ees on ikkagi suur hirm kuigi olen raseduskriisinõustajaga sellel teemal juba rääkinud. Keisrit ei karda ma üldse, küll aga erakorralist. Midagi jubedamat ei saa ette kujutada kui enne narkoosi alla minekut tead, et laps praktiliselt ei hinga enam. Loomulik sünnitus on jällegi teistmoodi jube, sest see “usalda oma keha” jutt lendas mul aknast välja kohe kui esimene tõsine valu algas 😄
Ja siis pooleldi hingan, pooleldi karjun seal, ei tea, mida teha või mis asendis olla, sest igas asendis on põrgupiin. Vesi mul valu ei leevendanud, valuvaigisteid (naerugaasi) ei tahetud mulle anda, sest “sünnitegevus on veel liiga vähe kestnud”. Kuigi loengus räägitakse, et küsige ja saate kohe 🙂 Et pole vaja valu kannatada. Tegelikult kahju, et Eestis planeeritud keisrit valida ei saa.
Kuidas lõppes teie teine sünnitus? Loomulikult või taas erakorralise keisriga?
