Esileht Sünnitus Sünnituse esilekutsumine

Näitan 4 postitust - vahemik 1 kuni 4 (kokku 4 )

Teema: Sünnituse esilekutsumine

Postitas:
Kägu

Tere, leidsin sellise teema siit ülevalt poolt ja kuna ka mulle endale on esilekutsumine määratud 40+5, siis olen sama dilemma ees, kuna sisemiselt ei tunne, et 3,5kg laps oleks nüüd liiga suur ja samuti muid kaebusi ei ole ja tahaksin oodata 42 nädalani ning siis paluda plaanilist keisrit, kui 42-l nädalal ka ei sünni ise. Kuidas teie kogemused on enda sisetunde järgi varajase esilekutsumisega? Kuidas haiglas suhtumisega teisse ja teie soovidesse? Kuidas teil sünnitus läks? Kas esilekutsumiseks kasutatud ravimid mõjusid? Mida soovitate ja ise järgmisel korral teisiti teeksite, kui teeksite?
Ette tänades igasuguste kogemuslugude eest 🙂

Lugu ise on siin ja äe vastus:
Postitas: Ämmaemand 01.08.2020 15:05
#3506132:
Palun selgitage, miks raseduse kestuse suhtes on nii palju eriarusaamu? Siinkohal pean silmas normaalselt ja tõsisemate vaevusteta kulgevat rasedust. Teoorias on raseduse normaalne kestus 42 nädalat. Arstide/ämmaemandate hoiakud antud teema puhul aga erinevad ootamatult. 41 nädalat peab mõni asutus/arst/ämmaemand juba nii ohtlikult kaugeks, et vaja esilekutsumisega survestama hakata, rakendatakse hirmutaktikat ja võetakse ründav hoiak, kui naine püüab ennast ja keha usaldades midagi vastu argumenteerida. Ehk et mulle tundub, et liiga kergekäeliselt väljastatakse esilekutsumislehti, samas kui võiks lasta veel oodata (kui tervisenäitajad on korras ja naine ise seda soovib).

Beebigruppides olen alati imestanud, kui naisi saadetakse 40-41 nädala sees esilekutsumisele, ilma, et selleks mingit reaalsemat põhjust oleks. Hakatakse siis induktsiooniga pihta ja no ei lähe asi käima. Järgneb päevi haiglas piinlemist, enne kui igasuguste jõumeetoditega lõpuks protsessid käima saadakse. Jäi silma, et nii palju selliseid algusi on lõppenud üleüldse keisriga. Miks ei võiks anda veel need mõned päevad naisel kodus olla ja rahus oodata?

Ka minu viimase raseduse 40+5 täitudes vangutas arst vaid pead, et ei ole siin enam mingit ootamist, esilekutsumisele ja kõik. Olenemata tõsiasjadest, et rasedus oli igati eeskujulik, UH, ktg jm tervisenäitajad ka päris lõpufaasis ideaalses korras. Ja omal soov ikkagi oodata veel kasvõi nädal. Jutt 42nd kestvast rasedusest tundus arstile nii tabu ja lubamatu/ohtlik asi. Samas kui mõne tuttava näitel on ilusti lastud 42 nädalani kanda. Tundub, et ongi puhas õnneasi, millise arsti/äe juurde jälgimisele satud. Põhjus, miks arst mulle 41+3 esilekutsumise määras, oli see, et laps liig asuureks ei kasvaks. Kui 3,7 kg nüüd just üleliia suureks saab pidada……..

Otsustasin oodata 42 nädalani. See tekitas ainult konflikte ja vaenulikkust. 41+6 UH jm näitajad olid ilusad ning ka siis veel otsustasin keelduda kohesest esilekutsumisest. Haiglapoolne kriitika oli ülisuur. Hirmu ja mida kõike seal ainult tekitati. Ootamine ei andvat mulle enam midagi jne. Beebi sündis ise järgmisel päeval täpselt 42 nd ja kõik oli imeliselt hästi. Minu jaoks, lapse jaoks. Haiglapersonal oli aga mu suhtes võtnud nii vaenuliku hoiaku, et igal jõumeetodil püüti seda kogemust nagu demonstratiivselt ebameeldivaks teha. Selline mulje igatahes jäi. Esilekutsumise plaanis oldi nii kramplikult kinni, et minu loomulikku sünnitegevust justnagu ei tunnistatudki. Kui ikka ÄE 15 min enne sünnituse lõppu ÄE ütleb, vaataks õige, mida avatus näitab, et teab, kas saab sünnituse alanuks lugeda või veed avada…….. Või kui pärast sünnitust tuleb palatisse keegi, kes ootas kärsitult edasisi esilekutsumise samme, küsib tänitades, et no kas läheb nüüd sünnitamiseks või ei ja avastab, et kõik on vahepeal juba äragi toimunud… Normaalne? No ei ole.

Miks ei lasta normaalseid rasedusi 42nädalani kanda? Ei ole nagu mingit ühtset arusaama raseduse lubatud kaugusest. Üks arst lubab 42 nd-ni tiksuda, teine hakkab hirmu ja paanikat juba 40+ nädalatel külvama….. Ja seda hästi kulgevate raseduste puhul.

Riskidest jms saan aru. Sain neid terve nädalajagu kuulda ja veel pärast lapse sündigi. Informatiivne osa on muidugi oluline ja vajalik. Aga kellele see hirmutaktika vajalik on? Millele see kaasa aitab? Ongi ok hakata sellega manipuleerima, kui naine ise kohe nõus pole arsti otsusega? Ja kui sündmused ikkagi loomulikult juba pihta hakkavad, võiksid arstid suutagi sellisele asjade käigule keskenduda, mitte kogu sünnituse ajagi veel kritiseerida, kui vastutustundetu oli minust oodata seda õiget aega. Samal ajal kuskil mujal mõni teine arst väljastabki esilekutsumislehe 42+0 ja kõigi suhtumine on ok, sest arst on nii otsutanud. Ei saa naine kelleltkui “puid alla”, keegi teda ei hirmuta jne, kõik igati normaalne…

Tere

Olete oma raseduse ja sünnikogemust väga põhjalikult jaganud. Kogemuste jagamine on hea ning sellega kaasneb alati mitmeid küsimusi nagu teie arutelus kirjas.

1. Palun selgitage, miks raseduse kestuse suhtes on nii palju eriarusaamu? Miks ei lasta normaalseid rasedusi 42nädalani kanda? Miks ei võiks anda veel need mõned päevad naisel kodus olla ja rahus oodata? Aga kellele see hirmutaktika vajalik on? Millele see kaasa aitab? Ongi ok hakata sellega manipuleerima, kui naine ise kohe nõus pole arsti otsusega?

Raseduse kestuse osas tegelikkuses ei ole erinevaid arusaamasid, pigem on erinevad arusaamad, millal suunata last ootav naine sünnituse esile kutsumiseks haiglasse. Sellele päris ühest vastust anda ei saa, sest kõik rasedused on erinevad, last ootavate naiste tunded ja soovid. Kui beebigrupis last ootav naine kirjutab, et teda suunati sünnituse esile kutsumiseks sünnitusmajja, siis tegelikkuses mitte keegi selles beebigrupis ei ole seda rasedust jälginud, ei ole tuttav lapseootel naise anamneesiga, lapse olukorraga ema üsas ja mitmete teiste faktoritega, mis võivad mõjutada otsust sünnitus esile kutsuda.
Hirmutaktika kasutamise ja manipuleerimise vajalikkus ei ole tõesti vajalik, pigem põhjalik selgitamine, miks mingeid tegevusi on oluline mingil hetkel teha on põhjendatud.

2. Sünnituskogemuse kirjeldusele kaasnev küsimus … kas selline suhtumine on normaalne?

Kuna kirjutate ka ise, et … „Selline mulje igatahes jäi.“…, siis on väga keeruline teie kirjeldatud kogemust kommenteerida kuna meid nendesse tegevustesse ja vestlustesse sellel hetkel ei olnud kaasatud. Sellist tunnet endaga kaasas kanda me kindlasti ei soovita, pigem soovitame teil nende inimestega, kes selle tunde teis tekitasid ühendust võtta ja sellest rääkida.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei saa aru, kust sa võtad seda, et sul on üldse õigus või võimalus plaanilisele keisrile? 42+ nädalal saad end juba suure lapsega rebenditest lõhki piinelda. Mina ei saa jälle aru isust selle viimase kogemuse järele.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu soov emana on lapsele võimalikult ohutu ja loomulik sünd. Ravimitega sekkumine ilma olulise põhjuseta ehk ohuta minu või lapse tervisele seda ei ole. Lugedes erinevat kirjandust, siis lapse suurus ei ole tegelikult meditsiiniline näidustus, mille alusel ainuüksi on esilekutsumine vajalik, kui kõik muud näitajad on korras. Seepärast ka soov oodata, mil laps ise siia ilma tulla soovib. Lisaks ei mõju ravimid juba eos ka seetõttu, et laps ei ole valmis siia ilma veel tulema. Ehk seepärast ongi nii palju keisriga lõppevaid esilekutsumisi.
Lugege nt seda: https://nupsu.ee/sunnituse-esilekutsumine-miks-ja-kuidas-seda-tehakse/
“… või kui kardetakse, et laps on väga suur. Paljud uuringud on näidanud, et need pole esilekutsumiseks ilmtingimata head põhjused, eriti kui emakas pole veel küps.
Paljud üllatuvad, kui avastavad, et nii paljudest meetoditest ei pruugi mõne naise puhul toimida mitte ükski.”

või lugege kõige olulisemat ettevalmistuseks: https://www.hypnosynnitus.ee/single-post/2017/02/08/Salalist-rasedatele-just-see-on-su-k%C3%B5ige-t%C3%A4htsam-nimekiri

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lugedes erinevat kirjandust, siis lapse suurus ei ole tegelikult meditsiiniline näidustus, mille alusel ainuüksi on esilekutsumine vajalik,

Kui on eelmisest sünnitusest kogemus, et 4,5 kg ja 39 ümbermõõduga beebi mahtus vaid vaevu välja ja 39.nädalal UHs lapse suuruseks juba tublisti üle 4 kg pakutakse, siis mina ausalt ei taha kuuldagi sellist juttu, et oh, suurus pole vajalik esilekutsumiseks.
Ja jah, UH panigi kaaluga täppi ning kuigi esilekutsumine kestis mitu päeva, mis küll mingi piinlemine polnud, vaid igav passimine, siis olen igati rahul, et esilekutsumisele läksin. Seekord mahtus beebi natuke paremini välja, sest kaal oli teisiti paigutunud ja ümbermõõdud mõni cm väiksemad. Aga pressida ikka andis.
Oleks ma 42. nädalani oodanud, oleks tõenäoliselt tõesti keisrit vajanud, sest ligi 5 kg beebi poleks enam välja mahtunud ja ega liigselt väljaveninud emaka puhul ei pruugi sünnitustegevuski normaalselt käima minna. Keiser on ikkagi suur operatsioon, esilekutsumine on esialgu leebe ja matkib loomulikke protsesse.
Minu esilekutsumine oli 2,5 päeva tüütut passimist ja 6,5 tundi korralike sünnitusvaludega sünnitamist. Minu meelest oleks võinud lõpuks sünnitustegevust kiirendavat tilka vähendada, aga vaatamata minu palvele seda ei tehtud. Seetõttu oli sünnitus ilmselt intensiivsem kui oleks võinud olla. Aga muidu kulges kõik hästi, jäin terveks ka. Igal juhul eelistaks sellist varianti keisrile. Sünnitasin suures haiglas, kus personalil kiire-kiire ja sünnitajaid palju-palju. Mingit tasulist ämmakat polnud.

Kui teemaalgatajal on laps tõesti vaid 3,5 kg ja kõik muu ideaalne, siis soovi korral kaupleksin nädala veel ajapikendust, aga selle saatekirja esilekutsumiseks laseks juba valmis kirjutada. Ja kui 42 nädalat täis tiksub, siis saadetakse kindlasti esilekutsumisele ja mingit omal soovil keisrit ei saa. Keisri saab alles siis, kui esilekutsumine mõne päeva jooksul ei õnnestu (oleneb, mida tehakse, kui juba veed lahti tehakse/puhkevad, siis võib kindel olla, et mingil viisil 24 h jooksul see laps sünnib) või kui see ema või lapse seisundi tõttu on vajalik.

0
0
Please wait...

Näitan 4 postitust - vahemik 1 kuni 4 (kokku 4 )


Esileht Sünnitus Sünnituse esilekutsumine