Esileht › Pereelu ja suhted › Sünnitusmajast lapsega koju-kuidas?
Mida arvate teie antud olukorrast.
Lapse isaga koos ei ela. Vahemaa linnade vahel umbes 250km.
Haiglasse sünnitama saaks küll ilmselt kiirabi abil, aga kuidas tagasisaamisega?
Kas õige mees tuleks naisele ja lapsele järele hoolimata väga pikast vahemaast?
Või on see antud juhul äsjasünnitanud naise enda kohustus oma kojusaamine koos lapsega organiseerida?
Õige mees kindlasti tuleks, aga tundub, et sul pole see päris õige mees, kui sul juba selline küsimus tekib.
Kiirabi peale küll lootma ei jääks, kui sünnitama vaja minna. See ei ole nende töö ja kui samal ajal on kellelgil hoopis insult või muu hädaolukord, siis on see ka ebaõiglane endale kiirabiautot nõuda. Võiks ikka alteratiiv olla. Kui lapse isast asja ei ole, siis on ehk sul teisi sugulasi või mõni hea sõber autoga, kes abistada saab. Naabergi võib abiks olla.
Iga täiskasvanud inimese enda kohustus on enda ja oma lapse elukorraldus organiseerida. Pole ju vahet kus kohast just koju on vaja pääseda.
Tulevasel emal emotsioonid laes. Kui õige mehega koos ei ela, siis ei ole vaja sellise peale ka loota. Organiseeri ise kojusaamine. Taksoraha võid pärast lapse isa käest küsida, kui tahad nugade peale minn ja su hing ikka haige. Parem unusta ära ja pühendu lapsele!
Paljud naised sõidavad ise autoga sünnitusmajja ja samamoodi koos lapsega tagasi.
Õige mees muidugi tuleks järgi, kui see naine ja laps on talle tähtsad. Kui laps on aga naise ainuprojekt või tegemist on sekssuhtega, siis pole vast mõtet midagi loota.
Miks kiirabi? Mine taksoga, ei pea ju viimast minutit ootama jääma ometi.
Tagasi koju saad ka taksoga häda korral.
Täielik õpitud abitus ikka.
Kuidas küll üksikemad hakkama saavad, kel polegi lapsel reaalset isa?
Takso.
Kiirabi peale küll lootma ei jääks, kui sünnitama vaja minna. See ei ole nende töö ja kui samal ajal on kellelgil hoopis insult või muu hädaolukord, siis on see ka ebaõiglane endale kiirabiautot nõuda. Võiks ikka alteratiiv olla. Kui lapse isast asja ei ole, siis on ehk sul teisi sugulasi või mõni hea sõber autoga, kes abistada saab. Naabergi võib abiks olla.
Muidugi oleks tore, kui kõik sünnitajad omaksid ise võimalust haiglasse pääsemiseks, kahjuks see nii pole.
Elan Tallinnas ja näen pidevalt kiirabi bussipeatustes joodikutega jauramas. See on minu silmis raiskamine, mitte sünnitava naise ohutu transport.
Eestis on kiirabil kohustus transportida sünnitajaid, sedasi oli vähemalt 11 aastat tagasi ja tõenäoliselt on ka praegu. Samuti on kiirabi kohustatud elustama narkarit või õmblema joodiku lõhkist pead.
<p style=”text-align: left;”>
Tulevasel emal emotsioonid laes. Kui õige mehega koos ei ela, siis ei ole vaja sellise peale ka loota. Organiseeri ise kojusaamine. Taksoraha võid pärast lapse isa käest küsida, kui tahad nugade peale minn ja su hing ikka haige. Parem unusta ära ja pühendu lapsele!
Paljud naised sõidavad ise autoga sünnitusmajja ja samamoodi koos lapsega tagasi.
Ma väga sügavalt kahtlen, et paljud naised on nii vastutustundetud, et tuhude ajal autot juhiks.</p>
Mitmetes Eesti maakondades puudub sünnitusosakond. See ongi ette nähtud nii, et kui läheb kiireks või oma transport puudub, siis viib sünnitaja teise maakonda haiglasse kiirabi.
Mida lapse isa asjast arvab? See on ju ometi tema huvides samuti, et ta laps turvaliselt haiglast koju saaks. Minu jaoks oleks loogiline, et mees teile haiglasse järele tuleb või siis organiseerite koos mingi muu transpordi.
Mida arvate teie antud olukorrast.
Lapse isaga koos ei ela. Vahemaa linnade vahel umbes 250km.
Haiglasse sünnitama saaks küll ilmselt kiirabi abil, aga kuidas tagasisaamisega?
Kas õige mees tuleks naisele ja lapsele järele hoolimata väga pikast vahemaast?
Või on see antud juhul äsjasünnitanud naise enda kohustus oma kojusaamine koos lapsega organiseerida?
KAs mehele on selline ettepanek tehtud ? Täiskasvanute maailmas ei ole vaikimisi olukorda, et “keegi (loe vanemad) teevad selle ja tolle sinu jaoks ära”. Nii et helistad ja küsid, kas ta saab vastu tulla ja kas tuleb. Äsjasünnitanud naine on täiskasvanud inimene, kes vastutab enda tehtud tegude eest täiesti ise. Ja naise kohustus on tagada lapsele kodu. Kuidas naine seda teeb, see on tema otsus ja valik. Kui ei suuda enda eest seista, võta ühendust sotisiaalosakonnaga. Nad tulevad ja teevad kindlaks, mida sa vajad ja kas suudad lapsele kodu pakkuda. Lapse vanemate kohustus on tagada lapsele kodu ja ülevalpidamine.
esmasünnitajana on usl haiglasse saamiseks piisavalt aega, saad ka bussiga minna, kui taksot võtta ei soovi.
kiirabist võid veel sünnitustuppa jõudmiseks kirbud saada.
Loomulikult võib sünnitama minemiseks kiirabi kutsuda, kui omal transporti ei ole. Vastsündinuga koju kiirabi ei vii, see ei ole hädaolukod meditsiinilises mõttes.
Ei ole alati küll nii, et esmasünnitajal palju aega on, mina esimese lapsega ei jõudnud korteriuksest ka välja, kiirabi jõudsin kutsuda, aga kui nad jõudsid, siis oli laps peaaegu väljas, täisavatustki ei olnud. Mõtlen siiamaani, et oh õudust, kui oleksin sel hetkel poes olnud. Aga teemaalgatajal soovitan tõesti mõne tuttavaga kokku leppida, hüvita nt sõidukulud. Kõige tähtsam on see, et laps turvaliselt haiglast koju saab ja sellist muret ei tohiks viimasele hetkele jätta.
Kuidas on võimalik kiirabiga sõita 250km sünnutama? Kiirabi viib lähimasse haiglasse.
Ah nüüd sain aru et kaugel elaval isal oleks vaja sõita see maa maha.
Sünnitusele ta ka vist ei tule.
Kui sa oled sünnitusmajast nii kaugel, siis oleks mõistlik sünnituse oletataval ajal kuskile lähemale minna. Või siis teed kokkuleppe kellegagi, kes on valmis sel nädalal kohe kargama ja sind viima.
Mina olin samuti üksi, mul üks sõbrants aitas taksoga poole öö ajal kohale minna ja teine sõbrants viis mõned päevad hiljem oma autoga koju.
Kiirabi sünnitamise puhul kutsuda ei ole vast vaja, kui just mingi ekstreemolukord ei ole? Või on seal maakohas niimoodi kombeks, et kiirabi viib?
Aa, ma nüüd lugesin eelmise postitaja vastust ja sain aru, et mees on kuskil kaugel. No kui sa elad linnas, siis saad rahulikult taksoga mindud ja tuldud, võid mõne sõbranna appi kutsuda, kes aitab asju tassida.
Õige mees – no eks oleneb. Mõnel on mees sellise ameti peal, et ei saa töö tõttu suvalisel ajal kohale rutata või nädal aega passida, millal see õige hetk saabub. Aga kui tal oleks võimalus ja ta ütleb sulle, et vaata ise, kuidas hakkama saad, siis on nõme muidugi. Vähemalt vastu võiks ikka saada tulla. Aga kui suhe läbi, siis mis sellest tühja ikka loota.
See väide, et esmasünnitajana on aega küll ja küll. No alati ei pruugi olla. Minu esimene oli kokku 5h sellest haiglas olin ma 2h. Ja kuna oli kiire sünnitus, ütles ämmakas peale sünnitust, et ma järgmisega haigla kõrvale kolisin, sest on võimalus, et ei jõua õigeks ajaks haiglasse. Praeguse raseduse puhul kavatsen ka mina omale kiirabi kutsuda kui peaks sünnitus öösel hakkama. Siis ma ei pea vanemat last öösel üles ajama ja keset ööd teda kuhugile viima ning teiste und sega. Või siis kui päeval pihta hakkab ja mees tööl võib juhtuda, et on kuskil linnas objektil siis ma ka ei jää teda koju ootama. Ma pigem sünnitaks kiirabi autos kui oma autos ilma arstidega kui asi nii kiireks läheb.
Aga teemaalgatajale, et ehk on tõesti mõni sõbranna kes saaks aidata sind või kui jah muud varianti pole siis taksoga koju tagasi.
Sõitsime kaht esimest last sünnitama taksoga (st koos mehega), kuna meil endal sel ajal autot ei olnud. Järgi tuli ja koju viis minu ema.
Ma mõtlesin minna taksoga ja vajadusel kasvõi saunalina igaks juhuks kaasa võtta. Aga tulid veed kodus ja läks nii kaua aega, et mu vanemad viisid peale oma tööd autoga ära. Ning nad tõid pärast koju ka. Tagasi tulekuga oli/oleks tõesti mugavam, kui keegi aitab, kohad on valusad veel jne. Kamanda mees õigeks ajaks kohale, vastsündinu-isa nägemine on nii ainulaadne ja tore hetk, et seda ei tasu isalt võtta. Mõni mees ei tule ise selle peale, siis peab peale käima, aga keegi pole veel tagant järele arvanud, nagu “poleks midagi erilist”, vastupidi eriline hetk. Jageleda võite hiljem ka, aga nii tilluga kohtuda, enne kui suureks kasvab, saab vaid korra 🙂 See peaks ka kingitus isale olema, tahab ta seda või ei.
Õige mees muidugi tuleks järgi, kui see naine ja laps on talle tähtsad. Kui laps on aga naise ainuprojekt või tegemist on sekssuhtega, siis pole vast mõtet midagi loota.
Miks kiirabi? Mine taksoga, ei pea ju viimast minutit ootama jääma ometi.
Tagasi koju saad ka taksoga häda korral.
Täielik õpitud abitus ikka.
Kuidas küll üksikemad hakkama saavad, kel polegi lapsel reaalset isa?
Asi pole ju õpitud abituses. Minu arvates on lapsega kojutulek pidulik sündmus. Ja on igati normaalne, kui naine ootab, et lapse isa tuleb lillekimbuga oma talle ja lapsele sünnitusmajja järele.
Naise jaoks on ju tähtis tunne, et tema ja laps on hoitud ja armastatud ning et värske isa hoolib…
Nii et jah, asi on hoolivuses, mitte selles, et naine on saamatu ja ei saa ise hakkama.
Kas tõesti on Eestis asjad haiglatega nii halvad, et sünnitama peab minema 250 km kaugusele? Kus see koht asub, kus lähemal sünnitusosakonda ei ole?
Taksoga 250 km on suht pikk maa ja seda teekonda üldse iga takso ette ei võta. Pealegi võib seal tekkida ootamatult probleeme turvahälli kinnitusega jms.
Sellest õige mehe küsimuse mõttest ma ei saa aru. Loomulikult iga normaalne isa tuleb oma vastsündinud lapsele ja lapse emale haiglasse järgi ja viib nad koju. Enamik mehi on koguni nii “õiged”, et tulevad ka haiglasse kaasa ja terve hulk on selliseid, kes lausa viibivad sünnituse juures ja toetavad oma naist ja last, kujutad ette. Aga kõik see, mida teised isad teevad, ei muuda ju kuidagi sinu lapse isa käitumist ega aita sul transporti planeerida.
Lisan veel, et mehega tasuks enne läbi rääkida, et umbkaudu millal sünnitustähtaeg võiks olla ja haiglas saab teada, mitme päeva pärast üldse koju saab. Ning läbi rääkida, et ta on oodatud, kui teada saab, millal koju lastakse, teile haiglasse järele ja beebiga kohtuma 🙂 või pärast esimesel võimalusel koju, kui tõesti kuidagi järele tulla ei saa. Et talle ootamatult ei tuleks ning saaks töölt ära vm.
Kui sa niigi hakkad valdavalt või päris üksinda last kasvatama, siis ei tasu haiglast koju kiirustada. Ja siis saab taksoga koju tulla, kui pole ühtki autoga sõpra, sugulast ega tuttavat, kes võiks aidata.
Lapsega kojutulek on mõneti pidulik sündmus küll, aga enamasti on beebil ja vastsel emal kiire omaette olemisega ja oma vajaduste-mugavuste organiseerimisega, nii et lillekimpu pole mahti märgatagi.
Lapse isa käest võib muidugi küsida, et ehk soovib sellist abi oma lapsele ja tema emale pakkuda. Selle, kas mees on ikka päriselt mees, oleks võinud muidugi enne lapse tegemist välja uurida.
Lisan veel, et mehega tasuks enne läbi rääkida, et umbkaudu millal sünnitustähtaeg võiks olla ja haiglas saab teada, mitme päeva pärast üldse koju saab. Ning läbi rääkida, et ta on oodatud, kui teada saab, millal koju lastakse, teile haiglasse järele ja beebiga kohtuma ???? või pärast esimesel võimalusel koju, kui tõesti kuidagi järele tulla ei saa. Et talle ootamatult ei tuleks ning saaks töölt ära vm.
See, et on määratud sünnitustähtaeg, ei tähenda, et sel päeval laps ka sünnib. Mul näiteks läks sünnitustähtajast nii palju aega üle, et läksin juba esilekutsumisele ja seal selgus, et null avatust ja laps ei sünni ka esilekutsumise peale. Lõpuks läks vaja erakorralist keisrit.
Kas tõesti on Eestis asjad haiglatega nii halvad, et sünnitama peab minema 250 km kaugusele? Kus see koht asub, kus lähemal sünnitusosakonda ei ole?
Taksoga 250 km on suht pikk maa ja seda teekonda üldse iga takso ette ei võta. Pealegi võib seal tekkida ootamatult probleeme turvahälli kinnitusega jms.
Sellest õige mehe küsimuse mõttest ma ei saa aru. Loomulikult iga normaalne isa tuleb oma vastsündinud lapsele ja lapse emale haiglasse järgi ja viib nad koju. Enamik mehi on koguni nii “õiged”, et tulevad ka haiglasse kaasa ja terve hulk on selliseid, kes lausa viibivad sünnituse juures ja toetavad oma naist ja last, kujutad ette. Aga kõik see, mida teised isad teevad, ei muuda ju kuidagi sinu lapse isa käitumist ega aita sul transporti planeerida.
Sa ikka saad aru, et jutt ei käi haigla asukohast, vaid mees, lapse isa, elab teises linnas. Kust nüüd see järeldus tuli, et naine peaks võtma takso ja sellega 250 km maha sõitma, et teise linna haiglas sünnitada?
Kas märkate, kui paljudel inimestel puudub tähelepanelik lugemisoskus? Eriti nõme on veel see, kui lohaka lugemisega inimene hakkab veel targutama ja perekoolile omaselt “imestama”.
Kui lapse isaga koos ei elata, siis kuidas olete kavandanud edaspidise suhtluse lapse ja isa vahel? Teema-algatusest jääb selgusetuks, ka tulevased lapsevanemad on visiitsuhtes või planeeritult (või ka kogemata) saavad nad koos lapse ja nendevahelist suhet enam pole või pole olnudki.
Kui tegu on paarisuhtega, kus lihtsalt on otsustatud, et elatakse mingi aeg eraldi (nt maj põhjused) aga muidu toimitakse kui pere, siis on loomulik, et isa panustab ka maksimaalselt ema ja oma lapse heaolusse ja püüab juba sünnituse alates võimalikult kiirelt oma naiseni jõuda. Esimene sünnitus pole enamasti välk ja pauk ja suure tõenäosusega võiks ka sünnituse ajaks haiglasse jõuda, siis seal koos perepalatis olla oma perega ja pärast ema ja beebi koju sõidutada.
Kui tegu aga pole (enam) paarisuhtega, siis kui vaimustuses on tulevane isa oma saabuvast beebist ja isarollist? Kas ta ise soovib lapse elus osaleda või lepib sellega kui paratamatusega – nõustub maksab lapse emale raha aga lapsega parema meelega ei kohtu ja tema ellu ei panusta? Kui tulevane isa ei vaimust lapsest, siis oleks teema-algataja mõistlik hakata kohe eos harjuma üksikemaks olemise mõttega ja luua endale tugivõrgustik hädaolukordadeks – koosnegu see siis oma vanematest, sugulastest, sõbrannadest või kellest iganes. Selline lähedal elav tugisüsteem võiks olla muidugi ka visiitsuhtes oleval paaril – ootamatusi tuleb beebiga elus ikka ette. Näiteks jääb beebi – väikelaps palavikku – kodust on palavikualandaja otsa lõppenud, aga haige lapsega välja minna ei saa – siis ongi vaja mõnd head inimest, kes apteegis ära käiks.
Haiglast kojutulek iseenesest pole midagi keerulist, aga sõltub ema tervisest ja enesetundest. Minul pärast esimest last oli olemine üsna nõrk, niisamagi seistes käis pea ka kolmandal päeval pisut ringi – turvahällis last poleks ma ise kuidagi tassida suutnud – tassis ikka abikaasa. Autot meil toona polnud ja sõitsimegi taksoga koju. Nii et kui mees ei soovi ja pole huvitatud haiglasse tulekust, siis leia keegi teine lähedane inimene endale appi ja kui tal autot pole, siis sõidate taksoga.
Kui lapse isaga koos ei elata, siis kuidas olete kavandanud edaspidise suhtluse lapse ja isa vahel? Teema-algatusest jääb selgusetuks, ka tulevased lapsevanemad on visiitsuhtes või planeeritult (või ka kogemata) saavad nad koos lapse ja nendevahelist suhet enam pole või pole olnudki.
Kui tegu on paarisuhtega, kus lihtsalt on otsustatud, et elatakse mingi aeg eraldi (nt maj põhjused) aga muidu toimitakse kui pere, siis on loomulik, et isa panustab ka maksimaalselt ema ja oma lapse heaolusse ja püüab juba sünnituse alates võimalikult kiirelt oma naiseni jõuda. Esimene sünnitus pole enamasti välk ja pauk ja suure tõenäosusega võiks ka sünnituse ajaks haiglasse jõuda, siis seal koos perepalatis olla oma perega ja pärast ema ja beebi koju sõidutada.
Kui tegu aga pole (enam) paarisuhtega, siis kui vaimustuses on tulevane isa oma saabuvast beebist ja isarollist? Kas ta ise soovib lapse elus osaleda või lepib sellega kui paratamatusega – nõustub maksab lapse emale raha aga lapsega parema meelega ei kohtu ja tema ellu ei panusta? Kui tulevane isa ei vaimust lapsest, siis oleks teema-algataja mõistlik hakata kohe eos harjuma üksikemaks olemise mõttega ja luua endale tugivõrgustik hädaolukordadeks – koosnegu see siis oma vanematest, sugulastest, sõbrannadest või kellest iganes. Selline lähedal elav tugisüsteem võiks olla muidugi ka visiitsuhtes oleval paaril – ootamatusi tuleb beebiga elus ikka ette. Näiteks jääb beebi – väikelaps palavikku – kodust on palavikualandaja otsa lõppenud, aga haige lapsega välja minna ei saa – siis ongi vaja mõnd head inimest, kes apteegis ära käiks.
Haiglast kojutulek iseenesest pole midagi keerulist, aga sõltub ema tervisest ja enesetundest. Minul pärast esimest last oli olemine üsna nõrk, niisamagi seistes käis pea ka kolmandal päeval pisut ringi – turvahällis last poleks ma ise kuidagi tassida suutnud – tassis ikka abikaasa. Autot meil toona polnud ja sõitsimegi taksoga koju. Nii et kui mees ei soovi ja pole huvitatud haiglasse tulekust, siis leia keegi teine lähedane inimene endale appi ja kui tal autot pole, siis sõidate taksoga.
Esileht › Pereelu ja suhted › Sünnitusmajast lapsega koju-kuidas?
