Teema: Sünnitusplaan ja suhtumine sellesse

Kindlasti tee plaan. Eriti soovitan juhul, kui sul ei ole sünnitust vastu võtmas nö enda ämmaemand. Olen sünnitanud Fertilitases, rääkisin ämmaemandaga sünnitusplaani tegemisest, kuid mulle öeldi, et \”me tegutsemine on niikuinii väga leebe ja et nad ei ole näinud sünnitusplaanis ühtegi enneolematut nõudmist, mida nad juba niikuinii ei täida\”. Tagantjärele mõtlen, et tegelikult oleks see võinud ikkagi taskus olla, sest näiteks soovi manustada K vitamiini suu kaudu sain hüüda vahetult enne süsti tegemist. Nii et pane kirja ja võta kaasa, saad ise kindlustunnet juurde. Suhtumise osas- ma ei usu, et keegi silmi pööritama hakkab. Haiglapersonal võiks ju sellesse suhtuda kui sünnitaja teadlikkuse väljendusse.

http://www.synnitoetus.ee/index.php?id=289&L=0%20. kui endal ideedepuudus peaks tekkima :).

Mina usaldasin oma ämmaemandat ja rääkisin temaga enne sünnitust põhilised asjad läbi. Mingit eraldi \”plaani\” tegemist ja kirjapanemist ei olnud ning ka tagantjärele ei oska sellest puudust tunda.
Aga inimesed on erinevad ja mõnda kindlasti aitab, kui kõik on detailideni ette läbimõeldud ja ka kirja pandud.
Mul ei olnud esimese lapsega ka mingit spetsiaalselt pakitud \”haiglakotti\”, sest ma lihtsalt ei saanud aru, misasi see olla võiks 🙂 Haiglas oli kõik vajalik olemas nii mulle kui lapsele. Kaasas olid enda hügieenitarbed ja lapsele kojuviimiseks riided – pärast sain aru, et need olidki \”haiglakott\” 🙂

mul oli niihästi sünnitusplaan kui ka tuttav ämmaemand. ei mingit stsenaariumi, lihtsalt mõned enda jaoks läbi mõeldud ja ämmaemandaga läbi räägitud ootused ja eelistused – paber oli rohkem pidepunktiks kui mingiks pühaks bullaks, milles asjaosalised näpuga järge ajama peaks.

minu kogemus: plaanist oli abi. tänu sellele (ja suurepärasele ämmakale, kes mind kordagi \”sünnitusabi osutamise objekti\” staatusesse ei lükanud) tundsin end kindlana ka siis, kui asjade kulg oodatust kõrvale keeras (lapse ebasoodus asetsus+emakakaela avanematus–>vaakum), oskasin koostööd teha ja aktiivne olla, ja tulemusena tulime nii laps kui mina olukorrast suuremate traumadeta välja ning lõppastmes jäi sünnituskogemus positiivne.

2a tagasi sünnitasin Fertilitases. Sünnitusplaan oli läbi mõeldud ja põhjalik ja teadsin ise ka, miks mida soovin, mitte lihtsalt moe pärast. Ämmakas, kes algul meiega oli, oli väga tore ja arvestas igati. Kell 8 marssis sisse uus vahetus – arst ja ämmakas, arsti esimene lause peale tere oli \”noh, kas tablett või tilk?\” Kusjuures mul oli 2 tunniga haiglas saabunud täisavatus, nii et mingist kiirendamisest poleks pidanud juttugi olema. Lapse südamelöögid korras jne. Ei olnud see arst sõnagi mu sünnitusplaani lugenud ega teadlik minu soovist medikamente vältida, kui võimalik. Järgmised 3 tundi enne lapse sündi vaidlesime mehega arstiga, andsime allkirju a la \”oleme oma lapse surmas süüdi\” ja igaüks peaks aru saama, et sellises emotsionaalselt kurnavas olukorras ei ole naine võimeline sünnitama (arst seda küll ei mõistnud). Pool tundi enne lapse sündi lõpuks nõustusin tilgutiga, sest ei jaksanud enam võidelda. Tahtejõuga pressisin lapse välja, personali meeleheaks, kes arvasid, et no näed, kuidas tilk hakkas kohe mõjuma. Tegelikkuses ei olnud mul mingit pressitunnet ega mingit muud reaktsiooni oksüdotsiinile. Ei saa märkimata jätta, et lõpuni välja oli lapsega kõik korras, sünnihinne ka 9/9. Kui minu sünnitusplaani oleks arvestatud ja mind mõneks ajaks rahule jäetud, oleksin saanud end koguda ja sünnitada loomulikult ja kiiresti, läks aga teisiti. Täna, 2a hiljem on ikka veel tunne, nagu mind oleks vägistatud, mul ei olnud mingit sõnaõigust oma keha üle. Keegi ei põhjendanud, miks peaks kasutama stimulatsiooni. Seepärast kavatsen oma kolmanda lapse sünnitada kodus (tähtaeg järgmisel nädalal).